Suhtlemispsühholoogia "Mina kui suhtleja" (6)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
AÜSA1
Kristiine Kõiv
Mina kui suhtleja
Essee
Juhendaja : dotsent Tiiu Kamdron
Pärnu 2009

Mina kui info edastaja

Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja mõjutamine ning sotsiaalsete suhete aktualiseerimine.
Info edastamise ja vastuvõtmise protsessi nimetatakse kommunikatsiooniks, mis loob eeldused suhtlemiseks. Info mitteedastamine ei anna ka võimalusi edasiseks suhtlemiseks.
Ma arvan, et olen üsna hea info edastaja. Kõige lihtsam on minul infot edastada emakeeles. Igapäevases suhtlemises oskan end hästi arusaadavaks teha. Tihti on tulnud ette olukordi , kus kellegagi suheldes pole võimalik temast hästi aru saada või jutt on jäänud kahetimõistetavaks. Antud olukorras ei oska mina enam sellel teemal edasi rääkida, kuna pole infost aru saanud. Ise teistega suheldes ja avastades jutu lõpus vaikusmomendi, saan aru, et teised ei ole mind mõistnud ning üritan oma mõtet paremini ja arusaadavamalt selgitada. Samas on vaikushetked e. mõttepausid täiesti normaalsed, sest ka teised peavad minu antud infot nn. „seedima“ e. läbi mõtlema. Kui need aga liialt pikaks venivad, küsin kas minu mõttest saadi ikka aru. Kui mulle vastatakse eitavalt, siis proovin end paremini mõistetavaks teha.
Juhtub ka olukordi, kus vastatakse jaatavalt, kuigi mõte jäi ikkagi segaseks. Mõned inimesed arvavad , et kui nad ei saa mingist infost täpselt aru, siis ei peeta neid teistega võrreldes arengutasemelt samaväärseks. Minule on see täielikult vastumeelne, kuna iga inimese arusaadavuse ja huvide tase on erinev. Huvi pakkuvatest teemadest teatakse tunduvalt rohkem ja see määrab ka iga isiku täpse info edasikandmise. Mõni huvitub spordist, teine jällegi muusikast ja kolmas võib-olla poliitikast. Nii on ka nende isikute huvid erinevad. Endale huvipakkuvate asjadega tegeletakse rohkem, nende kohta loetakse ja suheldakse sama valdkonna isikutega. Info edastamise mõte ongi selles, et igaüks teaks natukenegi erinevast valdkonnast, nii on lihtsam teemades kaasa rääkida ja ehk hakkab mõni asi isegi rohkem huvitama, millele on hiljem ka võimalik spetsialiseeruda.
Suhtlemises on väga oluline enese väljendamine. Selle alla kuuluvad kindlasti ka aeglaselt ja selgelt rääkimine. See aitab paremini mõista, mida isik öelda tahab. Kahjuks olen mina seline inimne, kellel on kombeks liialt kiiresti rääkida. Kui ma jutu käigus seda avastan, siis hakkan end kontrollima ja aeglustan kõnelemise tempot. Samas räägin kõva ja selge häälega ning hääldan sõnu korrektselt. Paljud inimesed kaotavad ära sõnalõpud või kasutavad kõnekeeles lühendeid. Kasutatakse palju inglisekeelseid sõnu, nagu näiteks: okay (olgu), bye (head aega), yes (jah), and so (ja siis), jne. Rahulikus tempos rääkimine on hea, kuna inimene saab rahulikult mõelda oma järgnevatele sõnadele või tekstile . Olukorras, kus üritatakse põnevat infot kiiresti edastada muutub jutt segaseks, kuna kõneleja ei suuda oma mõteteses juttu korrektselt paika panna. Sellest võib tekkida ka nn. kuulujutt, kuna inimesed ei saa kõigest täpselt aru ja räägivad seda isemoodi teistele edasi. Õige tempoga rääkimine aitab vältida suhtlemises tehtavaid vigu.
Info edastamisel on kõige tähtsam see, et oleks teada, millest rääkida. Peab olema piisavalt pädev antud teemas, et kindlat informatsiooni ja ka oma mõtet edastada. Kui ma teistega suheldes satun teemasse, milles ma kaasa rääkida ei oska, siis ma seda ka ei tee. Kui see mind aga huvitab , siis küsin pigem küsimusi, et end selles valdkonnad natuke harida ja ehk järgmisel korral kaasa rääkida. Samas sellistest teemadest, milles ei olda pädevad ei tohiks ka eemale hoida, kuna enese harimine igas teemas võib alati kasuks tulla. Sellepärast ei pea ma neid inimesi rumalaks, kes mõnes teemas küsivad täiesti absurdseid küsimusi. Palju parem on neile õigeid asju selgitada ja sellel teemal informeerida.
Teistega suheldes peaks vaatama neile ka otsa või vähemalt nende poole. Paljud nii ei tee. Tihti tuleb ette olukordi, kus rääkija tahab samal ajal midagi näidata või tegeleb antud suhtlusmomendil mõne muu asjaga (nt. otsib kotist mõnda asja, mille kohta ta räägib) ning selle tulemusena jääb tema jutt arusaamatuks. Tuttavatega suheldes neile otsa vaadata ei ole minu puhul probleem, kuid avalikul esinemisel on arvatavasti peale minu ka paljudele teistele raske võõrastele infot edastada neile otsa vaadates. Mõni inimene ei harju sellega kunagi ja saab vaid läbi suurte raskuste sellise suhtlemisega hakkama.
Üldiselt arvan, et ma olen hea info edastaja. Panen tähele teiste inimeste vigu ja üritan neid vältida. Mulle meeldib teisi kuulata ja omapoolset informatsiooni lisada, suhtlen arusaadavalt ja üritan end mõistavaks teha. Räägin teemadel , milles olen pädev ja mille vastu tunnen ka huvi, vähemteadlikute teemadega tutvun enne kaasarääkimist.

