ka enda raha. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega vagunid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Osad soomusrongid olid veel kahkordse seinaga vagunid, mille seinte vahel oli liiv, ning mõnet vagunid olid veel kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidel olid kahurid ning rongid olid varustatud kuulipildujatega. Esimene soomusrong valmis 27.novembril 1918. Esimene soomusrong polnud eriti kaitset pakkuv ning see tõttu järgmiseid soomusronge täiendati. Seinte vahel ei kasutatud enam lahtist liiva, mis sõidu ajal välja pudenes vaid kasutati seinte vahel liivakotte, osa vaguneid kaeti lehtrauaga. Hiljem hakati kasutama liiva asemel niinimetatud katlarauda, mida leidus laevatehastes. Lisaks kasutati veel enamasti kitsarööpmelistel soomusrongidel vene kaevikukilpi Lahinguvaguneid oli kolme tüüpi: dessant-, kuulipilduja- ja suurtükivagunid Dessantvagunis olid eluruum ja magamisasemed
esimene ja viimane vagun. AJALUGU Soomusrongide kasutus Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860. aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongide kasutate Eesti Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpalised ja kitsarööpalised soomusrongid eri suundadel, ega olnud allutatud ühtsele juhtimisele. Laiarööpaliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Karl Parts (ja peale tolle haavata saamist kapten Anton Irv). Ning kitsarööpaliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Albert Peters. Pärast Valga raudteesõlme vallutamist 1919. aasta veebruaris, kui
sõjasaagiks langenud suurtükkide näol, mis puudusid Vabadussõja algul täiesti , väga palju langes Eesti meeste kätte Vene raskekuulipildureid maksim, mis olid lihtsalt käsitletavad ja väga effektiivsed ning töökindlad. Eestlaste relvapark laienes sõja ajal ka Taani-ja Prantsusekergekuulipilduritega. Sõja algul langes Eestlaste kätte 40 suurtükki, hiljem sõja käigus osteti neid ka Suurbritania käest laenu eest, lisaks sellele ehitati veoautodest soomusautosid, ning soomusronge. Soomusrongide idee tekkis Kopli jaamas, kui ühel patrullkäigul avastasid reservohvitserid mõned vagunid mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. lisaks sellele olid kahel vagunil peale monteeritud 3 tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud. Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Algas soomusrongide ehitamine. Kangelased sõjas: · Kindral Johan Laidoner sündis 12
Soomusrongid Priit 9a Soomusrongide vajalikkus Eesti vajas kaitseks uut relvastust ja sõidukeid otsustati hakata ehitama soomusronge Johan Pitka eestvedamisel VäikePatarei tänaval, kus vagunid soomustati ja varustati. Ehitust alustati 1918. aasta novembris. Soomusrong nr 1 ohvitserid Ehitus Eesti soomusrongidel puudus terassoomus, kaitseks olid kas liivakotid või vagunite kahekordsed seinad, mis olid täidetud liivaga. Eesti sõjaväe Soomusrong Nr. 1 Vabadussõja ajal Relvastus Soomusrongide relvastus: § Mõlemal pool rongi suurtükiplatvormid §
vastupealetungile........................................................................................................................... ....................................................................................................................................................... ......... 3.....hea ettevalmistus.................................................................................................................................. .............. Sest:........ehitati soomusronge ja need olid väga vajalikud........................................................................................................................................ .................................................................................................................................................... 5. Millist sündmust on kujutatud pildil ja millal ning kus see aset leidis? Selgita sündmuse tähtsust Eesti iseseisvumisele! Millist tähtsust omab käsitletud sündmus tänapäeval
Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24.02 1918 Vabadussõda 28.11.1918- 2.02.1920 Tartu rahu 2.02.1920 Landeswehr'i sõda juuni 1919 Eesti I põhiseadus 1920 K. Pätsi riigipööre, vaikiva ajastu algus 12.03.1934 Pätsi välimine presidendiks 1938 Vabadussõda- Sõda kaitsmaks vastväljakuulutatud Eesti vabadust. Toimus 28.11.1918- 2.02.1920 Eesti vitis vabadussõja, sest: 1. eestlased sõdisid iseseisvuse eest 2. eestlased kasutasid soomusronge, mida vevelased kasutada ei saanud kuna Narva sild oli õhku lastud 3. eestlasi juhtisid head juhid nagu Laidoner, Pitka 4. sundmobilisatsioon 5.
suure osa Lõuna- ja Ida Eestist s.h Narva, Rakvere, Tartu, Võru ja Valga, siis 1919 aastal, mil Punased olid jõudnud Tallinna alla muutusid asjaolud eestlaste kasuks. Eestlased alustasid Laidoneri juhtimisel hoogsalt vastupealetungi, millest võtsid ka osa siinsed venelased, baltisakslased, soomlased, kui ka Tallinna all Inglise laevastik. Samuti muutusid ka tänu kinni tuisanud maanteedele väga oluliseks raudteed. Tallinnas oli eesti sõjaväele ehitatud ka mitmeid soomusronge, Vene soomusrongid aga Eestisse ei saanud, sest Eestist lahkudes olid sakslased Narva silla õhku lasknud. Nende sündmuste tagajärjel vallutasid eestlased veebruari lõpuks tagasi suurema osa Eestist. Paju lahing Väga raskeks osutus aga Paju lahing mis toimus Tartu ja Valga vahel Paju mõisa juures, mille alguses sai surmavalt haavata Kuperjanovi partisanipataljoni juht Julius Kuperjanov (Tema järgi ka J.Kuperjanovi tänav Tartus).
