Henri de Toulouse-Lautrec (0)

Henri de Toulouse -Lautrec

Henri de Toulouse-Lautrec sündis 24.novembril 1864 Prantsusmaal ja suri 9.septembril 1901 Malromes Pariisis. Ta oli prantsuse impressionistlik kunstnik. Kuulasimaks sai ta Moulin Rouge reklaamplakatiga.

Elukäik

Henri de Toulouse-Lautrec sündis Prantsusmaal Lõuna-Püreneede põhjaosas Tarni departemangus Albi linnas. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast, kes kunagi oli väga prestiižikas, kuid oli oma prestiiži suurel määral kaotnud. Tema vanemateks olid krahv Alphonse de Toulouse-Lautrec ja krahvinna Adele de Toulouse-Lautrec. Henri veetis oma lapsepõlve Bosci lossis ja Celeyrani lossis Narbonne’i lähedal. Henri murdis 13-aastaselt vasaku jala ja 15-aastaselt parema jala. Kuna ta kannatas kaasasündinud kaltsiumipuudulikuse all, siis tema jalgade kasv jäi seisma. Tema ülakeha oli normaalses suuruses, kuid jalad palju lühemad kui täisealisele mehele omased . Tema pikkuseks oli 150 cm. Kuna tal oli see puue siis alguses pidi at palju aea vooids olema ja hiljem sai kõndida kepi abiga.
Tema kunstiande avastas Henri onu juba päris varakult. Henri lahkus vanemate lossist 1882 ja läks Pariisi. Pariisis õppis ta tuntud isikute nagu Joseph Florentin Leon Bonnat ja Fernand Cormoni käe all joonistamist. Ta käis samuti ka mitmetel tuntud näitustel nagu näiteks Edgar Degas. Toulouse-Lautrec elas täielikult oma kunstile, temast sai postimpressionistlik maalikunstnik , litograafiakunstnik ja juugendstiilis raamatuillustraator. Henri de Toulouse-Lautrec jäädvustas oma teostes 19.sajandi lõpu boheemlaste elu Pariisis. Ta elas Montmartel ja teda kutsuti seetõttu Montmarte hingeks.
1885.aastal kavandas Toulouse-Lautrec lugematuid plakateid Artistide Bruandi avatud kabareele Le Mirliton.
1888.aastast alates hakkas Henri valima motiive , millega ta on tänaseni tuntud: inimesed lõbustuskohtadest, tsirkusest ja poolilma miljööst. Tema maalid kujutasid elu Montmarte’i ja teiste Pariisi bordellide, kabaeede ja teatrite elu, mida at ise tihti külastas. Tema maalidel on kujutatud isegi kankaani looja Louise Weber . Henri de Toluouse-Lautrec äratas taas ellu litograafia . Suuresti mõjutasid teda Degas, jaapani puulõige ja Paul Gauguin.
1890.aastal sai alguse Toulouse-Lautrec’i kuulsaim age, kui ta kavandas Moulin Rogue afiši. Tänu sellele hakkas at saama palju tellimusi.
Touluse-Lautrec sõbrustas kuulsustega nagu näiteks kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Felix Feneon. Henri aitas teha anarhistlikke lavakujundusi ja tal oli ka kokkupuuteid Vicent van Goghiga.
Henri de Toulouse-Lautrecil oli armusuhe ühe tema modelli Suzanne Valadoniga, kellele
ta õpetas maalimist, kuid nende suhe lõppe Suzanne’i enesetapukatsega. Pärast suhte
3
lõppemist langes Toulouse-Lautrec sügavasse depressiooni ja at hakkas alkoholi tarvitama .
1898 viis alkohol Toulouse-Lautreci esimest korda joomahulluseni, mis on alcoholism põhinev võõrutusseisund.
1899 saatis ema Toulouse-Lautreci Neuillysse võõrutusravile. Kevadel 1901 pöördus Henri tagasi Pariisi.
Henri de ToulouseLautrc suri alkoholismist ruineeritud tervise tõttu Malromes. Ta maeti oma sünnikoha lähedale Verdelai’sse. Suure osa oma maalidest pärandas ta oma sünnilinnale Albile, kus 1922 avati Toulouse-Lautreci muuseum . Henri de Toulouse-Lautreci tööde hind võib ulatuda kunai 15,5 miljoni USA dollarini olenemata sellest, et maalides kasutas at paberit või pappi ja tema tööd võivad seetõttu olla halvas seisukorras. Tema pildid on jäänud reklaami verstapostiks.

