Surnumere ökoloogia (0)

Surnumeri asub Edela- Aasias, Araabia ning Aafrika laama nihkepiiril, Jordaania ja Iisraeli piiril. Surnumeri on suur äravooluta soolajärv (joonis 1), mille pindalaks on 600 km². See asub 396 meetrit allpool merepinda ning on suure rifioru osa. Kuigi veekogu nimetus on meri, on see hoopis kahest nõost koosnev järv. See on maailma madalaim punkt ning soolaseim veekogu, mille soolasisaldus on ligikaudu 35 protsenti.
Joonis 1. Surnumeri on kinnine veekogu ( http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.ht m)
Jordan ja mitmed teised jõed toovad Surnumerre iga päev kuni 7 miljonit tonni vett, kuid Jordani oru tugev kuumus aurustab selle vee kiiresti ja välja ei voola sealt midagi. Surnumerre uhutud mineraalid ja soolad aga jäävad.
Soolsus järves on 35%. Sool katab Surnumere kaldaid ja isegi veealuseid objekte. Surnumerel on sügav metallsinine värvus, soolad muudavad vee tihedaks. Vesi on selge, aga magneesiumkloriidi tõttu kibe ja ajab iiveldama, kaltsiumkloriidi tõttu aga katsudes pehme ja õline. Kuigi kõrge soolasus kindlustab pinnalpüsimise, on Surnumeres ujumine tegelikult keeruline (vt joonis 2). Soola maitse on nii terav , et lausa kõrvetab keelt ning väiksemgi haavake nahas hakkab vee peale sattudes valutama . Pärast ujumist tuleks kohe loputada end puhta veega, muidu jääb nahale valge soolakiht ning riided muutuvad jäigaks. Järve lõunaosas asuvad kuumavee allikad ja rammusa musta muda tiigid, millel on raviv jõud.
Joonis 2: Soolasuse tõttu veepinnal püsimine on lihtne ( http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Dead_sea_newspaper.jpg )
Surnumere soolad, mida kaevandatakse Sedomis, järve lõunaosas, on sama väärtusega kui nafta leiukohad. Neid kasutatakse väetisena ja keemiatööstuses. Soolad sisaldavad 22 miljardit tonni magneesiumkloriidi, 11 miljardit tonni naatriumkloriidi, 7 miljardit tonni kaltsiumkloriidi, 2 miljardit tonni kaaliumkloriidi ja miljard tonni magneesiumbromiidi. ( http://iisrael.ee/js.php3?id=123 )
Surnumere kaldad on kummalised . Kohati on kallastelt vesi ära aurustunud ja järele on jäänud suured lapikud soolakoorikuga kaetud lõhestunud maa-alad, mille taga on sakilised pruunid mäed. Kaugemal põhjas muutuvad kuivad mäed punasemaks, võttes pärast keskpäevast päikeses lillakaspunaseid toone. Järve lõunatipus on aga omapärased soolasambad (vt joonis 3.). Surnumeri on imeliku õhustikuga koht: seal on vaikne, linnulaulu kuuleb vähe või üldse mitte. Pideva aurustumise tagajärjel on järve kohal alatasa udu. Kontsentreeritud mineraalide ja aurustumise tõttu lõhnab Surnumeri tugevalt väävli järele. Surnumeri asub kliimavööndis, kus esineb kaks aastaaega : suvi ja talv. Suvised temperatuurid jäävad 32-39 kraadi piiridesse ning talvised 20- 23 kraadi piiridesse. Õhk on väga kuiv, sademeid langeb aastas vähem kui 50 millimeetrit. Vee temperatuur on aasta läbi umbes 22 kraadi. ( http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.ht m ja http://en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea )
Joonis 3: Soolasambad Surnumeres ( http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.ht m)
Kuni 1978- 1979 aasta talveni oli Surnumeres kaks kihti vett, eri temperatuuri, tiheduse, vanuse ja soolsusega. Pealmise kihi, umbes 35 meetrit, soolsus oli 30-40 protsenti, temperatuur 19 kraadi kuni 37 kraadi. Alumise kihi temperatuuriks oli 22 kraadi, seal valitses täielik naatriumkloriidi (NaCl) küllastus.
Alates 1960 aastatest on sissevool Surnumerre vähenenud, kuna Jordani jõe veelanguse ja vihma vähesuse tõttu. 1975 aastaks oli pealmine kiht isegi soolasem kui alumine veekiht. Ülemine veekiht ei vajunud allapoole, sest see oli siiski soojem temperatuurilt ja väiksema tihedusega. Kui see kiht lõpuks jahtus nii, et tihedus suurenes, segunesid kaks veekihti. Esimest korda oli järv ühtlane veekogu. Sellest ajast alates on Surnumere vesi taas hakanud kihistuma.
Surnumerel on erinevalt ookeani veest kõrgem mineraalisisaldus: 53% magneesiumkloriidi MgCl), 37% kaaliumkloriidi (KCl) ja 8% naatriumkloriidi (NaCl).
