TERVISEÖKONOOMIKA JA TERVISHOIU SÜSTEEM EESTIS (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Ettevõtluse osakond
Kateriina Ehapalu
TH-1
TERVISEÖKONOOMIKA JA TERVISHOIU SÜSTEEM EESTIS
Referaat
Juhendaja : lektor Lauri Punga
Pärnu 2013
Sisukord
Sissejuhatus 2
1. Terviseökonoomika üldiseloomustus 3
1.1. Terviseökonoomika teke, olemus ja struktuur 3
1.2. Majandusteadus ja terviseökonoomika kui üksteisest sõltuvad teadusharud 5
2. Eesti tervishoiu süsteem ja riigi osalus antud valdkonnas 9
2.1. Tervishoiu korraldus ja rahastamine Eestis 9
2.2 Turusuhted ja riigi roll tervishoiuteenuste turul. 12
Kokkuvõte 14
Viidatud allikad 16
Lisad 17

Sissejuhatus

Tervislikud eluviisid ja võimalused oma heaolu parandamiseks on muutumas järjest tähtsamaks nii indiviidi kui ka riigi tasandil. Mitmete riikide majandus ja poliitika on peaasjalikult suunatud tervikliku ja parema tervishoiusüsteemi loomisele, mille on tinginud elanikkonna järjest halvenev tervislik seisund.
Antud referaadi eesmärgiks on uurida, millises osas mängib majandus rolli tervishoiu käsitlemisel ning mida kujutab endast terviseökonoomika üldises mõttes. Referaat annab ülevaate Eesti tervishoiusüsteemist ja riigi osalusest antud valdkonnas. Samuti tutvustatakse tervishoiu turgu ja erinevaid rahastamise viise.
Uurimisülesanded:

• anda ülevaade terviseökonoomika üldisest olemusest;
  
• analüüsida majandusteaduse rolli tervishoiu käsitlemisel;
  
• anda ülevaade tervishoiu rahastamise viisidest ja riigi osalusest;
  
• uurida tervishoiu turgu ning tervishoiu korraldust Eestis.
  

Uurimisülesannete lahendamiseks kogutakse materjali antud valdkonda puudutavatest materjalidest interneti, erialakirjanduse ja teaduslike tekstide vahendusel. Töös kasu­tat­a­­kse peamiselt kirjeldamist, mis esineb verbaalsel kujul.
Töö koosneb kahest osast. Esimeses osas selgitatakse terviseökonoomika üldiseloomu ja struktuuri, antakse ülevaade majandusteaduse osakaalust antud valdkonnas . Töö teine osa selgitab tervishoiu korraldust Eestis tuues välja riigi rolli tervishoiuturul ja uurimise all on tervishoiu kulutuste moodustumine.

1. Terviseökonoomika üldiseloomustus

1.1. Terviseökonoomika teke, olemus ja struktuur

Terviseökonoomika sai alguse 1960.aastal olles ökonoomika üheks alavaldkonnaks (Henderson 2009:12). Terviseökonoomika ülesandeks on püüda teha valikuid sellisel viisil, mis parandaksid inimeste tervist ja tervishoiuteenuste kvaliteeti ning kättesaadavust (Wonderling, Gruen, Black 2005:2). Terviseökonomistide kõik otsused peavad olema suunas, mis maksimaliseerib tervise edenemist ning on kasuks ühiskonnale. Seega ei peeta oluliseks niivõrd ressursside säästmist vaid püütakse hetkel olemasolevate ressursside abiga parandada elanikkonna heaolu ja tervishoiusüsteemide paranemist (Samas 2005:18). Terviseökonoomika mängib iga riigi poliitikas väga olulist rolli ning peaks keskenduma peaasjalikult allpool toodud probleemide lahendamisele (Basics of…2013):

• valitsuse, turu ja erasektori õige osakaalu valimine tervishoiusüsteemis.
  
