Eestlased sõdisid Vene, Saksa ja Soome relvajõududes. Suur osa eestlasi võitles Punaarmees, kuhu nad sattusid Vene okupatsiooni pärast. Okupatsiooni ajal kehtestati sundmobilisatsioon. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941.aastal moodustati hävituspataljon, kelle ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad sooviga venelasele kätte maksta kõigi kannatuste eest. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis 31. jaanurail 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Soome armee oli ea neile, kes ei tahtnud olla ei Saksamaa ega Venemaa poolel. Soome armeesse läksid eestlased vabatahtlikult, et aidata naabrit Talvesõjas. 1941.aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal koos
Vene okupatsiooniga. Eestlased sõdisid Vene, Saksa ja Soome relvajõududes. Suur osa eestlasi võitles Punaarmees, kuhu nad sattusid Vene okupatsiooni pärast. Okupatsiooni ajal kehtestati sundmobilisatsioon. Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941.aastal moodustati hävituspataljon, kelle ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad sooviga venelasele kätte maksta kõigi kannatuste eest. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis 31. jaanurail 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Soome armee oli ea neile, kes ei tahtnud olla ei Saksamaa ega Venemaa poolel. Soome armeesse läksid eestlased vabatahtlikult, et aidata naabrit Talvesõjas. 1941.aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses
Nõukogude Liit sellest kinni ei pidanud. 1941 aasta juunis mobiliseeris Punaarmee sunniviisiliselt Venemaale mehi, kellest paljud ei pidanud sealsetele tingimustele vastu, kuna nad olid ülekurnatud või tabasid neid haigused. 1942 aastal moodustati 8. eesti laskurkorpus, kus paljud mehed hukkusid lahingutes ja andsid ennast saklastele vangi. Eelkõige taheti Saksa armeese minna kättemaksu pärast Nõukogude liidule. Algul vabatahtlike kogunud sakslased läksid järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikena osalesid sõjas metsavennad. 1942 hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse, kuid eestlased olid saksamaa poliitikas solvunud, et vähesed läksid vabatahtlikuna sinna. Kui saksamaa kapituleerus, langesid sõdurid punaarmee vangi. Kõige rohkem taheti võidelda oma kodumaa eest, kuid seda ei saadud. Paljud pettunud mehed läksid koos naiste jalastega Soome Saksa mobilisatsiooni eest. Nendest moodustati 200. jalaväerügement, kuid sõjas nad võidelda ei saanud
1940. aasta suvest ei olnud enam vaba riiki ning valikuid tegid ainult eestlased ise. Olulisteks valikuvõimalusteks olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Punaarmees olid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna kuigi tol ajal oli see keelatud. Neid sundmobiliseeriti kuna oli vähe neid inimesi, kes oleks valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilisatsioonile, mis vähendas ka eesti meeste vaba valiku võimalusi palju rohkem. Metsavendlusesse läksid need, kes olid enamasti Nõukogude vastased ning aitasid ka sakslasi Suvesõjas. Teise maailmasõja lõpuaastatel kogus palju populaarsust põgenemine läände 1944 aastal. Eestist lahkus tol aastal 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli uus NSV Liidu okupatsioon. Inimesed, kes välismaale ei läinud, rääkisid Eesti okupeerimisest täiesti avalikult.