Lapsepõlv

Henri de Toulouse-Lautrec alustas õpinguid oma ema, abee Peyre’i ja Armandine d’ Alichoux de Senegra juhatusel. Henri oli väga kiire taibuga ja õppis hämmastavalt ruttu. Ta oli väga elav ja lärmakas. Kõik teda imbrutes oli tema jaoks ülimalt huvitav ja uus. Ema ütles tema kohta “Elav nagu pall”. Henri oli piassava domineeriv ja tujukas , oma ainukese lapse õigusi kasutas ta täielikult ära, surudes läbi kõik oma tahtmised. Ta oli pilkehimuline ja armastas nöökida. Ema oli Henri üle väga uhke, ta ei tahtudki, et Henri oleks mingilgi moel teistsugune. Ema oli see, kes tema eest hoolitses ja teda kasvatas. Isa arust oligi see ema töö, sest tema jaoks hakkas poiss alles siis midagi tähendama kui Henri hakkab ratsutama . Ema õpetas Henrile perekonnaajalugu ja kõike muud sugupuust. Hoolimata Henri taibukusest ja iseloomust, mis emale nii väga meeldis, oli ema Adele siiski väga mures. Henri tervis ei olnud kõige parem ja tugevam. Henri ei olnud küll kidur , kui lõge ei tahtnud kinni kasvada ja tal olid samuti kõnehäired- Henri soseles veidi. Henri õppis 8-aataselt juba nii ladina kui kreeka keelt. Kõigile oli näha kui varaküps ta oli. Kuid teadmised ja soused ei olnud kooskõlas tema füüsilise televise ja välimusega. Tal olid lõngus õlad, ahtake rind ja kõhnad jalad.
1872 lahkus pere Bosci lossist Pariisi, sest isa Alphons’l oli nii parem. Nad asusid elama Perey aristokraatlikusse perekonapansionisse Retiro kvartal 5. Esialgu õppis Henri kodus koos vanematega, aga sügisest pandi ta Condorcet-nimelisse lütseumi kaheksandasse s.o. ettevalmitusklassi. Kodust oli raske lahkuda, kuid ta elas kooli kiirelt sisse. Nii nagu varem Bosci lossis tekitas ta ka seal endale suure austajaskonna ja ta paistis igati kõigile silma. Tema lahutamatuteks sõpradeks said sugulane Louis Pascal ja Maurice Joyant. Maurice ja Henri hakkasid võistlema kumb saab paremad õpitulemused. Mõlemal olid oma plussid ja miinused, kuid nad olid kaheksandike hulgas ikkagi parimad. Kuna Henri ei kasvand nii kiiresti kui teised, siis kutsuti teda väikemeheks.
Isa Alphone hakkas Henrit kaasa võtma hipodroomidele ja metsa jahile, et õpetada Henrit loomi tundma õppima ja meheks kasvama. Isa ja poja vahel oli tekkinud vandeseltslaslik kiindumus . Henri nägi oma isas eeskuju ja Alphonse nägi mingil määral Hernis ennast.
4
Krahv Alphonse hakkas Henrit kaaa võtma ka rene Princetau ateljeesse. Peale esimest korda hakkas Henri käima ateljees kunstniku töid ja tegemisi jälgimas.
Henri hakkas vahetpidamata joonistama ja väljendas enda tuneid maalidel. Kord pliitasi kätte saanud hakkas ta kohe midagi kritseldama. Tema vihikute servad olid täis joonistatud hobuseid, koeri, kasse ja kõike muud sellist. Kuna Henri tervis ei olnud hea siis näiteks 1873 läks at kooli alles detsembris. Hoolimata sellest kui maha at oli jäänud
õppis at järgi ja oli 1874 juulis aktusel jällegi parimate hulgas. Tervis halvenes jälle ja 9.jaanuar 1875 oli Henri sunnitud õpingud täielikult katkestama. Ema viis ta Ida-Püreneede tervisvetele. Tagasi tulle naasesid nad Bosci lossi, kus onu Charles võttis laste kasvatamise enda hooleks ja hakkas Henrit jonistamises aitama . Kodus elavnes Henri taas endiselt. Ta sai lõpuks ratsutamise selgeks. Tal olid ka oma 2 hobust kellega ta käis igal võimaluse ratsutamas. Ratsutamist armastas Henri üle kõige. Talle meeldis vaadata hobuste liikumist ja nendega tegeleda ja suhelda.
1878.aastal 30.mail murdis Henri oma vaskau reieluu kui püüdis toolilt ilma kepi abita püsti tõusta. Kuna tema luud olid nõrgad ja hõredad siis ei kasvanud need enam nii tugevasti kokku. Hoolimata kõigist kannatustest ei laudanum Henri oma valu välja ja kõik arvasid, et at on ikkagi õnnelik. Tegelikult hoidis ta kõike vaid enda sees. Luumurru tagajärjel viis ema ta Nice tervisvetele. Vahelduseks meisterdas Henri seal laevu. Princetau maneeris tegi ta mõned maalid hobutest ja madrustest. Henri tunnistas , et at ei oska maalida maastikku, põhjendades seda sellega, et see on lihtsalt liiga ilus. Talvel naases Henri Bosci lossi. Ta oli vaid pool sentimeetrit kasvanud. Henri ja ta ema oli lootust kaotamas, kuid üks arst andis neile siiski lootust. Henri paranes ja sai juba päris hästi käia. Henri kais emaga linnas jalutama . Augustis ühel jaltuskäigul Henri komsitas ja kukkus ja kukkus jäärakusse. Seekord murdi ta oma parema reieluu. 15-aastaselt oli Henri põhimõtteliselt invaliid.