• sobilike vahendite eraldamine ning nende efektiivne kasutusviis , mis oleks kõigile võrdne ja tõhus arvestades elanikkonna kulutusi tervishoiule.
  
• efektiivse ressursside jagunemisviisi leidmine haiglatele ja tervishoiuasutustele ning looma nende aluseks oleva stiimulite süsteemi.
  
• tervikuna toimiva tervishoiu süsteemi loomine.
  
• tervishoiuasutuste organisatsioonistruktuuride loomine.
  
• panustada tervise edenemisse muutes nii elanikkonna kui ka tervishoiutöötajate arusaamu tervise olulisusest.
  

Eespool olevate punktide põhjal võib väita, et terviseökonoomika mängib olulist ja küllaltki otsustavat rolli riigi tervishoiusüsteemis ning samuti ka elanikkonna teadlikkuse tõstmises antud valdkonnas. Väljatoodud punktide jätkuks on oluline ka mainida, et terviseökonoomika ei saa valida niiväga selle vahel, kas pakkuda või mitte pakkuda tervishoiuteenust vaid pigem on antud valdkonna probleemiks kas vähendada või suurendada teenuste valikut ja rohkust (Wonderling, Gruen, Black 2005:27). Terviseökonomistid peavad seega olema suutelised analüüsima ja hindama turgu ning kõiki teisi näitajaid, mis antud valdkonda mõjutavad. Samuti nagu teised majandusharud on ka terviseökonoomika sõltuv mitmetest erinevatest valdkondadest, mis üksteisest sõltuvad ning teineteist ka mõjutavad.
Joonis 1. Terviseökonoomika struktuur (Henderson 2009:13).
Ülal väljatoodud joonis 1 kujutabki endast terviseökonoomika erinevaid osiseid ning nende suhet üksteisesse. Punktid 4, 8 ja 9 selgitavad peaasjalikult riigi osalust tervishoiusüsteemis ning erinevate majandusteaduse protsesside ja terviseökonoomika vahelist suhet. Majandusteaduse ja tervishoiu omavaheline sõltuvus on pikemalt kirjeldatud ka järgnevas alapeatükis.

1.2. Majandusteadus ja terviseökonoomika kui üksteisest sõltuvad teadusharud

Majandusteadus uurib, kuidas ühiskond kasutab oma nappe ressursse, et toime tulla ja saavutada oma eesmärke (Bishop 2004:1). Oluline on, et olemasolevad ressursid leiaksid kõige efektiivsema kasutamise viisi. Majanduse kõige olulisem reegel on, et kõigel on hind (Samas 2004:2). Ühe valiku tegemine eeldab loobumist teisest valikust. Samuti järgib ka terviseökonoomika majandusteooria põhireegleid kuna ka seal tuleb teha valikuid ja võtta vastu otsuseid. Erinevus tuleb aga sisse selles, et terviseökonoomika põhieesmärgiks on käsutuses olevate nappide ressursside kasutamine kindlas suunas ehk siis rõhk on seatud tervise edendamisesse ja tervishoiuteenuse kättesaadavuse parandamisesse (Wonderling, Gruen, Black 2005:2). Terviseökonoomika on majandusteaduse rakendusvaldkond, mis on kujunenud nelja majandusteaduse valdkonna mõjul: (Meiesaar, Metsa, Haldma 2010:11)

• rahandus ja kindlustus;
  
• tööstuslik organisatsioon ;
  
• tööjõud;
  
• riigirahandus .
  

