KREEKA ja ROOMA KIRJANDUS (6)

KREEKA KIRJANDUS
Antiikaja kirjandus on alates 8. saj. kuni 5. saj. Kreeka kirjanduse aluseks on põhiliselt müüdid. Rituaalsed laulud: pilkavad laulud ehk jambid, pulmalaulud ehk hümenaiosed, nutulaulud ehk treenid , kultuslauludega pöörduti jumalate poole. Aoidid olid laulude loojad ja rapsoodid laulude esitajad. Homeros oli pime laulik ( laulikud ?) kes tegi kaks kõige kuulsamat eepost: “ Iilias ”(algab Trooja sõja kümnendast aastast pihta, räägib Achilleuse vihast) ja “Odüsseia”(räägib Odysseuse eksirännakutest, hakkab keskelt pihta, räägib ka ta naise Penelope püüetest kosilasi eemal hoida). Sappho oli esimene naisluuletaja, kes elas Lesbose saarel, asutas tütarlastekooli. Atika ajajärk oli 5. saj kuni 4. saj. Tekkis teater. Saatürid olid Dionysose kaaslased kes laulsid jumalatele ülistuslaule – ditürambe. Sealt tekkiski sõna tragöödia (tragos(kits) + ode(laul)). Pidustustel etendati näidendeid. Kolm autorit osales ka dionüüsuse pidustustel, mille ajal toimusid võistlustel, kus iga autor pidi tegema 3 tragöödiat ja ühe komöödia, millest žürii valis kolm parimat teost. Näidenditel olid esitajatel maskid ees. Teatrid ehitati templite ligidale. Orkestra oli ringikujuline keskväljak kus näitlemine toimus. Ajutine lavaehitis selle taga oli skenee . Deus ex machinima – jumal masinast. Jumal toodi lavale, kus too aitas protagonisti. Tragöödia - konfilkti ja traagilise lahendusega ülevvõimas kurbmäng. Aischylos (525-456 e.m.a.) - olevat kirjutanud 80-90 näidendit, alles on 7 ervikteksti, sealhulgas üks trioloogia . Draamavõistlusel tuli võitjaks 13 korda. Algul oli koor 50 liikmeline, hiljem 12 liikmeline. Tõi ühe näitleja kõrvale teise juurde ning hiljem Sophoklese eeskujul kolmandagi. Trioloogia on kolm kokkukuuluvat näidendit. “Oresteia” on trioloogia ühe suguvõsa traagilisest saatusest. “Aheldatud Prometheus” räägib Prometheuse allumatusest Zeusi ülemvõimule. “Pärslased” räägib Kreeka-Pärsia sõjast. Aischylost peetakse antiiktragöödia alusepanijaks. Sophokles (496-406 e.m.a.) - sai draamavõistlustel 24 korda esikoha. Loobus trioloogiast, suurendas näitlejate arvu kahelt kolmele, koor suurenes 12-lt 15-ni. 123 näidendist on säilinud 7. Sophoklese põhipunktiks on inimsuhete kujutamine ja traagiliste karakterite väljatoomine. Valmistas näidendi “Kuningas Oidipus ”. “Antigone” on Oidipuse poegade tüli ja nende mõlema surm ning nende õe, Antigone, traagiline elu. Euripides (480-406 e.m.a.) - võitis 5 korda esikoha draamavõistlustel. 92 teosest on säilinud 18. “Medeia” räägib samanimelise naise püüetest Iasonit aidata, lõpuks kaotades Iasoni kui too saab kuldvillaku kätte. Komöödia – naljamäng, mis naeruvääristab inimlikke pahesi ja nõrkusi, pakub huumori ja satiiri kaudu meelelahutust. Poliitiline satiir oli esikohal. Reetor – kõnemees. Retoorika – kõnekunstiteooria. Demosthenes (384-322 e.m.a.) – kuulsaim kreeka kõnemees ja filosoofilise proosa meister. 61 kõnet säilinud. Tema kõned Philippose vastu on kõige kuulsamad . Filipika – kõige ägedamate poleemiliste kõnede piltlik nimetus. Sokrates (470-399 e.m.a.) - antiikaaja kuulsaim filosoof , kes ise ei kirjutanud midagi üles, vaid õpilased kirjutasid. Platon (427-347 e.m.a.) - Sokratese õpilane ja tema õpetuste põhiline kirjapanija. Filosoofilise sõnavara looja. Aristoteles (384-322) – Platoni kuulsaim õpilane ja antiikaja tähtsaim mõtleja. “ Poeetika ” on kirjanduskäsitlus, milles on kirjandusajaloo , -teooria ja -kriitika elemente. Räägib luulekunsti, tragöödia ja komöödia tekkest , arengust ja tunnusjoontest. Aristotelese seisukohad said klassitsimi teoreetikute lähtepunktiks. Arvab , et tragöödia peab viima katarsisesse ehk hingepuhastumisse. Herodotos (485-425 e.m.a.) - ajaloo isa. Jäädvustas Kreeka-Pärsia sõja. “Historia” on teos milles on põimitud ajalugu ja mütoloogia. Plutharos (46-120 p.m.a.) - Kreeka kuulsamaid kirjanikke. 150 teost säilinud, põhiliselt moraalitraktid, milles käsitletakse kõlblus- ja filosoofiaküsimusi. Kirjutas biograafiaid. “Paralleelsetes elulugudes” käsitleb ta paarikaupa kuulsate kreeklaste ja roomlaste elulugusi, milles on alati üks kreeklane ja üks roomlane ning võrdleb seal isikuid mitte ajaloofakte. Longos (2-3 saj p.m.a.) - hellenismiajastul sündinud proosažanri – nn kreeka romaani kõige tuntum teos on karjase - ja armastuseromaan “ Daphnis ja Chloe”.
