Kui ma oleksin kehalise kasvatuse õpetaja... (2)

Kui ma oleksin kehalise kasvatuse õpetaja.
Viimasel ajal on esile kerkinud kehalise kasvatuse tundide teema - väidetavalt ei taha paljud õpilased tundides osaleda ning selle nimel käiakse arstide käest tõendeid toomas. Tunnist pääsemise nimel haigeks jäämine või enda haigeks tembeldamine ei ole kindlasti mitte lahendus. Tavaliselt on põhjuseks öpetaja, kes ei tohiks oodata igas kehalise kasvatuse tunnis tipp-sporti, hinnata tuleks tunnis kaasa tegemist ja iga õpilase isiklikku arengut. Kehalise kasvatuse tund ei tohi õpilasi sporti vihkama panna, vaid vastupidi, see peaks innustama igaüht leidma endale sobivaima ala, millega tegeleda. Ma väga ei imesta, et õpilased ei taha just kõige meelsamini kehalise kasvatuse tundides käia. Piiratud aeg keset teisi ainetunde - näiteks otse jooksurajalt tormad matemaatika kontrolltööd tegema või midagi muud sellist. Kõikide ühe latiga mõõtmine, kehaliselt vähemvõimekate alandamine sageli paljudele ülejõukäivad harjutused ja hingelised traumad on asjad, mis ilmselt iseloomustavad paljude koolide kehaliste klasside tunde. Kehaline kasvatus võiks olla suuresti vabatahtlik ja mitte hindeline , kahjuks ei saa programme muuta.
Kui mina ise oleksin kehalise kasvatuse õpetaja, siis toetuksin põhimõttele, mida peaksid kõik õpetajad järgima, teha kehalise kasvatuse tund õpilastele ja ka õpetajale endale meeldivaks ja huvitavaks. Väga tähtis oleks tunda õpilasi, nende probleeme ja põhjusi, nt miks nad ei taha tundides käia või mida nad sooviksid tundides teha, kuid üht ma tean, keegi ei taha midagi hinde peale teha ning selleks, et saada veerandisse hinnet ei pea tegema kõike ka aja peale. Nt tean juhtumit, kus õpilasel suuskadel keset metsa suusaklamber lahti tuli ja ta seda kuidagi kinni enam ei saanud, klassiõde läinud teda aitama ja saanud õpetajalt pahandada sellepärast, et käis sõpra aitamas. Spordis pidavat lugema aeg, kuid kuhu jääb teineteise aitamine? Kindlasti ei ole kehalise kasvatuse tunnis kõige tähtsamaks aeg vaid see, kas õpilasele meeldib, kas ta võtab tunnist osa või kas tal on seal hea olla. Sellepärast ongi tähtsaim põhimõte tunni läbiviimisel muuta tund meeldivaks. Tihti on seda raske väja mõelda, mida küll täna tunnis teha, kuid siis oleks tark küsida õpilastelt endilt, mida nad sooviksid teha, või siis alustaksin mõne toreda mänguga ja kindlasti ei sunniks lapsi kohe alguses jooksma . Õpilased on tegelikult nõrgad, paljud neist ei tegele vabal ajal eriti spordiga ning kui nad tunni alguses staadionile viit ringi jooksma panna, väsivad nad lihtsalt ära ning paljud neist ei jõua enam midagi teha, siiski tuleb ju kuidagi soojendust teha. Seda saab teha ka lihtsamate harjutustega, nt kohapeal jooks ja venitamine, lihtsam on teha ka nt. üksainus staadioni ring ja peale seda natuke puhata ja siis venitada.
Kui ma oleksin õpetaja nõuaksin koolilt, et kehalise kasvatuse tunnid oleks järjest või päeva lõpus, seda on raske küll saavutada, kuid kõik on võimalik ja proovida ju võiks. On juhtunud, et isegi siis kui õpilased ise tahaksid kehalise kasvatuse tundides käia, hoopis lapsevanemad hakanud neid tunde kritiseerima. Paljud vanemad ei taha oma lapsi massiduširuumidesse pesema lasta ning auklikele jooksuradadele jooksma saata. Eelistatakse, et laps käib kuskil spordiklubis näiteks mõnda trendikat spordiala harrastamas.