Järelikult on kõnealused kaks valdkonda üksteisega tihedalt seotud. Tervise­ökonoomikat peetakse aga praktilisemaks, kuna see haarab enda alla väga mitmed erinevad valitsemistasandid (Meiesaar, Metsa, Haldma 2010:12). Oluline on aga siinkohal mõista, et kuna majandusteooria tähendab valikute tegemist ning ressursside paigutamist efektiivsel viisil, tähendab see ka asjaolu, et ei ole võimalik rakendada kõiki riigi ressursse kas ainult täielikult tervishoiusüsteemi edendamisesse või kategooriliselt mingisse teise valdkonda. Joonis 2 tõestab seda fakti andes ülevaate tootmis­võima­lustekõverast kahe uuritava valdkonna põhjal.
Joonis 2. Tootmisvõimaluste kõver majanduses (Wonderling, Gruen, Black 2005:14).
Joonise põhjal on näha seos majandusteooria ja terviseökonoomika vahel. Valikute tegemine toimub nii mõlemas valdkonnas eraldi kui ka erinevate valdkondade vahel. Kui rakendatakse näiteks kõik ressursid tervishoiu edendamisele, tuleb arvestada, et samaaegselt ei ole võimalik osta või tarbida teisi teenuseid. Seega mõlema valdkonna peamine märksõna on valikute tegemine. Küll aga on võimalik välja tuua ka erinevus majandusteooria ja terviseökonoomika vahel, mis samas ka rõhutab terviseökonoomika olulisust.
Traditsiooniline majandusteooria eeldab, et inimesed teavad , mis on neile parim, ning suudavad olemasolevate ressursside põhjal teha kõige efektiivsemaid ja oma heaolu kõige paremini silmas pidavaid valikuid ( Rice 2013:43). Mis puutub aga tervishoidu (Samas 2013:44), siis sageli inimesed kas ei tea, mis on nende tervisele kõige parem või ei oska olemasolevate ressursside põhjal alati teha kõige õigemaid valikuid. Nende otsused võivad olla pigem negatiivse kaaluga arvestades püstitatud eesmärke tervise edenemise osas ning just see tingibki terviseökonoomika tähtsuse.
Majanduse põhiküsimuseks, nagu eespool selgus, on ressursside õige kasutamine. Ressurssideks, mida majandusteadus uurib on maa, kapital ja inimressurss ehk tööturg (O´Connor 2004:2). Kui keskenduda viimasele , siis ilmneb veelgi enam, kuidas tervishoiu tase näiteks riigi majandusele mõju avaldab. Inimeste tervislik seisund mõjutab nende võimet teha tööd ja seega teenida tulu (Zweifel, Breyer, Kifmann 1997:5). Inimesed kulutavad oma netosissetuleku tervishoiuteenuste ja kõigi teiste teenuste vahel (Samas). Seega halva tervisliku seisundi korral inimeste võime töötada väheneb, kulutatakse rohkem raha just tervishoiuteenustele ning tarbitakse vähem kõiki teisi teenuseid. Antud seaduspärasust väljendab hästi ka allolev valem (Samas):
kus Y(H)- netosissetuleku sõltuvus tervisest,
p- teiste toodete/teenuste hinnad,
X- teised tooted/teenused,
q- tervishoiuteenuste hinnad,
M- tervishoiuteenused.
Järelikult võib väita, et kui ei panustata tervishoiu edendamisesse ja on puudulik tervishoiusüsteem ja teenuste kättesaamine on elanikkonnale raskendatud, väheneb ka teiste teenuste ja toodete tarbimine ning see on kahjulik majandusele üldiselt. Seetõttu on oluline, et terviseökonomistid oleksid suutelised looma terviklikku tervishoiu­süsteemi arvestades ka elanikkonna võimalusi ja ressursse ning harima inimeste teadlikkust tervise kvaliteedi parandamisest.

