Toomapäev ja kolmekuningapäev · Toomapäevast kuni kolmekuningapäevani toidud on traditsiooniliselt liha, kartulite ja kapsaga, · kalatoidud on räimest ja heeringast · tangu- ja verivorstid · rukkileib Tõnisepäev · Söödi seapead või seakõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäev · keedeti seakülge kapsaste ja tangudega · joodi küünlapuna (kõrvetatud suhkruga värvitud viin) · söödi tanguputru või- või rasvasilmaga Vastlapäev · Söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi · vastlaputru · vastlakukleid · seapead ja -saba · lambaliha Tuhkapäev · Söödi odrakaraskit · odrajahukooke · pannkooke Madisepäev · küpsetati kooki · keedeti tanguputru Lihavõttepühad · keedeti ja värviti mune · söödi muna- ja piimatoite · kohupiimatoite, sõira
VILJANDI ÜHENDATUD KUTSEKOOL Iseseisev töö; TOITLUSTAMINE,KK12(Eesti rahvustoidud) Tähtaeg:26.10.2012 Inna Raud Rahvakalendri tähtpäevadetoidud,mida söödi? Tõnisepäev;söödi seapea tangudega ,,teraruug"suppi ,seakõrvu hapukapsaste,ubadega ja hernestega,tanguputru.Küpsetati leiba. Küünlapäev; söödi oasuppi,hapukapsasuppi,seakülje ja tangudega,tanguputru võisilmaga, joodi õlu, küünlapuna(kõrvetatud suhkruga värvitud viina) Vastlapäev;söödi hernesuppi,oa-või herneleemi,tangudega ube,läätsesuppi,oasuppi seajalgadega , seajalgu hapukapsastega,tatraputru,tanguputru väikeste lihatükkidega,joodi hapupiima, pakspiima.Leibadest söödi rasvleiba, leiba,kooki,pannkooke, tatrajahust sepikud,karask, kuklid.
Aastavahetuse pühad mis kestsid toomapäevast (21.12) - kolmekuningapäevani (06.01). toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapsaga. Kalatoidud ( räim , heeringas )tangu ja verivorsti, rukkileib , odrajahust leib Tõnisepäeval 17 ndal jaanuaril söödi seapead või seakõrvu hapukapsaste , ubade või hernestega . Küünlapäeval 2. veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega , joodi küünlapuna.. kõrvetatud suhkruga värvitud viina . Mõnel pool söödi ka tanguputru , või siis rasvasilmaga putru. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube.. või oasuppi ..vastlakukleid, vastlaputru.(tangupuder lihatükkidega ) söödi ka seapead ja seasaba.. lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeaval söödi odrakaraskeid, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24. veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune söödi muna ja
Vastlakombestik Eesti: Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Et piim oli lahti läinud, hakati liha asemel rohkem piimasööke ja võid sööma. Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama. Seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla see pidi sigade kasvule hea olema. Kontidest tehti ka vurre. Vurritamisel arvatakse olevat algselt
hapukurk, oli algselt pigem pajaroog kui supp. Tuntuimad supid: kapsasupp. Borš. Kalaleem, seljanka (kala-või lihasupp seente, kapsa, sibula ja kurgiga), hernesupp kuivikutega. Muud soojad road: vedel puder, keedetud rupskid küüslauguga, liha ja pudruga täidetud soolikad, praetud soolaseened naeri- ja porganditäidisega, küpsetatud peet pudruga, praetud kõrvits, nuudlisupp, täidetud kala. Eriti enne seda, kui kartul Euroopasse jõudis, söödi Venemaal palju tatart- ja tanguputru. Bojaaride aeg iseloomustab küpsetiste suur osakaal- valmistati mitmesuguseid pirukaid, mis erinesid nii oma kuju, suuruse kui ka täidise poolest. Argipäevadel söödi enamasti kalapirukat, pidupäeval aga kasutati täidiseks liha koos köögiviljade ja seentega. Levinuimad pirukad olid „kulebjakad“ - suured pealt kinnised pärmitaignapirukad –või „rasstegaid“ - väiksed pealt lahtised pärmitaignapirukad. Pirukaid pakuti koos supiga, mida keedeti ja söödi peaaegu iga
urvaputru. Tänapäeval süüaks enamjaolt samu asju ainult välaarvaryd urvaputru, marineeritud räime ja sülti. Küünlapäev Küünlapäeval keedeti seakülge kapsaste ja tangudega, joodi küünlapuna, mõnelpool söödi ka tanguputru. Tänapäeval ei tähistata seda püha söömisega. Mardipäev Mardipäeval söödi haneliha, seapead kartulite ja kaalikatega, tehti vorste. Haneliha Sõbrapäev Sõbrapäev on eesti kalendris uus püha alles. Sõbrapäeva ei tähistatu kunagi söömisega vaid üksteile kaartide ja kingituste temgemisega. Tänapäeval aga süüakse sõbrapäeval
