Suhtlemine inimestega-loomulik või õpitav? (2)

Suhtlemine inimestega - loomulik või õpitav?
Inimestega suhtlemine on vajalik osa meie igapäevaelus. Inimestega suhtlemisest võib tulla meile tulu või kahju, vastavalt kuidas me oleme osanud situatsioone ära kasutada ja kuidas on teised sellele reageerinud . Tihti öeldakse, et inimestega suhtlemine tuleb loomulikult ja et seda pole vaja õppida, harjutada, kuid iga päev näitab vastupidist.
     Tihti suhtutakse suhtlemisse inimestega kui loomulikku asja, mida une pealt osatakse teha ja mis ei vaja õppimist. Selline väärarusaam võib viia lõpuks suurte konfliktideni inimestega, kellele me oleme mulje jätnud kui oskamatu, või ebapiisav suhtleja, kes ei näe oma sõnade varjatud mõtteid ja ei oska aru saada informatsioonist mida talle antakse.
     Üks olulisemaid aspekte inimestega suheldes on jätta hea esmamulje . Ei hakka diskuteerima milline on hea mulje, sest iga ühe arvamuse kohaselt on see erinev ja eks me loomulikult püüa alguses head muljet jätta, lihtsalt alati see ei õnnestu. Hea esmamulje on nagu filmi hea algus, mis intrigeerib, huvitab, kutsub edasi vaatama. Väidetakse, et esmamulje tekib esimese 10 sekundi jooksul ja kinnistub 3 minuti jooksul. See on drastiliselt lühike aeg, seega tuleb anda endast parim. Tihti kiputakse alahindama esmamulje tähendust, sest arvatakse, et seda on võimalik muuta. Esmamuljet muuta on väga raske, pea võimatu, seega sellele ei maksa loota inimestega suheldes. Pöörduks tagasi esmamulje tähenduse juurde, kuid seda mitte selle inimese vaatevinklist, kes seda head muljet üritab jätta, vaid läbi selle inimese pilgu, kes omale seda esmamuljet loob.
      Esmalt kohtudes inimesega, ei saa üle ega ümber tema välimusest, millest oleks kasulik kohe midagi ka järeldada. Järeldused võiksid algada tema riietest, kehahoiakust, näoilmest. Ma ütleksin algada, sest igaühe mõtted liiguvad lugematutes eri suundades. Olles neid asju jälginud, oleme me saanud suure üldpildi inimesest, kellega me suhtleme . Nüüd hakkame me seda üldpilti detailsemaks muutma , kuni lõpuks oleme saanud suhtliselt hea pildi sellest inimesest. Detailsemaks aitab pilti muuta inimese jutt. Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tõene ütlus, kuid mitte alati. Inimest analüüsida saab ikkagi tema jutu alusel. Pelgalt vaadates tema pilti ja otsustades ära milline ta on, on väga pinnapeale ja sisutühi. Juttu analüüsida on väga raske. Tuleb tähele panna paljusid aspekte: kõnemaneeri, näoilmet, käezeste, jne. Tegelik soov oleks ära aimata mida inimene selle või teise lausega mõtleb, aidates nii kaasa detailsema pildi loomisele, mis aitab edaspidiära määrata kuidas teie temaga suhtlete.
     Lause mõtete ära aimamine on üks raskemaid asju inimanalüüsi juures. Ühemõttelisi lauseid saab paljudesse erinevatesse kestadesse panna, ja nende lausete tõelise mõtte leidmine sealt on tihtipeale raske. Kui kui osata vaadata kõrvale lause ilustustest ja süveneda lause mõttese, või õigemini mida tahetakse ühe või teise lausega öelda, siis tihtipeale see ka leitakse. Ja nii saadakse jälle üks tükk selles suures inimpuzzles kohale asetada ja vaadata üldpilti, et kas hakkab selguma kellega või millega on tegu. Siiski leidub ka inimesi, kes oskavad oma mõtted panna väga lihtsatesse lausetesse, mis esmavaatlusel midagi ei ütle, kuid mis pikapeale avaldavad oma suure sisu. Hea näide siinjuures on Cervantese tsitaat: ”Lühikesed laused tulenevad pikkadest kogemustest.” Pealtnäha arusaadav ja loogiliselt võttes tõene lause, kuid kui sellesse lausesse sügavuti minna, leiab sealt ka palju varjatud mõtet.
