Tegelikkus ja meediategelikkus (0)

Tegelikkus ja meediategelikkus
Infoühiskonnas elamine tagab teabe levimise kiirelt ja üsnagi tõepäraselt. Meediat aga mõjutavad mitmed erinevad faktorid . Eestis on küll demokraatia ning seega sõnavabadus, kuid kõike ei ole sünnis välja öelda. Sellest tulenevalt on ajakirjaniku ülesanne edastada infot seadustega kooskõlas. Meediaallikaid on palju, seega tuleb teistest erineda, et püsida konkurentsis. Meedias avaldatavat mõjutavad mingil määral ka omanikud , uudiste koostajad ja ka rahastajad. Kuna iga inimene käsitab antud teemasid ja olukordi erinevalt, tekib mitmeid arusaami. Kas kõikide nende mõjude toimel kajastab siis meedia tegelikkust või võib rääkida meediategelikkusest eraldi?
Miski ei saaks toimida ilma, et tegevusala midagi sisse ei tooks. Seega, et meelitada ligi lugejaid, vaatajaid , kuulajaid tuleb väljastada seda, mis rahvale peale läheb. Ellujäämise refleks . Ajalugu on näidanud, et müüvad vägivallatsemised ja konfliktid, naised ja seks ning katastroofid. Vähe on meedias harivat, väga lihtsal põhjusel – huvitujaskond on väike. Minu arvates on mõistlik vaadata „Aktuaalset kaamerat”, lugeda Eesti Ekspressi, raadiosaadete kohta ma ei oska arvamust avaldada. Kuid need on ju ainult üksikud väljaanded Eesti meedias, võiks olla rohkem, kuid kahjuks jääb puudu rahalistest ressurssidest, et konkurentsis püsida.
Meedias domineerib nii öelda kollane ajakirjandus ja see ei ole minu jaoks positiivne.
Esiteks kõmulised väljaanded kajastavad põhiliselt ainult huvitavamaid asjaolusid, kuid just need nn igavamad faktid võivad inimese arvamuse kujunemisel väga tähtsat rolli mängida. Näiteks mõne inimese teguviisi, mis on pälvinud avalikkuse halva tähelepanu, mõistetakse kohe hukka, sest ajakirjanduses on juttu ainult tema teost mitte selle tagapõhjast. Võimalik, et inimesel oli raske lapsepõlv või lihtsalt šantažeeriti teda; on ka palju teisi võimalusi. Teiseks puhutakse sündmused võimalikult suureks, et ikka rohkem ostetaks . Näiteks praegugi väga aktuaalne teema on seagripp . Hoiatatakse selle eest, ka iga surm on põhiliselt kõigile teada. Lihtsalt reageeritakse üle, samas, kui tavalisse grippi sureb palju rohkem inimesi. Kuid see teema müüb, sest iga inimene tahab loomulikult teada, kuhu on gripp jõudnud ning, kuidas selle eest end kaitsta. Samuti on tuntud inimestega, nende ümber nähakse igat pisimatki valet liigutus , nende nn armuafääre ja mida tahes veel. Selline meedia lihtsalt otsib müüvat lugu, mis võib toetuda väga vähestele faktidele.
Eestis puudub ajakirjanduse tsensuur ning seadustega on sätestatud, et Eestis kehtib sõnavabadus. Siiski keelab ka Eesti Vabariigi põhiseadus teatud asju avalikkuse ette tuua. Näiteks põhilised meedia tegevuse piirid on sätestatud paragrahvis 45, mis sõnab: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi , veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks…Tsensuuri ei ole.“ Niisiis ei ole meedial lubatud tegutseda piirideta, sellest tulenevad mõned lahknemised tegelikkusega.
Lisaks seaduste järgimise kohustusele lasub meediategelastel vastutus, sest mõned faktid võivad olla ebasündsad või Eesti riigile kahjulikud. Näiteks Pronksiööl, toetudes Ilmar Raagi arvamusloole, oli meedial suur vastutus. Nimelt, et mitte olulist luureinfot vaenlasele ära anda, pidid nad säilitama kainet mõistust. Ilmar Raagi arvates oli see oluline, kuna Eesti riigi vastase üks eesmärkidest oli ebastabiliseerida riiki, kutsuda esile valitsuskriis ja lisaks tekitada Läänes kuvand Eestist kui probleemsest ebademokraatlikust riigist, mida ei maksa toetada. Vastased oleksid info kättesaamisel suutnud oma tegevust vajadusel ümber organiseerida. Ajakirjandus käitus õigesti kui, oli ühe öö jagu maas elektroonilisest meediast ning andis välja rahusäilitava tooniga artiklid ja juhtkirjad . Vastutuse olemasolu aga piirab tegelikkuse esitamist rahvale.
Loomulik on, et loo valmistaja kirjutab veidi oma arusaamise järgi ning tema nägemus ei pruugi kõigi omaga kattuda. Ka võidakse valesti mõista. Minu arvates iseloomustab Birk Rohelennu tsitaat seda väga hästi: „Inimeste elutunnetus on alati erisugune. Kunagi ei ole oluline see, mis on juhtunud. Oluline on, kuidas keegi on juhtunut tajunud. Ei ole olemas absoluutset tõde. On lihtsalt terve kuhi individuaalseid tõdesid.“ Igal inimesel tekib oma arusaam sündmusest ning ega reportergi pole erand .
„Inimesed peavad tegelikuks mitte seda, mis on tõsi, vaid seda, mida meedia tegelikkusena kujutab.“ Piret Talur. Tänapäeva meediat mõjutavad niivõrd paljud tegurid, et ei saa rääkida meediast kui tegelikkuse peegeldajast. Meedia kujundab oma maailma – meediategelikkuse, kas siis tahtlikult või olude sunnil ning kõige enam meediale on mõjuvõimu rahal .