Tõde ja õigus III osa tsitaadid (1)

Pealegi milleks peakski veel raamatuid kirjutama, kirjastama või lugema, kui maailmas valitseb ideaalne ühiskondlik kord. Raamat on pahe , millega tahetakse saavutada voorust , aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.
Muidu oleks võinud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtete vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimestest, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte. (lk. 49-50)
Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu , kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid. (lk. 84)
Rõõm on üksikute eesõigus, rüüm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked. (lk. 86)
Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab , mis suudab armastada. (lk. 95)
„Päid võetakse siis, kui on revolutsioon . Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.“ (lk. 105-106)
„Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.“ (lk. 106)
Indrekul tuli meelde tema lapsepõli Vargamäel. Ka seal valitses viha ja vaen, aga suuril leina- ja rõõmupäevil tuldi ometi ühiselt kokku, et nutta oma nutud ja naerda oma naerud. Aga siin oli teisiti. Siin ei ühendanud inimest inimesega enam miski. Elasid teised ühisel maalapil nagu „kärbsed s*tahunniku otsas“ – just nõnda oli saunaonu ikka öelnud, Indrek mäletas seda veel nii selgest – ja neil ei olnud muud oma naabrist, kui et ta küttis sinus kurjust , tulist viha, kättemaksu. (lk. 114)
„Küll on see hirmus , et kunagi ei saa seda teha, mis tahad . Ajasite päev-päevalt mulle peale, et sõida, sõida, sõida, aga kui tahan sõita, siis ei saa.“ (lk. 131)
„See on ikka nõnda, mu laps, et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naerdakse, aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega .“ (lk. 132)
Kõik aimasid, et sõnu ei kuulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik. (lk. 139)
Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus midagi saada. Aga sa tead isegi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ega laena temalt raha. (lk. 154)
Inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik.
Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda. (lk. 200)
See häda on ühe inimese küljes ja seda ei saa parandada, aga on hädasid, mis on tuhandete ja miljonite korras korraga ja mida võib parandada. (lk. 216)
Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind seepärast lunastamata ning jumal saadaks mu põrgu, siis lähen ma rahuliku meelega, sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees. (lk. 252)