tahtnud sõdida kommunistliku ideoloogia eest pärast mõistmist, mis punavõimude poliitika endast kujutas. 20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest. Sõja algperioodil eelistas Saksa väejuhatus kasutada Eesti Vabatahtlikke, minnes sundmobilisatsioonile üle järk-järgult. Soov maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogenu eest, oli peamine põhjus miks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke mindi. Esimesed vabatahtlikud olid Suvesõjas osalenud metsavennad, kes tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Oma saatuse määramisel rääkisid kõige enam kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid kes olid
üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse, mis sisuliselt olid nagu sunnitöölaagrid. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses ainult Eesti vabatahtlikke. Järk- järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud läksid aga Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Paljud arvasid, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse aga soovisid vähesed minna. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed. Soome armeesse mindi vabatahtlikult, selleks et põgeneda
nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe. Siis alustati
Osad eestlased said põgeneda metsa. 1941. aastal moodustati hävituspataljon, mille ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. 1942. aasta sügiseks moodustati 8. eesti laskurkorpus, sinna kuulus umbes 27 000 meest, peaaegu kõik olid nendest eestlased . Teiseks sõdisid eestlased vabatahtlikult Saksa armees, järk-järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, nemad soovisid kõigi kannatuste eest venelastele kätte maksta. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis kuulutati 1944. aastal 31. jaanuaril välja üldmobilisatsioon, kuna Punaarmee hakkas taas lähenema Eesti piirile. Eestlased kuulusid idapataljoni ja Eesti SS Leegioni. Enamik Saksa poolel sõdinud eesti väeosadest hävis 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus. Kolmandaks sõdisid eestlased vabatahtlikuna Soome armees
Samuti mobiliseeriti suur hulk balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi. Eestlased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks et Eesti NSV liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlastest metsavennad saksa vägede poolele Punaarmee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Ka saksa armee koosseisus sõdinud eestlastest hukkusid paljud. Oli ka eestlasi, kes ei tahtnud sõdida ei natsliku Saksamaa eest ega ka kommunistide eest. Nemad otsustasid ühineda Soome vägedega. Saksa vägedesse mobiliseeritud eestlased hakkasid põgenema Soome. Seal moodustasid vabatahtliku eestlased ja soomlased 2500 pease salga. Sellest polnud aga kuigi kasu, sest neid oli liiga vähe. Punaarmee aga ei andnud peale Saksa okupeerimist alla. Vene väed soovisid balti
See toimus peamiselt sunniviisiliselt, sest eestlased ei tahtnud kommunistliku ideoloogia eest sõdida. Oli ka neid, kes olid venemeelsed, need astusid hävituspataljonidesse võitlema metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli eestlastel võimalus asuda vabatahtlikult Saksa armeesse, et kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Hiljem läks ka Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile ja need, kes ei soovinud sõdida Punaarmees ega Saksa armees, ühinesid Soome armeega. Mindi appi soomlastele võitlema Punaarmee vastu. Neid nimetati soomepoisteks. Paljud mehed ja naised hakkasid ka metsavendadeks, et partisanidena sõidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni vastu. Kõik need valikud olid eestlastele justkui pealesunnitud, need olid valikud kas halva või veel halvema vahel. Eestlastel puudus tookord valik ja võimalus sõida oma riigi eest. See
Samuti mobiliseeriti suur hulk Balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi. Eestkased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks, et Eesti NSV Liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlasest metsavennad Saksa vägede poolele. Puna armee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Ka Saksa armee koosseisus sõdinud eestlastest hukkusid paljud. Eesti mehed sõdisid nii Saksa kui ka Vene poolel, sest mobilisatsiooniga olid mõlemad suurriigid eestlasi oma sõjaväkke värvanud. Eestist küüditati võõra võimu all olemise ajal umbes 200 000 ja hukati 50 000 inimest. Sellest võib järeldada, et kel jõud, sel õigus ja eestlastel ei olnud tegelikult Teises maailmasõjas erilisi valikuvõimausi. Eesti ja eestlased olid kui etturid, keda ohverdati, et lõplik võit
mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe
20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni ning umbes 32 000 Eesti meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Kaks aastat hiljem moodustati 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 27 000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. Saksa armees sõdivad eestlased olid seal eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Algul kasutas Saksa väejuhatus vabatahtlikke kuid järk järgult mindi üle sundmobilisatsioonile. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee naasmist toetasid mobilisatsiooni ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning kodumaa kaitseks mindi sõjaväeteenistusse meelsamini. Enamik Saksa poolel sõdinud Eesti väeosad hävisid Punaarmee suurpealetungis, kuid 1944/45. aasta talvel moodustati Saksamaale taandunud Eesti sõjameestest uus, 20. Eesti SS-diviis, mis aitas jaanuari lõpul peatada Punaarmee rünnakuid
