Areng ja õppimine: 16 situatsiooni koolis (0)

Aleksandra Jakovtšenko (132417SKVOM) SKVOM-1
16 situatsiooni
1. Lobisemishimuline klass
Kõigipealt ma säilitaks klassis positiivset atmosfääri, kuna liiga range käitumine ei ole minu iseloomus. Esimeses tunnis ma räägiks õpilastega klassis kehtivatest reeglites . Üks neist oleks lobisemisest (nt kui ma ei saa tunni algata, siis vastavalt suureneb kodutöö). See annaks mõni vabadust valida, mida me teeme tunnis, ja seega tuleks vastutus oma käitumise eest.
Kui lobisemise teema on aktuaalne ja ääriselt huvitab õpilasi, siis me võiksime raisata paar minutid koos arutlemiseks. Sellest võiks isegi teha ülesannet. Kui on vene keele tund, siis pakkuks uut leksikat ja kasutaks seda ülesannetes reegli selgitamisel. Kirjanduse tunnil võiks tuua näiteid raamatustes, kus see teema on mainitud, ja läbi viia väikest diskussiooni.
Kui tegemist on väga aktiivse klassiga, siis tunnil ma keskenduks suulistele ülesannetele ja rühmatööle, et õppilased saaksid väljenduma oma energiat samaaegselt õppides.
2. Tähelepanu hajumine ülesandelt
Ma kindlasti kontrolliks, kuidas ma selgitan ülesandeid. Kui klassis on võimalik teha presentatsiooni, siis ma kirjutaks slaidil, mida tuleb teha ja viiks ka näide (kui ei ole arvutit, kasutaks tahvlit ). Samuti ma moodustaks tööd nii, et tunni teema oleks seotud laste huvidega (nt grammatika ülesannetes kasutaksin õppilastele lähedast leksikat ja teemat).
Tähtsaks pean, et ülesannete tüübid pidevalt vahetaksid. Nii õpilased ei jõua väsida ja igavleda. Õpilased võiksid nii kirjutada kui ka rääkida ja kuulata tunnis ja õpitav teema jääks paremini meelde.
Kui on tegemist suhteliselt väikeste lastega, siis võiks proovida vahetada nende tavalisi istekohti , et kaoks kiusatus naabriga suhelda ja ülesandest kõrvale kalduda.
3. Arenev vastasseis
Kui tegemist uue klassiga, kellega ma kohtun esimest korda, siis kindlasti ei läks avalikult konfliktile. Ma paluksin õpilaselt rääkida olukorrast pärast tundi ja ei sega kaaslaste tööd. Nelja silma all räägiks ausalt oma arvamust situatsioonist ja kuulaks õpilase pretensioone, lõppuks pakkuks koos leida lahendust , mis rahuldaks meid mõlemat. Muidugi ebakorralik käitumine nõuab märkamist ja karistamist, kuid sanktsioonid ei pea olla üleliigsed ja kindlasti tuleb seletada, mille eest õpilane saab karistust. Ma arvan, et inimlik suhtlemine mõjub paremini kui autokraatne agressiivsus ja et õpilase arvamusega tuleb arvestada. Nii ta näeb õpetajas inimest, kellega võib arutleda probleeme, seega ei ole põhjust tülitsemiseks.
Kui tegemist klassiga, kus ma olen õpetanud juba aastaid ja tean õpilaste iseloomu, ja konfliktis osaleb terve õpilaste rühm, siis võiks organiseerida diskussiooni, et arutleda, millega täpselt nad ei ole rahul. Sest asi võib olla mitte õpilastes, aga minu oma õpetamismeetodis, mis üldse neile ei sobi.
4. „Sündinud“ õpetajatest
Muidugi mõnedel on anne „olla õpetaja“, aga isegi neil oli vaja aega, et ära teenida õpilaste tähelepanu ja lugupidamist. Noorel õpetajal lihtsalt ei ole veel praktikat, aga see on ainult aega küsimus. Kui ma lähen esimest korda tõeliselt kooli töötada, siis proovin paralleelselt klassikalise õpetamismetoodikaga kasutada uudseid nippe, mis olen uurinud ülikoolis. See võiks esmalt imestada õpilasi ja äratada nende tähelepanu, et edasi me saaksime leida sobiva suhtlemisviisi.
Teiseks ma küsiks nõuannet kolleegidelt, kuidas nad praktikas tegelevad klassiga, sest reaalsus võib tõsiselt erineda teoreetilistest teadmistest. Hea suhtlemine teiste autoriteetsete pedagoogidega võib ka veenduda õpilasi anda mulle šansi.
