Suur Prantsuse Revolutsioon (0)

Suur Prantsuse revolutsioon (1789-1794)
Absoluutse monarhia diplomaatia tähendas monarhi, aga mitte riigi ja rahva teenimist. Samal ajal toimusid intriigid kuningakojas, mis võisid samuti sõdu põhjustada.
Riik ja rahvas olid veel ebamäärased mõisted.
Saadikud olid kuningakojaga seotud aadlikud . Väiksemad ametnikud olid hästi tasustatud kodanlased.
XVIII viimasel veerandil jõudis prantsuse feodaal- absoluutliku (ancien regime ) ühiskonna kriis oma lõppjärku. Valgustusaja filosoofia ei tunnistanud kuningate jumalikku päritolu. Kujunes arusaamine rahva (rahvuse) suveräänsusest.
Varakodanlik seisus nõudis riikliku (rahvuslikku) sise-ja välispoliitikat ja ei olnud rahul kuningate dünastilistest huvidest tuleneva poliitikaga.
Kolmas seisus oli Prantsusmaal saanud oma juhtiva positsiooni, mida oli ka juriidiliselt oli vaja kinnistada. Inglismaal oli siis Parlamendi võim juba üle kuninga võimust.
XVIII sajandi teisel poolel oli Prantsusmaa diplomaatia seotud 1756 aastal Austriaga sõlmitud lepinguga, mida toetas Louis XVI ja Austria printsessi Marie- Antoinette abielu.
Lepingul oli mitu eesmärki.
Esialgseks eesmärgiks oli kindlustada oma tagala Austria poolelt ja kaitsta end Preisimaa eest. Jõud oli vaja suunata võitluseks Inglismaaga koloniaalvalduste pärast.
Seitsmeaastase sõja ajal (1756-1763) pidi Prantsusmaa kulutama palju jõudu Austria dünastiliste huvide kaitsmiseks, mis nõrgestasid oma riiki. Selle tulemusel kaotas Prantsusmaa Kanada.
Kodanlikes ringkondades tekkis vastumeel Austria päritolu kuninganna Marie-Antoinette suhtes.
Prantsusmaa välispoliitika teiseks vektoriks oli siis liit Hispaaniaga.
Liit oli suunatud Inglismaa koloniaalpoliitika vastu. Rahvale oli liit rohkem vastuvõetav kui Austria toetamine .
Kodanlikele äriringkondadele ei olnud Hispaania toetamine vastuvõetav. Tegemist oli jällegi dünastiliste huvidega , millede aluseks oli
Perekondlik leping Prantsuse ja Hispaania Bourbon `ide vahel.
Prantsuse kuningakoda ei kasutanud lepingut oma maa kaubavahetuse edendamiseks Hispaania kolooniatega, milleks olid loodud juriidilised eeldused.
Prantsusmaa ja Hispaania aitasid koos 1778-1783 noorel riigil, Ameerika Ühendriikidel kaitsta oma iseseisvust. See oli ühine Inglismaa vastane poliitika.
1786 aastal sõlmis Pariisi kuningakoda Inglismaaga kaubanduslepingu, mis riivas prantsuse ettevõtjate huve. Inglise kaupadele anti vaba juurdepääs Prantsusmaa turule. Samas oli leping kasulik prantsuse aadlikele ja teistele maaomanikele.
1785 sõlmis Prantsusmaa liidu Hollandiga, mis oli suunatud Inglismaa vastu.
Hiljem, 1787aastal, kui Preisimaa tungis kallale Hollandile, jättis Prantsusmaa
oma liitlase kohustused täitmata.
Holland jäi Inglismaa ja Preisimaa mõju alla.
Revolutsiooni eel, 1788 aastal sõlmisid Inglismaa, Preisimaa ja Holland sõjalise liidu Prantsusmaa, Venemaa ja Austria vastu. Esimest kolmikut toetasid veel Türgi ja Rootsi.
Louis XVI ( 1774 -1792) reformikatsed ebaõnnestusid.
05.05.1789 kokku kutsutud generaalstaadid kuulutasid enda Rahvuskoguks (17 juuni) ja hiljem Asutavaks Koguks (9 juuli).
Bastille vangla vallutamist (14 juuli) loetakse revolutsiooni alguseks.
Juba monarhia ajal oskasid prantslased korraldada Välisministeeriumi töö territoriaalse ja kultuurilise põhimõtte järgi. Diplomaatilisi suhteid on võimatu reguleerida ühe osakonna kaudu.
Ühte osakonda juhtisid Lääne- ja Kesk-Euroopa ning USA asjatundjad.