2. Eesti tervishoiu süsteem ja riigi osalus antud valdkonnas

2.1. Tervishoiu korraldus ja rahastamine Eestis

Iga riigi ülesanne Euroopa Liidus on seista selle eest, et elanikkonna tervise ja heaolu näitajad ei hakkaks langema ning tervishoiu tase oleks kõrge (Meiesaar, Metsa, Haldma 2010:11). Eesti Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele (Põhiseaduse…2013). Riik on seega kohustatud tegema omalt poolt kõik selleks, et toetada ja järgida antud seadust. Arstiabi kättesaadavus sõltub paljuski poliitilistest otsustest ning sellest, kui suur osa tuludest ja eelarvest suunatakse tervishoidu ja kui efektiivselt kasutatakse ressursse tervishoiu edendamiseks (Õiglane…2013). Eestis on tervisesüsteemi juhtivaks organiks Sotsiaalministeerium (Eesti tervisesüsteemi ülevaade 2008:26). Struktuuri poolest on süsteem keerukas ning kaasab endaga ka palju teisi osapooli, kes kõik seisavad tervise edenemise eest (Samas).
Eesti tervisesüsteemi mõjutavad osapooled (Eesti tervisesüsteemi ülevaade 2008:26):

Sotsiaalministeeriumi haldusalas asuvad asutused.

Avalik-õiguslikud iseseisvad asutused.

Eraõiguse alusel tegutsevad haiglad.

Eraõiguslikud esmatasandi tervishoiuasutused.

Mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja erialaühingud.
Eesti tervisesüsteem saab oma ressursid, mille alusel nad täidavad oma eesmärke tervise edenemise osas, põhiliselt avaliku sektori poolt solidaarsuse põhimõttest lähtuva kohustusliku sotsiaalmaksu kaudu (Eesti tervisesüsteemi ülevaade 2008:26). Selle eest on võimalik kõigil, kes antud maksu tasuvad, saada ravikindlustust (Tervishoiu­süsteem…). Lisaks solidaarsusele põhineb praegune tervishoiusüsteem ka perearstikesksel üldarstiabil ja kaasaegsel haiglaravil (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:32). Kõike, mis on seotud tervishoiuteenustega-nii nende juhtimise, erinevate otsuste või korraldusega- sätestab tervishoiuteenuste korraldamise seadus (Samas). Vastavalt antud seadusele käib ka tervisehoiuteenuste rahastamine, mis lisaks haigekassa kaudu eraldatavast ravikindlustuse eelarvest saab rahasid ka järgmistest allikatest (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:35):

• riigieelarvest otseeraldistena;
  
• valla- ja linnaeelarvest;
  
• patsiendi poolt;
  
• muudest allikatest.
  

Põhiprobleemid, mis tervishoiu rahastamise puhul esile kerkivad ongi seotud eespool mainitud solidaarsuse põhimõttega. Kuna suhtarv töötajate ja töötute vahel on küllaltki suur (Georg Männik: Eesti…2012), tööpuudus Eestis on endiselt kõrge, olenemata sellest et statistikaameti andmetel suurenes tööhõive neljandas kvartalis aastatagusega võrreldes 1,7 protsenti (Eesti töötus madalam…2013), tuleneb suurem osa tervishoiu valdkonna rahadest tööturul olevate inimeste palkadest, kes peaasjalikult peavad üleval kogu Eesti elanikkonda. Lisaraha leidmine, mis aitaks muuta tervishoiusüsteemi riigis jätkusuutlikumaks, ongi üks peamisi probleeme, millele on vaja leida lahendus (Georg Männik: Eesti…2012).
Eelmise aasta kokkuvõtvas uuringus, mis selgitas elanikkonna rahulolu tervishoiu ja arstiabi kättesaadavusega, hinnati tervishoiu tase läbi aastate kõrgeimaks (Uuring:elanike rahulolu…2013). Arstiabi kvaliteeti pidas heaks isegi ligi 80% elanikest, mida peetakse läbi aastate parimaks (Samas). Joonisel 3 on väljatoodud Eesti elanike rahulolu tervishoiusüsteemi ja korraldusega.
Joonis 3. Elanike rahulolu tervishoiukorraldusega Eestis (Elanike hinnangud…2013:7).
Tervishoiu korraldus on riigis paranenud ning seega on tervishoiu suunas tehtud muutused ja edendamised läinud korda. Innovaatilised lahendused, mis on loodud, et muuta arstiabi kvaliteeti paremaks, kättesaadavust kiiremaks ja efektiivsemaks ning inimestele mugavamaks on ilmselt rahulolu suurenemisele kõvasti kaasa aidanud. Uuendused nagu 2008. aastal jõustunud e-tervise infosüsteem ja retseptikeskus (Eesti alustab…2008) ning tehnoloogilised diagnostika- ja ravimeetodid (Tervisetehnoloogiate hindamise… 2012) on samm edasi terviklikuma ja parema tervishoiu korralduse ja efektiivse arstiabi suunas. Samas on viimasena mainitud uuenduste tegemine viinud riiklikud tervishoiuasutused ja haigekassa olukorda, kus ressursside jagamine on muutunud keerulisemaks- otsuste langetamine, et leida tasakaal parima terviseväljundi ja selleks tehtavate kulutuste vahel on tunduvalt raskem (Tervisetehnoloogiate hindamise… 2012). Üldiselt on eespool mainitud terviseökonoomika põhieesmärgid tervishoiu korralduses igapäevased mured. Nagu esimeses osas mainitud, ei ole antud valdkonnas võimalik valida, kas pakkuda teenust ja teha uuendusi või mitte. Oluline on suuta leida just tasakaal erinevate aspektide vahel järgides, et ei tekiks negatiivset nihet erinevates näitajates.

