Toulouse-lautrec (0)

Kuressaare Gümnaasium
TOLOUSE- LAUTREC
Referaat
Koostaja : Raine Metsalu
klass: 11e
Kuressaare 2008
Sisukord
Sissejuhatus 3
  3
Määratud saatus ja lapsepõlv 4
Maalimine läbi aegade 9
Need lummavad punapead 12
Viimased pintslitõmbed 17
Kokkuvõte 18

Sissejuhatus

Toulouse -Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede piirkonnas Tarni departemangus Albi linnas. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiþi suurelt jaolt kaotanud. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Ad?le de Toulouse-Lautrec. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal.
Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal. 12-aastaselt murdis Henri vasaku jala ja 14-aastaselt parema jala. Et ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuuduse all, siis tal ei kasvanud luud korralikult kokku ning tema jalad enam ei kasvanud. Kui ta jõudis täisikka, oli tal normaalse suurusega kere , kuid jalad olid tal ebanormaalselt lühikesed. Tema kasv oli umbes 150 cm. Ta pidi oma puude tõttu palju voodis lamama. Hiljem vajas käimisel keppi.
Onu avastas varakult tema kunstiande. 1882 lahkus Toulouse-Lautrec oma vanemate lossist ning läks Pariisi. Seal õppis ta Joseph Florentin Léon Bonnat' ja Fernand Cormoni juures joonistamist ning käis Edgar Degas', Pierre - Auguste Renoiri ja Édouard Manet ' näitustel.

 

