Henri de Toulouse-Lautreci referaat (0)

Kuressaare Gümnaasium
Henri de Toulouse -Lautrec
Referaat
Koostaja : Liis Kadakas
Kuressare Gümnaasium
Klass: 11 A
Kuressaare 2011

Sisukord

Sisukord 2
Noorus Albis 1864-1882 3
Lapsepõlv ja perekond 3
Varajased tööd 3
Kunstnikukutsumus 4
Saabumine Pariisi 1882-1884 4
Kunstiõpingud 4
Ema 5
Elu kroonik 5
Joonevirtuoos 6
Degas – kunstiline eeskuju 7
Üleöö kuulsaks 1891 -1892 7
Moulin Rogue 7
Litograafia tehnika 8
Edu kõrgpunkt 1892-1894 8
Loožis – teatriaeg 8
Belle époque 1894- 1895 9
Sihita tee 1895-1899 9
Viimased aastad 1899-1901 9
Kunstiline kokkuvõte 10
Pärast Toulouse -Lautreci 10
Pildid 11
Kasutatud kirjandus 16

Noorus Albis 1864-1882

Lapsepõlv ja perekond

Nii Toulouse-Lautreci isa kui ema põlvnesid kõige vanematest Prantsuse aadlisuguvõsadest. Pärast noorema poja Richardi surma 1868. Aastal vanemad lahutasid. Albis perekonna linnamajas sündinud Henri veetis oma varajase lapsepõlve Bosci lossis Albis ja Céleyrani lossis Narbonne’I lähedal, kus ta sai ratsutamise ning ladina ja kreeka keele tunde. Saksa-Prantsuse sõja (1870-1871) lõppedes asus perekond elama Pariisi.
Henri kunstilised kalduvused avaldusid juba Fontaines’I lütseumis koolivihikutesse tehtud joonistustes ja karikatuurides. Hiljemalt Albisse tagasipöördumise ajaks aastal 1875 oli ta hakanud õlivärvidega maalima. Kaks lühiese aja jooksul teineteise järel saadud jalaluumurdu aastate 1878 ja 1879 paranesid päriliku luu-nõrkuse tõttu ainult osaliselt. Seepärast ei kasvanud Toulouse-Lautrec pikemaks kui 1,52m ning vajas kogu ülejäänud elu käimisel keppi. Perekonnal oli raske leppida sellise ebaõnnega, et nende ainus elusolev poeg pidi nüüdsest kõrvale jääma arvukatest aristokraatliku elu harjumustest, nagu näiteks sõjaväeline karjäär, jahipidamine ja ballidel osalemine. Kuna Henri jäi pärast venna surma pere ainukeseks lapseks ning vajas palju hoolt ja tähelepanu, jäi varajasest lapsepõlvest alates ema tema jaoks kõige lähedasemaks isikuks.
Veidrikuna tuntud isa krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec korraldas pidevalt perekonna kolimist ühest paigast teise, mistõttu Henri haridustee jäi lünklikuks. Isa jumaldas laadaetendusi ja tsirkust nind on väga tõenäoline, et juba väikese lapsena puutus Toulouse-Lautrec kokku teatri-ja tsirkusemaailmaga, mis teda ka hiljem lummas. Isa jahikaaslane kurttumm loomamaalija René Princetau avastas Henri erakordse kunstiande ning soovitas vanematel seda arendada.

Varajased tööd

Henri de Toulouse-Lautreci erakordne kunstianne ilmnes juba 11-aastaselt, kui ta isapoolsete onude eeskujul õlivärvidega maalima hakkas. Noore kunstniku pildid kujutavad perekonna aristokraatlikust elustiilist ja maal veedetud lapsepõlvest ajendatud jahiteemasid ja ratsutamis-stseene.
Toulouse-Lautreci pildimotiivide valikut mõjutas kahtlemata ka see, et alates 1878. Aastast sai ta õpetust loomamaailja René Princetault, kelle vahendusel puutus noormees esimest korda kokku ateljee -eluga ning kohtus teiste maalikunstiõpilastega. Osa kunstniku väikesemõõtmelistest maalidest kujutavad stseene kiskjate omavahelisest võitlusest, mis tuginevad tema Aafrika-reisi muljetele. Seejuures on märkimisväärne, et Toulouse-Lautrec ei käinud kunagi kunstikoolis, vaid sai õpetust ainult kunstiateljee seinte vahel. Toulouse-Lautreci kunstikäsitluses ei ole maalimine tegelikkuse otsene jäljendamine, vaid reaalsuse tõlgendamine.

