Henri de Toulouse Lautrec (1)

Sisukord

Lapsepõlv 2
Kunstiõpingud Pariisis ja loominguline areng 2
Plakatikunstnik 5
Fotograafia 5
Teater ja japonism 6
Elu lõpul 6
Tuntumad tööd 6
Kirjandus 6

Lapsepõlv

Henri de Toulouse Lauterc (1864-1901) sündis Prantsusmaal Albi linnas. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, mis oli oma prestiiži suurelt jaolt kaotanud. Tema vanemad olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adèle de Toulouse-Lautrec. Vanemad lahutasid pärast noorema poja Richardi surma 1868. aastal. Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne'i lähedal. Henri ilmutas suurepärast joonistamisannet juba varajases lapsepõlves, mida näitavad tema karikatuurid koolivihikutes. Kuna elukutselised kunstnikud olid olid sel ajal haruldased, siis perekonna traditsioone järgides oleks pidanud Henri alustama sõjaväelase karjääri. Nii aga ei läinud. 1878- 1879 aastal saadud luumurrud paranesid halvasti ning Henri ei kasvanud lõpuks pikemaks kui 1,52 m ja pidi kogu elu kasutama käimisel keppi. Vanematel oli raske leppida tõigaga, et nende ainus poeg peab jääma kõrvale kõigist aristokraatliku elu harjumustest nagu jahipidamine ja ballidel osalemine. Henri esimene õpetaja Rene Princeteau soovitas vanematel hakata hoopis poja kunstiannet arendama. Princeteau kaudu puutus Toulouse-Lautrec kokku esmakordselt ateljee -eluga ning kohtus teiste maailkunstiõpilastega. Pariisis viibides tarbis kunstnik ohtralt kanget alkoholi ja põdes süüfilist. Olenemata üha halvenemale tervislikule olukorrale töötas Toulouse-Lautrec jõudumööda oma tööde kallal. Ta hävitas ka osa oma töödest, mis ei vastanud tema perfektsionistlikele vaadetele.

