Määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari. Selle kasutamisele võtmisel jäeti vahele 10 kuupäeva. Võeti Eestis vastu 1918. aastal. Juliuse kalender Päikesekalender, mille kehtestas Julius Caesar 01. Jaanuaril 45.a.eKr. Keskmine aasta pikkus 365,25 päeva. Iga nelja aasta tagant liigaasta, s.t. Iga neljas aasta on 366 päeva pikk Pühakute kalender Pühakute päevad on mälestuspäevad märtritele, silmapaistvatele teoloogidele, kiriku elu uuendajatele ja kiriku missiooni edendajatele. Pühakute päevad tähistavad enamasti selle inimese surmapäeva ehk mil ta jõudis uskumuse järgi Issanda juurde. Sirvikalender Kasutusel eesti maausuliste hulgas. Ajaarvamise alguseks võeti ,,Billingeni katastroof" Jagamise aluseks tavakalender 7 päeva ja 12 kuuga. Kuunimedeks üks valik võimalikest nimedest. Maavalla rahvakalender Tõnu Trubetsky rekonstruktsioon eesti
sõltuvad tehnikast rohkem. Sel ajastul osteti enamus kunstist kirikute poolt. Suured kirikumehed (näiteks Luther ja Erasmus) pakkusid välja usureforme, mis kõigutasid kiriku tugevust. Suurima uuenduse sel ajal viis läbi M. Luther, kes avaldas 1517.aastal oma 95 teesi, mis seadsid paavsti autoriteedi kahtluse alla ning viisid välja usureformini. Humanistid ja humanism on tugevalt renessanssiga seotud. Nad vastandusid teoloogidele ja vaimulikele. Humanism tegeles sel ajal antiikkunsti uurimisega, hiljem, alates Petracast, hakkas humanism tähistama inimete kaitset kiriku „orjuse” eest. Renessansi ajal valitses miteid muusikazanreid (nt motett, madrgal, caccia, sansoon, velletto jne). Instrumentidest kasutati enim orelit, klavessiini, trompetit ja lautot jm. Alates renessanssist muutus instrumantaalmuusika iseseisvaks, enne seda ei kirjutatud. Muusika kõlaideaal lähtus tertsi ja seksti intervallidest.
"Esseedesse". Utoopia- Ideaalriik või ideaal ühiskond. Thomas More. "Utoopia". Teos oli väga ompärane, midagi sellist mida on võimatu saavutada. Renessanssi teatre, commedia dell'arte: - Maskidega näidend. Maskid andsid edasi emotsioone. Anult mehed. Rahvakomöödia. "Armastus kolme apelsini vastu". Humanism ja kuulsamaid humaniste, nende maailmapilt ja teosed: -Humanismid olid antiikaja mõtlejad/filosoofid. Vastandusid keskaja teoloogidele. Thomas More "Utoopia". Inglise renessanssiteater Shakespear'i kaudu: -"Romeo ja Julia". Tragöödia. Surematu armatuse sümbol. Traagiline lugu viib tagasi antiikaega. Andis märku uue inimese ja uue ajastu sünnist. Traagiline lõpplahendus on tingitud saatuslikust eksitusest. 1) Teosed: -Dante Alighieri - "Jumalik komöödia" kokkuvõte keskaja kultuurist. Beatrice oli tema muusa. Ühe jalaga keskajas, teisega renessanssis. 2) Francesco Petrarca - Kuulsaim sonetti looja
Oluliseks sai inimese individuaalsus - isikupära. Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus 'inimlik') nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal - antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele -, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304-1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15
Lutheri oktoobris 1517 avaldatud 95 teesi, mis seadus paavsti autoriteedi suure kahtluse alla ning taunis sügavalt indulgentside müümist. Nimetatud 95 teesi viisidki suure usureformini, mille käigus Rooma-katoliku kirik kaotas Lääne-Euroopas oma hegemoonia. Renessanssiga on kindlasti lahutamatult seotud ka humanism ning humanistid. Vararenessanssi perioodil kutsuti humanistideks õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. Humanistid vastandusid oma olemuses teoloogidele ning vaiulikele. Hiljem, alates Petrarcast, hakkas humanism tähendama siiski inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku orjusest, seisuslikest normidest ning võimuorjusest. Renessanssi ajal valitsenud muusikažanreid oli mitmeid – motett, madrigal, caccia, šansoon, frottola, villanella, valletto. Instrumentidena kasutati näiteks orelit, klavessiini, plokk- ja põikflööte, krummhorni, trompetit ja lautot. Enne renessanssiajastut ei kirjutatu instrumentaalmuusikat
olla Jumal on puhas eksistents. Temast algas tomism - suund filosoofias. Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt. « Teoloogia summa » - kirjad kümme aastat oma elust. Ei lõpeta ta seda, see teos on määratud algajatele teoloogidele. Antakse ülevaade pühast õpetusest, eelistatakse püha kirja. Jumal on kui kõrgeim olemine.