Selleks, et õpilasi paremini tundma õppida küsiksin igalt õpilaselt eraldi, mis neile meeldib ja mis mitte, uuriksin veidi ka nende terviseprobleeme, märgiksin üles ja kui klassiga tund hakkab võtaksin õige klassi lehe välja ja vaataksin, miks üks või teine õpilane teeb üht ala sedasi või teist ala teisiti. Sedasi saaksin teada, mis ühele või teisele õpilasele rohkem meeldib ning teha tund kõigile osavõtjatele meeldivamaks. See on raske, peab õppima selgeks õpilaste eluloo, milleks? Selleks, et olla hea õpetaja, selleks, et õpilastele meeldiks tunnis käia, et nad tundi ootaksid mitte ei kardaks seda. Sest on tähtis, et neile oleks kehaline meelepärane ja tekitaks neis endis huvi spordi vastu, sedasi hakaksid arvatavasti palju rohkemad õpilased ka vabal ajal sporti harrastama.
Sport on õpilastele väga vajalik, kasvueas on vaja teha sporti ja lihaseid treenida ning neile toonust anda, kui ma õpetajana mõnes tunnis näeksin õpilast, kes on nõrk ja tean kuidas teda aidata, siis tuleks rääkida nii tema endaga kui ka tema vanematega ning pakkuda mõni lahendus välja, nt. soovitaksin koos perega hakata käima jõusaalis vms. Tunnis ei saa õpilast tugavaks teha, kuid peale tunde võiksin teha talle ”konsultatsioone” ja aidata teda teistele järgi jõuda.
Siiski on kõik väga erinavad ja erinevate probleemidaga, kus pole alati lahendust lihtsalt võtta, sellistel juhtudel mõtleksin õpilasele välja eriprogrammi, mille järgi ta saab ise reguleerida, kuidas ta teeb ja palju ta korraga teeb. Seda ka juhtudel, kui on tõesti näha, et õpilasele tund ikka üldse ei meeldi, nt kui ta ei taha 60- meetri jooksu teha nutab ja trambib jalgu ja muud sellist ning teeb teistes alades arvestused ilusti ära, siis ma kindlasti ei sunniks teda seda jooksu tegema vaid mõtleksin talle muu ülesande välja, kuid see ei tohiks olla liiga kerge sest muidu hakatakski sedasi tegema.
Kui mina tahaksin olla kehalise kasvatuse õpetaja oleks algus koolis mulle väga väga raske, sest õpilasi on palju ja nende tundma õppimine võtab aega, kuid kui tahad olla väga hea õpetaja, nii et kõigile meeldiks ja kõigil oleks tore tunnis käia ning nad saaksid mind usaldada , siis peab selleks ka palju tööd tegema. Siiski arvan, et kehalise kasvatuse õpetajaks ma ei hakka (kuigi võiksin), sest kehalise kasvatuse õpetajana kaasneb ka vastutus et õpilased lahkuksid tunnist ikka sama tervetenakui nad tundi tulles olid. Sellepärast on kindlasti vaja teada õpilaste probleeme. Tunnid peaksid õpilastele meeldima ning nad peaksid tahtma ja ootama kehalise kasvatuse tunde, sest kui õpilased ilusti tundides käivad ja neile seal meeldib, ei pea ka arste enam kurnama ja neilt kooliveerandi lõpus arstitõendeid norimas käima.
Seega minu arvates ongi tähtsaim see, et tunnid oleksid õpilastele mõnusad ja meeldivad, ning et õpetaja mõistaks õpilasi ja saaks aru, kui õpilane tõesti ei soovi tunndides käia ja kaasa teha, siis tuleks küsida, miks see nii on, sest võibolla ei sobi õpilasele see, kuidas käitub tunnis õpetaja ning siis tuleks õpetajal vaadata ennast peeglist ja mõelda järele kas ta teeb ikka kõik õigesti, kui ei siis peaks võibolla iseennast ja enda töömeetodeid muutma ja arutama seda õpilasega.