Kunstiõpingud Pariisis ja loominguline areng

Henri de Toulouse-Lautrec ei käinud kunagi kunstikoolis, vaid sai õpetust ateljee seinte vahel. Juba varakult köitis teda liikumine ja loodus ning tema kunstikäsitus ei ole tegelikkuse otsene väljendamine, vaid reaalsuse tõlgendamine. Princeteau kaudu tutvus ta esimese õpilase Eugene Delacroix loominguga, kellelt saadud mõjutused ilmnevad ka Toulouse-Lauterci hilisemates töödes.
1882. aastal asus Toulouse-Lautrec elama Pariisi, mis tähendab iga noore kunstniku jaoks kunstilise silmaringi avardumist. Ta asus õppima Leon Bonnat ateljeesse. Tal oli võimalus tutvuda uute kunstivooludega ja eksponeerida oma töid kohvikutes ja kabareedes. Toulouse-Lautrec kujutas lõuendil nii elava liiklusega linnatänavaid kui ka stseene ööelust, mis teda eriliselt lummas.
Kui Bonnat oma ateljee sulges, pidi Toulouse-Lautrec leidma omale uue koha õppimiseks.Ta asus vabameelse akadeemilise maalikunstniku Fernard Cormoni ateljeesse. Cormon tunnustas Toulouse-Lautreci pingutusi rohkem, kui oli seda teinud Bonnat. Kuna Toulouse-Lautreci huvitas rohke liikumise tabamisest on töödes ja Cormoni ateljees pidi ta maailma liikumatuid modelle, siis lahkus ta Cormoni juures, kuid pöördus siiski sinna hiljem tagasi.
Pariisis tutvus Toulouse-Lautrec ka Paul Cezanne ’i ja Edgar Degas’ loominguga ning sai neist inspiratsiooni, kuna Degas kujutasToulouse-Lautrecile nii põnevat linnaelu, hobuste võidusõitu ja teatristseene ning Degas ega Cezanne polnud pälvinud veel avalikkuse heakskiitu.
Toulouse-Lautrec oli väga huvitatud oma tööde eksponeerimisest. Näiteks osales ta rühma Les Vingt näitusel 1888. Aastal Brüsseli. Ta hakkas kasutama uut õlivärvide kasutamise tehnikat , kus värvile lisati rohkel lahustit ning mis võimaldas tekitada akvarelliefekti ja täita kompositsioon värelevate värvide abil loodud liikumisega.
Nagu eelpool mainitud lummas Toulouse-Lautreci just ööelu. Ta asus elama Montmartre ’ile, kus külastas öölokaale tihedasti ja kandis seal alati kaasas oma visandiplokki. Seal viibimine innustas teda kujutama tantsustseene. Oma öistel rännakutel tehtud joonistuste järgi kujundas ta järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. Anonüümsest lokaalikülastajate massist tungivad portreedena esile üksikud näod ja siluetid . Kunstnikest kolleegide kõrval on Henri de Toulouse-Lautrec kujutanud tantsijaid, koomikuid ja lauljaid, kes lokaalides esinesid. Figuuri asend või eriline füüsiline tundemärk pildil oli Toulouse-Lautreci jaoks samasugune isikupärasuse väljendaja nagu nägugi. Nii on maalil „ Moulin Rouge ’is – tants” paremal pool tagaplaanil äratuntav kunstniku isa oma suure valge habemega. Kui 1889. Aastal valminud pildil „ Tantsupidu Moulin de la Galette’is, püsib kunstniku peamine huvi tantsijate ja publiku vahelisel kontrastil, siis maalil „Au Moulin Rouge - La danse“ lasub peatähelepanu inimgruppide astmeti paigutamisel terviklikku ülesvõttesse. Uudse temaatikaga ja ööelumuljete vahetus täätlusega kuulub see pilt Toulouse-Lautreci tähtsaimate teoste hulka.
Toulouse-Lautrec kuulus Moulin Rouge’i püsiklientide hulka ning ta istus seal ööd läbi, tarbis kangeid jooke ja joonistas. Võrreldes tema varasemate tantsijate kujutamisega, muutus ajapikku detailiderohkemaks ning see kaotas piltidelt taustalise iseloomu. Näiteks on Toulouse-Lautreci üks sellistest töödest „Moulin Rogue’is: kaks valssi tantsivat naist“. Sellest tööst ilmneb selgesti, et Toulouse-Lautrec tundis lokaali külastajaid paremini kui kunagi varem.
Lõbumajade külastamine kuulus lahutamatu osana Toulouse-Lautreci ellu. Bordellid olid ideaalseks kohaks, kus ta sai rahuldada oma lõputut soovi vaadelda inimesi – alalise kliendina võis kunstnik seal lõbunaiste elu uurides ja jäädvustades veeta nädalaid. Nii õnnestus tal prostituutide igapäevaelu kujutada arvukatel joonistustel. Eriti huvitas teda see, kuidas naised veetsid oma aega kundesid oodates . Prostituutide näiline teesklusetus ja nende kodanlike norme eiravad julged poosid kütkestasid Toulouse-Lautreci taolist kunstnikku, kes oli eelkõige huvitatud inimfiguuri kujutamisest. Oma sõbraliku ja helde loomuse tõttu oli ta lõbumajades alati oodatud külaline. Tema graafikasari „Elles” kujutas tüüpilisi stseene prostituutide argipäevast ning oli mõeldud austusavaldusena naistele üldse, eriti aga ühiskondlikult põlatud prostituutidele. Toulouse-Lautrec kujutas lõbunaisi ilma vähimagi ühiskonnakriitika ja sentimentaalsuseta, maalides neid inimlikkusega, millest on näha, et kunstnikul oli võime sisse elada prostituutide olukorda. Kunstniku bordellisarja tema eluajal kunagi avalikkusele ei näidatud.
Toulouse-Lautrec portreteeris arvukaid inimesi oma perekonna-ja sõpraderingist. Kui varietee-ja tantsusaalipiltidel paistavad nad selgelt pelgalt kujudena inimmassis, siis üksikportreedel annab kunstnik edasi nende eripära. Toulouse-Lauterc maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teistel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Ta kujutas oma modelle sellisena nagu nägi neid tema ning pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest.
Toulouse-Lautrecil oli eriline anne kasutada pintslit nagu joonistuspliiatsit. Et oleks võimalik kiiremini töötada, hakkas ta eksperimenteerima lahjemate õlivärvidega, mida sai kergesti pigistuseta alusele kanda ja mis kuivasid väga kiiresti. See töömeetod, mis aitas kunstnikul saavutada seda, mida varem võimaldasi ainult joonistussüsi või pastellkriidid,-kombinatsioon joonistusest ja maalist – on Toulouse-Lautreci stiili iseloomulik tunnus.
Toulouse-Lautreci esimene suur kompositsioon “Kunstratsutaja Fernando tsirkuses“, sisaldab juba kõike tema hilisematele töödele iseloomulikku: tasapinnalisus ja liikumine jäädvustatud tugevasti lahjendatud värviga, mis laseb aluspinnal läbi kumada. Jaapani puulõigetest mõjutatuna rõhutab kunstnik pildikatkendi juhuslikkust, lõigates figuuridel selle aja kunstikäsituse järgi täiesti mõeldamatul moel pead otsast. Piirjoontega esile tõstetud figuurid eralduvad foonil siluettidena.
Olles lapsepõlvest peale tsirkusega hästi tuttav, oli Toulouse-Lautrec eriti huvitatud klounide ja teiste tsirkuseartistide erinevate liigutuste samaaegsusest, mis tõukas vaataja pilgu areenil edasi-tagasi rändama. Selle publikut eksitava efekti saavutas ta klouni pildi servaga läbi lõigates. Nii sai tsirkusest võrduspilt modernse elu killustumisele – elu, mida ei saanud enam täielikult mõista vaid ühest vaatenurgast lähtudes. Sajandi lõpu üldine ebakindlustunne peegeldus vajaduses meelelahutuste, reaalsest maailmast põgenemise järele. Toulouse-Lautrec õnnestus oma uue kujutusviisi abil seda meeleolu tabada.