Kunstnikuelu algus

1882.aastast hakkas Lautrec käima Bonnat’i ateljees. Ta õppis kunstniku käe all maalimist. Esmakordselt ateljees käies tundus talle, et kõik pilgud, mis seal oli salvasid teda solvangutega. Lautrec ei lasknud sellel ennast segada ja süvenes täielikult kunstitöösse. Lühikese ajaga võitis ta endale jällegi palju sõpru, kes temast hoolisid ja teda austasid. Lautrec’i õnneks oli ta ema tema väljavaadetega rahul ja toetas teda. Lautrec võlus kõiki inimesi enda siiruse, sundimatu käitumise ja tempudega. Tema oli heal arvamusel vaid inimestest, kunstnikest, kes olid nemad ise mitte ei püüdnud olla keegi parem. Eelkõige hoidis ta inimesi enda lähedal sellega, et ta ei haletsenud ennast vaid tegi alati enda üle nalja. Lautrec hakkas tööle äärmise innuga. Hommikuti viibis ta Bonnat’i ateljees, peal lõunat aga maalis ja joonistas Princetau või Rachou juures. Bonnat’i käe alla alustas Lautrec täielikult nullist, et saada kunstnikult palju nõuandeid ja õpetust. Lautrec tegi väsimault söejoonistusi. Lautrec täitis kõik Bonnat’i nõudmised hoolimata sellest, et ta oli õpilaste vastu väga karm. Varem armastas ta oma maalidel värve, kui Bonnat’i käe all muutusid toonid tumedamaks. Lautrec oli saanud iseseisvamak, ta jälgis oma hipodroomisündmusi ja külastas erinevaid kunstinäitusi. Tihti
5
tekkis Bonnat’i käe all väike kahtlus , sest ta oli maha surnud ma maalide isikupära. Kokkuvõttes tunnistas Lautrec, et tal oi Bonnat’i õpetusest palju kasu- Lautrec õppis
tundma kompositsiooniseadusi ja leidis ka, et ilma dissipliinita ei ole viljakas töö võimalik.
Suvel lahkus Lautrec taas Lõunasse. Tema pikkuseks oli sel ajal 1,52 cm ja rohkem ta ei kasvanud. Puhkuse ajal loos at palju lõuendeid ja söejoonistusi. Ta maalis kõike võimalikku, peamiselt hakkas ta maalima portreesid. Portreedel olid nii perekond kui ka
erinevad talupojad. Bonnat’i ateljeest eemal muutusid Lautreci maalid jälle värvilisemaks Lautrec’le sai alkohol võlujoogiks. Ta ei otsinud sellest lohutust vaid naudingut.

