Thomas Aquinost (0)

Thomas Aquinost (1225-1274)
Thomas Aquinost oli keskaja tuntum katoliiklik teoloog ja filosoof .
Thomas sündis 1225. aastal Itaalia kõrgaadli perekonnas oma krahvist isa lossis. Isa vend oli benediktlaste algse kloostri abt Monte Cassinos. Perekond soovis, et ka Thomasest saaks selle kloostri abt. Viiendal eluaastal saadeti Thomas kloostrisse õppima.
Napoli ülikoolis õppides astus Thomas aga dominiiklaste ordusse. Tegemist oli hiljuti asutatud uut laadi orduga – rändjutlustajate orduga. Et see ei olnud perekonnale meelepärane, siis võtsid vennad teel Rooma Thomase kinni ning tõid ta tagasi vanemate juurde. Teda hoiti üks või kaks aastat kinni San Giovanni lossis, et sundida teda oma sihtidest taganema.
Lõpuks andis perekond järele ja dominiiklased saatsid Thomase õppima Kölni Albert Suure juurde. Koos Albertiga läks Thomas 1245 Pariisi Ülikooli ning jäi sinna koos oma õpetajaga kolmeks aastaks. Ta jäi veel mitmeks aastaks Alberti juurde, samal ajal arvatavasti õpetades. Albertilt sai Thomas mitmekülgse hariduse ning Albert tegi Thomasest ka Aristotelese õpetuse veendunud pooldaja.
Aastal 1252 läks Thomas Pariisi magistrikraadi omandama. Tal tekkis seal raskusi, sest ülikooli professorid olid kerjusmunkade suhtes vaenulikud. Lõpuks sai ta siiski magistrikraadi kätte ja hakkas 1257 õpetama. Pariisis kirjutas ta ka mitu oma teost (tähtsaim" Teoloogia summa") ja alustas tööd mitme teise kallal. Paavst Urbanus IV kutsus ta Rooma.
1274. aasta alguses saatis paavst ta Teisele Lyoni kirikukogule. Thomas asus teele, kuigi ei tundnud end hästi. Teel jäi filosoof tõsiselt haigeks. Ta tahtis lõpetada elupäevad kloostris . Et läheduses dominiiklaste kloostrit ei olnud, viidi ta tsistertslaste kloostrisse. Ta suri Fossanova kloostris Sonnino lähedal 7. märtsil 1274.
Alles pärast tema surma,1323. aastal, kuulutas katoliku kirik ta pühakuks.
Enne Aquino Thomast ei pidanud teoloogid usutõdedest inimmõistusega arusaamist võimalikuks. Thomas seevastu ei näinud usu ja mõistuse vahel mingit vastuolu. Usutõdedest arusaamiseni pidi viima ilmutuse ja mõistuse koostöö. Usutõdesid ei vaidlustatud, mõistus pidi neist tegema oma järeldused, kasutades Aristotelese loogikat. Siiski leidus mõni selline arusaam, mis ei kuulunud mõistusega seletamisele, vaid võis avaneda ainuüksi ilmutuse teel.
Jumal lõi maailma täiuslikuna, kõik tõeliselt olev tuleb jumalast. Kurjusel pole oma tõelist olemist, see on hea puudumine, puudujääk. Inimese kõrgeimaks eesmärgiks on aga õnn. Jumal on ka kõrgeim seaduseandja, kuna tema on andud maailmale korra. Praktilise mõistuse ülim põhimõte: Head tuleb teha, kurja tuleb vältida!
Thomas väidab, et kõik meie teadmised sellest ilmast pärinevad meelelistest kogemustest, mida mõistus seejärel peegeldab. Mõistuses pole midagi, mis poleks kõigepealt olnud meeltes. Kui sünnib laps, siis on tema mõistus otsekui tühi leht (tabula rasa ), millele pole veel midagi kirjutatud.
Aquinost tõmbab piiri olemuse ja olemasolu vahele. Mingi asja olemus kajastab seda, mis see asi on, ja see küsimus seisab lahus küsimusest, kas asi on ka olemas või mitte. Kui laps küsib: „Kes on ükssarvik?, siis võite vastata: Ükssarvik on ilus hobune, kellel on otsa ees sarv . Kuid kui laps küsib, kas ükssarvik on ka päriselt olemas, peate vastama, et ei ole. Selles näites käib esimene vastus olemuse, teine olemasolu kohta.
Kui asi on iseenesest vaid olemus, siis tähendab see võimalust olemas olla, kuid mitte veel tegelikku eksistentsi. Olemus peab peab eelnema olemasolule, kuid Jumala puhul see nii ei saa olla – Jumal on puhas eksistents.
Temast algas tomism - suund filosoofias.
Vaidlustes säilitas ta enesevalitsuse ning võitis vastaseid oma isiksuse ja õpetatusega. Tema maitse oli lihtne. Kaaskondsetele avaldas erilist muljet tema mälu. Keskendunult mõeldes unustas ta sageli ümbruse. Oma mõtteid väljendas ta süstemaatiliselt, selgelt ja lihtsalt.
« Teoloogia summa » - kirjad kümme aastat oma elust. Ei lõpeta ta seda, see teos on määratud algajatele teoloogidele. Antakse ülevaade pühast õpetusest, eelistatakse püha kirja. Jumal on kui kõrgeim olemine.