Aastavahetusepühad, mis kestsid toomapäevast 21 detsembrist kuni kolmekuningapäevani 6 jaanuarini. Toidud on traditsiooniliselt liha kartulite ja kapska, kalatoidud ( räimest ja heeringast), tangu ja verivorstid, rukkileib, odrajahustleib, Tõnisepäeval 17 jaanuaril söödi seapea või kõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäeval 2 veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna ( kõrvetatud suhkruga värvitud viina). Mõnel pool söödi ka tanguputru võiga või rasvasilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid, vastlaputru ( tangupuder liha tükkidega), söödi ka seasaba või pead, lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval söödi odrakaraskit, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24 veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune. Söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira), sülti, sinki ja
sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära". Keelatud oli kõik villaga seotu. 17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Kadripäeval söödi tanguputru, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Ilmaennustused kadripäeva järgi: Kui kadripäeval on sula, siis tähendab, et andresepäeval (30. november) on külm. Kui kadripäeval tuuled ja tormid, siis jõuludeks toob ilusa ilma. Kui kadripäeval külmetab või lumi on maas, hanged aia ääres, siis tuleval aastal oodata head viljasaaki.
seaduspärasus. Pärast seda saabus ajajärk, kus tavad kaotasid oma tähtsuse, kuid nüüd on põlvest põlve kommete pärandamine taas ausse tõusnud. Vanu traditsioone püütakse elustada, et ka tänapäeva lapsed neist osa saaksid. Nii tekibki küsimus, milliseid tundeid tekitavad traditsioonid lastes ja täiskasvanutes. Tavade esmaseks ülesandeks on perekonna ja põlvkondade ühendamine. Vanasti oli kombeks laupäeva õhtul saunas käia ning seejärel tanguputru ja pohlapirukat süüa. Pühapäeva pühitseti, seega tööd ei tehtud ning lõunalaua kohustuslik osa oli hapukapsasupp, milles võis leida maitsvaid ja suuri keedukartuleid. Jõulud olid aasta suurim ning tähtsaim sündmus. Jõlulaupäeval sõideti perekonniti kirikusse hobustega, kellele oli suured jõulukellad kaela riputatud. Kõik õrnemad-nooremad pereliikmed, eelkõige lapsed, olid mähitud suurrättide sisse, sest talved olid käredad. Traditsioonid
alles olema pool inimeste ja loomade talveks varutud toidust. Vanasti oli küünlapäeval kombeks valmistada küünlaid. Inimesed arvasid, et sellel päeval tehtud küünlad annavad heledat valgust. Vanasti inimesed ütlesid, et küünlapäev on naiste püha. Sel päeval läksid naised külla või kõrtsi. Mehed tegid kodus naiste töid. Vanasti alustasid inimesed küünlapäeval kangakudumist. Seda tööd tegid nad jüripäevani. Jüripäev on 23. aprillil. Küünlapäeval keedeti söögiks tanguputru ja sealiha. Joogiks sobis kõige paremini punast värvi jook. Näiteks punane mahl või vein. Vanasti jõid inimesed ka punaseks värvitud õlut või viina. Võis süüa ka punaseid marju. Inimesed arvasid, et küünlapäeval punase joogi joomine teeb põsed ilusaks punaseks. Punased põsed näitavad, et inimene on terve. Vanasti inimesed ennustasid küünlapäeva järgi, milline ilm tuleb suvel. Kui küünlapäeval paistis päike, siis ennustati ilusat suve
või kedervars võis kuuluda kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidseid päikese sümboleid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust (Vt. lähemalt sümbolid). Samuti oli see seotud villa ja linakasvuga. Määgijad PõhjaTartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määmise päev, sest sel päeval käidi teises peres määgimas. Määgijatele anti süüa tanguputru, kaasa tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, hilisemal ajal õunu ja kompvekke. Teistesse oma küla peredesse mindi hommikul või päeval, ukse taga või tuppa astumisel tehti lamba häält. Enamasti käisid naised ja lapsed, täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oinas või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid,. Valgeid.Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita.
vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga. Määgijad Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest sel päeval käidi teises peres hommikul või päeval, ukse taga määgimas. Määgijad polnud maskeeritud, vaid tavaliselt riides naised ja lapsed; täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Tulijatele pakuti tanguputru, kaasa anti tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, 20. sajandil ennekõike õunu ja kompvekke. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oina- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid lambaid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita lammaste edenemiseks lamba häält tegema. Mida kadrid tegid Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja
Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite.