Montmartre ja kunstniku lõpp

1883.aastal töötas Lautrec Cormoni ateljees. 1884.aastal asus Lautrec elama Montmartre ’le. Ta hakkab tihedalt külastama Montmartre bordelle, kunstinäitusi, kabareesid, tantsusaale ja teatreid . Kogu Montmartre melu kandis ta oma maalidele.
1885 tutvus Latrec artistide Bruant’iga, kes hakkas avama kabareed “Mirliton”. Lautrec’i hakkasid huvitama sealed kankaanitantsijad La Goulue ja Valentin le Desosse. 1885 suve veetis Lautrec Grenier’de juures. 1886 .aastast hakkas Lautrec võõrduma oma senisest kunstnik-õpetajast Cormonist, kelle juures töötas ka Vincent van Gogh. Bruant hakkas enda kabarees välja panema mõningaid Lautrec’i teoseid. Samal aastal soetas Lautrec endale ka oma ateljee . Lautrec tegi ka Burant’le reklaamplakati . 1889.aastaks oli Lautrec’il välja kujunenud oma maalitehnika ja osales erinevatel kunstinäitustel.
Lautrec hakkas 1890.aasta oktoobirs avatud “Moulin Rouge’i” tihedaks külaliseks . 1891. aastal valmistas Lautrec “Moulin Rouge’ile” reklaamplakati, mis pani aluse tema kuulsusele. Sama aasta sügisel tuli ka Pariisi tema sugulane Gabriel Tapie de Celeyran, kelle kaudu at pääses doktot Pean’i operatsioonidele. 1892.aastal valmisid Lautrec’il uued plataid Bruant’ile ja plakat “Le Divan Japonais’le”. Tema huvi Montmartre vastu hakkas kahanema ja tema käigud avalikesse majadese sagenevad. Sel aastal valmisid ka esimesed litograafid. 1893.aastal oli Lautrec’il pingeline loominguperiood - illustreerib laule, teeb palakteid, millest tuntuim on “ Jane Avril”, avaldab koos Henri Gabriel Ibelsiga litograafia-albumi “Varietee” ja jätkas maalimist.1894.aastal innutus Lautrec äkitselt teatrist . Ta valmistas teatriteemalisi plakateid, litograafiaid, maale lõbumajade elust, album “Yvette Guilbert”. Järgmistel aastatel töötab Lautrec innkalt, ta maalib palju uusi pilte ja teeb mitemeid plakateid. Toimub palju kunstinäitusi ja Lautrec’il on ka mitmeid reise Brüsselisse ja Hollandisse. 1898.aastast hakkas Lautrec üha enam jooma ja vähem töötama. Aasta lõpu poole muutus Lautrec’i tervis veel eriti tõsiseks. 1899.aasta veebruaris viidi Lautrec joomahulluse tõttu doktor Semelaigne’i haiglasse Neuillys, kus ta mõned kuud ravil on. Haiglas olemise ajal valmistas Lautrec oma vaimse tervise tõestamiseks vähemalt 50 teost, millest kokkuvõttes 39 moodustasid sarja “ Tsirkus ”. Peale haiglast lahkumist sõitis at koos oma teejuhi Paul Viaud’ga koos Le Havere ’isse, kuhu Lautrec jäi mõneks ajaks pidama , et maalida “Le Stari ” baarineiut Dollyt. Suve
lõpus pöördus Lautrec tagasi Pariisi, kus tuli tagasi ka tema joomahullus. 1900,aastal
6
lahkus ta taas Pariisist ja maalib oma teejuhi portree. Talveks läks ta siiski Bordeaux ’sse, kus tal algas uus loomeperiood . 1901 naases ta tagasi Pariisi ja lõpetas oma viimased maalid ja seadis enda ateljee korda. 20.augustil tabas teda halvatushoog ja ema viis ta Malromesse, kus Lautrec ööl vastu 9.septembrit ka suri.

Tuntumaid maale

• 1892 "Ambassadeurs: Aristide Bruant"
  
• 1892 "Moulin Rouge'i promenoir 'is"
  
• 1892 "Moulin Rouge'is: kaks valssi tantsivat naist"
  
• 1892 "Jane Avril tantsimas"
  
• 1894 "Rue des Moulins'i salongis"
  
• 1894 "Yvette Guilbet tervitab publikut"
  
• 1895 "May Belfort"
  
• 1896 " Tualett "