ROOMA KIRJANDUS
Rooma linn sündis Romuluse ellujäämisest emahundi juures, sest ta kaksikvend Remulus ei jäänud seal ellu. Kirjanduseelses perioodis (kuni 3. saj e.m.a.) oli kõige levinum näidendiliik atellaan , Atella linna järgi improvisatsiooniline olustikujant milles kasutati alati karikatuurseid tüüpe. Arhailises ajajärgus (3-2 saj e.m.a.) on üles täheldatud see et Kreeka jumalad on Roomas samad jumalad, aga ainult teiste nimedega. Rooma kirjanduse rajaja oli kreeklasest kooliõpetaja, kes oli endine ori, Livius Andronicus. Rooma teater – neid ei ehitatud mäekülgedele vaid lauskmaadele. Roomas oli kutselise näitleja amet põlu all, mis seostus kodanikuõiguse kaotusega. Roomas esitati teatrietendusi ka pidustustel (septembris). Rooma tragöödia koosnes dialoogidest ja puudus koor. Rooma varajane komöödia oli “mantlikomöödia” sest need olid inspireeritud Kreeka komöödiatest. “Toogakomöödia” oli Rooma komöödia sest tooga oli rooma üleriietus. Oluslisteks žanriteks said atellaan ja kreeka päritoluga miim , mis oli improviseeritud dialoogiga olustikunäidend. Plautus (250-184 e.m.a.) - draamakirjanik, kellelt on säilinud 21 teost, enamik neist “mantlikomöödiad”. “Kullapott” räägib loo ihnest vanamehest kes leides kullapoti, peidab seda kiivalt kõigi oma laste eest. “Hooplev sõjamees” räägib väepealikust ja tema väljamõeldud tegudest armuelus ja sõjatandril. Rajaneb äravahetamismotiivil. Plautuse tegelased muutuvad loo vältel, muutes oma isiksust. Terentius (195-159 e.m.a.) - pärineb Kartaagost, sattus senaator Terentiuse majja, sai hea hariduse ja lasti vabaks. “Vennakesed” räägib kahe venna kasvatussüsteemi konfliktist. Marcus Porcius Cato Vanema (234-149 e.m.a.) - riigimees kes kirjutas praktilise teose “Põllumajandusest”. Taotles rooma kommete säilitamist ning lõpetas oma kõnesid alati: “Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!”. Gaius Julius Caesar (100-44 e.m.a.) - kõnemees, kirjanik ja väejuht ning riigitegelane kes teostas hulganisti reforme. Säilinud on kaks ajaloolist teost, “Märkmeid Gallia sõjast”, mis räägib sõjast ja annab väga palju materjali keldi hõimude kohta; “Märkmeid Pompeiusest” käsitleb tema enda võitlust Pompeiusega. Pidas sõnavalikut ja keelekasutust kõnekunsti ja kirjanduse aluseks. Marcus Tullius Cicero (106-43 e.m.a.) - suurim rooma kõnemees, riigitegelane ja kirjanik. Säilinud 58 teost. Kõnemehe tegevus pärineb printsiipitel mis on käsitlusel tema raamatus “Kõnemehest”.