Thomas More "Utoopia" Maailmakirjandus II (0)

Thomas More " Utoopia "
Sir Thomas More
Sir Thomas More ( 1478 -1535) oli Inglismaa poliitik, filosoof ja kirjamees, kelle peateoseks on 1516 . aastal avaldatud ladina keelne "Utoopia". Thomas More sündis Londonis, olles tuntud juristi poeg. Oma õpinguid alustas ta Londoni Püha Antoniuse koolis, kaheteistkümne aastaselt asus elama Canterbury peapiiskopi John Mortoni juurde ning kahe aasta pärast astus More Oxfordi ülikooli, kus omandas nii kreeka kui ka ladina keele. 1494 . aastal siirdus Thomas More isa kutsel tagasi Londonisse, kus tegeles juuraõpingutega.
21.-aastaselt tutvus Thomas More Rotterdami Erasmusega ning oli sõbralikes suhetes Henry VII perekonnaga. 1504. aastal valiti ta Inglise parlamenti. Järgmisel aastal abiellus More Jane Coltiga ning ta pööras palju rõhku naistele hariduse andmisele, olles selles eeskujuks ka paljudele teistele kõrgklassi peredele .
1532. aastal pani More seoses parlamendis vastu võetud kirikuvastaste sätetega lordkantsleri ameti maha ning asus Chelseas ägedalt ketserlust ründama, avaldades ka ketserlusevastaseid kirjatöid. 1534. aastal vastu võetud Supremaadiaktiga (Act of Supremacy) kuulutati kuningas Henry VIII Inglismaa kirikupeaks ning kõiki inglasi sunniti seda tunnustama. Thomas More seda ei teinud ning ta heideti selle eest Towerisse. 1. juulil 1535 peeti tema üle kohut ning mõisteti reetmises süüdi. 6. juulil surmati More pea maharaidumisega. 1935. aastal kuulutati Thomas More pühakuks ning tema mälestuspäevaks määrati 6. juuli.
"Utoopia"
Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Selle sõna väljamõtlejaks on Thomas More isiklikult. Utoopia on tuletatud kreeka eesliitest "ou-" , tähendusega "mitte", ja "topus", tähendusega "koht" ehk mitteeksisteeriv koht. Arvatakse ka, et "utoopia" on tulnud sõnast "eutopia", mis tähendab head kohta.
"Utoopias" tegutsevad päriselus eksisteerinud inimesed: More, Cuthbert, Tunstall, Pieter Gillis. Ent üheks tegelaseks on ka Raphael Hythlodaeus, kes on autori kujutluspildi vili. "Utoopia" ongi põimitud läbi päriselu ja kujutluse, kusjuures kujutlust esitatakse nii tõetruult, et tahes- tahtmata tekib tunne nagu selline linn eksisteerikski.
Arvatakse, et "Utoopia" on kirjutatud kritiseerimaks toonast Euroopa ühiskonda, sest More'i ajastu väärnähtused on raamatu I osas välja toodud ja II osas pealtnäha lahendatud. "Utoopia" on poliitilisest aspektist vaadatuna mõjutanud kommunismi ja anabaptismi ideoloogiat.
Sissejuhatus "Utoopiasse"
Raamatu alguses on "Utoopia" esimese tõlkija Ralph Robinsoni pöördumine William Cecil'i poole, et anda alandlikult oma tõlge poliitiku kaitse alla. Robinsoni tõlkest on küll leitud palju vigu ja puudusi, kuid siiski on just see tõlge inglise keelse lugejaskonna seas elu sees hoidnud.
Ka Thomas More saadab tervitusi trükkal Pieter Gillisele, rääkides nii nagu nad tõepoolest oleksid mõlemad kuulnud Hythlodaeust lugu vestlemas. Näiteks palub Thomas More eessõnas Gillist kõigest südamest, et ta meelde tuletaks, kas sild üle Anydruse jõe on 500 või hoopis 300 sammu pikkune . Nii jätab ta juba enne lugu vestma hakkamist mulje nagu kõik see, mida ta räägib, olekski toimunud päriselt. Samuti on More'il häbi, et ta jättis küsimata, millisel saarel Utoopia asub. Ta palub väga, et trükkal Hythlodaeusiga kohtuks ning talt selles osas järele päriks, et tema raamatus poleks midagi, mis tõele ei vastaks . Samuti soovib autor, et Hythlodaeus raamatu ise enne läbi loeks, et midagi kahe silma vahele ei oleks jäänud.
