Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Niisuguseid metsi leidub Pedja ja Pede jõe kallastel. Tänu metsameeste arukusele on Alam-Pedjal säilinud ka mõnekümne hektari jagu algupärast salumetsa Altnurga saarik. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. Vaid ühe
Rästikud ja sisalikud on rabadele iseloomulikud roomajad. Rästiku nägemine soos pole siiski igapäevane. Endla Loodsukaitseala kodulehekülg [http://www.endlakaitseala.ee/?id=628]05.10.10 9 Taimed Looduskaitsealalt on teada üle 460 soontaime liigi. Samblikke on leitud 130 liigist. Erinevaid samblaid on 165, neist turbasamblaid 24, nii mõnigi Euroopas haruldane nende hulgas. Rabad on liigivaesed, rohkem liike on soosaartel, allikate ümbruses ning vähestel niitudel. Viljaka mullaga kühmudel ja künnistel asuvad soosaared erinevad rabadest üllatavalt. Mõnehektarises salumetsas on loendatud 88 erinevat taimeliiki. Endisel puisniidul Salus võib juulis näha õitsemas Eestis harva esinevat parasiittaime - ohakasoomukat. Iseloomulik on lubjalembeste taimede esinemine allikajõgede kallaste kooslustes sinine kuslapuu, pääsusilm ja lubikas nende hulgas.
ehk Oandu, Mustajõgi ja Poruni ehk Borovnja jõgi. Alutagusel on väga tihe kuivenduskraavide võrk ning palju on kaevanduste ja elektrijaamade kanaleid ja paisjärvi. Muld ja taimkate. Valitsevad leedemullad, soostunud leetmullad ja soomullad. Lääneosas ka soostunud kamarmullad. Ka lodu-, palumetsa soo-, glei- ja mitmesuguseid liivmuldi. Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Huvitavamatest taimekooslustest tuleks nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri
Tüüpiline Alutaguse alustaimestk Taime- ja loomakuningriik Mets sügiskasukas Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad soo-, glei- ja mitmesugustel liivmuldadel. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Lopsakad salumetsad vastavad kõige paremini inimeste kujutlusile ürgmetsast, niisama puutumatud laane-, palu- ja rabametsad jätavad aga vähem "ürgse" mulje. Laanes on alusmets hõre ja liigivaene. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik
Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. 2.Endla Kaitseala, mille pindala on 10108 ha, moodustati 1985. aastal Eesti kesk- ja idaosale iseloomulike soode ja soosaarte ning Pandivere kõrgustiku lõunanõlva karstiallikate säilitamiseks. Kaitse all on
Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik. Kaljukotka nägemine looduses on õnnelik juhus – ta on tuntud rahuarmastaja ja hoiab inimasulatest eemale. Eestis elavad kaljukotkad esindavad unikaalset asurkonda, pesitsedes siin kaljude ja mägede asemel üksikutel soosaartel ja rabaservadel kasvavatel toekamatel puudel. Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka kuusele või haavale. Kaljukotkas ei rända, aga noorlinde võib siiski hulkumas näha. Sügisel ja talvel laiendavad kaljukotkad oma jahialasid, siis teevad ka vanalinnud pikemaid retki naabersoodesse. Pereelu. Kotkad elavad paaridena ja hoiavad oma pesa aastakümneid, mille jooksul võib pesa kerkida üle kahe meetri kõrguseks
jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I). Suhted naaberrahvastega olid üldiselt rahumeelsed, ehkki oma aja kommete kohaselt korraldati üksteise juurde aeg-ajalt röövretki. Vaenlaste eest otsiti varju linnustes, pelgupaikades metsades ja soosaartel. Nende harvadel puhkudel, kui vastased mõnd linnust piirama hakkasid, piisas sageli lunamaksust (Adamon, A. ja Karjahärm, T. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Vene kroonikais nimetatakse sääraseid väljapressimisi maksukogumiseks. 12.sajandil püüdsid venelased rohkete sõjaretkedega Eestit tagajärjetult alistada ning mõnikord neil õnnestus vallutada mõni tähtsaim linnus(näiteks 1191-1192 Tartu
Tähelepanu väärivad alal esinevad lammi- ja lodumetsad (Lapp, 2001). Perioodiliste üleujutuste viljaka toime tõttu olid praktiliselt kõik siinsed jõelammid kunagi kasutusel luhaheinamaadena, millele andsid kauni maastikulise ilme põlistammed. Kevadisel tulvaperioodil on jõelammid linnurikkad, kuid haudelinnustik on seal üsna vaene. Soomaa soised metsa ja lammid on väike-konnakotka, musta- 11 toonekure armastatud elupaigaks, soosaartel pesitseb kaljukotkaid. Haruldastest imetajatest leidub Soomaal lendoravat ja laane-karihiirt (Kuresoo, 1998). Endla soostik Pandivere kõrgustiku servaalal asuv 8050 hektari suurune soostik on Eesti kõige paremini uuritud sookompleks (Kuresoo, 1998). Tänaseks on mõistetud, et veeküllus on sealse looduse suurim väärtus. 1981 aastal võeti soostiku keskosa kaitse alla (Leito, 2003). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008).