Teises osakonnas korraldati suhteid Idamaade, Lõuna-Euroopa ja Skandinaavia maadega.
Peale Bastille vallutamist hakkas Rahvuskogu ja hiljem Asutav Kogu sekkuma Louis XVI välispoliitikasse.
Esimene, suurem kokkupõrge kuningakoja ja Rahvuskogu vahel tekkis mais 1790, kui oli puhkemas sõda Inglismaa ja Hispaania vahel Põhja-Ameerika idakalda pärast.
1761 aastal sõlmitud Perekondliku lepingu põhjal nõudis Hispaania Louis XVI sõjalist abi. Välisministeerium otsustas saata laevastiku Hispaaniale appi.
Dünastilise välispoliitikaga ei nõustunud kodanlikud ringkonnad ja valgustusaja filosoofid (Montesqau, Voltaire , Rousseau jt).
Vasakpoolsed Rahvuskogu liikmed otsustasid ära võtta kuningalt sõja kuulutamise ja rahu sõlmimise õiguse.
Kuningas suutis ära osta ühe saadiku, krahv Mirabeau, kelle kompromissettepanek võeti vastu. Selle järgi sai Rahvuskogu kuulutada sõda ja teha rahu ainult kuninga ettepanekul.
Perekondliku lepingu täitmise kontrollimiseks moodustati Diplomaatiline komitee, mille juhiks sai Mirabeau.
Diplomaatiline komitee jättis Perekondliku lepingu jõusse, tühistades need artiklid, milledel oli agressiivne eesmärk.
Prantsusmaa välispoliitika eesmärgiks kuulutati üleüldise rahu ja õigluse põhimõte.
Ka edaspidised avaldused sisaldasid idealistlikke loosungeid. Mõisteti hukka saladiplomaatia. Rahvusvahelisi lepinguid võib sõlmida ainult „õiglaste riikidega“.
Detsembris 1791 võeti vastu dekreet, mille järgi prantsuse rahvas loobub igavesti vallutussõdadest ja kunagi ei kasuta jõudu teiste rahvaste vabaduse vastu.
Vaatamata Rahvuskogu rahumeelsele poliitikale häälestas feodaalsete kohustuste kaotamine kõik monarhiad Prantsusmaa vastu. Elsassi piirkonnas oli palju saksa mõisnike maavaldusi. Nad nõudsid Saksa riikide sekkumist.
Konflikti summutamiseks otsustas Komitee hüvitada maaomanikele tehtud kahju. Läbirääkimised venisid ja maaomanikud ei näidanud huvi kompromissi suhtes.
Kiriku varanduste konfiskeerimine sai konflikti põhjuseks Rooma paavstiga. Revolutsioon jõudis ka paavstile kuuluvasse Avignoni , kus domineeris prantsuse elanikkond.
Esimest korda ajaloos kasutati rahva vaba tahte avaldust ja viidi läbi plebistsiit . Selle põhjal liideti Avignon 14.09. 1791 aasta dekreediga
Prantsusmaaga .
Plebistsiit tugevdas paavsti ja monarhiliste riikide negatiivset suhtumist revolutsiooni.
Ametlik diplomaatia oli Komitee kontrolli all. Samal ajal pidas kuningakoda salaja läbirääkimisi teiste kuningakodadega revolutsioonilise valitsuse kukutamiseks.
Louis XVI sai aru oma lootusetust olukorrast ja üritas põgeneda. Valepassid korraldas Venemaa saatkond. Varennes ta siiski tabati . Kuningapere põgenemiskatse läbikukkumine kutsus esile monarhistide aktiivsuse Prantsusmaal, Venemaal, Austrias ja Preisimaal.
Kuninganna pidas salajast kirjavahetust Austria imperaatori Leopold II –ga.
Sisepoliitikas kujunes mõjukaks jõuks Robespierre juhitud Jakobiinide klubi.
Äärmuslikku terrorit toetas Marat oma ajalehes „L Ami du Peuple“.
1791 aasta põhiseadus sätestas konstitutsioonilise monarhia. Ebaõiglus jäi kehtima, kuna valimistsensuse tõttu jaotati kodanikud aktiivseteks ja passiivseteks kodanikeks.
Rahva hulgas süvenesid vabariiklikud meeleolud.
Algas Austria ja Preisimaa lähenemine sõjaks Prantsusmaa vastu. Monarhide kokkusaamine pidi toimuma Aachenis või Spas.
Leopoldil ei õnnestunud monarhe kokku kutsuda. William Pitt võttis äraootava positsiooni nagu inglise diplomaatiale kohane. Ta ei aidanud isegi prantsuse emigrante, kes olid valmis sõjaliselt sekkuma.