Esialgne raamatu illustratsioon põhineb esimesest väljaandest. Utoopia saart on kujutatud noorkuu kujuliselt, keskel lahes asub suur loss. Eemal on näha ka teise linna siluetti, merd mööda ujub kaks paati. Üle terve saare lookleb jõgi.
Raamatu esimeses osas on pikk sissejuhatus, kuidas Thomas More'i külastab Pieter Gillis ja kuidas Gillis kohtub Hythlodaeusiga ning kuidas kolm meest siis ka omavahel lähemalt tuttavaks saavad. Hythlodaeus lubab meestele rääkida Utoopia saarest , aga enne seletab ta ära, miks ta ei taha kuningate teenistuste astuda. Põhjus on lihtne - kellelegi ei meeldiks mees, kes heidaks kuningatele hetkelist elukorraldust ette, kes oleks aus ja kelle sooviks ei ole kelleltki midagi ära võtta. " Enamgi : igaüks neistsinastest, kes kuningatele nõu annavad, on tõepoolest ise nii tark, et ta teiste mehe nõuannet ei vaja, või siis peab ennast nii targaks, et ei taha seda kuulata, kui välja arvata see, et nad häbiväärselt ja lipitsedes päri on mõningate tähtsate meeste narride ja rumalate sõnadega, kelle soosingut nad küll järelkiitmise, küll meelitamisega iga hinna eest võita püüavad, sest et needsinased valitsejate seas suure au sees on."
Utoopia saare välimus ja rahvas
Kõige laiemas kohas on Utoopia saar kahesaja miili laiune, kujult meenutab noorkuud, mille vahel on 11 kilomeetrine väin. Nende maaninade vahel kõgub suur kalju ning selle tippu on ehitatud tugev kindlus . Teised kaljud on vee all peidus ja selle tõttu ohtlikud. Laevasõidukanalid on teada vaid asukatele, sellepärast juhtub harva, et mõni võõras rannas randuks. Saare kuningaks on Utopus, kes viis maa metsiku rahva erakordse täiuseni kõikides heades kommetes, inimlikkuses ja suursuguses viisakuses, mille poolest nad kõikidest muudest rahvastest eesotsas on. Ta laskis üles kaevata maakitsuse, et meri saart igalt poolt ümbritseks ja seeläbi saar kaitstud oleks.
Saarel on 54 suurt ja ilusat linna ja neil kõikidel on ühine keel, sarnased kombed, asutused ja seadused ning näevad ka samasugused välja. Igal aastal tuleb igast linnast pealinna Amaurotumisse kolm vana tarka ja elunäinud meest, et seal maa ühiseid asju läbi kaaluda ja arutada. Maakondades olevad majad on sisustatud igat sorti riistade ja vahenditega, et seal saaksid elada kodanikud, kes kordamööda nendesse elama tulevad. Igas majapidamises on üle 40 inimese, nende seas mehed-naised, kaks orja, majaisa ja majaema. Iga kolmekümne talu peale on üks peavalitseja, keda nimetatakse filarhiks. Igast perest tuleb igal aastal linna elama 20 inimest, kes on enne seda kaks aastat maal elanud. Nende asemele saadetakse linnast sinna samapalju värskeid töölisi, keda kogenumad õpetavad.
Elukorraldus
Ühtegi riigiasja ei kinnitata ega võeta vastu enne, kui seda pole otsustamise eel nõukogus kolm päeva kaalutud ja arutatud ning ühtegi asja ei arutata esimesel päeval. Selle seaduse abil välditakse ametnike tormakaid kõnevõtte teemadel , mida nad ei ole suutnud veel enda jaos selgeks mõelda. Niimoodi ei jää hiljem ametnikud häbisse oma mõtlematu kõne pärast ja ka rahvas usaldab ametimehi rohkem, kui nad räägivad targalt ning oskavad põhjendada oma seisukohti.
Elanikud kannavad põhimõtteliselt samasuguseid riideid , selle vahega, et meeste, naiste, abieluliste ja vallaliste rõivad on natuke erinevad. Riided on mugavad, sobivad kandmiseks nii talvel kui ka suvel ning näevad kenad välja.
Utooplased käivad hommikuti 6 tundi tööl (*peaks olema 3 tundi), siis on kahe tunnine lõuna ning seejärel jälle 3 tundi tööd. Peale seda on õhtusöök, millele järgneb tund meelelahutust. Kell kaheksa lähevad nad magama; kaheksa tundi pühendavad unele. Kogu vaba aja võib veeta oma meele järgi, kuid tehes midagi kasulikku.