     Oleme jõudnud faasi, kus meil on olemas tükkide kaupa informatsiooni. Mis nendega peale hakata ? Vastus oleks, et paigutada jupid loogilistele kohtadele ja vaadata milline üldpilt hakkab välja kujunema. Nii kui oleme ära öelnud selle lause oleme silmitsi järgmise probleemiga - kuidas? Ei saa anda ühest mudelit kuidas paika panna informatsioonitükke, mis on kokku kogutud. Küll saab aga öelda, et kui lõpukson need tükid kõik paika pandud, siis on juba selgem pilt inimesest kellega te suhtlete. Olles nüüd saanud kindlama pildi, saate te oma käitumist suunata vastavalt sellele mis pildi te saite ja millised on teie eesmärgid.
On olemas teatud tüüp inimesi, kes oskavad lahti harutada laused, et leida nendes varjatud mõte, kes oskavad välja lugeda käitumisest, zestidest, näoilmetest ja paljust muust seda, mida inimene ei taha väljendada ei sõnades ega mõtetes. Sellised inimesed omavad hämmastavalt head analüüsivõimet ja nende eest jääb vaid väga vähene varju. Samas on need inimesed ka enamjaolt kameeleonid - inimesed, kes vastavalt olukorrale, vastavalt inimestele käituvad nii kuidas on kõige parem sellises olukorras. Mõned teevad seda teadmatult, mõned aga teadlikult, kasutades ära inimeste haavatavusi oma eesmärkideks. Nad suudavad välja lugeda inimese privaatset hingeelu, mida nad analüüsivad, võttes põhjaks mingi tüüpmudeli, hakates seda kujundama vastavalt sellele, mida nad teada saavad. Tihtipeale on selline ”ülekuulamine” sõbraliku vestluse käigus, kus inimesed tunnevad ennast mugavalt ja lasevad oma kaitsemüüridel langeda, paljastades tahtmatult oma saladusi neile, kes neid otsida oskavad. Olles teada saanud midagi, hakatakse kohe mõttes sobitama teatud tükke omavahel kokku, mis peaksid sobima selle informatsioonijupiga, mida teaad saadi. Kui üks ei sobi võetakse teine, kui ka see ei sobi võetakse kolmas jne. Lõpuks leitakse potensiaalsed sobivad tükid, siis hakatakse vaikselt välja peilima , milline neist potensiaalsetest tükkidest võiks sobida. Sellist tegevust jätkatakse kuni suudetakse eristada ainult üks sobiv tükk ja pannakse se siis paika. Loomulikult nõuab see suurt oskust ja pole garanteeritud, et ei eksita. Eksimise põhjuseid võib olla mitmeid. Üks neist, mitte just harv juhus , oleks see kui satutakse kokku inimesega kes on samasugune kui ta ise. Niisiis nad mõlemad analüüsivad, mõlemad üritavad oma lausetes anda enda ja oma mõttemaailma kohta võimalikult vähe informatsiooni. See tavaliselt viib infosuluni, see omakorda vaikimiseni, ebamugavustundeni. Niisiis, sattudes ikkagi vastu omasugusega, tuleb mängu võtta kavalus , taktika ja instinktid .