Uus maailmapilt keskajal geotsentriline maailmapilt(Ptolemaius). Taevakehad ümber Maa. Kopernik heliotsentriline maailmapilt. Humanistideks hakati juba varajases renessansis nimetama õpetlasi, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi kaasajale. Täies avaruses avanes antiik inimkonnale alates renessasist. Humanistid vastandati teoloogidele ja vaimulikkudele. Kuid väga varakult, alates juba Petracost, hakkas humanistide õpetus tähendama ka inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele kirikudogmade, seisuslike normide või maiste võimude poolt. 3)Dante ,,Uus elu" on pihtimisraamat, sest 31 luuletust koos proosakommentaaridega on Dante
Valgustajad Hupel,Herder ja Merkel August Wilhelm Hupel:1737- 1819 Elulugu: August Wilhelm Hupel sündis 25. veebruaril 1737 Buttelstedtis Saksi- Weimari hertsogiriigi vaimuliku perekonnas. Isa, kes andis poisile esimest algõpetust, saatis poisi 1748. aastal õppima Weimari gümnaasiumi Riias. Lisaks piiblikeeltele õppis Hupel Jenas veel itaalia, inglise ja eelkõige prantsuse keelt. Noore teoloogiakandidaadina õnnestus Hupelil leida koduõpetajakoht Põhja-Liivimaal. Sisserännanud teoloogidele oli koduõpetaja amet reeglina ainult vaheastmeks teel korraliku sissetulekuga vaimuliku- kohale. Hupelile ei kujunenud see ooteaeg pikaks, sest juba 14. veebruaril 1760 õnnistati ta Äksis pastoriametisse. Sama aasta 17. märtsil abiellus Hupel pastori lese Christine Elisabeth Dehniga. abielust sündis 11. veebruaril 1761 poeg, paraku suri naine sünnituse tagajärjel kahe kuu pärast. Aasta hiljem suri ka poeg. Oktoobris 1763 kutsuti Hupel Põltsamaa pastori kohale, kuhu ta 14
Ajastule omaselt on ka kaugemal asuvad objektid kujutatud selgepiiriliselt, teisisõnu pilt on üheplaaniline, ent ruumilisuse tekitab antud juhul valguse ja varjuga modelleerimine ning perspektiiv. Kohta, kus tegevus leiab aset, ei ole tegelikkuses olemas, ehkki mõningatel andmetel meenutab ehitis Püha Peetri kirikut, mille ehitus oli tol ajal alles valmimisjärgus. Tõde otsides, pidid idee kohaselt ,,Ateena kooli" filosoofid astuma vastu ruumi vastasseinas asuva ,,Disputa" teoloogidele. Tuues kokku mineviku ja oleviku on Raffael andnud mõningatele antiikaja filosoofidele tolleaegsete suurkujude välimuse. Pildile tollal tuntud inimeste portreede paigutamine oli üks võimalus, kuidas muuta kujutatud lugu kaasaja inimesele köitvaks. Platon, keda on kujutatud paljasjalgse ja vanana, osutab üles, ideede maailma ja hoiab käes ,,Timaiose" eksemplari. Tema sarnasus Leonardo da Vinciga on üsna märgatav. Platoni
kindralsuperintendent, Eestimaal aga üks maanõunikest Pietism levis Baltikumi Saksamaalt. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus, nad taotlesid elu kõlbelisemaks muutmist ja usu sügavamat tunnetamist. 1720-30ndatel sai pietism juhtivaks usuvooluks siinse pastorkonna seas, oma toimekusega olid pietistid abiks sõjast üle saamisel. Tänu pietistidele sai luteri usk rahvale lähedasemaks, kuna usudogmade pähetuupimise asemel neid seletati. Pietism oli rohkem haritud teoloogidele, rahva kaudu jõudsid pietistlikud ideed vennastekoguduste e. hernhuutlaste (Sks. linn Herrnhut) kaudu. Eestisse jõudis liikumine 1730ndatel tänu saksa käsitöölistele, võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Propageeriti alandlikust, kõlblust, usuvagadust, sotsiaalset võrdsust. Luteri kirikust nad lahku ei löönud, kuid moodustasid omaette kogudusi. Hävitasid vanu ohvrikohti, ehteid, torupille, viiuleid, võõrduti kõrtsidest (paljud suleti). Esimese kümne aastaga