2. Mina kui teiste mõjutaja

Ma arvan, et kõiki inimesi on võimalik mõjutada nii kaua kui ta ise ei ole millegi vastu. Mõjutada on võimalik kõige enam kahtlevaid ja oma otsustes mittekindlaid inimesi. Kui aga on välja kujunenud kindlad põhimõtted, siis ei ole seda võimalik teha, või kui siis ainult väga vähesel määral. Selliseid inimesi, keda ei saa mõjutada, on võib-olla võimalik suunata mingit muud moodi.
Mul ei ole just palju sõpru ja neil on juba oma põhimõtted välja kujunenud, kuid siiski on võimalik neidki suunata. Tuttavate ringkond on laialdasem ja sinna kuulub ka inimesi, kelle mõjutamisega probleeme ei teki. Kõnekeelne väljend „ pehmeks rääkimine“ ei ole mulle just kõige enam meeltmööda. Ise olen ma suhteliselt kindlate põhimõtete ja arusaamadega inimene, kuid isegi mind on võimalik vahepeal mõjutada.
Mõjutamine võib olla kas positiivne, negatiivne või neutraalne . Näiteks kutsudes sõpra poodi kaasa võib ta keelduda, kuna ta ei taha tulla. Järgnevalt hakkab toimuma mõjutamine, kuna proovitakse teda „pehmeks rääkida“, et ta ikka tuleks. Viimaks, kui sõber järgi annab ja nõustub, on toimunud mõjutus, kuid kuna see kellelegi liiga ei tee, siis on see kas positiivne või isegi neutraalne. Negatiivne mõjutus on see, kui tagajärg teeb kellelegi kahju, nt. kutsutakse sõber koolitunnist popitama.
Ise ma ennast tahtlikult negatiivselt mõjutada ei lase, kuid on juhtunud olukordi, kus tahan teisisele teenena head teha ja viimaks tuleb välja, et see oli seotud millegi kahjustava või mitte just kõige meeldivamaga. Sellisel juhul on mind negatiivselt mõjutatud. Üldjuhul ma ise eriline mõjutaja ei ole, kuna üritan oma asjadega ise hakkama saada. Mulle ei meeldi teistele liialt palju loota, kuna see tekitab veel suuremat mõjutamist.

3. Mina kui inimeste tundja

Seda, kui hea inimeste tundja ma olen, olen ma avastanud viimase aari aasta jooksul. Aja möödudes hakkan aina rohkem aru saama, kui hästi ma inimesi tegelikult tunnen. See ei ole lihtsalt minu ego, vaid tihtipeale juhtub selliseid intsidente, mis seda tõestavad. Kui minna tagasi selle juurde, et paljud inimesed räägivad kaasa teemadel, millest nad tegelikult midagi ei tea, ja minule valmistaks see piinlikkust, siis ma julgen väita et üsna tihti ma saan sellest aru.
Mulle kui perekondlikule inimesele tundub see, kui inimene räägib pereasjadest, näiteks lapse kasvatamisest, ise mitte last omades ja sellest mitte midagi teades, imelik. See on ju kohe aru saada, kas inimene jagab sellest teemast midagi või siis mitte. Kui ma kuulan kõrvalt kuidas teised räägivad näiteks autodest ja on seltskonnas keegi, kes räägib nendega kaasa, siis saan kohe aru, kas ta tegelikult ka teab autodest midagi või tahab lihtsalt paremini seltskonda sulanduda. Kui inimene ei tea tegelikult suurt midagi jututeemast, siis ta hakkab targutama ja teiste öeldut kordama.
Tänapäevase kommunikatsiooni arengu hetkel suhtlevad paljud interneti vahendusel erinevates portaalides ja MSN Messengeris. Viimane on väga populaarne vahend noorte poiste ja tüdrukute omavaheliseks suhtluseks just selle eesmärgiga, et leida omale vastavalt tüdruk või poiss. Inimesed võivad küll rääkida, et nad on suhtluskaaslased ja lihtsalt sõbrad, kuid kas see ka nii on pole tegelikult kindel. Ma olen ju ise ka teismeline olnud ning selleealisi inimesi ma tunnen vägagi hästi.
Inimeste kavatsuste ja eesmärkide hindamisel ei ole ma sinisilmne, vaid saan aru inimeste tõelistest kavatsustest. Inimene on selline olevus, et kui tema juttu ei usuta või räägitakse edasi seda, mida ei meeldi teisel kuulata, lähevad inimesed tülli. Seetõttu on alati mõttekas alla anda. Nagu öeldakse – targem annab järele. Minu inimeste tundmise kõige lihtsam järeldus võib olla see, et ma saan üldjuhul alati aru, millises tujus on inimene. Kas midagi on juhtunud või kõik on nii nagu peab.
Võib arvata, et on täiesti tavaline inimeste puhul seda märgata, aga nii see ei ole. Inimene, kes tunneb teisi hästi, oskab vähestele asjadele toetudes teiste kohta nii mõndagi rääkida. Näiteks ma võin öelda, et kui inimene ei vasta tihti oma kõnedele, siis on ta kas lohakas ja hoolimatu, sest teised inimesed võivad tema pärast muretseda. Ma arvan, et oskan suhteliselt lühikese suhtluse põhjal hinnata inimese iseloomu ja saada aru, kas ta meeldiv või on minu põhimõtetele vastuoluline.
5