2.2 Turusuhted ja riigi roll tervishoiuteenuste turul.

Turg on üks majandusteooria põhilisi mõisted, kus kujunevad müüdavate kaupade ja teenuste hinnad (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:63). Tervishoiuteenuste turu erinevus traditsioonilisest turust on see, et seal on lisaks tarbijatele ja pakkujatele veel ka kolmas ehk nii-öelda finantseeriv osapool, mida selgitati lähemalt eelmises peatükis (Samas). Tervishoiuteenuste turgu peetakse selle iseärasuste tõttu ebatäielikuks ja harva juhtub, et tegemist on täieliku konkurentsiga turuga (Samas).
Tervishoiu turg ei ole täiesti konkurentsivõimeline mitmete põhjuste tõttu ( Guiness , Wisemam 2011:111) :

• tervishoiuteenuste turu mõnes osas võib olla palju teenusepakkujaid, kuid teises valdkonnas jällegi väga vähe;
  
• sisenemisbarjäärid on küllaltki kõrged;
  
• pakutakse väga palju erineva kvaliteedi ja hinnaga kaupu ja teenuseid;
  
• tarbijad ei saa adekvaatset infot vajalike teenuste kohta;
  
• tarbijatel puudub ülevaade erinevate toodete ja teenuste kvaliteedi erinevustest teenusepakkujate lõikes.
  