Plakatikunstnik

19.sajandi lõpul kasvas tööstustoodang tohutult ning sellega kaasnes ka vajadus reklaamide järele. Parimaks meetodiks toodete ning avalikele üritustele tähelepanu tõmbamisel osutus plakat oma värvi ja vormikujundusega. Odav litograafiathenika võimaldas neid probleemideta trükkida suures tiraažis, mis tähendas selle „tänavakunsti“ laia levikut rahva hulgas.
Oma esimese Moulin Rouge’i jaoks tehtud afiši sai Toulouse-Lautrec koheselt tuntuks kogu Pariisis. Ta hakkas kujundama uusi plakateid, samuti ajakirjade esikaasi ja illustratsioone. Tema koomik Caudieux’le kavandatud afišš on nii värvi- kui vormilahenduse lihtuse poolest geniaalselt teostatud. Caudieux’ mus, rohelise piirjoonega siluett tuiskab vaatajast mööda, luues ettekujutuse koomiku sõnaosavusest ja huumorimeelest. Tantsisklev samm, mida diagonaalselt kulgevad põrandalauad veelgi toonitavad, ja kelmikas nägu muigele tõmbunud punase suuga annavad samuti edasi koomiku olemust. Sarnaselt oma suurtele kompositsioonidele lõikab Toulouse-Lautrec figuuri plakati servadest, tekitades mulje hetkelisusest. Need vormilised uuendused tõstsid seni tähtsusetuks käsitööks peetud plakatitootmise modernseks graafiliseks kunstiks. Plakatikujunduse uuendamisega pani Toulouse-Lautrec aluse kunsti ja reklaami vahelise piiri ähmastumisele, mis tähendas plakati maine tõusu.