Iga kvartali keskel on turuplats , kust iga pereisa võtab tasuta kõike, mida tema majalised tarvitavad. Utoopias ei ole puudust põhimõtteliselt mittemillestki, sellepärast ei ole elanikud ahned ja tarvitavad vaid nii palju kui vaja. Lõuna -ja õhtusöögi ajal kogunevad utooplased saalidesse, kus kõige mustema töö teevad ära orjad ning naised kordamööda peavad koka ametit. Üle viie aastased kas teenivad lauas või seisavad vaguralt sööjate kõrval. Noored ja vanad mehed on pandud istuma segamini , et vanemate tark tõsidus noori ohjeldaks korralikult käituma. Samas saavad noored võrdselt vanematega sõna. Õhtusöögi juurde käivad ka muusika , magustoidud , toreduseasjad, head lõhnad ning kõik, mis seltskonnale rõõmu toob ja millest paha ei sünni.
Utoopias reisimiseks on vaja süfograntide luba, keegi ei asu teele üksinda, vaid üheskoos saadetase välja terve salk koos valitsejate kirjadega, kus on kirjas reisi luba ning tagasituleku päev. Utooplased on kõikjal kodus, kuhu nad saabuvad ja ei pea reisil olles millestki puudust tundma. Kui keegi ilma loata reisile läheb, siis saab ta suure nuhtluse ja teotuse osaks.
Kõik saak, mis utooplastel kasutamata jääb, läheb teistesse maadesse, kus nad selle poolmuidu või mõistliku hinna eest maha müüvad. Raha nad oma maal ei pruugi vaid hoiavad seda mustadeks päevadeks või kui on vaja midagi kaubelda , mida neil omal maal ei ole.
Kullast ja hõbedast teevad utooplased ööpotte ja asju, mida pruugitakse kõige roojasemateks asjatoimetusteks. Neist metallidest teevad nad ka raskeid ahelaid, raudu ja kütkeid, millega saab orje ikkesse panna. Kuldehted kaunistavad neid, kes mingi teo eest on põlu alla sattunud. Nõnda katsutakse igal võimalikul kombel kulda ja hõbedat põlu all hoida. Selle tulemusena ei ole ka kellelgi kahju, kui kuld utooplastelt ära võetakse. Oma lapsi ehivad nad küll pärilte ja granaatkividega. Alguses tunnevad lapsed end neid kandes uhketena, kuid suuremaks saades saavad aru, et vaid lapsed tunnevad ehetest rõõmu.
Orjade seas on neid, keda on karistatud suurte kuritegude eest ja kes on teiste maade linnades suurte üleastumiste eest surma mõistetud, kuid utooplased on nad ära ostnud. Kõige karmimad on nad siiski oma maa inimeste (orjade) vastu, kuna nad kõigest heast kasvatusest hoolimata ikka üle piiri astusid . Orjad teevad kõige mustemaid töid, näiteks tapavad lojuseid.
Naisterahvast ei panda mehele enne kaheksateist aastat, mees peab neli aastat vanem olema, enne kui naist võtta tohib. Enne paari minekut peavad nii naine kui ka mees üksteisele ennast alasti näitama, et hiljem miski mõlemale poolele meelehärmi ei saaks valmistada. Abielu ei lõpeta kunagi muu kui surm, kui just emma-kumma poole talumatu jonnakus sidet ära ei lõhu. Sellel juhul peab jonnakas igavesti vallalisena ja põlu all elama, kannataja aga saab valida uue abikaasa. Abielurikkujaid karistatakse kõige rängema orjusega.
Utoopias on väga vähe seadusi, kohtus peab iga inimene ise ennast kaitsma. "Kas pole seadus, mis nõnda on tehtud, et ta endaga ähmase tõlgendamise kaasa toob, nii et ükski inimene ilma suure tarkuse ja pika vaidlemiseta selles selgust ei saa, niisama hea, kui et neil mingit seadust ei olekski?"
Sõtta astuvad utooplased vaid oma maa kaitseks, sõprade maale appi vaenlasi välja ajama või et vabastada türanniast mõni rahvas, keda rõhutakse. Sõjas teenitud kuulsust ei pea nad millekski ja pigem jälestavad sõdu ja taplusi. Juubeldavad nad aga siis, kui vaenlasest kavalusega võitu on saadud, sest siis on see saavutatud mõistuse väe ja võimuga. Oma kodanikke kasutavad nad sõjameestena ainult viimasel juhul, muidu teevad seda palgasõdurid, need sõjamehed, kelle eest nad sõdivad, teised sõbrad ja kurjategijad.