Tervishoiuteenuste turg on suunatud peaasjalikult tervise tootmisele ja tarbimisele ning haarab enda alla neli antud turul opereerivat osapoolt (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:64). Võib isegi väita, et opereerimas on kaks erinevat turgu, kellest ühte kuuluvad teenuse osutajad ja teenuse eest maksjad ning teise patsiendid ja teenuse osutajad (Konkurentsi võimalikkusest…2013).
Tervishoiu turu üheks positiivseks omaduseks on küllaltki hea reguleeritus mis tähendab, et kogu tervishoiusüsteem käib kindlat rada mööda tehes selle mugavaks nii patsiendile kui ka teenusepakkujale. Antud omadus on samas ka kasulik, kuna sellisel viisil toimub ressursside efektiivsem ärakasutamine (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:65). Ressursside juhtimisel on oluline roll riigil, kelle ülesandeks on reguleerida kulutusi ja tagada efektiivne tervishoiusüsteem, mis on positiivse mõjuga elanikkonnale (Samas 2008:71).
Tervishoiusüsteemis valitsev asümmeetria on samuti üheks põhjuseks, miks riigi sekkumine tervishoiu turul on olulise kaaluga (täismahus: spetsialistid …2012). Nagu oli juttu ka eespool olevates peatükkides, ei pruugi inimesed ise teada, mis nende tervisele on hea ning milliseid ravipakette endale valida. Tehtud vead võivad oluliselt viia alla riigi üldised tervisenäitajad ja olla negatiivse kaaluga ühiskonnale (Meiesaar, Metsa, Haldma 2008:70). Riigi ülesandeks ongi kontrollida, et arstiabi pakuksid vaid litsentseeritud ja professionaalsed tervishoiutöötajad, reguleerida tervishoiuteenuste pakkujate sisenemist turule, viia läbi erinevaid reforme tagamaks veelgi parem teenusepakkumine ning kontrollida kulusid (Samas 2008:71). Riigil ja teistel tervishoiu korraldusse puutuvatel osapooltel on täita seega küllaltki oluline roll. Väga oluline on jälgida ka konkurentsi antud turul. Ühelt poolt oleks tark konkurentsi suurendada, kuid tegelikkuses toob see kaasa aga negatiivse efekti (Konkurentsi võimalikkusest…2013). Sellega kaasneb ka laiaulatuslikum nõudlus ning pakkumine ning oluliselt suureneb ressursside tarbimine (Samas). Teadaolevalt on majanduses aga ressursse alati napilt (Bishop 2004:1).
Riigil on seega kandev roll tervishoiu edendamisel ning turg on muutuv ja avatud uuendustele, millega tuleb pidevalt arvestada. Ühiskonna tervislik seisund on oluline, sest on väga olulisel määral üheks majanduse edasiviivaks jõuks ning seega peaks iga riik panustama võimalikult suurelt oma tervishoiu süsteemi edendamisesse. Eesti teeb suuri samme parandamaks oma tervishoiusüsteemi. Plaanitakse muuta süsteem rohkem patsiendikeskseks, tugevdada arstiabi kättesaadavust esmatasandil, optimeerida eriarstiabivõrku ja toetada ka hariduse omandamist antud valdkonnas (Tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus…2013). Püüdlused on selles suunas, et muuta tervishoiuturg efektiivsemaks ning tugevdada suhteid riigi, tervishoiuasutuste ja elanikkonna vahel.

Kokkuvõte

Terviseökonoomika on oluline osa majanduses, kuna elanikkonna tervislik seisund mõjutab suurel määral riigi majanduslikku olukorda. Terviseökonoomika ülesandeks on toime tulla piiratud ressurssidega, mis nende kasutuses on, ning tagada efektiivne ja hästi kättesaadav tervishoiusüsteem. Ressursid nii tervishoius kui majanduses on alati piiratud. Antud fakt on üks olulisemaid sarnaseid jooni kahe valdkonna vahel. Terviseökonoomika on majandusteaduse rakendusvaldkond ning on selle erinevatest aspektidest välja kujunenud. Oluline on mõista, et ressursside kasutamine ja tehtavad valikud tehakse alati ühe valdkonna arvelt, sest korraga panustada mõlemasse lihtsalt ei saa.
Tervishoiu edenemisel mängib väga olulist rolli riik, kes peamiselt määrab ära ressursside jagunemise ja jälgib nende efektiivset kasutamist tervishoiu turul. Riigile on oluline ühiskonna kõrge tervislik seisund ning seega on oluline, et tehtavad muutused ja otsused oleks alati suunatud elanikkonna huve arvesse võttes. Kõige suuremaks mõjutajaks on Eestis Sotsiaalministeerium ning enamus raha tervishoidu tuleb solidaarsuse põhimõtetel toimivalt sotsiaalmaksult. Eesti tervishoiu süsteem on perearstikeskne, mis moodustab kõige esimese kokkupuute patsiendi ja arsti vahel, samuti põhineb Eesti tervishoiusüsteem kaasaegsel haiglaravil.
Eestis ollakse küllaltki rahul pakutava tervishoiuteenusega ning iga aastaga on olukord läinud statistika näitel paremaks. Üheks suurimaks negatiivseks pooleks ongi eespool mainitud sotsiaalmaks, sest põhimõtteliselt on töötavad inimesed kohustatud ülalpidama ka neid, kes oma palgast antud maksu ei tasu kuid siiski tasuta arstiabi saavad. Seega on Eestil veel vaja teha uuendusi, et muuta kogu süsteem veelgi paremaks.
Sarnaselt majandusteooriaga, kus tuleb analüüsida ja jälgida turul olevaid muutusi, on oluline ka tervishoiu turul jälgida nõudluse ja pakkumise vahekorda ning teha vajadusel muutusi, mis muudaksid turu toimimise paremaks. Tervishoiu turule on iseloomulik asümmeetria, turg ei ole kunagi täielik ning on suunatud tervise tootmisele ja tarbimisele. Tervishoiuturgu kontrollib riik, kes jälgib, et ressursid oleksid tasakaalus, konkurents ei oleks ei liiga suur ega ka liiga väike. Oluline on ka jälgida, et tervishoiuturul töötavad inimesed oleksid litsentseeritud ja arstiabi oleks professionaalne.
Terviseökonoomika ning tervishoiukorraldus on olulised igas riigis ning Euroopa Liidus on iga riigi ülesanne tagada oma elanikele võrdne ja hästi toimiv tervishoiusüsteem. Uuendused ja muutused peavad alati olema suunas, mis võtab arvesse ühiskonna nõudmisi ja vajadusi.