Määratud saatus ja lapsepõlv

Henri de Toulouse–Lautreci päritolus ei ole midagi, mis vihjaks sellele, et ühel päeval maalib ta portreid kõlvatust tantsijannast, kurikuulsast homost ja tulisest revolutsionärist. Vastupidi, sündides oli ta määratud elama sedavõrd teistsugust elu, et neid kaht varianti on naljakas omavahel võrreldagi – naljakas ja kurb. Sündmus, mis kutsus esile sellise rollivahetuse, leidis aset 13.mai hommikul 1878, kui kolmeteistaastane Henri istus koos vanemate, krahv Alphonse ja krahvinna Ad?le de Toulouse-Lautrec-Montfaga oma vanaema linnamaja, H?tel du Bosci salongis Albi linnas Lõuna-Prantsusmaal. Nende seltskonnas oli ka isa vend onu Charles. Külla oli tulemas kohalik arst ning Henri isa Alph, nagu teda kutsuti, andis oma tavalisel hoolimatul viisil käsu, et poiss läheks külalist tervitama . Henri, kes tahtis olla hea laps, hüppas toolilt maha ja ruttas tulija poole, unustades hetkeks oma kehalise nõrkuse, mis jälitas teda kogu noorpõlveaja. Jalutuskepp, mis tal abiks oli, libises korraks poonitud põrandal, mistõttu kaotas Henri tasakaalu ja lendas pikali . Avastus, et poiss oli raskelt murdnud oma vasaku reieluu, oli äärmiselt pahaendeline. Nüüd, kui ta lamas haigevoodis, oli raske mõtteid selle õnnetuse süngetelt tagajärgedelt kõrvale juhtida ning varjata üksindust, mida ta hakkas tundma kohe, kui kõik nõbud, välja arvatud väike Jeanne d’Armagnac, olid kooli tagasi läinud.  Ema Ad?le püüdis lähikondlaste eest varjata poisiga juhtunut – rääkides ükskõik mida, ainult et mitte välja öelda tõde, et tema poeg oli sünnipäraselt haige.
Henri de Toulouse-Lautrec põdes haigust, mida polnud kunagi täpselt kindlaks tehtud, kuid mis kahtlemata tulenes tema vanemate veresugulusest. Selle murelikuks tegeva geneetilise segu põhjustas perekonnasisene abiellumine , mis oli aristokraatia kitsas maailmas aga kogu aeg toimunud. Väikelaps Henri genealoogiline skeem nägi välja mitte nagu puu, vaid nagu väänduvad liaanid dzunglis. Tema vanemad olid esimese astme sugulased, kes olid sündinud maailmas, kus peaaegu kõik olid mingil viisil sugulased.
     Pärast Henri sündi 1864. aasta 24. novembril leidis aset venna Richardi sünd kolm aastat hiljem, mis lõppes aasta hiljem viimase surmaga. See kõik veenis Alphi ja Ad?le’i selles, mida nad olid kartnud juba algusest peale.Pärast lühikest leinaaega asusid abikaasad lahus elama, kuigi ühe ja sama katuse all, ning elujõuline atleetlik krahv ei vaevunud varjama oma pettumust nõrgukese ellujäänud poja üle, samal ajal kui tema naine lämmatas oma kallist poissi tähelepanuga, mida ajendas katoliiklase sügav süütunne.
Henri varane maal oma emast (1881).
      Pärast pöördelisi sündmusi Prantsusmaa, kui kapitalistliku suurriigi poliitikamaastikul – kergeuskliku Napoleon ’i 1870.aasta juulis sõja kuulutamine Saksamaale, ülestõus Pariisis ning linna Kommuuniks kuulutamine – otsustas Ad?le, et läheb koos Henriga kooliajaks Pariisi ning tuleb puhkuse ajaks Le Bosci tagasi.Järgmisel aastal pidi Henri hakkama koolis käima.Kõige rohkem muret tegi ema Ad?lele aga poisi tervis – mingi häda tõttu ninakoopas vaevasid Henrit pidevalt külmetushaigused.Ja veel hullem – ta ei kasvanud üldse nii kiiresti, nagu tema tervemad nõod, ning ei püsinud mõnikord kindlalt jalul. Ühe toa seinal Le Boscis võib tänini näha liigutavaid tõendeid Ad?le’i murets, sest sinna on tõmmatud jooned, mis märgivad laste kasvu, ja Henri omad jäävad teistest alati veidi allapoole.
Henri isa Alph kasakarõivais ja jahikulliga Henri isa jahirõivais
    Lõpuks 1872.aasta suvel Pariisi elama asudes viis Ad?le Henri vaatama Pariisi tolleaastast tööstusnäitust „ Palais de l’Industrie’s“. Näitusel väljasolev kunst peegeldas võimude teadlikku püüet taaskehtestada kindlad kunstilised väärtused. Sinna lubati ainult need tööd, mis olid ohutult ajaloolise sisuga ning eelistatavalt patriootliku vaimuga – tundmatud keskaegsed valitsejad mineviku dramaatilistes stseenides, Versailles ’ arutu ja lõbusa õukonnaelu pildid, ammused lahingud, kus riik oli võitjaks tulnud. See kõik sobis enesepettuse vaimuga, millest oli läbi imbunud vabariigi valitsus. See oli aeg, mil need , kellel midagi oli, ei teinud märkamagi neid, kellel ei olnud midagi, ning kus vaesed ja puudustkannatajad omakorda eelistasid unustada oma olukorda absindi ja valju muusika abil. Prantsusmaa ja eriti Pariis oli pärast sõjas lüüasaamist ja Kommuuni koledusi maailm, kus igaüks paistis tegelikkust vältivat, kus vaesus , kuritegevus ja poliitiline teisitimõtlemine olid peitu pugenud , kus kurbust ja meeleheidet varjati joobnud naeratuse ja arutu tantsuga ja kus kunst toetas seda maskeraadi, pakkudes fotograafilise täpsusega maalitud mõttetuid tükikesi minevikust. Henrile sai see ilmsiks alles hiljem. Seitsmeaastaselt avaldas talle tõenäoliselt rohkem muljet neis massiivsetes kullatud raamides olevate tohutute lõendite väline toredus, mida imetlevad külastajad trügides ammuli sui vahtisid.