     Kavalus on relv , mis õigesti kasutatuna anna meile suure eelise teiste ees. Olgu see eelis siis sõjaline, faktiline, või milline iganes, kuid ta annab meile parema positsiooni saavutada oma eesmärk. Kavalust, kahe ühetüübilise inimese vahel, kasutatakse märkamatult ja tihti koos taktikaga, sest kavalusest üksi ei piisa. Tuleb ette näha võimalikke sitatsioone ja neid enda kasuks seada. Kunagi ei saa väita, et mingi sitatsioon on meile soodne, sest alati ta võib seda mitte olla. Siit järeldame, et tuleb kasutada instinkte, analüüsimaks sobilikke sitatsioone, mida saab kasutada taktikas, et üle kavaldada oma vastast. Kuid peame meeles pidama , et ka vastane kasutab samu komponente, mis võivad olla üles seatud näiteks lõkutaktikale, mis ahvatleb ja ahvatluselt järgi andes põrmustab. Tuntud Eesti vanasõna ütleb : ”Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata!” Sama on ka sellises situatsioonis, kus kokku saavad kaks head analüüsijat. Nende jutt muutub igavaks, nad ei tunne ennast vabalt, nad pidevalt analüüsivad, püüdes vastasele mitte midagi ette anda ja lootes ise just midagi saada, mida hiljem ära kasutada.
     Informatsiooni enda huvides ära kasutamine on auahnete ja ükskõiksete inimeste tegu. Auahnete seepärast, et nad loodavad midagi saada, kasutades ära teatud situatsioone, mil teine on vaimses mõttes haavatav ja ükskõiksete sellepärast, et neid ei huvita mida see inimene peab läbi elama, keda ära kasutatakse. Tegemist on siinjuures inimese sulaselges ärakasutamises. Teine näide siinkohal oleks inimese usalduse võitmine, ja selle ära kasutamine oma huvides. Need inimesed on õppinud suhltema nii nagu neile on vaja. Kes või mis seda õpetanud on, jääb lahtiseks.
     Inimsetega suhtlemises mängib just suurt rolli see samune ettenägelikkus ja oletuste tegemine inimese kohta. Tänu sellele saame me luua pildi inimesest ja käituda nagu me arvame et on õige. Loomulikult ei saa laskuda ainult oletustesse, vaid midagi peab ka jääma üllatuseks, sest kui on ette teada mis juhtub ja mis on, pole see enam elu, vaid lihtsalt mingi maskeraad, mis näitab ennast eluna. Oletustele annab tugi tähelepanelik kuulamine, õige reageerimine kuuldule, mida tihti kiputakse alaväärtustama ja sobiva vastuse andmine, oleneb siis olukorrast.
     Õige reageerimine kuuldule annab aluse inimesele, kes midagi ütleb teha omapoolsed järeldused ja vastavalt kas jätkata oma juttu, või see katkestada, nähes huvi puudumist. Sobiv vastus annab eelduse järgmise informatsioonijupi saamiseks. Kui vastus pole sobiv, seda juppi ei saada, kui vastus on sobiv, see saadakse. Igal juhul tuleb meeles pidada, et vastustest sõltub asjade edaspidine kulg.
     Suhtlemine inimeste vahel on raske. Veel raskem on suhtlemine mitmel tasandil. Mitte ainult tühipaljas jutt, vaid ka sõnade tähenduste otsimine, lausete mõtete leidmine, sest alati ei ole oskusi ega võimalusi öelda täpselt välja mida tahetakse. Siis räägitakse mõistukõnes, millest tuleb teha omad järeldused ja nendele järeldustele tuginedes anda sobivad vastused. Vastuste all ei mõtle nüüd ma enam suulisi vastuseid, vaid reaktsioone kui üldist tagasisidet. Alati ei lähe kõik nii nagu me tahame, loodetavasti me õpime oma vigadest ja järgmine kord neid enam ei tee. Kuid suhtlemine on iga kord erinev ja ei saa olla alati identset situatsiooni. Iga päev, mil me suhtleme toob meie ette erinevaid situatsioone, mida me peame läbima improviseerides, kasutades varem kogetud asju ja avastades tee peal uusi juurde ja õppides neid ka kohe kasutama. Nagu iga teinegi õppimine on ka suhtlemine inimestega lõputu protsess, mille käigus me areneme ja mida me kohe hoobilt alati selgeks ei saa.