Renesanss (2)

Renessansiks ( prantsuse keeles renaissance 'taassünd') nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.-16. sajandil.
Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Renessansiaja mõtlejad ja kunstnikud pidasid inimest tema puudustest hoolimata põhiliselt heaks ja seadsid ideaaliks maapealse õnne ja harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade  ja seisuslike normide kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus - isikupära.  
Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati humanistideks (ladina keeles humanus 'inimlik') nimetama õpetlasi, kes uurisid ja tutvustasid antiikkultuuri. (Kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal - antiikkirjandus on suures osas säilinud tänu keskaegsete munkade ümberkirjutustele -, ei oldud keskajal antiigi mõistmiseks ja vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast ( 1304 -1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest .
Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Shakespeare , Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. 
Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused , mille mõjul hakati ka inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest.
Teadmiste kiiret levikut soodustas sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunst ( 1440 ). Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, kaasa arvatud keskklass.
Samas jäävad renessansiaega ka paljud ühiskondlikud vapustused ja võitlused. Nt lõhestas 16. saj algul Euroopat reformatsioon ; Ameerika avastamisele ja vallutamisele järgnesid sõjad mõjusfääri pärast; 1453 langes Ida- Rooma pealinn Konstantinoopol (Bütsants) türklaste kätte. 
Ei vabanenud üksnes inimese vaim, vaid ka tema maine saamahimu, mis tõi kaasa sügava moraalikriisi - nt Ameerika põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine. Katoliiklik inkvisitsioon , aga ka protestantlik kirik püüdsid välja juurida ketserlust (väärusulisust), mis tõi kaasa uut ülekohut. 
Ka renessansi vaimuelu iseloomustasid rohked sisepinged, mis kajastusid näiteks Shakespeare'i tragöödiates. Varases renessansis sündinud piiritu usk loodusesse , inimese võimetesse ja mõistusesse asendus 16. sajandi teisel poolel skepsisega (kahtlemisega), mis vähehaaval valmistas ette renessansi kriisi ja teisenemist barokiks . 
Renessanss sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias, kestes seal ligi kolm sajandit. Teistes Euroopa maades piirdus renessanss peamiselt 16. sajandiga. Nii oli näiteks inglise renessansi haripunkt 16. sajandi lõpul, kui Itaalias oli renessanss juba hääbumas.