Maalimine läbi aegade

La Goulue
1890 kavandas ta vastavatud kabaree Moulin Rouge afiði, mis tegi ta hoobilt kuulsaks , nii et ta hakkas saama palju tellimusi.
Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga. Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta õpetas maalimist ja kelle kunstnikupüüdlusi ta julgustas. Armusuhte temaga lõpetas järsult Suzanne'i enesetapukatse. Toulouse-Lautrec langes sügavasse depressiooni. Ta pöördus alkoholi poole, mis viis ta 1898 esimest korda delirium tremens'ini. 1899 saatis ema ta Neuillysse võõrutuskuurile. Kevadel 1901 pöördus ta Pariiisi tagasi.
Henri de Toulouse-Lautrec suri alkoholist ruineeritud tervise tõttu oma mõisas Malromés (vanemate lossis). Ta on maetud Verdelais'sse (Gironde'i departemang), mõne kilomeetri kaugusele oma sünnikohast. Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum . Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks.
Toulouse-Lautreci maali hind võib ulatuda 15,5 miljoni USA dollarini. Et Toulouse kasutas sageli odavat paberit või pappi, siis on tema tööd mõnikord halvas seisukorras.
Voodis istuli olles töötas Henri innuga oma maalide kallal, julgustatuna oma õpetaja edust maailmanäitusel. Princeteau tavaline õppemeetod seisnes selles, et ta lasi Henril asetada kalkapaberi mõnele majas leiduvale maalile ja teha selle ühest osast – näiteks paarist figuurist – mustvalge koopia; siis käskis ta võtta selle kujutise ja kiirete pintslitõmmetega üle värvida, mille tulemus oli mõnikord palju elavam kui originaal .
 
“Üksik Hobune“ 1882.                     “ Drinking “ 1882.
Henri pildid muutusid üha elavamaks ja tegevusest pakatavamaks, tekib mulje, nagu tahaks ta panna käed tegema seda, mida jalad enam kunagi ei suuda. Sellest ajast peale on nende kiiruga pintseldatud visandite  sisuks liikumine. Noore kunstniku üheks esimeseks tähtsamaks tööks on tituleeritud maal tõllas kihutavast isast – millest kiirgab jahmatamapanevat jõulisust. Väliselt oli poiss ikka seesama võluv ja leplik laps nagu alati, kuid nüüd ilmnesid märgid, et ta ei näe maailma enam nii roosilisena nagu varem.

Need lummavad punapead

    Henri teosed tegi ainulaadseks see, et tema oletatavalt väljamõeldud tegelased olid sageli reaalsed inimesed, kelle elukäik ei läinud palju lahku kujutatavast. Kombineerides fakte väljamõeldisega, avastas ta modelli nimega Carmen Gaudin. Pesunaine, keda Henri nägi väljudes restoranist. „Milline rüvetatud ihu hing tal on,“ lausus ta. Henri kasutas teda “pärastlõunamodellina“. On ilmselge, et ta Lautrecile meeldis – asjaarmastaja-prostituudil olid punakasblondid juuksed, mis kõrgusid lauba kohal.
 
“Punapea Carmen“ 1885.            “A la Grenelle“
     
    Nii nagu Bruant vältis otsest poliitilist propagandat ja tegeles individuaalsete juhtumitega, keskendus ka Lautrec oma modelli loomusele, nähes temas ohvrit, keda muserdavad olukorrad, mille üle tal ei ole mingit voli. Kui Degas’ pesunaisi näidatakse harilikult töö juures – pesemas triikimas -, siis Lautrec pakub vaatamiseks naist, kes on kokkuvarisemise äärel. Kõik Carmenist tehtud portreed väljendavad melanhooliat, mis avaldub äärmiselt kurnatud poosis , roidunud kehas ja langetatud peas. Silmi näidatakse meile harva; need jäävad punakasblondi otsmikutuka varju, nagu peaks osa naise loomusest jääma meie pilgust rüvetamata. Teisel Carmenit kujutaval maalil näitab ta teda vastu triikimislauda toetavana, nagu püüaks naine masserida oma ristluukohta. Carmenil oli Henriga salajane suhe, sest too palkas teda kogu 1886 .aasta jooksul, kuni intsidendini, mis naise võlu ära rikkus – Carmeni juuksed olid kogu aeg värvitud ja nende välja kasvades oli pruunide juustega modell   Henri sõnul kaotanud kogu oma veetluse.
“Punapea“
 