1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus. o Eesti talurahvas sõjaaastatel. Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara
7. TURISM Turistidele on raba kui unikaalne looduslik kooslus kättesaadavaks tehtud arvukate õpperadade ja laudteede rajamisega kaitseala servaalale. Aastas külastab looduskaitseala umbes 1500-2000 huvilist. Alale lisab atraktiivsust ka seal asuv Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi Tooma soojaam. Kuna asustus on väga hõre ja koondunud kõrgematele künnistele ja jõgede äärde, siis selle piirkonna loodus loob eeldused üksiktalude asustamiseks soosaartel ning turismi arendamiseks Endla looduskaitsealal [3]. Vallas tegutseb Kuremaa tervisekeskus, mis pakub aastaringselt majutusteenust, ujumis-, sauna-, spordi- ja jõusaali võimalust. Kuremaal on ka SA Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus, mille hallata on Kuremaa loss ja muud mõisakompleksi kuuluvad hooned, Kuremaa park, supelrand koos puhkealaga ning tuuleveski. Lisaks Kuremaa supelrannale on võimalik käija ujumas ka Jõgeva alevikus Pedja jões ning Laiuse paisjärves [3]. Ise olen
Neist tähelepanuväärseim on ida-võsalill, mille ainuke teadaolev kasvukoht Eestis ongi Puhatu. Muidugi leidub Puhatu soostikus iseloomulikke ja tavapäraseid madalsoo, raba ja siirdesoo taimi [], [] Sealsed soomaastikud teevad vaheldusrikkaks metsatukad. Loode osas leidub palu- ja nõmmemännikuid, lisaks võib Konsu järve lähedal leidub paari kilomeetri jagu märgasid metsasid. Mitmetel väiksematel soosaartel nagu Kasniku, Heinsoo ja Kuivasaare võib leida põlis- ja loodusmetsasid. Puhatus esineb ka omapärast soomaastikku lage älveraba.[],[] Joonis 14 Ida-võsalill ( http://www.h4.dion.ne.jp/~yonechan/LOVELOG_IMG/oyamafusuma.jpg ) Loomastik Loomastik on suhteliselt arvukas ja liigirikas, kuid mida kaugemale soo enda arengus jõuab, seda vaesemaks ta jääb. Teadaolevalt elab Puhatul kahte liiki kahepaikseid ja roomajatest 4 liiki kõik on kaitse all
Venelased said Peipsi järve oma kontrolli alla. 1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus. Eesti talurahvas sõja-aastatel. Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale
Tugevatest ja libedatest vahtrakiududest valmistati kangasugadele piisid. Kuid kõige rohkem leidsid libedast vahrapuust liistud kasutamist viljatuulamise sarjade põhjadena. Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim, vanad puud annavad kuni 10 kg mett. H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40...50 cm kõrgusse aastas. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v
1702. a. said rootslased taas Valga lähedal Hummuli mõisa juures venelastelt lüüa. 1703. a. rüüstasid venelased Ida-Eestit, võtsid vange, hobuseid ja veiseid. 1704. a. mais sattus Rootsi laevastik Peipsi peal venelaste lõksu, kes said Peipsi oma kontrolli alla. 1704. a. juunis alustas Peeter I uuesti Tartu ja Narva piiramist. Tartu kapituleerus ja Narva vallutati. Eesti talurahvas sõja-aastatel põlluharimine ei edenenud, inimesed varjusid metsades ja soosaartel. Talupoegade koormised kasvasid, sest nemad pidid sõjakulud katma. Toimus talurahvarahutusi, kus keelduti koormistest ja rööviti mõisa vara. Eesti talupoegi prooviti värvata Rootsi sõjaväkke. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi. Põhjasõja ajal võeti Rooti vägedesse umbes 15000 eestlast. Sõga jätkub 1708. a. toimus lahing Vinni alal, mille rootslased jälle kaotasid. Kõik Tartu ja Narva linnakodanikud
LP-del väga palju põuakrtlikke liivadel. Liivadel sageli Bh-profiil mitte väga selge. Lkg-l selgem ja
tihenenud, laseb vett läbi.