Kunstnikukutsumus

Võime nähtut piltidele üle kanda oli Toulouse-Lautreci peres juba olemas, kuna nii isal, kes valmistas kipisist loomaskulptuure, kui ka tema venal oli joonistamises annet. Seejuures märkis Henri vanaema:’’Kui mu pojad tapavad metspardi, tunnevad nad sellest kolmekordset rõõmu, kasutades jahipüssi, pintslit ja kahvlit.’’
1880. aastal pakkusid Bosci lossi lähistel toimunud sõjaväeõppused Toulouse-Lautrecile maalimiseks hulgaliselt uusi pildimotiive: mehed erisuguses vormiriietuses, hobused ja tõllad. Kui enne oli noor kunstnik otsinud teemasid perekonnaringist, siis nüüd hakkas ta jäädvustama oma ümbrust. Siin on juba märgata tema stiili iseloomustavat rõhutatud altvaadet. Kunstniku lühike kasv ja liikumispuue sundisid teda enamasti istudes töötama. Toulouse-Lautrec erineb teistest impressionistidest, näiteks Vincent van Goghist ja Claude Monet ’st, kes keskendusid peamiselt maastiku kujutamisele ning vähem inimfiguurile. Impressioniste huvitas figuuride kujutamise asemel peamiselt erinevate valgusefektide mõju objektidele.
Autoportreed näitavad, et kibestumus oli saanud tema isiksuse osaks. Vaatamata Toulouse-Lautreci rõõmsameelsele loomusele, saatis puue teda kogu elu nagu vari, mida ta eneseiroonia abil eemale peletada püüdis.

Saabumine Pariisi 1882-1884

Kunstiõpingud

1882. aasta märtsis võeti Henri Léon Bonnat’I ateljeesse õppima. Seal hakkas Toulouse-Lautrec süstemaatiliselt valmistama eskiise kipskujude ja aktimodellide järgi, esialgu vähese eduga. Veel samal aastal sulges Bonnat oma ateljee. Seejärel astus Toulouse-Lautrec vabameelse akadeemilise maalikunstniku Fernard Cormoni (1845-1924) ateljeesse. Seal alustas kunstiõpilane samuti aktimodellide joonistustega, mi saga Cormonit suurema tunnustuse pävisid.
Liikumatuna püsivate modellide joonistamine ei vastanud aga Toulouse-Lautreci kunstiandele. Tema peamine huvi oli liikumise tabamine ning värvide edasi andmine, mitte kehavormide anatoomiliselt täpne jäädvustamine, mis oli aktijoonistuste eesmärk. 1884. Aastal otsustas Henri ateljeest lahkuda, kuid 1866. Aastal siiski pöördus tagasi.

Ema

‘’Ema, ainult Teie! Suremine on pagana raske!’’ Henri de Toulouse-Lautreci viimased sõnad surivoodis.
Tähtsaim isik Toulouse-Lautreci elus oli tema ema. Pärast abielu purunemist ja noorema poja Richardi surma aasta pärast tolle sündi oli Henrist saanud tema elu sisu. Henriga juhtunud traagilised õnnetused tugevdasid ema ja poja vahelist sidet veelgi. Adéle de Toulouse-Lautrec innustas poega kunstiõpingutel ning toetas teda pärast mõningaid kõhklusi regulaarselt rahaga, mis võimaldas noormehel majanduslikest muredest vabana elada.
1899. aastal nõustus ema viimases meeleheites oma poja närvihaiglasse paigutamisega. Henri de Toulouse-Lautrec suri ema käte vahel kaks ja pool aastat hiljem.
Pärast poja surma hoolitses Adéle tema kunstilise pärandi eest ning annetas paljud tööd 1922. Aastal Albis avatud Toulouse-Lautreci muuseumile. Kunstniku graafiliste tööde kogu ja arvukad fotod andis krahvinna üle Pariisi rahvusraamatu kogule.
Ema kujutavad maalid ning joonistused kõnelevad palju tema ja poja vahelistest lähedastest suhetest. Kedagi teist ei portreteerinud Toulouse-Lautrec nii sageli. Henri kujutas Adéle’i endast ainsat toetuspunkti kunstniku heitlikus elus.