“A Mountrouge“                        “La Blanchiseuse“
   
Kuid need võluvad portreed on ikkagi alles õpilastööd – Henri nimetab neid isegi “karistustöödeks“ -, kuna tõeliselt huvitavad pildid Carmenist on need, mis seonduvad kunstniku teise eluga “Le Mirlitonis“.
    Ilmselt Carmenist jäänud tühimiku täitmiseks astus Henri lähematesse suhetesse ehtsa punapäise prostituudiga pannes talle Bruant’i laulu järgi nimeks Rosa la Rouge. Sõbrad hoiatasid, et prostituudil on süüfilis, kuid Henri vastas sellele vaid naeruga, sest naine oli teda juba nakatanud. 19.sajandi lõpul oli süüfilis kohutav nuhtlus , mis arvati olevat peaaegu 15 protsendi kõigi Prantsusmaal registreeritud surmajuhtumite põhjuseks. Silmapaistvamaid ohvreid – Manet, Jules de Concourt ja prostitutsiooni kuulsaim kroonik Guy de Maupassant .
    Peale “A Mountrouge’i“ põhinevad veel kuus maali otseselt Bruant’i lauludel. “A Saint-Lazare“ ja “A la Grenelle“, viimasega pöördub kunstnik taas kaudse lähenemisviisi poole, näidates pooleldi tagantvaates naisefiguuri bistroolaua taga. Üksildased napsitajad bistroolaua taga oli moodsa elu maalijate hulgas hästituntud teema, kuid Henri läks sammukese edasi. Nimi seob pildi Bruant’i lauluga ja näitab selgelt, et meie ees on inimene kelle elu on hukutanud tema amet, mida ta oli sunnitud pidama , ning et nüüd on ta liiga vana, et seda jätkata.
    Litograafia levik, mis oli üks osa massikultuuri revolutsioonist, andis uusi võimalusi ka Henrile. Illustreerides neid laulusõnu lootis Henri, et Bruant teeb talle ettepaneku joonistada nende põhjal Bruanti loodud ülimenuka ajakirja “Mirliton“ jaoks pilte. Bruant sellest söödast aga ei hoolinud. Henri esimene graafiline töö, lihtne skets napsitajatest ja kahest baarileti taga jooke segavast kelnerist, ilmus hoopis pisut vanemas võistlevas ajakirjas “Le Courrier Francais “. See oli läbimurre ning võib-olla ka vahend, mis sundis  Bruant’i järele andma. Kolm kuud hiljem anti Henrile juba “Mirlitonis“ kaks keskmist lehekülge. Sinna tehtud pilt -, mis kujutas esimest korda tantsusaali, mis on teemaks veel mitmele tulevasele tööle, kaasa arvatud La Goulue’ paviljoni vasakpoolne pannoo – oli Henri esimene graafiline töö, mille eest talle maksti. Too graafiline töö põhines valmis maalil, mille Bruant ära ostis ja teiste Henri tööde kõrvale üles asteas, ning 1886.aasta lõpuks oli Salis’ klubi muutunud tõeliseks Toulouse-Lautreci galeriiks.
    Henri de Toulouse-Lautrec keskendus inimeste kannatustele, pööramata seejuures tähelepanu viljatule stiilisõjale, millega tegelesid paljud avangardistlikud kunstnikud . Selline töö nagu “Artilleur et Femme“ - , mis näitab kannatlikult laua taga istuvat prostituuti ja teda pilguga takseerivat sõdurit, kes paistab endalt küsivat, kas naisest on veel asja – kus ohvitseri on selgelt kujutatud kiimalise ja paksunahalise teise inimese ära kasutajana, oli otsene rünnak ühele riigi tugisambale – armeele. Kõik see kujutab võimukandjate ükskõiksust nende suhtes, kelle üle nad valitsevad. Niipea kui Henri jõudis Montmartre ’ile, avastas ta endas loomupärase poolehoiu nende vastu, keda ta maalis. Tundeküllased portreed indiviididest, keda ta kujutab maneeris, mis täpselt peegeldab Oscar Wilde’i mõtteavaldusi : “Kunst on individualismi ülim manifestatsioon .“
    Meelelahutuse arenguga – varjudeteater ning eelkõige orkester , mis mängis hommikutundideni – ilmnes uus kirg tantsu järele, mis varem polnud iseloomulik. Omapead jäetud töölisrahval lubas see nautida hetkelist aupaistet, millega rasket elu rõõmsamaks muuta, kuna igaüks neist sai näidata oma tantsuoskusi.