õpetamisest. St. Marceli abikloostris ta suri. Levib arvamus, et tema viimased sõnad olid ,,Ma ei tea." 1142. aastal ta suri palavikku ja nahahaigusesse. Esmalt maetud St. Marcelisse, viidi tema säilmed peagi Parakleeti Héloise'i hoolde. Praegu on kahe armastaja haud surnuaias Cimetière du Père Lachaise, Pariisis. Abélardi ning Héloise'i haud Kokkuvõte Pierre Abélardi mõju 13. sajandi filosoofidele ning teoloogidele oli kahtlemata väga suur, kuid ta mõjutas kogu keskaega. 13. sajandi loogikud võtsid üle Abélardi terminoloogia ning tema hoiaku, et meeleline tunnetus annab kindla teadmise ning üldine tunnetus on pigem arvamus. Tema suurim panus ühiskonda oli see, et ta korraldas paremini kui keegi teine varem skolastilise filosoofia. Kaasajale on ta aga kinkinud aegade ühe suurima armuloo. Pierre Abélard on kogu aegade üks suurimaid mõtlejaid ja õpetlasi. Kasutatud allikad · http://www
Humanism (ld. humanus inimlik) -inimese ja inimlikkuse väärtustamine. Alates Petrarcast: inimese ja inimlikkuse kaitse, võitlus inimese kui isiksuse vabastamise ees ning aktiivne vastuseis inimese sõltuvusele kirikust. Humanistid õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi kaasajale. Humaniste vastandati keskaja ainsatele õpetlastele teoloogidele ja vaimulikele. Nt. Petrarca, Boccaccio, Erasmus, Rabelais, Montaigne, Shakespeare ja Cervantes. 3. Dante Alighieri 13. ja 14 sajand. Sündinud Firenzes. Sai tavalise hariduse, aga oli suur iseõppija: uuris ise antiikaja kirjandust. Tema eeskujuks oli Vergilius. Teda peeti oma aja kõige haritumaks Firenzelaseks. Teosed: 1) ,,Uus elu"- Autobiograafiline teos. Koondas nii proosat kui luulet. Muusa Beatrice. Selle teosega- uus filosoofiline suhtumine armastusse
Õppematerjaliks olgu Aristotelese dialektika ning Priscialsi õpetus. Pidupäevadel tohtis õpetada vaid teatud teemadel. Aristotelese metafüüsika ja veel mõned teosed ning nende kokkuvõtted olid õppematerjalidena kasutamiseks keelatud. Reeglites on käsitletud ka joomist, riiete annetamist, õpetlaste riietumisviisi ning isegi õpetlase surmaga seotud käitumisnorme, samuti karistamise ning muu käitumisega seotut. Eraldi reeglid on aga teoloogidele, kes ei või õpetada enne 35-aastaseks saamist ning kohustuslik on vähemalt kaheksa aastat ülikooliharidust ja viis aastat teoloogialoenguid. Tudengielu Pariisis Jacques de Vitry järgi (13. sajand) püüdsid nii kohalikud kui välistudengid vaid teadmisi ammutada, olgu see siis teadmisjanust, kuulsusejanust või üksikutel juhtudel tõesti hingelise arenemise soovist. Arutelude ja vaidluste ühe aspektina toob Vitry välja erinevuse rahvuste vahel
