Taani Sotsiaalsüsteem (0)

Kuressaare Ametikool
Tehniliste erialade  osakond
Autode ja masinate  remont
Taani Sotsiaalsüsteem
referaat
Juhendaja : Urmas Lehtsalu
Kuressaare 2008
RIIGI JA  VABATAHTLIKU  SEKTORI SUHTED  TAANIS
Referaat uurib Taani riigi ja vabatahtliku sektori vastastikuste mõjutuste ajalugu, 
kirjeldab ning mõtestab lahti vabatahtliku tegevuse ulatust ja tüüpe ning vabatahtliku 
sektori muutuvaid rolle. Sel eks vaadeldakse artiklis vabatahtlike organisatsioonide 
tegevust sotsiaalhoolekande vallas viimase 150 aasta vältel. 
Riigi ja vabatahtliku sektori vahelistes suhetes saab eristada nelja perioodi. Esimest 
iseloomustab  liberaalne   sotsiaalpoliitika , mida toetab vabatahtliku sektori topelt 
mudel, millele on omane tugev vajadus eneseabi ja heategevate algatuste järele. 
Teist perioodi iseloomustab sotsiaalsete õiguste ja riigi kohustuste järkjärguline 
sisendamine ning seda  toetav  tugev koostöö avaliku ja vabatahtliku sektori vahel 
partnerluse vormis. Kolmandal perioodil  domineerib  universalistliku heaoluriigi idee, 
vabatahtliku sektori pakutavad teenused marginaliseeruvad, kuid tugevneb 
huvirühmade esindatus. Neljandat perioodi iseloomustab heaoluriigi kriitika ning 
sellega kaasnev vabatahtliku sektori tegevusruumi laienemine – vabatahtlik  sektor  
asub riigi kohustusi enda peale võtma. 
Ajalooliselt on alati eksisteerinud “partnerlus” riigi ja vabatahtliku sektori vahel, ainult 
ootused ja tingimused vabatahtlikuks algatuseks on ajapikku muutunud. Vabatahtliku 
sektori rolli mõistmiseks on vaja tähelepanu pöörata väliskeskkonnale, mis  Anthony  
Giddensi järgi nii võimaldab kui ka kitsendab vabatahtlikku algatust. 
Skandinaaviamaades on vabatahtliku sektori ajalugu seotud nüüdisaegse heaoluriigi 
kujunemisega. On ilmne, et arvestada tuleb faktiga, et (demokraatliku) heaoluriigi 
kujunemine eeldab tugevat kodanikuühiskonda, nagu ka elujõuline kodanikuühiskond 
vajab valitsuse tuge ja kaitset (Habermas, 1992; Lefort, 1988). 
Referaadi aluseks on Taanis el uviidud peamiste sotsiaalpoliitika reformide analüüs 
ning intervjuud 13 sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutseva vabatahtliku 
organisatsiooniga, mis jagunevad eneseabiühendusteks, heategevuslikeks ja oma 
liikmete huve esindavateks organisatsioonideks. Taani sotsiaalhoolekandes saab riigi 
ja vabatahtliku sektori suhteid kirjeldada nelja mudeli abil (Gidron, 1992). Esiteks 
duaalne  mudel: nii riik kui ka vabatahtlik sektor osalevad teenuste rahastamises ja 
osutamises, kuid selgelt pi ritletud sfäärides. Duaalne mudel domineeris Taanis 
1850–1890. Teiseks on koostöömudel: riik ja vabatahtlikud  organisatsioonid  
tegutsevad koos, riik eraldab teenuste osutamiseks vajalikud vahendid ning 
vabatahtlikud organisatsioonid on teenuste osutajateks. Koostöömudel domineeris 
Taanis 1890–1930/40. 
 
Kolmanda mudeli puhul on domineeriv pool valitsus, seda ni  teenuste rahastamisel 
kui ka teenuste osutamisel. See mudel iseloomustab riigi ja vabatahtliku sektori 
vahelisi suhteid perioodil 1940–1980.  Neljanda  mudeli puhul on domineeriv pool 
vabatahtlik sektor, millel on domineeriv rol  nii teenuste rahastamisel kui ka nende 
osutamisel. See mudel on Taanile iseloomulik alates 1980.  aastatest . 