I. Leetunud
1. LkI E <5cm, B raskesti eristatav A-B-C (A-EB-C) profiil EB>A; A<20cm; BC
2. LkII A-E(EB)-B-C, E 5-15 cm või E>A; EB>A; A<20 cm; B ei ole värvuselt eristatav,
vähe tihenenud
3. LkIII E >15 cm; E
inimese paigaloleku ajast 2. inimese tegevuse intensiivsusest (paksemad Tartu linnuses kuni 4m) 3. hävingute hulgast (hävinud hoonete kiht lükatakse laiali, et uued peale ehitada) Nt. Kesk-Aasias on kuulturkiht mõnes kohas 30m paks (nim tellideks). Hooned savist st. peab vastu 20 aastat, lagunemisel ehitati uus hoone kohe peale Kinnismuistised: 1. Elupaigaga seotud asulad (mõisad), avaasulad, kindlustatud asulad, linnused,, järveasulad (põhjas palgid), pelgupaigad (soosaartel, koopad) 2. Matusepaigad 3. Majandusliku tegevuse tagajärjel tekkinud 4. Kultuslikud muistised 5. Liitlemisega seotud muistised Kui spetsiaalselt valitud kohas, siis linnus, niisama suvalisel kohal, siis kindlustatud asula. Mõisate kohat info napp, ilmselt varasemal ajal palkidest. Matusepaigad: 1. Maahaudadega matus 2. Hauaehitis enamasti maa peal 3. Segavariant kahest esimesest, nt maetud maasse aga maa peal veel mingi ehitis Matmisviisid: 1. Laibamatus 2
põuakrtlikke liivadel. Liivadel sageli Bh-profiil mitte väga
selge. Lkg-l selgem ja tihenenud, laseb vett läbi.
I. Leetunud
1. LkI - E <5cm, B raskesti eristatav A-B-C (A-EB-
C) profiil EB>A; A<20cm; BC
2. LkII - A-E(EB)-B-C, E 5-15 cm või E>A; EB>A;
A<20 cm; B ei ole värvuselt eristatav, vähe
tihenenud
3. LkIII - E >15 cm; E
Tugevasti (e. mõõdukalt) leetunud mullad LkIII: Ea>A, Ea+EaB>A, Ea>15 cm, Puudused põlluna kasutamisel: EaB>30 cm, A20 cm, B tihenenud 1. ajuti tekkiv ülavesi piirab agrotehniliste võtete õigeaegset rakendamist, kevadel (O) A Ea (EaB) Bhf - C sügisel märg, suvel põuane 2. madal Hu- ja Ca-sisaldus nõrk struktuursus, madal T, probleemid väetamisega Moreenil Lk üliharva soosaartel, soostunud alade kühmudel künnistel 3. tihese teke künni- või Egl horisondi alla kõrvaldamiseks vaja sügavkobestamist, Suurem osa haritud ja seejärel uuesti metsa alla Ea ja A vahekord muutunud kuivendamine ei aita Rohkem liivadel, kus võib esineda Ea-ta: Metsas nimetatud asjad puuduseks ei ole A Bf C
o Eestis omalaadne n.-ö. Deltapiirkond · Kastre-Perevald (Järvselja) · Mehikoorma künnisest lõunasse, valdavalt põllustatud alad o Räpina polder · Värska orglant · Piirissaar · Räpinast lõunas madalsood, üksikud liivakühmud, millel asustus · Beresje, ainuke vanausuliste küla Lõunapool Emajõe suuet · Asustus o Enamasti seotud Peipsiga o Vanausulised (Kolkja, Varnja, Kasepää, Piirissaar, Beresje) o Emajõe Suursoos soosaartel üksiktalud o Emajõest lõunapool segaasustus (Mehikoorma, meerapalu, ajalooliselt kuulunud Võrumaale) o Võhandu suudest lõuna pool setud 9.10.13 Lõuna-Eesti maastikuvaldkond Lõuna-Eesti tunnusjooned · Kõige kõrgem ala · Tänapäeva ja aluspõhja reljeefi suur vaheldumine · Devoni avamusala · Akumulatiivsed saarkõrgustikud · Mitmesesised pinnavormistikud · Selgelt väljendunud ürgorud