üldmobilisatsioon , sest suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte , aga venelastele see ei meeldinud . Mobiliseeritavate enese tahtest olenes vähe , ehkki leidus neidki , kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega ja põgenesid metsa . Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse . Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke , minnes järkjärgult üle sundmobilisatsioonile . Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi . Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui
Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu
Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd ning esimese talvega umbes 8000 eesti meest. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegionisse tulemusi, sest natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes suurt pahameelt, asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. 1944. aasta 31. jaanuari üldmobilisatsiooni toetasid ka eesti rahvuslikud ringkonnad kartes
Mõne aja pärast aeti kokku nn idapataljonid, alguses julgestuseesmärkidel Saksa rinde tagalas, hiljem ka otseselt sõjas Punaarmee vastu. Politseivõimud korraldasid vahtideks politseipataljone, kes võitlesid partisanidega või rindel. Kui Saksa olukord oli halvenenud, hakati vabatahtlikke värbama Eesti SS-leegionisse, millest ametlikult sai 20. Eesti SS-diviis, kuid ka Saksa poliitika vastu oli tekkimas pahameel ning esialgne entusiasm taandus. Seejärel läks kord jällegi sundmobilisatsioonile ning lõpuks hakati sõjaväkke võtma ka kuni 16-aastaseid poisse. Punaarmee pealetungi kartuses tõusis vabatahtlikke arv jällegi, mobiliseeritud jagunesid piirkaitserügementidesse ja Eesti leegionisse. Soome armeesse mindi, sest ei soovitud ei kommunistide, ega sakslaste poolel sõdida. Peamine laine Soome läks 1943. aasta märtsis, Sakslaste poolt alustatud mobiliseerimise eest pääsemiseks. Umbes 2500 vabatahtlikku moodustas 200. Jalaväerügemendi, mida aitas luua
Soome armees sõditi NSVL vastu Talvesõja ajal. Paljud vabatahtlikud põgenesid Soome, et liituda vabatahtlikult Soome armeega. Soomet abistati ka kogudes Soome sõjaväele varustust. Seoses sellega, et eestlased sõdisid erinevates armeedes üksteise vastu, juhtus ka seda, et näiteks isa ja poeg sõidisid üksteise vastu, sugulased sõdisid üksteise vastu. Mina arvan, et mingil määral said eestlased ise siiki otsustada ja valida, et millisel poolel sõdida. Sundmobilisatsioonile oleks saanud nad vastu hakata põgenedes välismaale. Loomulikult poleks kõik eestlased saanud kuhugi põgeneda, sest selline massiline põgenemine oleks kohe silma torganud ja selline asi oleks lõpetatud. Palju eestlasi põgenes Nõukogude okupatsiooni eest metsa. Metsavendlusega prooviti võidelda oma maa eest, kuid oli ka neid, kes olid lihtsalt redus. Minu meelest, ei saa metsavendadele midagi ette heita, kuna see oli nende viis oma riigi eest seista. Neid ei saanud
kes ühinesid metsavendadega. Ebausaldusväärseid hoiti kinni tööpataljonides. Neid koormati füüsiliste töödega. Tehti kõik, et neile kätte maksta. Toit ja arstiabi olid alla igasugust arvestust. Mehed surid haiguste ja suure koormuse tagajärjel. Moskva lõi pärast mobiliseeritute päästmist 8. eesti laskekorpuse, kus oli 90% eestlasi. Pooled neist hukkusid siiski lahingus ning 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone. 1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis,
Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist, kuid sakslasedki ei soovinud midagi kuulda Eesti omariiklusest. Hoidumaks Saksa mobilisatsioonist algas eestlaste hulgas kõrvalehoidumine rindeteenistusest. Populaarseks muutus põgenemine Soome, et võidelda ühes soomlastega Punaarmee vastu. Enam kui 2000 eestlasest moodustati jalaväerügement JR200, mis 1944. aasta suvel osales kaitselahingutes Karjalas
Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist, kuid sakslasedki ei soovinud midagi kuulda Eesti omariiklusest. Hoidumaks Saksa mobilisatsioonist algas eestlaste hulgas kõrvalehoidumine rindeteenistusest. Populaarseks muutus põgenemine Soome, et võidelda ühes soomlastega Punaarmee vastu. Enam kui 2000 eestlasest moodustati jalaväerügement JR200, mis 1944. aasta suvel osales kaitselahingutes Karjalas
kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida. Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsioonil kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti ka muid põhjuseid. Eestlased sõdisid veel ka Soome vägedes. Seal olid eelkõige need eestlased, kes tahtsid oma saatuse määramisel ise kaasa rääkida. Nad ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kuid olid valmis sõdima iseseisva Eesti eest ja see oli nende võimalus.
kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida. Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsioonil kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti ka muid põhjuseid. Eestlased sõdisid veel ka Soome vägedes. Seal olid eelkõige need eestlased, kes tahtsid oma saatuse määramisel ise kaasa rääkida. Nad ei tahtnud sõdida kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kuid olid valmis sõdima iseseisva Eesti eest ja see oli nende võimalus.
Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse koguti inimesi peamiselt sunniviisiliselt. sellega liitusid enamasti kommunistid. Kõiki punaarmee vastaseid ootas ees küüditamine, mille pärast väga paljud inimesed metsa põgenesid ja sinna ka elama jäid. Vastuhakuks oli neid esialgu aga liiga vähe. Inimesed kartsid ja see oligi üheks põhjuseks, miks liituti punaarmeega. Saksa armee kasutas sõja alguses enamasti Eesti vabatahtlikke, kuid järk-järgult liiguti sundmobilisatsioonile üle, nagu ka punaarmee puhul. Need, kes olid vabatahtlikult Saksa armeega liitunud, tegid seda peamiselt selleks, et kätte maksta Nõukogude Okupatsiooni ajal toimunu eest. Kuid aina rohke hakkasid eestlased Saksa sõdurites pettuma. Enam ei tahetud vabatahtlikult astuda nende armeesse ja algas sundvärbamine. Algas sama lugu, mis leidis aset Nõukogude Okupatsiooni Andra Lepper 11B ajal. Need, kes ei soovinud sõdida kummaski armees, põgenesid Eestist. Enamasti mindi Soome. Soome
võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid vaid vähesed tahtsid sinna minna
võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid vaid vähesed tahtsid sinna minna
Tööpataljonides suri palju eestlasi kuna seal olid väga rasked tingimused ning arste ja ravimeid polnud.Põhiliselt surid mehed nälga ja nakkushaigusetesse. Surnud mehed maeti tavaliselt metsa. Korpuse tegevus lõpetati 1. oktoobirl 1941. aastal. Ellujäänud korpuse kooseisu ja evakueeritud aktiiv ning Nõukogude Liidu eestlaste sõjategevus jätkus 8. eesti korpuses. Saksa armees olid esialgu ainult vabatahtlikud, kuid hiljem mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Eesti mehed, kes võitlesid Saksa armee poolel ei võidelnud sellepärast, et tuua suurele Saksamaale Euroopas ülemvõim, vaid sellepärast, et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Saksa armeed Eestis toetasid metsavennad, kes olid varjunud 14 juuni küüditamise eest. Metsavendade salkkonnad saadeti laiali, kui Eesti oli vabastatud Punaarmeest. 28 augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa
Oli ka venemeelseid inimesi, kes astusid ise hävituspataljonidesse. Punaarmees sõdis üle 20 000-de eestlase. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustati Punaarmee 22. Territoriaalne laskurkorpus. Osade eestlase saatuse määras peamiselt elukoht ja vanud, kuna peamiselt mobiliseeriti mehi Põhja Eestist. Saksa armeesse mindi algul vabatahtlikult, sest taheti kättemaksta ning sõdida Nõukogude Liidu vastu. Hiljem läks Saksamaa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile. Saksa vägedes sõdi üle 10 000-de eestlase. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Eestlastest moodustati 20. Eesti SS-diviis, kuna tõusis leegionäride arv ning leegioni esimene allüksus saadeti pataljon Narva rindele. Osade eestlastel polnud valikuid, kuna neid värbati sunniviisiliselt armeesse. Eestlased kes ei tahtnud sõdida Puna- ega Saksa armees läksid vabatahtlikult Soome armeese
Neid süüdistati riigi vastasuses, rahvuslikus kuuluvuses, kommunismis ning mobilisatsioonist kõrvale hoidmisest. Tagajärjed Eestile: Eesti ei saanud iseseisvaks, vaid langes Nõukogude Liidu alt Saksamaa alla. Paljud inimsed langesid repressioonide alla. 9. Eeslased erinevates sõjavägedes ( Teine maailmasõda, 1941-1944). Iseloomustus: Eestlased võitlesid nii Saksa kui Nõukogude Liidu kui ka Soome poolel. Saksa poolele sattusid eestlased tänu sundmobilisatsioonile, eestlased tahtsid saavutada iseseisvust võideldes Nõukogude Liidule vastu ning inimesed, kes soovisid oma õpinguid jätkata. Nõukogude Liidu poolele sattusid inimsed tänu mobilisatsioonile, kuna Eesti sõjavägi oli juba aastast 1940 kuulunud Punaarmeesse. Soome poolele sattusid kuna eestlased üritasid hoiduda saksa mobilisatsiooni eest. Tagajärjed Eestile: Hakkas üksteise vastu võitlemine kuna eestlased olid laiali igal pool erinevatel pooltel. 10