Kogu käsitletud 150aastase perioodi vältel on Taanis sotsiaalhoolekande valdkonnas 
tegutsevad vabatahtlikud organisatsioonid olnud seotud valitsusega ning 
kohandunud hoolekandepoliitika muutuva sisuga. Artikli autorid järeldavad, et 
vabatahtliku sektori rolli ja positsiooni mõistmiseks tuleb vaadelda ni  sotsiaalseid 
jõude (sotsiaalseid li kumisi) kui ka sotsiaalseid institutsioone, nagu riik ja  turg  
(Sivesind, 2002). Vabatahtlikud organisatsioonid on nende struktuuridega seotud ja 
reageerivad sotsiaalsetele, poli tilistele ja majanduslikele muutustele. Muutuv 
keskkond toetab teatud tegevusi ning samal ajal välistab teised tegevused. Teise 
järelduse kohaselt eksisteerib vähemalt neli välist põhjust, mis mõjutavad 
vabatahtlikke organisatsioone, nende suurust, rolli ja funktsiooni sotsiaalsektoris. 
Esmalt  on tähtsal kohal sotsiaalprobleemide keskkond, sest vabatahtlikud 
organisatsioonid kohandavad oma tegevusi arvestamaks muutuvaid vajadusi 
sotsiaalprobleemidega võitlemiseks. Teiseks on vabatahtliku sektori 
tegutsemisvõimekuse puhul oluline tegur inim- ja raharessursid, nagu riigi või 
kohaliku võimu rahaline toetus, aga ka inimeste soov vabatahtlikku tööd teha. 
Kolmandaks  mõjutavad muutuvad reeglid ja eeskirjad vabatahtlike organisatsioonide 
tegevust, võimaldades teatud tüüpi tegevusi, kuid samal ajal teisi tegevusi pärssides. 
Neljandaks on väga tähtis nii esmajärguliseks peetavate sotsiaalsete probleemide 
ühiskondlik legiti msus kui ka nendele  sobivate  lahenduste legiti msus. Eelnimetatud 
põhjused võimaldavad selgitada, miks on vabatahtliku sektori ja riigi vahelised suhted 
komplekssed  ja dünaamilised ning vajavad pidevalt ümbermõtestamist.
AKTIIVNE ÜHISKOND TAANIS JA NORRAS
Referaadis uurime ja  vaatleme , kuidas muutused sotsiaalpoliitika programmilises 
struktuuris on seotud tööpuuduse probleemi aktuaalsusega, ning heita valgust 
aktiveerimispoliitika rakendamisele ja selle tulemustele kahes Põhjamaa 
sotsiaaldemokraatlikus heaoluriigis - Taanis ja Norras. Aktiveerimist on rakendatud 
neis riikides viimase 50 aasta jooksul ning rakendatud poliitika on olnud sarnase 
põhjenduse ja loogikaga. Taanis ja Norras on olnud erinevusi aktiveerimise 
võimalustes, eriti 1970. ja 1980. aastatel, mis on tingitud nende riikide tööpuuduse 
taseme ja struktuuri erinevustest. Artiklis arutletakse aktiveerimise mõiste tähenduse 
üle Taanis ja Norras “aktiivse ühiskonna” vaatenurgast.
Aktiveerimise käsitlemine näitab vajadust analüüsida, kuidas sotsiaalpoliitika ja 
tööturuprogrammide vastastikused seosed suurendavad osalust tööjõus (Barbier, 
2004). Samal ajal on aktiveerimise mõiste seotud aktiivse ühiskonna ideega 
(Walters, 1997), kuna aktiivne ühiskond püüab muuta kõik kodanikud töötajateks. 