Viidatud allikad

Alben, M. 2013. Eestis töötus madalam Euroopa keskmisest- Raamatupidaja (Äripäeva lisa). 14.02.201

Amos , M. Põhiseaduse §28 ratio legis . Riigi kohustuste ulatus igaühe tervise kaitsel. 2013 [ http://www.eestiarst.ee/static/files/089/pohiseaduse__28_ratio_legis._riigi_kohustuste_ulatus_igayhe_tervise_kaitsel.pdf ] 09.04.2013

Basics of Health Economics . 2013 [ http://einstitute.worldbank.org/ei/course/basics-health-economics ] 7.04.2013

Bishop, M. 2004. Essential Economics. USA: Bloomberg Press

Eesti alustab e-tervise süsteemi katsetamist.2008. Eli Lilles. [ http://www.digilugu.ee/portal/page/portal/Digilugu/Uudised/Pressiteated/10 ] 10.04.2013

Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2012. Sotsiaalministeerium ja Haigekassa. [ http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/Elanike%20hinnangud%20tervisele%20ja%20arstiabile_2012_raport_GfK.pdf ] 10.04.2013

Guinness, L., Wiseman, V. 2011. Introduction to Health Economics. 2nd ed. UK: Open University Press

Henderson, J.W. 2009. Health Economics & Policy. 4th ed. USA: Cengage Learning.

Meiesaar, K., Metsa, A., Haldma, T. 2010. Terviseökonoomika. Tartu

O´Connor, D.E. The Basics of Economics. 2004. USA: Grenwood Publishing Group.

Rice, T. 2013. The Behavioral Economics of Health and Health Care- The Annual Review of Public Health, Vol.34, pp. 431-447

Zweifel, P., Breyer, F., Kifmann, M. 1997. Health Economics. 2nd ed. UK: Oxford University Press.

Uuring: elanike rahulolu Eesti tervisesüsteemiga on tõusnud. 2013 [ http://www.neljas.ee/est/?news=1024416&category=48&Uuring--elanike-rahulolu-Eesti-tervisesusteemiga-on-tousnud ] 10.04.2013

Vask, A. 2013 Konkurentsi võimalikkusest Eesti tervishoius. [ http://www.eestiarst.ee/static/files/094/konkurentsi_voimalikkusest_eesti_tervishoius.pdf ] 12.04.2013.

Wonderling, D., Gruen, R., Black, N. 2005. Introduction to Health Economics. UK: Bell & Bain Ltd.

Õiglane tervishoiukorraldus. 2013 [ http://www.eetika.ee/378950 ]. 09.04.2013