muidu võis William Shakespeare rõhutada oma ,,Hamletis", et kirglik tõeotsija ja kahtleja Hamlet ja tema sõbrad õppisid Wittenbergis (kusjuures Poloniuse poeg, võimule kuulekas Laertes õppis Pariisis ülikoolis). Oluline isik renessansiaegse humanismi ning usupuhastuse kontekstis oli Desiderius Erasmus ehk Erasmus Rotterdamist (1466 1536). Tema katoliku kirikut kritiseerivad ja uut tõelist kristlikku teoloogia kuulutavad kirjatööd avaldasid kaasaegseile teoloogidele, nii Lutheri ja tema mõttekaaslaste arengule kui ka Liivimaa esimesele luterlikule jutlustaja Andreas Knonpkenile ülitugevat mõju (Arbusow 1921: 168). Erasmuse ,,käsituse järgi on kristlus põhimõtteliselt lihtne õpetus (philosophia Christi), mis inimeselt nõuab personaalseid konsekventse: tuleb õigesti ja kõlblalt elada ning lasta end juhtida armastuse vaimul." (Petti 1998: 91.) Erasmus ülimaks sihiks oli kristliku religiooni uuendamine ning ta uskus, et seda
kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus isikupära. Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus `inimlik') nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele , ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (13041374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest.
Vararenessansi perioodil kutsuti humanistideks (ladina keeles `inimlik') õpetlasi, kes tegelesid antiikkultuuri (kunsti, kirjanduse, filosoofia ja igapäevaelu) uurimise ja tutvustamisega. Antiiki tunti ka mõningal määral keskajal, antiikkirjandus on säilinud suuresti tänu keskajal elanud munkade ümberkirjutustele, kuid siis ei oldud veel antiigi mõistmiseks valmis. Humanistid vastandusid suuresti teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetalsed. Alates Petrarcast saab humanismist rääkides seda vaadelda kui inimese ja inimlikkuse kaitsjat, inimese vabastajat nii kiriku kui seisuslike normide orjusest. Sellepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Boccaccio & Shakespeare), kes n-ö võitlesid inimeste õnne eest. Taolised uued teadmised ja silmaringi
Oluliseks sai inimese individuaalsus – isikupära. Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus ‘inimlik’) nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal – antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele –, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304–1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest.
Usklik inimene, kelle jaoks on religioon vältimatu. Uskliku inimese maailmavaade, mis samal ajal ei välista 4. religioon kui antu esindab maailmavaadet, mille järgi Jumal ise on aktiivne ja ilmutab end inimesele vastavalt sellele, kuidas inimene ja tema mõistus,mõtlemine areneb ajaloos. Jumal ilmutab end erinevate religioonide kujul vastavalt inimese mõistuse arengule. Selline maailmavaade on omane vanadele kirikutele. Rooma,kreeka katoliku kirikute teoloogidele, eestlastest oli sellisel arvmusel Uku Masing Religioonide liigitamine 1. tekkeprotsessi alusel : - etnilised lõviosa maailma ajaloos olemasolevatest, olnutest religioonidest on etnilised. Judaism, hinduism, vanad usundid, mida enam ei ole. Üks tunnus: ei tee misjonitööd. - rajatud Zarathustra Siddharta Gautama (Shakyamuni, Buddha) Lao zi (Li Er) Kong Fu-zi (Konfutsius) Tulid peaegu üheaegselt erinevais maailmapaikades. Suured religioonid sündisid. 1 aastatuhande keskpaigal.