Elu kroonik

Kindlustatud vanematelt saadava küllaldase rahalise toetusega, asus Toulouse-Lautrec Montmartre ’il elu mööda saatma täiesti oma tahtmise järgi. Henri oli öölokaalide sagedane külastaja. Oma muljed kandis kunstnik visandiplokki.
Vabadus aristokraatlikest ja kodanlikest käitumisnormidest, mida kunstnik Montmartre’il nautida võis, inspireeris teda kujutama iseloomulikke stseene tema jaoks esialgu tundmatust populaarsete lõbustusasutuste miljööst. Öistel rännakutel jäädvustatud joonistuste järgi kujundas Toulouse-Lautrec järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud.
Toulouse-Lautrec maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teasel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Vastupidiselt oma õpetajale Bonnat’le, kes maalis Pariisi kõrgklassist rangeilmelisi esinduslikke portreesid, kujutas Toulouse-Lautrec oma modelle sellisena, nagu ta neid nägi. Henri pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest.

Joonevirtuoos

Jäädvustamaks vahetult oma Pariisi-muljeid, kandis Toulouse-Lautrec alati endaga kaasas visandiplokki ja pliiatsit või joonistussütt. Tavalise pliiatsi -ja sulejoonistuste kõrval katsetas kunstnik ka erinevate joonistamistehnikate samaaegset rakendust, näiteks pildi ‘’ Esimese armulaua päeval’’ puhul kasutas ta õlivärve ja sütt. Stseen kujutab ühte Pariisi perekonda tütart kirikusse armulauale saatmas.
Toulouse-Lautreci joonistamistehnikat iseloomustab joonistuslike vahendite säästliku kasutamisega saavutatud suur elavus. Üks teistest sootuks erineva stiiliga joonistus kujutab kunstniku sõbratari Suzanne Valadoni süngel ilmel lokaalis istumas. Siingi on kunstnik jäädvustanud kõik stseenis olulise nappide kontuurjoontega, mida ta lõpuks viirudega täitis.
Toulouse-Lautrecil oli eriline anne kasutada pintslit nagu joonistuspliiatsit. Et oleks võimalik kiiremini töötada, hakkas ta eksperimenteerima lahjemate õlivärvidega, mida sai kergesti pigistuseta alusele kanda ja mis kuivasid väga kiiresti. See töömeetod, mis aitas kunstnikul saavutada seda, mida varem võimaldasid ainult joonistussüsi või pastellkriidid,- kombinatsioon joonistusest ja maalist – on Toulouse-Lautreci iseloomulik tunnus.

Degas – kunstiline eeskuju

Tolouse-Lautreci üks olulisemaid mõjutajaid oli maalikunstnik Edgar Degas (1834-1917), kes nagu temagi pärines aadlisuguvõsast. Degas käsitles esimesena figuure altvaates, spetsiaalse valgustuse efekte , muljete katkendlikkust ja linnarahvale omast anonüümsust. Toulouse-Lautreci eriliseks saavutuseks võib pidada Degas’teema- ja motiivrepertuaari edasiarendamist, mis osaliselt oli inspireeritud jaapani puulõigete lihtsustatud esteetikast ja kahemõõtmelisest ruumikäsitlusest. Ta tugevdas veelgi Degas’le iseloomulikku perspektiivi optilist lühendamist ning püüdis vertikaale rõhutades kompositsiooni tugevamini pildipinnaga siduda.

Üleöö kuulsaks 1891-1892

Oma esimese Moulin Rouge 'i jaoks tehtud afišiga sai Toulouse-Lautrec paugupealt tuntuks terves Pariisis. Ta hakkas kujundama uusi plakateid, samuti ajakirjanike esikaasi ja illustratsioone. Samal ajal töötas kunstnik palavikuliselt ka Pariisi ööelustseene kujutavate õlimaalide kallal. Elamine koos doktor Borges ’iga stabiliseeris tema elu, mida ta muidu peamiselt ateljees ja öölokaalides mööda saatis. Kunstniku saatuslikule tugevate alkohoolsete jookide tarvitamise kalduvusele ei suutnud piiri panna isegi tema nõbu Gabriel Tapié de Celeyran, kes talle nüüdsest kõikjale varjuna järgnes. Toulouse-Lautreci armuseiklused kabareede ja kontserdikohvikute naisartistidega vaheldusid sagedaste külaskäikudega prostituutide juurde. Sel eluetapil töötas 30-aastane kunstnik aga nagu pöörane, et väljendada kunstis kõiki oma lugematuid muljeid.