pannud». Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadel esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks öeldi: «Toob õnne ja kasvab hea vili.» Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakk, milles muna oli otsapidi sees, pärast seda kuita. Karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud. Mõnel pool oli kombeks sel päeval muna üle karja visata. Munaputru tehti mingi töö lõpetamise puhul ja keedetud munadega kaunistati katsikuteks viidavat tanguputru. Munarooga valmistasid neiud kosilastele, perenaised suurteks pühadeks, perekonnapidudeks, külalistele ja pühapäeviti. Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Kui võid tehti ja keegi tuli väljast, küsis võitegija: «Kas savikoorma tulliva juba?» Pidi vastama ikka jaatavalt. Usuti, et siis läheb või kiiremini kokku. Koort peaaegu üldse ei tarvitatud. Ainult harukordadel valmistati jõukates taludes XIX sajandi lõpul koorega toite.
keerati kummulli.Traditsiooniline karistusviis oli ka korstna kinnitoppimine,loomade laudast väljalaskmine jms.Sealjuures sajatati lauluga.Näiteks selline sajatus:"Sead sulgu suregu,kanad kaevu munegu!" Pärast kadrijooksmist koguneti kadriema-või isa tallu järelpeole või peeti kadripulmi,kus lauldi,tantsiti,mängiti hilisööni,aga pidu võis kesta ka mitu päeva,Üheskoos söödi ka kogutud toidukraam ja jagati omavahel muud annid. TOIT Hea lambaõnne hoidmiseks pidi kadripäeval tanguputru sööma ja õlut jooma.Jõukamad pered panid tangupudrule võid silma.Vaesemad sõid hapupiimaga.Kadripäeval söödi kama ja tehti kamapalle (vt.lõik 4.5).Keedeti verikäkki,herneid,ube.Sel päeval pidi palju lambaliha sööma,et kadri lambakarja hoiaks ja kaitseks. VANASÕNAD JA RAHVALIKUD ÜTLEMISED Kui mart kapsib kasukaga,siis kadri ripsib riidega. Kui mardipäeva ajal on pakane,siis kadripäeval on soe ilm. Kadri kuseb. Kadripäeval on igal aastal vesi lahti,läheb sulaks
juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis. Pärast seda pandi need kaussi tahenema. Kört, kaerakile ja kama Tihti keedeti jahukörti, selle segamiseks kasutati mända ehk pudrupöörist. See keedeti vee sisse. Vee keema minnes, pandi jahu vette, samal ajal mända pöörates, et jahu tükki ei läheks. Odrajahust keedeti paksuputru, sellele pandi vahel peale võid. Kõige enam tehti tanguputru, mida toodi iga laupäevõhtu lauale. Sageli söödi kaerakilet, mis valmistati kaerajahust. Sõelumata jahu pandi leigesse vette- moodustus paras puder. See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks. Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki
võivad tulevikku ennustada. Eesti vastlapäevakombestik Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Et piim oli lahti läinud, hakati liha asemel rohkem piimasööke ja võid sööma. Vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama. Seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla see pidi sigade kasvule hea olema. Kontidest tehti ka vurre. Vurritamisel arvatakse olevat algselt olnud maagiline funktsioon.