Utoopias on igasuguseid uskusid, mõned kummardavad päikesejumalust, kuud, taevakehasid. Suurem osa aga usub, et on olemas üks tundmatu jumalik vägi, teda kutsutakse kõikide isaks. Kui utooplased kuulsid Kristusest, siis paljud neist võtsid selle usu üle. Iga inimene võib siiski kummardada seda usku, mida ta ise tahab ning ka teisi oma arusaamise poole pöörata, kuigi seda tuleb teha rahumeelselt. Ennustamist ja ettekuulutamist utooplased põlastavad.
Kokkuvõte
Utoopias elavad inimesed on elutingimustelt võrdsed - keegi ei pea taluma nälga, tööpuudust ei eksisteeri, inimestel on koht, kus elada koos kõigi vajalike majapidamisvahenditega. Tööd tehakse mitte enda vaid kõigi elanike hüvanguks. Nii valmistavad käsitöölised kõigile riideid, talupidajad varustavad nii endit kui ka linna toorainetega, kokad teevad toorainest süüa, sepad teevad vajalikke tööriistu jne. Muidugi on selline elukorraldus hea, kuna inimesed ei pea muretsema kõige selle tühja-tähja pärast, mis tavainimese elus igapäevast muret põhjustab. Selline elustiil kaotab ka konkurentsi kodanike vahel, eriti veel siis, kui ka välimuselt (riietuselt) on kõik elanikud ühesugused.
Utooplased tunduvad ka mõttemaailma poolest mõistliku rahvana - iga üks võib uskuda seda mida tahab ning vabaaega kasutatakse enda harimiseks . Nende elu ja mõtteid ei külasta kunagi rahamured, ahnus ning mure eraomandi pärast. Tänu sellele saavad nad keskenduda oma ja teiste elu paremaks muutmisele.
Mõnes mõttes on utooplased küll vabamad , teisest küljest on nad aheldatud süsteemi külge. Utooplaste praktiliselt iga samm on ette määratud, elu on väga rutiinne. Nad ärkavad hommikul kõik samal ajal üles, lähevad tööle, söövad lõunat, töötavad uuesti, söövad õhtust, natuke meelelahutust, vahepeal jääb aega natuke enda jaoks ning peavad uusti ennast magama sättima. Inimesed tunduvad kõik väga robotlikud, neil ei ole mingeid omi soove, unistusi , tahtmisi. Kõik nende tegevused peavad olema kooskõlastatud, et süsteem saaks toimida. Iga rutiinist erineva tegevuse läbiviimiseks (nt reisimine ) peavad nad taotlema eri luba. Samas tänu sellisele süsteemile ei pea nad kunagi millestki puudust tundma, nad on ühiskonnas tahetud ning ei pea kartma üksindust, sest lõuna- ja õhtusöögid toimuvad koos teiste inimestega, kus saab arutada päevakajaliste südmuste üle. Sellises ühiskonnas küll kaob individuaalsus , kuid kerkib esile ühtekuuluvus tunne.
Kõige parem Utoopia ühiskonna juures on see, et nad tarbivad vaid nii palju kui neil endil vaja läheb. Inimeste tööjõudu ei kasutata ära raha teenimise eesmärgil, et teistesse riikidesse kaupa importida ja selle pealt tulu teenida. Muidugi ei lasta allesjäänud kaubal raisku minna, vaid see antakse mõistliku raha eest ära. Ka sõtta ei torma utooplased ilma põhjuseta vaid kaaluvad enne otsuse mitu korda läbi. Poliitikud on neil ausad ning riigis valitseb demokraatlik kord.
Mõnes mõttes tundub Utoopia ideaalriigina, kuid ainult senikaua kui ise sellises riigis elama ei peaks - erineb see ju suuresti meie harjumuspärasest ühiskonnast. Ometi olen ma rõõmus , et ühiskondlik vorm ja kord, mida ma rõõmuga kõikidele rahvastele sooviksin , utooplastele on sattunud, kes nendest elujuhistest kinni on pidanud, mille läbi nad oma riigilie sellise aluse on pannud , et see mitte ainult jõukuses ei kesta ega püsi, vaid niipalju kui inimese aru hinnata ja oletada oskab, ka igavesti vastu peab.