Sulfaatiioonide kontsentratsioon (SO ) on vees väga madal ja bromiidiooni kontsentratsioon on kõrgeim kogu maailmas. Kloriidid neutraliseerivad enamus kaltsiumioone Surnumeres ja selle ümbruses. Kui teistes meredes moodustab naatriumkloriid 97 protsenti sooladest, siis Surnumeres on selle sisaldus ainult 12- 18 protsenti. Surnumerele sarnase kontsentratsiooniga veekogusid on veel, näiteks Suur Soolajärv Utah ’s, Ameerika Ühendriikides.
Surnumeri ja selle ümbrus on saanud suureks tervisekeskuseks. Suur mineraalisisaldus, õietolmu ja teiste allergeenide vähesus õhus, vähene ultraviolettkiirgus on tervist parandavad. Näiteks saavad oma haigusele seal leevendust hingamisvaegustega inimesed, nahahaigustega inimesed. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea )
Joonis 4: Surnumere kallas (www.google.com pildiotsing, märksõna Surnumeri)
Nimi Surnumeri võeti kasutusele alles pärast kristluse levikut. Enne seda oli järvel mitu nime, näiteks Haisev järv. Hoolimata kliimast on inimesed selle veekogu ääres elanud tuhandeid aastaid ning katoliiklikust perioodist alates oskavad nad kasutada selle ala eeliseid . Kagu- Idas Punane meri oli samuti tekkinud Aafrika rifiorgu, aga merevesi ei saanud voolata veel põhjapoolsemasse murrangusse. Liiv ja setted olid selle oru läbipääsmatuks muutnud.
3 000 000 aastat tagasi oli oru põhjapoolne osa veel Vahemerega ühendatud Galilea väinaga ja piklik mereharu moodustas Tiberi järvega ühtse kaldajoone, mis oli sai alguse Vahemerest. Veetaseme languse tagajärjel eraldus meri Vahemerest ning muutus järveks. See oli umbes 2 000 000 aastat tagasi. Ainsateks toiteallikateks olid järvele mageveega Jordani jõgi ja veel mõned pisemad jõed; vihmavesi , mis voolas alla mägedest, tuues kaasa liiva ja setteid. Sellel ajal Jordani jõgi oli Tibrise järve ja Surnumere ühenduseks. Kuiv kliima põhjustas suure aurumise , jättes setted ja soolad järve. Nii muutus järv veel soolasemaks. Kuumal suveperioodil on aurustumine üle 25 millimeetri päevas. Soolasisaldus, 30- 35%, on kümme korda suurem kui see on Vahemeres. Selle tõttu on Surnumere vesi ka tunduvalt raskem näiteks Vahemere omast.
Miljoneid aastatid tagasi elasid inimese eelkäijad hominiidid Surnumere ümbruses. Sel ajal oli järve ümbritsev maa viljakas ning taimede kasvamiseks soodne. Teadlased on leidnud sealt hominiidide algelisi kivist tööriistu ning on jõudnud järeldusele, et need inimtaolised olendid kasvatasid pistaatsiapähkleid, tammetõrusid, vesikastaneid. Kõige varasemad rosinad ja oliivid pärinesid samuti just sellest piirkonnast.
Umbes miljon aastat tagasi, kui Surnumere vesi oli magedam kui tänapäeval, oli järve org luksuslik ja viljakas paik, nii floora kui fauna jaoks. See ala meelitas sinna väga palju erinevaid liike- linde, imetajaid , selgrootuid. Lähedal savannides elutsesid gasellid, hiiglaslikud põdrad, jõehobud, ninasarvikud.
Tänapäeval ,kahjuks, selline elustik on välja surnud. Magevee järved Surnumere ümbruses on täiesti ära kuivanud. Iga aastaga tõuseb aurustumisprotsent ja järve soolsus tõuseb veelgi. Alates 1929. aastast on teadlaste sõnul veetase Surnumeres langenud rohkem kui 17 jalga.
( http://www.naturalhistorymag.com/master.html?http://www.naturalhistorymag.com/1003/1003_feature.html )
Elu Surnumeres
Surnumere soolasuse tõttu ei ela seal kalu ega suuri veetaimi, avastatud on aga soolalembeseid vetikaid, baktereid ja arhesid (prokarüootsete organismide rühm, millesse kuuluvad organismid on omadustelt rakutuumata organismide ja rakutuumaga organismide vahepealsed). Need organismid on kohastunud eluks sellises soolases keskkonnas. Suuremaid veetaimi kasvab aga sissevoolavate jõgede suudmeis( http://et.wikipedia.org/wiki/Surnumer i ).
Üleujutuste ajal võib vee soolsus väheneda 35 protsendilt 30 protsendile või isegi madalamale. Vihmaste talvede ajal Surnumeri aga justkui ärkab ellu. 1980.aasta vihmasel talvel muutis meri oma tumesinise värvuse punase vastu. Hebrew Ülikooli teadlased avastasid, et selle põhjuseks on seal vohavad vetikad nimega Dunaliella. See vetikas toitis karetenoidi (punane pigment ) sisaldavat halobakterit, mille värvus seletas ka järve punaka värvuse. Kuid pärast seda aastat muutus Surnumeri kuivaks , vetikas Dunaliella ning sellest toituvad bakterid ei jäänud järve püsima. Siiani on neid veel leida väga vähestes kogustes .