-8. sajandist). Eestlaste toidulaual püsis terviljatoit olulisel kohal 19. sajandini. Vanimaks võib pidada terarooga (uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest, keedetud). Odratangudest ja jahust keedetud puder ja leem oli kogu maal armastatumaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Odrast valmistati ka tähtsamaid jooke alates õlust, kaljast, taarist huni hapurokani. Eriti armastatud olid oder tavanditoitude valmistamisel. [] Tanguputru pakuti pumades, ristsetel, matustel, katsikul nurganaisele, hingede käimise ajal esivanemate hingedele. Seda keedeti sõnnikuveo, lõikuse jt suuremate põllutööde lõppepudruks. Samuti pühapäeval ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks laupäevaks ja kolmapäevaks. Odratoidud kuulusid ka mitmete kalendritähtpäevade juurde, nt tanguvorst oli kindel jõulutoit. [] Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille taigen segati peti, rõõsa või
Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused. Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha, väga harva vasikaliha, kuivatatud ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati
Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide. Lihaheite nimetus võib olla tulnud vastlapäevale järgnenud suurest paastust, aga ka asjaolust, et talvisest loomatapust oli varakevadeks enamasti liha otsakorral. Viimaks võeti seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja, ka koos herneste või ubadega. Keedeti ka tanguputru viimaste lihariismetega. Kontidest tehti ka vurre. Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak. Lisaks lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem
ja õppinud pastor Gebhardti poolt asutatud õpetajate ettevalmistamise koolis Puka karjamõisas. Algul asunud Jalgsema kool temale kasutada antud suitsutares (maja asus hilisema põlenud koolimaja krundi idapiiril vastu heinamaad). Õpetaja palgaks oli koolimaade kasutamine. Lisakohustusena tuli õpetajal igal laupäeval pidada Seliküla mõisas palvetundi. Tasuks sai ta pärast palvetundi süüa mõisa pereköögis tanguputru ja koju kaasa matt rukkeid (Anu Annuk ja Rein Puks. Jalgsema algkool. Uurimistöö, 1981 ,lk 5, 3 lõik). 9 Tavaliselt algas õppetöö oktoobri lõpus või hiljemgi ja kestis Jüripäevani. Sageli pidi koolitöö varem lõpetama, kui vanemad enam ei saatnud lapsi kooli, vaid jätsid nad koju tööle. Õpilaste arv kõikus 30-40 vahel ja peaaegu kõik olid koolis korteris. Koolitöö kestis
Oder püsis eestlaste toidulaual olulisel kohal 19.sajandini alguses uhmris kestadest puhtaks tambitud odrateradest keedetud (tera)rooga, mida võib pidada meie vanimaks teadaolevaks teraviljatoiduks. Odratangudest ja jahust keedetud puder ning leem old kogu maal armastatuimaid sööke. Odrajahust tehti käkke, küpsetati karaskit, ahjutule paistel paistekakke. Oder oli oluline ka jookide valmistamisel õllest ja kaljast või taarist kuni hapurokani. Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib
• 14. jaanuar Talihärjapäev- murrab talve selgroo, talve poolitaja, sellel päeval pidi olema pool loomatoidust järgi olema • 17.jaanuar Tõnisepäev- ennustati missugused ilmad tulevad suvel ja viljakasvu(saaki), hakkas Lutsu püük • 25.jaanuar Paavlipäev- ennustati suve ilmu( kui päike paistab, siis tuleb päikseline soe suvi) • Küünlakuu, vastlakuu, hundikuu VEEBRUAR • 2.02küünlapäev- valmistatu toitu(tanguputru); kui sajab lund tuleb hea Räime saak. • 14.02 valentinipäev- • 24.02 madisepäev- putukatel ja mardikatel tuleb elu sisse; kui sellel päeval tuleb palju lund tuleb ka palju parmusid; ei tohtinud kapsaid, ube, herneid keeta, siis nad lähevad kasvu ajal ussitama. MÄRTS- paastukuu • 1.03 Jevdokiapäev- lindude saabumis päev ja visatakse neile toitu; • 8.03 naistepäev- naised tööd ei tee, mehed teevad ära • 9
rõõvit tähendab rätsepat või lambaraudu, Vee voonake, järve lambake, kükitas külä tanumin aga konna. Teine stereotüüp on tekstialgus Laut lambaid täis..., mis osutab millegi paljusele, kuid hulgi esinevad lahendmõisted võivad olla väga erinevad: kui lammaste keskel on keraoinas, siis on nad taevatähed (ja kuu), kui lambad on sabatud, siis leivad, kui lauda keskel on läte, siis tähendab lambakari tanguputru (ja läte, st. kaev pudrusilma). Metonüümilise kujundina võivad lammas ja oinas tähendada ka mitmesuguseid villaseid rõivaesemeid (ja lehm jalatseid): Lammas magab lehma maus (sukk pastlas); Hahk lammas, hand küllen (kinnas). Lõunaeestiline algusstereotüüp Tillõkõnõ tallõkõnõ ~ tallukane esineb nõela, õnge vm. väikesi asju tähendavais mõistatustes. Kana on mõistatustes tihti seoses pesa ja munadega, eriti Mõista, mõista mõõru -algulises tsüklis, nt
odrajahust leiba. 281 Foto lk. 151 – 10.8. Seapraad Foto 10.5. Seapraad Tõnisepäeval (17. jaan.) söödi seapead või -kõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäeval (02. veebr.) keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna, so kõrvetatud suhkruga värvitud viin. Mõnel pool söödi ka tanguputru rasva- või võisilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid Tehti ka vastlaputru, see oli lihatükkidega tangupuder. Vastlapäeval söödi ka seapead, -saba, lamba- ja veiseliha. Vastlapäevale järgnev päev oli tuhkapäev. Siis tehti odrakaraskit ja odrajahu- või pannkooke. Foto lk. 151 – 10.6. Odrakarask Foto 10.6. Odrakarask Madisepäeval (24.veebr.) küpsetati kooki ja keedeti tanguputru.
annaabi.ee 