maksis kahjutasu, Rootsi sai õiguse Eesti ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada tollal märkimisväärselt suure summa eest teravilja Eesti talurahvas sõja aastatel: Eesti talurahvale tõi sõda kõige rängemaid kannatusi, hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine juba Põhjasõja esimestel aastatel püüdsid paljud perekonnad asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse, inimesed varjusid ka metsades ja soosaartel sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse, läbiminevad väed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja, talumehi nõuti pidevalt appi ka kindlustustöödele, kurnavad olid sõjavägede majutamis ja küüdikohustused juba 1700. a toimus siinseal talurahvarahutusi, enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka
Tugevatest ja libedatest vahtrakiududest valmistati kangasugadele piisid. Kuid kõige rohkem leidsid libedast vahrapuust liistud kasutamist viljatuulamise sarjade põhjadena. Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim, vanad puud annavad kuni 10 kg mett. H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40...50 cm kõrgusse aastas. 2004. a. metsakorralduse andmete järgi on meie metsades vahtra üldtagavara 597000 tm, millest 85000 tm kasvab riigimetsades ja 512000 tm erametsades. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on
Läänemaa on kaotanud 82,8% rahvastikust, Harjumaa 80,3%, Järvamaa 70,5%, Virumaa 70,4%. Hiiumaa ja Vormsi suremus oli väiksem (Hiiumaal ca 50%, Vormsil 26%). Katk nõuab hinnanguliselt 200 000 inimelu. Jõuame rahvastiku arvu poolest tagasi 13. sajandisse. 2 09.09.2009 Esimesed revisjonid kannatasid eelkõige seetõttu, et kõik inimesed ei olnud neis kajastatud. Paljud olid põgenenud, end peideti soosaartel jne. 1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed inimesed küüditatakse. Küüditati eelkõige saksa elanikkonda, saksa rahvastiku osakaal eesti rahvastikus oli suhtleliselt väike (ca 90% oli etnilisi eestlasi sel alal), 10% juurde tuleb lisaks sakslastele arvestada rannarootslasi, venelasi ja teisi väiksemaid rahvusgruppe. 1712. aastal jõuti seega 12.-13. sajandisse. 18
niiske, vähe hapnikku, turvas on väga happeline). Soos saavad elada vaid vähesed putukad (vähe taimi toiduks). Soo elukoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed). Linnuliikidest nt sookurg, teder, rukkirääk, rohukurvits jne. Arusisalik, rohukonn, kärnkonn, ämblikud, kiilid, sääsed, ujurid, süüa käivad otsimas ka suuremad loomad nt metskits, põder. Soode ääres elab rästik, kaljukotkas, rabapüü. Soosaartel mäger, rebane, hunt. Karu kui ta käib marju söömas. Mis on soo? Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri. Liigniiskuse tõttu on lagunemine soos väga aeglane ning osaliselt lagunenud taimede ja loomade jäänused moodustavad turbakihi. Turba tekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt tarnad, villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad (kanarbik, leesikas, sookail)
annaabi.ee 