Kindlasti ei oleks meeldinud meie liitlastele, kui me oleksime kaotanud, vaatamata nende abile. Lahingutes olid eriti edukad meie soomusrongid, kõige silmapaistvamad olid soomusrongid, mis sõitsid Narva ja Tallinna vahel. Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka, tema juhtis soomusrongide ehitust. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega ja seal olid laskeavad, kust oli võimalik lasta. Soomusrongidega oli meil Venemaa ees eelis, kuna Venemaa ei saanud kasutada soomusronge, sest Narva raudteesild oli õhku lastud. Talvel saime me tänu soomusrongidele kergesti oma vägesid ümber paigutada, sest teed olid täis tuisanud ja teede kaudu oli raske seda teha. Meil oli suhteliselt hea raudteevõrgustik, arvestades meie seisu. Kindel eelis raudteel andis lootust mõlgutada mõtteid sõja võidust. Mainimata ei saa ka jätte , et eestlastel oli motivatsiooni oma iseseisvumise pärast võidelda. Lisaboonuseks oli maareform, mida lubas valitsus
Soomusrong NR.1 Soomusrong nr. 1 Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860datel aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongid on tänapäevaks kadunud väeliik. Nüüdsed sõjad neid enam ei vaja. Eesti Vabariigi sünni juures oli neil aga väga kaalukas osa. Peab tegema väikese täpsustuse, sest soomusrongide väeosa nimetati esialgselt divisjoniks ja diviisiks sai ta alles 23. aug. 1919. soomusrongide isaks aga nimetatakse meremees, kontraadmiral Johan Pitkat, kelle ideel ja ettevõtmisel asi teoks sai. Kõige legendaarsemaks meheks sai aga soomusrongide divisjoni
Ta ühineb rahvuslikult meelestatud jõudude poolt seltside ja ühingute baasil loodud Eesti Liiduga ja hakkab organiseerima eesti sõdurite toomist Venemaalt Eestisse. 18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust. Kaks nädalat hiljem sõitis rindele juba teine soomusrong. Kokku valmistati Eesti Vabadussõja ajal ja võitlesid rindel neli laiarööpalist ja üks kitsarööpaline soomusrong. Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. Esimene mereväe lahinguvõimega
eestlaste soov iseseisvust kaitsta. Sõja algus : algab Narva vallutusega, eesti kommunistid kuulutasid Narvas välja töörahva kommuuni- juhtis Jaan Arvelt. Eesti armee sünd : Abi saadi Inglismaalt 12 sõjalaeva. J. Laidoner tuli Venemaalt Eestisse sõjaväge organiseerima. Jaanuaris sai ülemjuhatajaks. Tegevusse pandi Eestis olevad ohvitserid. Loodi Eesti Merevägi. Selle ülemjuhatajaks sai J. Pitka. Hakati valmistama soomusronge. Otsiti välisabi. Abi saadi Soomelt, Rootsilt ja Taanilt. Eestlased lubasid, et kes läheb sõtta see saab maad. Eesti vabastamine : 1. veeb. löödi enamlased välja Võrust. Veeb. keskel alustas Punaarmee uusi katseid Eesti vallutamiseks. Landeswehr´i sõda : koosnes baltisakslastest. Baltisakslased korraldasid Lätis riigipöörde ja kukutasid Ulmanise valitsuse. II etapp- Võnnu lahing. Algas sakslaste pealetungiga.
puhastada. Eesti väed aitasid lätltastel oma väeosad luua ning nagu oli ette arvata siis konflikt Ulmanise valitsuse vaenulikku Landeswheriga oli vältimatu. Mai alguseks oli Landeswheri armees 28000 meest kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi. Landeswher ründas 5. juunil Amata jõe sillal Eesti vägede soomusronge ja sellega oli sõjategevus Balti Landeswheri ja Eesti-Läti vägede vahel alanud. Sakslaste üldpealetung kogu rindel algas 21. juuni varahommikul ning nad saavutasid ka algul edu kuni Eesti väed alustasid vastupealetungiga järgmisel päeval ja 23 juunil saavutati tähtis võit Võnnu all ning peale seda sunniti Landeswhe ainult taganema. Hiljem vabastati ka Riia ja alustati vaherahu läbirääkimistega ning 3. juulil 1919 kell 3.30 sõlmiti vaherahu.