Venemaa ei saanud sekkuda Poola sündmuste tõttu. 3 mail 1791 võeti Poolas vastu uus, oma aja kohta kõige demokraatlikum konstitutsioon. See tähendas ohtu kõigile monarhiatele.
Katariina II pidi looma oktoobris 1791 liidu vaenuliku Rootsiga ja lubas toetuseks mereväge ja sõdureid.
Gustav III toetas emigreerunud monarhiste ja pidas kirjavahetust Marie- Antoinette`ga. Gustav sõitis Aachenisse ühisrinnet korraldama .
Katariina II innustas Austriat ja Preisimaad sekkuma Prantsusmaa kodusõtta.
Eesmärgiks oli nende hõivamine sõjategevusega, et siis saaks võtta vaikselt oma kontrolli alla kogu Poola.
Võitluseks Prantsuse revolutsiooni vastu võtsid Leopold II ja Friedrich Wilhelm II vastu 27. 08 1791 Pillnitzi deklaratsiooni, mille eesmärgiks oli Louis XVI võimu taastamine.
Mõlemad pooled esialgu aktiivsust üles ei näidanud.
Oht revolutsiooni ees sundis tegutsema.
7 veebruaril 1792 sõlmisid Austria ja Preisimaa liidulepingu võitluseks Prantsusmaa vastu.
Mõlemad pooled pidid välja panema 40-60 tuhat sõdurit.
Tasuks pidid saama Prantsusmaa mõned maakohad.
Preisi kuningas tahtis sada Elsassi maakonda . Austerlased lootsid laiendada oma valdusi Belgias või vahetada Belgia Baieri vastu.
See oli esimene Prantsusmaa vastane koalitsioon.
Prantsusmaa diplomaatia Seadusandliku Kogu ajal
( september 1791-10 august 1792)
Louis XVI mängis edasi kahepalgelist mängu. Sõnades toetas ta uusi riigiorganeid. Kuninganna oma salakirjades Viini ja Berliini seletas, et kuningas ei ole oma otsustes vaba.
Seadusandlik kogu moodustas samuti 12 isikust koosneva Diplomaatilise komitee, kes pidi kontrollima Välisministeeriumi ja kuningakoja tegevust. Komitee koosseisu tuli vahetada iga kuu kolmandiku võrra.
Põhiprobleemiks oli sõjaoht. Kuningakoda ootas Austria ja teiste monarhiate sekkumist
Parempoolseid föjaane ehk suurkodanlust ei huvitanud sõda ja purustused . Žirondiinid ehk uuskodanlus nõudis sõda Austria vastu.
Mõlema poliitilise tiiva eesmärgiks oli saavutada olukord, kus Austria ja Preisimaa ei tegutse koos Prantsusmaa vastu.
Peavaenlaseks loeti Austriat.
Robiespierre ja Marat mõistsid, et sõda on möödapääsmatu, kuid pidasid vajalikuks kõigepealt võidelda sisevaenlaste vastu. Tagajärjeks oli siseriiklik terror.
Žirondiinide diplomaatia Rahvuskonventi ajal
(september 1792-aprill 1793)
1792 aasta 10 augusti ülestõus kaotas monarhia.
Konvent kutsuti kokku üleüldise valimisõiguse alusel ja kehtestas maal vabariikliku korra.
Kuigi Danton sai justiitsministriks, oli tal suur mõju konvendi välispoliitikale.
Vabariigi seisund oli peale preislaste sissetungi üpris lootusetu.
Murrang toimus 20 septembril peale Valmy lahingut. 1793 aasta alguseks oli Prantsusmaa intervendid välja ajanud.
Vabariiklikud väed vallutasid veel Savoy , Nizza , Belgia, Reini vasaku kalda.
Žirondiinid alustasid massiivset revolutsioonilist propagandat Euroopa rahvaste vabastamiseks.
19 novembril 1792 võttis Konvent vastu dekreedi kõikide rahvaste aitamiseks, kes tahavad vabaneda türanniast.
Tuntuks sai loosung „ Rahu hüttidele, sõda lossidele“.
Vallutatud aladel leidsid žirondiinid palju poolehoidjaid. Eriti agar oli Hollandist välja aetud Klootz, kes jutlustas ülemaailmsest revolutsioonist ja kutsus ülemaailmset vabariiki looma.
Danton ja žirondiinid piirdusid siiski Prantsusmaa „loomulike piiridega“.
Vaenulike riikide tülliajamine ei õnnestunud.