Viimased pintslitõmbed

    Henri de Toulouse-Lautrec viimaseks maaliks on pakutud “Un Examen ? la faculté de Médicine“, kuigi ei olda üksmeelel, keda seal tegelikult eksamineeritakse. Pildil on Henri nõbu Gabriel, dr.Wurtz ja doktor Alfred Fournier . Just viimase isikuga avaneb maali sisu – dr.Alfred Fournier’i töö tulemusel langes müstikaloor sellelt koledalt haiguselt nimega süüfilis. Kõigel sellel, mida Henri tegi, on ka alati personaalne dimensioon , ning on ilmne, et kaks arsti – alkoholismiga tegelev Wurtz ja süüfilisega tegelev Fournier – esindavad Henri allakäigu kaht põhjust, mistõttu teatud mõttes võib tol maalil küsitletavas näha ka teda ennast.
    Tänapäevani puhkab mees, kelle oleks pidanud sängitama Iiri-ameerika baari leti alla või Moulins’i tänava bordelli gooti kambrisse , nunnade juures kõrge kivisamba all; sammast kroonib midagi risti ja lille vahepealset ning alt orust paistab kloostri kirik .
    Tegelikult aga, nagu näitavad La Goulue pannood, oli Henri de Toulouse-Lautrec pidevalt ümbritsetud tormiliste sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste ajastu kõige lummavamatest kujudest. Wilde ja Fénéon on ainult kõige vapustavamad suure hulga huvitavate tegelaste seas, keda Lautrec tundis ja kellega ta koos töötas.  Kuid kokkuvõttes kinnitab tema kunsti sügavus ja haare seda, et ta kuulub sellesse sageli katkevasse, kuid ometi äärmiselt järjekindlasse radikaalsete prantsuse kunstnike ritta , kes alustasid looduse ja loomade maalijatena ning kellest said hiljem ühiskonnakriitikud ning poliitiliste muutuste kroonikud . Vernet, Géricault, Delacroix , Daumier , Courbet, Lautrec – tema koha selles reas on põlistanud järelkäijad, kunstnikud (noor Picasso ), kes pidasid teda oma õpetajaks ja võistlejaks, kelle saavutusi ületada.
 tundmatule adressaadile saadetud Henri kiri kuu pärast õnnetust. (Albi, juunis 1878)

Kokkuvõte

Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile. Temast sai tähtis postimpressionistlik maalikunstnik , juugendstiilis raamatuillustraator ja litograafiakunstnik, kes jäädvustas 19. sajandi lõpu Pariisi boheemlaste elu. Ta elas Montmartre'il ja teda kutsuti Montmartre'i hingeks. Vastu oma vanemate soovi nautis ta elu täiel rinnal.
1885 avas Aristide Bruant kabaree Le Mirliton ning Toulouse-Lautrec kavandas lugematuid plakateid, millel torkab silma eelkõige punase salliga Bruant.
1888 hakkas Toulouse-Lautrec valima motiive , millega ta on tänini tuntud: inimesed tsirkusest, lõbustuskohtadest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutavad elu Montmartre'i ja teistes Pariisi kabareedes ja teatrites ning bordellides, mida ta sageli külastas. Tema maalidel on muuhulgas kujutatud kankaani looja tantsija Louise Weber .
Ta äratas uuesti ellu peaaegu unustatud litograafia. Teda mõjutasid Degas, Paul Gauguin ja jaapani puulõige. Palju tema pilte avaldati ajalehtedes.
Kasutatud kirjandus
Udo Felbingeri „Toulouse- Lautrec“
[WWW] zone.ee/kunst/Toulouse-Lautrec
[WWW] wikipedia.ee
19