Samuti mobiliseeriti suur hulk balti riikide kodanikke tööpataljonidesse, kus karmide olude tõttu suri suur osa eestlasi. Eestlased võtsid saksa vägesid vastu suure rõõmuga, arvates, et nad tulid selleks et Eesti NSV liidust päästa. Seetõttu asusidki eestlastest metsavennad saksa vägede poolele Punaarmee vastu sõdima, lootes päästa riiki sellisest olukorrast ning taastada iseseisvus. Alguses olid paljud eestlastest sõjaväelased seal vabatahtlikena, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Oli ka eestlasi, kes ei tahtnud sõdida ei natsliku Saksamaa eest ega ka kommunistide eest. Nemad otsustasid ühineda Soome vägedega. Saksa vägedesse mobiliseeritud eestlased hakkasid põgenema Soome. Seal moodustasid vabatahtliku eestlased ja soomlased 2500 pease salga. Sellest polnud aga kuigi kasu, sest neid oli liiga vähe. Punaarmee aga ei andnud peale Saksa okupeerimist alla. Vene väed soovisid balti riigid tagasi enda valdustesse saada ning nii algasidki uued lahingud
Punaarmee vallutas lõpuks kogu Eesti mandriosa, vaid saartel jätkusid lahingud kuni novembrini. Eestlased hakkasid kartma, et Nõukogude okupatsioon taastatakse, seega hakkasid nad maasiliselt kodudest lahkuma. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest, põhiliselt suundusid nad Saksamaale ja Rootsi. Eesti mehed teise maailmasõja rinnetel Saksa armee Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile. Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, kes tegid kaasa lahingutel Eesti pinnal. Moodustati ka mitmeid pataljone, näiteks idapataljon (kasutati julgestusteenistusteks) ja politseipataljon ( rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel ). Alguses ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid kui rindeolukord halvenes, siis paratamatult muutus ka suhtumine. 1942. aastal hakati
ning sai haavatud pool korpuse koosseisust ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi . Aastast 1944 olid lahingud taas Eesti pinnal. 1945 Märtsis osales sundmobilisatsioonidega täiendatud korpus lahingutes Kuramaal. Hävituspataljonid Saksa armee 7 Saksa väejuhatus otsustas kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid liikus ka järk järgult üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks, kes läksid vabatahtlikult saksa poole peale olid Suveõjas osalenud metsavendadest moodustatud üksused, mis tegid Saksa kooseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Idapataljone kasutati alguses julgestusteenistusteks Saksa rinde tagalas, hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone. 1942 hakati värbama vabatahtlikke
Tähtis oli toetada seda poolt, kes tundus olevat edukam- mida suurem edu, seda suurem lootus, et sõda lõppeb varsti. Enamlased demobiliseerisid vana Vene armee, jaan 1918 hakkasid looma uut Punaarmeed töölistest ja talupoegadest, esialgu polnud selle loomine mitte otstarbekatel alustel korraldatud- värvati vaid klassikuuluvuse alusel ja parteiliikmete soovitusel. Selline armee ei saanud olla kuigi suur, ammugi mitte tugev, olude sunnil 1918 mais läksid enamlased üle sundmobilisatsioonile. Värvati eelisõigusega väkke töölisi ja talupoegi, teised läksid tagalasse. Siiski oli Punaarmee kasv silmapaistvalt suur. 1918 keskel teenis Punaarmees u 500 000 inimest, 1919 alguseks oli 1,5 miljonit, 1920 alguseks oli juba 3 miljonit meest. 1921 alguseks saavutas absoluutse tipu 5,5 milj mehega- maailma suurim armee. Sellist edu hiigelarmee loomisel saab põhjendada sellega, et enamlaste kontrolli alla jäid just Vm kõige tihedamalt asustatud piirkonnad. Valgete kontrolli all
annaabi.ee 