Viimaseks tuleb lihtsalt ära elada proovi panemist perioodi (nagu ma mäletan kooli ajast, iga uue õpetaja jaoks oli meil katsetused). Ma arvan, et rahu ja hea tuju säilitamine on parem sõber sel ajal.
5. Väikesed nihelejad
Ma mõtleksin, kuidas paigaldada mööbel klassis, et lastel oleks mugav seal aja viibida. Kui tegemist on hüperaktiivsete lastega siis võiks aidata võimlemisharjutused enne tunni algust või tunni keskel ülesannete vahel. Ülesannete tegemiseks oleks kindel piiratud aeg, kui töö ei ole valmis nende mittekuuleka käitumise pärast, siis see jääks koju tegemiseks. Võib olla nad lihtsalt ei ole harjunud õppimisega ja kohal istumisega. Siis ma räägiks õpilastele, kuidas parandada õppimisoskusi, et saada paremaid tulemusi ja hindeid.
Niisuguste õpilaste sobiks rühmatöö, kus nad peaksid arutelu lõpus esitada presentatsiooni nii, et iga rühmliige saaks rääkida. Võistlus teiste rühmadega võiks aidata neile keskenduda probleemi lahendamisel.
6. Põrgulik klass
Uues koolis uue klassiga ma kindlasti küsiks kolleegidelt õpilaste käitumisest. Kui on teatud, et klassis on probleemid distsipliiniga, siis katsuksin esimesest tunnist olla enesekindel ja range. Ma räägiksin käitumise reeglitest klassis ja mis juhtub, kui neid ei täitakse. Kui on võimalus, siis vormistaks neid ilusti paberil ja riputaks üles stendil .
Kui tegemist on ainult ühe probleemse lapsega, siis uuriksin, kuidas ta suhtleb teiste õpetajatega, kas tal on probleemid, mis ei ole seotud kooliga . Siis prooviksin rääkida temaga käitumisest klassis, mida ootan temalt ja kuidas see võib mõjutada tema õpiedukust. Selle juures rõhutaks, et ma ei näe temas parandamatu koletist, vaid inimest keerulises situatsioonis.
7. Tasakaalustatud suhe
Ma ikkagi arvan, et head suhted õpilastega aitavad õpetamisprotsessi. Eeskujuks minu jaoks on minu keemia õpetaja, kellega kogu klass suhtles väga soojalt. Tähtis oli see, et ta oli tõesti huvitatud oma aine õpetamises ja õpilastega suhtlemises. Ma arvan, et see soodustas tööd klassis, sest me ei kartnud esitada küsimusi ja käia konsultatsioonides, kus võiksime küsida nõuannet mitte ainult õpetava aine kohta. Nii et ma prooviksin näidata klassile, et muidugi on käitumise reeglid, aga nad ei pea mind pidama robotiks, kes ainult edastab teadmisi.
8. Negatiivne klass
Kui esialgu kõik oli normis , siis uuesti vaataks, kuidas ma esitan informatsiooni, kas ülesannete tüübid sobivad õpilastele või on muutunud rutiinseteks ja igavateks. Et teada saada, mis neile oleks huvitav, ma paluks klass välja mõtlema ükskõik misssugulisi tüübi ülesandeid (muidugi seotud ainega). Pärast võiks organiseerida hääletust, missugune ülesanne neile meeldib rohkem (selle juures õpilased võiksid „kaitsta“ oma ülesandeid, reklaamida ja tõestada, miks just nende ülesanne on parem).
Kui õpilaste probleemid ei ole seotud minu ainega, siis prooviks luua positiivset õhkkonda, et nad võiksid unustada stressidest ja keskenduda õppimisel. Lisaks negatiivsel perioodil mitmekesistaks meie tunde: kutsuks külalisõppejõudu või organiseeriks temaatilist õhtu.
9. Kui sanktsioonid ei toimi
Kui õpilane ei käitu korralikult, ma räägiks temaga peale tunni. Kõigipealt küsiks, ka ta saab aru, mida tema käitumises on vale. Kui ei, siis seletan, milles on probleem. Siis küsiks tema käitumise põhjusest ja võimaliku lahendusest. Ma teen kindlaks, et õpilane saab aru mille eest teda karistatakse.
Karistuse ja kiitmise süsteem peab olema võrdne iga õpilase jaoks: nii „paadunud korrarikkuja“ kui ka tavaliselt pailapse jaoks. Nii õpilased näeks võrdset suhtumist ja neil oleks vähem põhjust kahtlemiseks otsuse õigluses.
Kui tegemist on väikese segamisega, siis prooviksin reageerida naljaga, mis säiliks positiivsust ruumis. Nii õpilane näeks, et niisugune käitumine ei häiri mind ja loobuks sellest.