Peale monarhia kukutamist katkestas enamik riike diplomaatilised suhted Prantsusmaaga. Erandiks olid USA, Šveits ja Rootsi.
Mitmesugused katsed luua kontakte Inglismaa parlamentaarse opositsiooniga suurt edu ei toonud . Talleyrand käis kaks korda Londonis, aga ministrite jutule ta ei pääsenud.
Peale Louis XVI hukkamist 21.01 1793 kadus igasugune võimalus Prantsusmaa vastase koalitsiooni lõhkumiseks.
Prantsusmaa vastase koalitsiooni hingeks sai William Pitt. Peale kuninga tapmist saadeti Prantsusmaa asjur Londonist välja.
Žirondiinid ja Danton olid veel vaimustuses Belgia vallutamisest . Nad uskusid, et Inglismaal võidab Pitti vastane koalitsioon.
Prantsuse väed said käsu tungida Hollandisse ja 1 veebruaril 1793 Konvent kuulutas sõja Inglismaale .
Pittil endal armeed ei olnud. Tal tuli osta mandrilt liitlased. Nendeks said Venemaa, Preisimaa, Sardiinia Napoli. Hiljem liitusid veel Austria, Hispaania, Holland, Saksa vürstiriigid.
Koalitsioon saavutas edu ja märtsis vallutasid austerlased Belgia ja preislased Reini jõe vasaku kalda.
Vabariigi olukord muutus kriitiliseks. 6 aprillil 1793 Konvent moodustas Rahvapäästekomitee.
Konvent võttis aprillis vastu uue dekreedi, kus Prantsusmaa keeldub sekkumast teiste riikide siseasjadesse. Sellega lõppes revolutsiooniline propaganda.
Dantoni vastane Robespiarre nõudis surmanuhtlust kõigile, kes soovib pidada läbirääkimisi vaenlastega.
31mai -2juuni ülestõus kukutas žirondiinide võimu Konvendis ja pani alguse jakobiinide diktatuurile.
Dantoni pooldajad püüdsid jõuda Inglismaaga kokkuleppele. 1794 aasta kevadised valimised Inglismaal tõid võidu jällegi Pittile. Dantoni positsioon Konvendis nõrgenes ning Robespiarre viis ta giljotiini alla.
Erinevalt dantonistidest, vasakpoolsed jakobiinid , Klootz ja teised põhimõtteliselt välistasid igasuguse diplomaatia ja läbirääkimised. J. Hebert ja Klootz ei pidanud vajalikuks isegi kaubandus-ja diplomaatiliste suhete pidamist neutraalsete riikidega.
Toitu pidi saama terrori ja rekvireerimise teel.
9. termidoori (1794-1795) riigipööre tõi muutusi välispoliitikasse ja diplomaatiasse.
Selleks ajaks oli Prantsusmaa loonud üldisel sõjaväekohustusel toimiva rahvaarmee . Sõjaline üleolek nõudis ka uut diplomaatiat.
Prantsusmaa sõjalised võidud kutsusid esile lahkhelid koalitsioonis. Nüüd oli diplomaatia ülesandeks nende vastuolude süvendamine.
Diplomaatilise personali hulgast roogiti välja jakobiinid ja muud revolutsionäärid.
Termidoorlik konvent oli valmis läbirääkimisteks. Baselis kirjutati 2 aprillil 1795 alla rahulepingule Preisimaaga, sama aasta mais sõlmiti rahu Hollandiga, juulis Hispaaniaga.
Belgia ja Reini vasaku kalda alad liideti Prantsusmaaga.
Liidetud territooriume ei käsitletud enam kui vabastatuid vaid kui vallutatuid. Rekvireeriti varandusi ja maksta tuli kontributsiooni. Revolutsiooni esialgsed loosungid unustati.
Peale Preisimaa, Hollandi ja Hispaaniaga sõlmitud rahu jäid koalitsiooni ainult Inglismaa ja Austria.
Direktooriumi aastatel (1795-1799) oli Prantsusmaa diplomaatia eesmärgiks vasallriikide loomine oma idapiiril, mis pidid tagama Pariisi võimu Kesk-Euroopas ja Itaalias.
Diplomaatia ei olnud Välisministeeriumi ja direktorite kontrolli all vaid väepealike kontrolli all. Kindralid iseseisvalt otsustasid rahu sõlmimise.
Nende võim põhines sellel, et nad olid ainukesed riigikassa täitjad.
Revolutsioon ei suutnud luua toimivat tsiviilvalitsust. Sissetulekud sõltusid kontributsioonist ja tavalisest röövimisest vallutatud maades.