lunastuseks. Seega ei defineerunud hea elu selle filosoofilise käsitluse järgi enam ratsionaalsetes terminites, vaid inimese valmisolekus alistada oma eksistents jumala tahtele. Elades jumala tahtele vastavalt, garanteeriti inimesele privileeg veeta igavik jumala õnnistuse rüpes pärast maapealse eksistentsi lõppemist. Paljude inimeste jaoks oli see nende maapealseid elamistingimusi vaadates väike hind igavese õndsuse eest. Hoolimata Pauluse pingutustest jäi tuleviku teoloogidele rodu vastuseta küsimusi: kui jumal on kõiketeadev ja kõikvõimas, kuhu jääb siis veel ruumi inimese vabale tahtele? Ning kui lunastus usu läbi on sedavõrd olulisel positsioonil, siis mis mõttega omab inimene mõistust ja arutlusvõimet? Vastavalt kristlikule teoloogiale jagati inimene selgelt kolmeks osaks: keha meie põhiline ebameeldivuste allikas; hing jumalik säde ja ühtlasi kõige väärtuslikum aspekt inimeses; ning vaim
Lisaks kirjasõnale on vaimulikel aga ka laiem mõju. EELK on väga vaimuliku keskne institutsioon, iga kogudus on teatud mõttes oma õpetaja nägu. Ka seetõttu on vaimulike enda arvamustel ja nägemustel oluline osa. Nõnda on Eesti vaimulike puhul kirjasõna kõrval väga oluline aga ka nende isiklik eeskuju, n-ö mitteformaalne mentorlus, mida nad on pakkunud kogudustes koguduseliikmetele või teoloogilistes õppeasutustes teoloogiatudengitele ehk tulevastele teoloogidele ja kirikuõpetajatele, vanemate vaimulike puhul samuti noorematele kolleegidele. Eesti kirikumaastiku väiksust arvestades on oluline silmas pidada vaimulike vaimulikku kujunemist ja arengut ehk teisisõnu kus on nad õppinud, kes on neid õpetanud, mida on nad lugenud? Ei saa unustada, et nõukogude ajal oli korraliku teoloogilise hariduse omandamine keeruline: õppimiseks puudusid vabad tingimused, mis tähendas muuhulgas ka seda, et nt kirjandus uuemate teoloogiliste
" Ballaadi lõpus katrään ehk nelikvärss ehk saade =Selles paneb kirja oma ballaadi juhtmõtte Irvitab ka naiste üle, kes ei suuda väärikalt vananeda Epitaaf hauakiri 2. Julia ja Ophelia võrdlev iseloomustus Pilet 9 Renessansikirjandus; Ülevaade ,,Romeost ja Juliast" 1. Renessansikirjandus Renessanss ehk taassünd, uuestisünd Humanism, humanistid õpetlased, kes hakkavad antiikset kultuuri tutvustama oma kaasaegsetele =Vastanduvad teoloogidele ehk vaimulikele =Võitlevad isiksuse vabastamise eest Nad on teadlased, kes kirjutavad ladina keeles, aga ka kirjanikud, kes kasutavad rahvuskeelt Shakespeare on renessansist 14. - 16. sajand =Olid suured avastusretke -1492 oli Kolumbus Ameerikas =J. Guttenberg leiutas trükikunsti -1440 1445 -Raamat jõuab lugejateni -Rüütliromaanid -"Don Quijote" =Muutused usus
Sellel pinnal tekkis invidualism. Taoline lähenemine kujunes määravaks Lääne- Euroopa kultuuri arengus. Üksikisik oli loova tegevuse keskpunkt. Humanism Mõiste võtsid kasutusele Firenze õpetajad 14. sajandil. See tähistas eelkõige tegelemist ajalooga, luulega, moraalifilosoofiaga. See tähendab, et need on ained, mis uurivad inimest. Keskaja ülikoolides neid ained ei tuntud ega ka õpetatud. Humanistideks hakati nimetama kõiki antiigile pühendanud õpetlasi. Nad vastandusid teoloogidele ja vaimulikele. Alates Petrancast hakati humanismi all mõistma inimese ja inimlikkuse väärustamist. Inimest kui isiksust hakati vabastama kirikute dogmadest. Tekkisid näiteks küsimused ,,Kuidas Maa tekkis?" Vabastama hakati ka seisuslikest normidest ja ilmaliku võimu alt. Nii kirjanduses kui ka ajaloos sai tähtsaks algupärandite lugemine, tagasipöördumine allikate juurde. Sellega pandi siis alus filoloogilisele teksti kriitikale ja ajaloo allikate kriitikale. 14. sajandi humanistide