Moulin Rogue

Üht Toulouse-Lautreci kujundatud esimestest plakatitest saatis otsekohe täielik edu. 5. Oktoobril 1889 pidulikult avatud Moulin Rogue’ile oli kuulus plakatikunstnik Jules Chéret juba loonud müürilehe kavandi. Toulouse-Lautreci plakat eristus teistest selgesti M-tähe iseäraliku kasutusviisi poolest, mis kolmekordselt suurendatuna koondas kokku erkpunaste tähtedega kirjutatud restorani nime. Ajendatuna 1889-1890 valminud maalist ‘’Moulin Rogue’is – tants’’, oli Toulouse-Lautrec plakatil esiplaanil kujutanud staare, kes mõnda aega Moulin Rogue’is koos esinesid. Radikaalselt uus on selles kompositsioonis kolme stiliseeritud silueti astmeti paigutamine , nii et tekib veelgi tugevam ruumilise sügavuse mulje kui eelpool mainitud maalil. Võrreldes visandiga, torkab plakatil silma, et public on kokku sulatatud üheks siluetiks, mis loob kontsentreerituma mulje.

Litograafia tehnika

Litograafia meetod seisneb selles, et trükkimiseks kasutatakse siledaks lihvitud kiviplaati, milles asuvad trükitavad ja mittetrükitavad osad samal tasandil. Vaja on peenekristallilist savikat lubja-kivi või dolomiiti, mille erinevus seisneb omaduses imada endasse ühtviisi nii vett kui rasva.
Litograafia eeliseks on võimalus trükiplaadil kasutada erinevaid tehnikaid. Näiteks pintsliga maalitud jooni saab graveerimisega struktureerida või esile tõsta. Toulouse-Lautrec kasutas teiste seas ka pritsimistehnikat, mille käigus kantakse kiviplaadile värvipritsmed pintsli ja metallvõrgu abil. See meetod aitab esile tuua varje ning pehmeid üleminekuid erinevate värvide vahel.

Edu kõrgpunkt 1892-1894

Pärast seda, kui Moulin Rogue’I plakat oli ta üleöö kuulsaks teinud, töötas Toulouse-Lautrec pingeliselt uute kavandite ja piltide kallal. Marcelle Lender ning mitmed teised uued tuttavad inspireerisid kunstnikku looma pilte, mis tõstsid tema looming kõrgemale kunstilisele tasemele. Toulouse-Lautreci huvi sel ajal vähe hinnatud meediumide fotograafia ja litograafia vastu tegi temast avangardistliku kunstniku, kes ei lasknud traditsioonilistel arvutustel ega töömeetoditel ennast piirata.
Väliselt avaldus Toulouse-Lautreci edu 1893. Aastal esimesel isiknäitusel mainekas Galerie Goupil’s. Näituse korraldas tema koolikaaslane Maurice Joyant. Pärast sõbra doktor Bourges’I abiellumist elas Toulouse-Lautrec esimest korda üksinda. Üha enam ilmnesid märgid sellest, kuidas kunstnik oli kaotamas kontrolli oma elu üle ning langes aegamööda aina tugevamasse alkoholivõrku.

Loožis – teatriaeg

Alates 1893. Aastast pöördus Henri tähelepanu üha enam teatrile ja operetile. Ta ise ütles: ‘’Etendused jätavad mind külmaks. Teatris, kui halb see ka ei oleks, veedan ma alati lõbusalt aega.’’ Teatris sai ta tegeleda oma lemmikharrastuse, inimeste jälgimisega, kuna looži- ja parteisüsteem andis erilise võimaluse näha teisi nind olla ise nähtav. Kujutamisobjekte leidis kunstnik nii lavalt kui vaatesaalist.

Belle époque 1894-1895

Vaatamata süüfilise ja liigse alkoholitarbimise tõttu üha halvenevale tervisele, töötas Toulouse-Lautrec suure energiaga oma maalide, litograafiate ning raamatu-ja ajakirjaillustratsioonide kallal. Bordelliseeriad avasid uue teemavaldkonna, kuid valdav osa nendest töödest jõudis publiku ette alles pärast kunstniku surma. Graafikaalbum ‘’Elles’’, mis samuti lõbumajatemaatikat käsitles, osutus finantsilises mõttes läbikukkunuks.
Seevastu litograafiatehnika täiustamisega kindlustas Toulouse-Lautrec oma kuulsust Pariisi modernseima plakatikunstnikuna. Oma reisidel tutvus ta mitmete teiste kunstnikega, sealhulgas ka James McNeill Whistleriga. Üha selgemini andis endast märku Toulouse-Lautreci kiindumus jaapani kunsti, mis väljendus erakordses kollektsioneerimiskires.