Bakteriliike on avastatud senini 11. Surnumere põhjaosas olevates lõhedes elutsevad aga haruldased , imepisikesed põlise päritoluga kalad . Need on Tiberi järves elutsevate karpkalade sugulased ja on kohandunud elama soolases vees.
Paljud loomad pesitsevad Surnumere ümber olevatel mägedel, näiteks kaamelid, kaljukitsed, jänesed, šaakalid, rebased ja isegi leopardid. Samuti pesitsevad järve ümbruses ka paljud linnuliigid , kes on teel Euroopast Aafrikasse. Järveümbrus on neile toitumis - ja sigimispaigaks. Paikseks linnuks on Surnumere varblane; see lind on ainulaadne ning pesitseb ainult Surnumere-äärsetel märgaladel. Iisrael ja Jordaania on Surnumere äärde rajanud looduskaitsealad, kus kaitse all on eelnimetatud liigid.
Jordani jõe delta oli varem tõeline papüüruse ja palmide džungel. Bütsantsi ja Rooma ajal kasvatati Jordani alamjooksul suhkruroogu, hennat ja mägivahtrapuid, mis muutis jõeoru jõukaks piirkonnaks. 19. sajandiks aga jõukus kadus. (www.en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea)
Turismi arengu, teedevõrgustiku loomise ja veejuhtmete ning –kanalite loomise tulemusena on Surnumere ökoloogiline tasakaal häiritud. Mõju, mida selline majanduslik areng toob, on hävitav paljudele haruldastele liikidele. Inimtegevus häirib taimede ja loomade toiduvarusid, sigimis - ja rändeskeeme. Iga aastaga väheneb ainsate Surnumere olustikku taluvate mikroorganismide arv, kuna vee vähesus ja soolsuse suurenemine ületab nende taluvusläve. Siiani on teadlastel Surnumere kohta informatsiooni puudu, kuid uusi leide avastatakse järjest juurde. ( http://www.foeme.org/projects.php?ind=21 )
Surnumeri on välja suremas
Surnumerd toidab Jordani jõgi. Jõge on aga süstemaatiliselt ümber juhitud põllumajanduse ja hüdroelektrijaamadega, samuti ammutatakse jõest mitmeid mineraale. Selle tulemusena on veetase jões langenud ühe meetri võrra aastas, 20 aasta vältel. Spetsialistide sõnul on olukord katastroofiline ning piirkonda võib tagada ökoloogiline katastroof, kui midagi paremuse suunas ette ei võeta. Ehitatud tammid, veehoidlad ja torujuhtmed on Surnumere kuivamisele kõvasti kaasa aidanud. Oma osa on ka Surnumere vee magestamisel. Kuigi Surnumere magestatud vett kasutavad Iisrael, Jordaania ja palestiinlased joogiveena, kulub valdav enamus sellest põllukultuuride kastmisveeks. Surnumeri on kaotanud 98 protsenti oma varasemast magevee juurdevoolust, kuna Jordani jõe veetase on niivõrd madal. Igal aastal ilmuvad merepõhjas nähtavale uued lõhed, mis viivad üha rohkem vett Surnumerest minema. Lõhesid põhjustab ümberkaudsetest mägedest allavoolav vihmavesi. See lahustab  soolakristalle, mis takistasid varem vee valgumist maasisestesse õõnsustesse. Oma erakordse soolataluvuse poolest kuulsad Surnumere mikroorganismid on hävimas, sest veekogu soolasisaldus on tugevasti langenud.
Liigne mineraalide ekstraheerimine Iisraeli ja Jordaania firmade poolt kuivatavad Surnumerd, mille tulemusena järve kaldajoon lüheneb kolm jalga aastas. Kolmandik järvest on juba kadunud (lõunapoolne osa), ja järve taastajad kahtlevad, kas Surnumerd on üldse kunagi võimalik päästa. (www.en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea)
Kuna Jordani jõe vett ei saa enam kasutada, üritati probleemi lahendada kanaliga, mis suunaks Punasest merest või Vahemerest vett otse Surnumerre. Ökoloogid on aga arvanud, et kanal tekitab veel rohkem kahju. Projekti seisatasid aga poliitilised probleemid Iisraeli ja Palestiina vahel.
(Eesti Postimees , 17.04.2006)
Kasutatud kirjandus:
www.en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea
http://www.foeme.org/projects.php?ind=21
http://et.wikipedia.org/wiki/Surnumer i
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.ht m
http://www.jafi.org.il/education/noar/sites/deadsea.ht m
http://www.einbokek.com/deadsea.ht m
http://www.naturalhistorymag.com/master.html?http://www.naturalhistorymag.com/1003/1003_feature.html
Eesti Postimees, 17. 04. 2006 väljaanne