· Siiani oli mõistus pandud lihtsalt usu kõrvale. Thomas siin loomuliku mõistuse baasil. Pühakirja · Thomas leiab, et filosoofia sisaldub loomiskorras tsiteerib harva. endas. · Summa theologiae · Looja Jumal ise on inimese varustanud · Seda teost kirjutab Thomas 10 viimast aastat. mõistusega. Teadus on niisiis "Jumala tütar", · See on määratud teoloogidele ja eriti "algajatele" kuna Jumal on teaduse Isand. teoloogidele. · Siin antakse süstemaatiline ülevaade kogu pühast · Sellel seisukohal oli vabastav mõju kogu õpetusest. teoloogiale: · Ratsionaalsetele argumentidele eelistatakse
Topograafilise profiili, geoidi pinna ja referentsellipsoidi pinna erinevus: Maa lapikus – olenemata Maa tegelikust kujust võib Maa pinna väikest piirkonda enamiku ülesannete lahendamisel pidada lamedaks. Näiteks väikese linna kaardi võib koostada nii, nagu Maa pind oleks lame ja selle linna suurune. Maa kuju suures mastaabis on oluline ainult suurte vahemaade puhul. Vanaajal oli Maa kuju oluline ainult meremeestele, astronoomidele, filosoofidele ja teoloogidele laius- ja pikkuskraadide määramine – laiuskraade määratakse alates ekvaatorist pooluste suunas (vastavalt põhja- ja lõunalaiused 0-90°), pikkuskraade aga kokkuleppeliselt 0-meridiaanist ehk Greenwichi meridiaanist ida (idapikkus 0-180°) ja lääne (läänepikkus 0-180°) suunas Maa pöörleb ümber oma telje: Maa pöörleb ümber oma telje poolusel vaadatuna kellaosuti liikumise vastusuunas, ekvaatoril vaadatuna läänest itta
kunstnik, uurija, leiutaja) · Vastandina keskajale hakati väärtustama maist elu, eneseteostust, keha, individualismi · Taoline lähenemine kujunes määravaks Lääne-Euroopa kultuuri arengus: just üksikisik oli loova tegevuse lähtepunkt Humanism isiksuse vabadust taotlev maailmavaade renessansiajal. Esialgu nimetati humanistideks kõiki antiigile pühendunud õpetlasi, vastandades neid teoloogidele ja vaimulikele. Alates Petrarcast (14. saj. II pool) hakati humanismi all mõistma inimese ja inimlikkuse väärtustamist, inimese kui isiksuse vabastamist kas siis kirikudogmade, seisuslike normide või ilmalike võimude alt. · Rikkaid ei rahuldanud enam keskaegne seisukoht, et kõik materiaalne on patune ning takistab õndaks saamast. · Ei usutud enam, et maine elu on ainult ettevalmistus igaveseks eluks pärast surma. · Ka maine elu pidi olema nauditav.
poole, tähistades uue aja algust. Inimene kui isiksus vabaneb keskaja kirikudogmade, skolastilise teadmise ja seisuslike normide kammitsatest. Renessansis vallandus täiel määral inimese individuaalsus, leides eriti avara peegelduse kunstiloomes. Renessanss on humanismist lahutamatu. Humanistid on renessansiaegsed õpetlased, kes süvenesid antiikkultuuri ja tutvustasid sealt saadud teadmisi kaasajale. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele teoloogidele. 15. 16.saj toimunud maadeavastused võimaldasid esmakordselt kujutlust maailmast tervikuna. Suurt hoogu said loodusteadused, mis panid mõistma looduse lõpmatust ja harmooniat. Inimesi hakati tajuma looduse osana. Tekkis uus usk inimesse ja elu tähenduslikkusesse. Teadmiste ja kultuuri murrangulist levikut soodustas Gutenbergi leiutatud trükikunst ~1440, mis lihtsustas raamatute paljundamist. Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, k.a keskklass. Nt rüütliromaanide lugemise suurmood 16
Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Väga oluliseks sai inimese individuaalsus: isikupära, maapealne õnn ja harmooniline isiksus. 1. Humanism. Humanistideks ( ladina keeles humanus `inimlik') nimetati algul antiikkultuuri uurijaid ja kaasaegsetele tutvustajaid, kes vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, seni ainsatele keskaja õpetlastele. Alates Petrarcast tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese kui isiksuse vabastamist kiriku ja seisuslike normide kammitsast. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. 2. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16
annaabi.ee 