Sihita tee 1895-1899

Aastatel 1895-1899 osales Toulouse-Lautrec mitmetel näitustel, mis tegid ta kuulsaks ka välismaal. Mais 1898 Londonis Goupil’ galeriis toimunud suurel isikunäitusel oli üleval 78 tööd ning sellest kujunes Toulouse-Lautreci kunstnikukarjääri kõrghetk. Kuigi näitus ei olnud äärmiselt edukas, tähendas Walesi printsi külaskäik galeriisse Henri de Toulouse-Laureci kunsti ametliku tunnustamise algust.
Järk-järgult hakkas kunstniku prassiv eluviis tema loovust kahjustama. Vastuolud sõprade ja sugulastega üha sagenesid, kuna 1898. Aasta sügisest kannatas Toulouse-Lautrec tagakiusamismaania all, mis teda lähedastest võõrandas. Ettearvamatu käitumine oli muutunud varem nii lõbusa seltskonnakaaslase probleemseks juhtumiks.

Viimased aastad 1899-1901

Pärast esimese kunstilise edu saavutamist langes Toulouse-Lautrec vaimsesse ja füüsilisse kriisi. Sundsuunamine Neuilly psühhiaatriahaiglasse alkoholismi ravile lubab aimata tema olukorra tõsidust. Meeleheitlikult püüdis Toulouse-Lautrec ümbritsevatele tõestada, et kunstnikuna ei olnud ta veel hävinud. 20 mail 1899. Aastal kliinikust vabanenud, jätkas kunstnik, vaatamata haiguse seatud piirangutele, kuni surmani uute töödega, milles ta oma senist loometööd järjekindlalt edasi arendas . Siiki ei olnud tal enam piisavalt aega teostamaks kõiki uusi ideid.
Kui Toulouse-Lautreci tervis talvel 1900-01 järsult halvenes, korraldas ta oma pärandi asjad ning pöördus lõpuks tagasi ema majja.
Toulouse-Lautrec suri 9. Septembril 1901. Aastal Malromé lossis vanemate ja nõbu Gabrieli juuresolekul.

Kunstiline kokkuvõte

Toulouse-Lautreci loomingus toimus elu lõpuperioodil stiilimuutus. Kriiskavad värvid ja jõulised viirutused asendusid tema maalidel tihedama ning rahulikuma värvikäsitusega. Juba enne 1900. Aastat oli tema loomingus märgata tendentsi väiksemate pildiväljalõigete eelistusele, kujutades seal ainult mõnd üksikut inimest ja nende iseloomu omapära, kuid nüüd ilmub piltidele katekndite ning valgustuse kaudu teistsugune meeleolu. Võib-olla oli Toulouse-Lautrec kunstlist küpsust saavutades hakanud ennast nägema keset 18 sajandi prantsuse maalikunsti suuri traditsioone, millele olid omased pehmed harmoonilised värvid ja intiimne atmosfäär. Õrnad valgusefektid ning pildielementide peen korraldus näisid valmistavat Toulouse-Lautrecile erilist naudingut.

Pärast Toulouse-Lautreci

Vaatamata oma lühikesele eluaeale, mõjutas Toulouse-Lautrec olulisel määral järgmist kunstnikepõlvkonda. Eelkõige avaldasid tema kunstilised saavutused mõju Pablo Picasso ning fovistide André Deraini ja Henri Matisse’i pildiloomingule. Tema erksad värvitoonid, värvi eraldamine kujutatud objektist ja ebahariliku värvikasutuse abil saavutatud distantseeriv efekt innustasid neid veel suurel määral traditsioonilist koolitust saanud noori kunstnikke oma isikupärast stiili välja arendama. Toulouse-Lautreci tööde kahemõõtmelisus ja teised jaapani stiilielemendid näitasid järgmisele kunstnikepõlvele uusi kujutamisvõimalusi.

Pildid

Henri de Toulouse-Lautrec
Moulin Rogue: La Goule, 1891
Moulin Rogue’is - tants, 1889-1890
Portree Adéle de Toulouse-Lautrecist Malromé lossis, 1881
Héléne Vary portree, 1888

Kasutatud kirjandus

Henri de Toulouse-Lautrec. Elu ja looming. Koolibri kirjastus. 2007 (Raamat)

Pildid www.google.ee