Akti vses ühiskonnas on kaasamine, integratsioon ja kõik kodanikuõigused tagatud 
tööjõuturul osalemise kaudu. Aktiivse ühiskonna peamine eesmärk on tööjõu 
edendamine. Sel eks on kaks võimalust: stimuleerida tööjõu juurdevoolu, nt kaasata 
uusi sihtgruppe tööturule, kasutades sel eks mitmesuguseid sotsiaalprogramme. 
Teine võimalus on takistada tööjõuturult äravoolu aktiivsete või kompenseerivate 
poli tikate abil, mis hoiavad töötajaid tööl. Aktiivsete poli tikate hulka kuulub lai valik 
akti vse tööjõuturu poliitikatest (ALMP), mil e eesmärk on parandada tööjõu kvaliteeti 
ja arvukust. 
Kümneid aastaid on Taani ja Norra  keskne  eesmärk olnud enamiku 
elanikkonnakihtide palgatööga hõivatus, st aktiivset ühiskonda on Põhjamaades 
soodustatud üle poole sajandi. Akti vse ühiskonna mõiste kerkis esile 1950ndate 
lõpus ja  60ndate  alguses vastusena uutele täieliku tööhõive ideedele. Näiteks Taanis 
hakati ALMP-d majandusteooria  osana  käsitlema alates 1960ndate algusest 
(Kirstein, 1974). Seetõttu tuleb 1990. aastate reforme mõista aktiivse ühiskonna 
varasemate traditsioonide taustal. 
1970ndatel ja 1980ndatel saavutasid Taani ja Norra kõrge tööjõus osaluse määra, 
1990. aastal oli standarditud tööpuuduse tase Taanis 7,2% ja Norras 5,3% (OECD, 
2002). 1990ndate algul ilmus Taanis ja Norras poliitilistesse aruteludesse 
aktiveerimise teema, peamiselt tööpuudusega võitlemise kontekstis. Probleemi 
aktuaalsus oli Norras märgatavalt väiksem kui Taanis. Norras vähenes tööpuudus 
6,5%lt 1993. aastal 3,6%ni 2001. aastal. Taanis aga kasvas tööpuudus 1980ndate 
lõpus ja 1990ndate alguses ning hakkas vähenema alates 1990ndate keskpaigast. 
Taanis on alates 1990ndatest aktiveerimise mõiste kasutusel  kolmes  tähenduses; 
see võib tähendada nii tööpuudusega võitlemist, struktuurset tööpuudust, rõhutades 
tööjõuturu tasakaalutust, ning tööjõuturult väljalangenute eest hoolitsemist ja nende 
tagasitoomist tööjõuturule. Kõik need aspektid on avaldanud mõju ka 
aktiveerimispoliitika väljatöötamisele. 
Norras on aktiveerimise mõiste kasutusel märksa kitsamas tähenduses kui Taanis. 
Norra võimud on rõhutanud pigem inimeste kaasvastutust töö otsimisel ja tööjõuturu 
nõuetele vastavuse saavutamisel kui teiste abile lootmist. Aktiveerimise puhul tuleb 
märkida, et tegemist ei ole mil egi abstraktsega, vaid rõhutatakse, et hoolekandest 
kasusaajad peavad enne aktiveerimist saama isikliku tegevusplaani, kus on 
fikseeritud aktiveerimismeetmetes osalemise eesmärgid ja viisid eesmärkide 
saavutamiseks. 
Kokkuvõtlikult märgitakse artiklis, et Taani ja Norra aktiivseid ühiskondi saab pidada 
universaalse aktiveerimisega tegelevateks riikideks (Barbier, 2004), s.t 
sotsiaaltoetused on rikkalikud, kuid sanktsioonid on harvad. Aktiveerimist ei sunnita 
peale ning see ei ole mitte  abstraktne , vaid on seotud individuaalsete vajaduste ning 
võimetega. Aktiveerimise eesmärk on pakkuda kõigile võrdseid võimalusi nii 
tööjõuturul kui ka ühiskonnas üldiselt. 
Kasutatud kirjandus: 
1.  Postimees
2.  Väike Entsüklopeedia, 2002
3. „Maailma teatme atlas“