Fotograafia

Toulouse-Lautrec hakkas 19. sajandi teisel poolel tegelema fotograafiaga. Fotost lähtudes sai objekti kuju ja suurust maalile transponeerimisesl muuta ning seeläbi kujutatut võõrana esitada. Fotografeerimisega kaasnenud muutustega , nagu näiteks pildi kaadrilisus , võis kaasneda uus interpretatsioon maalil. Seejuures mängisid töös maalide juures olulist rolli värvid, mida fotod tol ajal edasi ei andnud. Selles osas pidid maalijad toetuma mälulue või kujuttlusvõimele. Kuna Toulouse-Lautreci maalimisviis ei olnud ülesehituselt ega värvidelt suunatud tegelikkuse täpsele jäljendamisele, võis fotograafia jääda talle maaliga töötamisel pelgalt lähtekohaks. Kuid Toulouse-Lautrec avastas selle meediumi mitmekülgsed kunstilised võimalused ning eksperimenteeris nendega. Üheks näiteks, kuidas ta kasutas fotograafiat maalikunstis, on 1891 . a. Valminud pilt „A la Mie (la Mie' restoranis )“, mille allikaks oli Maurice Guibert'i ja tundmatut naismodelli kujutav foto. Toulouse-Lautrec kandis stseeni maalile figuuride asendit muutes. Otsustavalt muutis kunstnik aga nende näoilmeid: Guibert'ist ja modellist on saanud joobunud vanapaar, kes pärast sööki veinipudeli taga istub.

Teater ja japonism

Vahepeal oli Toulouse-Lautreci elus periood, kus ta tundis tihedamalt huvi teatri vastu ja külastas neid tihti, et tegeleda inimeste vaatlemisega. Ta maalis nii näitlejaid kui publikut. Samuti jõudis temani jaapani stiil ehk japonism, mille puhul ei peetud tähtsaks ruumilist sügavust ega kompositsioonilist tasakaalu, vaid hoopis kahemõõtmelisust ja asümmeetriat. Figuurid sulandusid taustaga, jagunedes seejuures värvilaikudeks. Kolmemõõtmelisus saavutati ainult värvipindade kattumisega. Vaatamata sellele, et Toulouse-Lautreci loomingus on märgata juugendstiilile iseloomulikke elemente, nagu näiteks hoogne joonekäsitus, suhtus ta sellesse kunstivoolu mõningase eelarvamusega.

Elu lõpul

Toulouse-Lautreci loomingus toimus elu lõpuperioodil stiilimuutus. Kriiskavad värvid ja jõulised viirutused asendusid tema maalidel tihedama ning rahulikuma värvikäsitusega. Juba enne 1900. aastat oli tema loomingus märgata tendentsi väiksemate pildiväljalõigete eelistusele, kujutades seal ainult mõnd üksikut inimest ja nende iseloomu omapära, kuid nüüd ilmub piltidele katkendite ning valgustuse kaudu teistsugune meeleolu. Kunstnikku vaimustasid ka õrnad valgustusefektid ning pildielementide peen korraldus. Toulouse-Lautreci viimastes töödes puudus väljalõikelisus ja iroonia; viimast kasutas ta varasemalt nii oma töödes kui ka kõnepruugis ohtralt.

Tuntumad tööd

1892 „Ambassadeurs: Aristide Bruant“
1892 „ Moulin Rouge'i premenoir'is“
1892 „Moulin Rouge'is: kaks valssi tantsivat naist“
1892 „Jane Avril tantsimas“
1894 „ Rue des Moulins'i salongis“
1894 „ Yvette Guilbert tervitab publikut“
1895 „ May Belfort“
1896 „ Tualett “

Kirjandus

Felbinger, Udo 2007. Henri de Toulouse-Lautrec. Väike kunstiraamat. Tallinn: Koolibri 2007
Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Henri_de_Toulouse-Lautrec