10. Väga varieeruvate võimetega klass
Ma siiski teeks erineva keerulisusega ülesandeid. Õpikutes eriti rasked ülesanded on tähistatud tärniga, nii et andekad õpilased võivad neid teha, kui teised tegelevad tavalistega. See annaks aega materjali seletamisele nõrgemate õpilaste jaoks.
Parimatele õpilastele võib pakkuda teha projekti valitud teemast ja hiljem esitada seda tunnil. Võib olla eakaaslaste selgitamine tunneks arusaadavam nõrgematele.
Meie koolis olid ka lisatunnid teadmiste laiendamiseks ja olümpiaadidele valmistamiseks. See oleks ka viis toetada õpilase huvi aine vastu ja võimaldaks aidata nõrka õpilast.
11. Laps, kes ei tööta
Kui laps ei tööta, siis ümber istuks teda õpetaja laua lähedamaks, et kontrollida, millega ta tegeleb tunni ajal. Nii on lihtsam ka anda lisa selgitusi harjutuste tegemise ajal. Niisugune lisa tähelepanu võib näidata õpilasele, kui tähtis on minu jaoks tema edukus aine õppimises ja ta võib minu abile loota.
Samuti ma määraks, kui palju peab olema tehtud tunni lõpuks. Kui ülesandeid ei ole tehtud laiskuse pärast, siis see peegeldub hinnas.
12. Liiga emotsionaalne õpetaja
Ma püüaks juba algusest jaotada tööd ja isikelu, et emotsionaalsed probleemid töölt ei piinaks mind kodus. Nii ma võiks järgmisel päeval uut hinnangut anda olukorrale ilma liiga emotsionaalseks muutumiseta.
Kui tunni ajal stress on liiga suur, siis, kui on võimalik, väljuks ruumist ja teeks rahustavaid hingamisülesandeid (aitäh, jooga !). See ka annaks lastele aega mõelda oma käitumisest ja meelestada end töö tegemisele. Eriti rasketel päevadel ma veedaks vahetunni lihtsalt istudes ja lõõgastudes, et jõudu koguda.
13. Liiga väsinud, et õpetada
Kui tunneks, et olen liiga väsinud rääkimiseks ja seletamiseks, siis valmistaksin iseseisvat tööd eelmise tunni kontrollimiseks. Nii saaksin endale tunni puhkamiseks. Pikaajaliselt planeeringus jätaks kõige pingelist semestriaega õpilaste projektitööde/ettekannete/esitluste jaoks.
Oleks tore, kui kodus mind toetaks perekond ja sõbrad, et koju tulles ma ei pidanud kohe rutiiniga tegeleda, vaid saaks istuda ja telerid vaadata. Ma kindlasti jätaks aega ainult enda jaoks, sest mulle on väga tähtis mõne aega lihtsalt üksinda olla.
14. Häälest ära
Ma tean, et vestluse käigus mu hääl muutub kõvemaks. Nii et tunni ajal ma pean seda pidevalt kontrollida, ja ma loodan, et ajapikku mul tekib harjumus rääkida hääle kõrgendamiseta.
Tunnil ma vaheldaks ülesannete tüübid, nii ei peaks kogu aeg rääkida. See lubaks ka häält taastada ja järgmist teemat selgitada. Vahetunnil püüaks juua tervendavat teed, see raviks kurku ja annaks lisajõudu.
15. Kool mu mõtteis
Kuna ma alati muretsen, mida ma võiks paremini teha, siis mul on juba välja töötatud harjumus ümber lülitada mõtete käik. Nii et hoida oma mõtteid koolist eemale, ma mõtleks näiteks mida tuleb teha kodus, kuidas ma veedan vaheaega jne. Isegi kui mõtted koolist asenduvad kodu muredega, lõppude lõpuks ma jõuan millega positiivseni.
Samuti ma teeks märkmeid, mida ma pean tegema ja mis on juba tehtud. Nii ma saaks kontrollida, kas ma unustasin midagi tähtsat.
16. Paberitöö
Ma prooviksin iga päev veidi paberitööd teha, et lõpus ei peaks muretsema sellest. Kõige tähtsad asjad ma täidaks esmajärjekorras, teistega tegeleks vaba aja ilmumisel . Aitaks ka süsteem töölaual, kui tähtsad paberid asuvad kindlas kohas ja nende maht ei ületa aegsasti määratut. Ma pidevalt kontrolliks, et ebavajalikud paberid ei risustaks tööpinda. Kui on võimalik, siis tegeleks arvutil vormistatud dokumentidega. Niiviisi suur paberi hunnik ei suruks mind maha emotsionaalselt ja mul ei tekkiks hirm tööd alustada.
6