Anvelt. Sõda algas halvasti mobilisatsioon eesti rahvaväkke oli väga väike, kokkutulnud meeste võitlusmoraal oli madal. Vastase tohutu ülekaal tekitas lootusetusetunde. Sõja käigus vähenes enamlaste toetajate arv - aprillis 1919 määratles eesti rahvas end Asutavasse Kogusse. Dets 1918 tungis punaarmee eesti pinnal aeglaselt kuid pidevalt edasi. Eesti vastupanu kasvad iga päeva soomest saadi juurde relvi, ehitati kiiresti soomusronge, tuli pärispalju vabatahtlike soomest, hilejm ka rootsist ja taanist. ( moraalne mõju EI VÕEDALDA ÜKSI!) J.Laidoner eesti vägede ülemjuhataja 1919 oli punaarmee talvisest pealrtungist kurnatud ja kuna punaarmee pidas eestit nõrgaks ja nad arvasid et võidavad kohe, ei olnud punaarmee siia saatnud reserve, 1919 jaanuaris läksid eestlased vastupanutungile, 14 jaan vabastati tartu ja 19 jaan narva. Veebr allguses oli kogu eesti taas vaba.
Pitka ja soomusrongid 18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid. Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga. Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Olid ka kahekordse seinaga vaguneid, mille vahed olid täidetud liivaga Mõned vagunid olid kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidele olid asetatud kahurid. Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust. Kaks nädalat hiljem sõitis rindele juba teine soomusrong
7,7 mm kergekuulipilduja Madsen. Lahingusse sõites võeti kaasa kahurile 200-300 mürsku, raskekuulipildujale 40-50 padrunilinti a' 250 padrunit ja kergekuulipildujale 25-35 padrunisalve a' 36 padrunit. Lisaks oli kaasas veel padruneid kastides ja käsigranaate. Kokku valmis Vabadussõja päevil Tallinna Laevaehitustehases kaheksa soomusautot. Soomusrongid. Vägede vähesuse tõttu ei olnud ülemjuhataja käsutuses reserve, mistõttu kasutati selleks soomusronge (vt. LISA 7.1, 7.2) Nende alatise valmisoleku, suure operatiivsuse ning liikuvuse tõttu oli soomusronge alati võimalik koondada löögi andmiseks sinna, kus väejuhatus seda vajalikuks pidas. Kuna soomusrongid olid varustatud suurtükkide ja suure arvu kuulipildujatega, omades seega suurt tulejõudu, olid nende löögid võimsad. Rongidega koos tegutsesid selleks eraldi moodustatud jalaväepataljonid nagu Scoutspataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva
2) Tallinnasse saabus esimene välisabi Põhjamaadest (vintpüssid, kuulipildujad, suurtükid). 3) Et välislaenu saada, korraldati rahareform kasutusele võeti Eesti mark (esimene välislaen saadigi Soomelt). 4) Antanti riigid otsustasid toetada Balti rahvaid võitluses Vene bolsevikega, lootes taastada Venemaal kas monarhiat või 1917a väljakuulutatud vabariiki ning Tallinna lahte saabusid Briti kergristlejad admiral Sinclair'i juhtimisel, kes toetasid Eesti maavägede tegevust, sh soomusronge, Tallinna ja Narva vahel. Soomusrongide tegevust koordineeris Pitka. Jaanuaris suutsid Eesti rahvusväeosad vastu minna pealetungile. Soomlaste abiga võeti tagasi Narva, seejärel kandus sõjategevus üle Lõuna-Eestisse, kus samuti saavutati edu ning sõjategevus kandus edasi Läti ja pihkva kubermangu aladele. Kevadeks 1919a puhastati Eesti ala punavägedest ja alustati riigi ülesehitamist: aprilli alguses valiti Asutav Kogu (pidi
okupatsioonivõimud olid Eesti rahvusväeosad laiali saatnud ja Kaitseliit oli veel nõrk. Oli ka laskemoona ja relvade nappus. Ning rahval puudus usk sõjapidamise võimalikkusesse, valitses sõjatüdimus ja mehed ei teinud mobilisatsioonikäsust välja. Murrangu põhjused Appi tulid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud. Eestlased hakkasid vabatahtlike üksusi looma, eriti uljad olid koolipoisid gümnasistid ja üliõpilased. Liikumiseks kasutati soomusronge, kust oli turvaline tulistada ja sõdida, samas olid venelased ise Narva raudteesilla õhku lasknud ning seetõttu ei saanud nemad oma ronge sisse tuua. Ka tõi edu Laidoneri partisanivõitluse muutmine sihipäraseks sõjategevuseks. Vene valged Vene valged olid mensevikud (vähemlased), partisanid, kes olid demokraatliku riigikorra poolt. Mingi aeg olid Eesti vabadusvõitlejad ja vene valged liitlased, kes sõdisid ühiselt bolsevismi vastu. Nende juht oli Julius Kuperjanov
Olukord oli kriitiline. Suure osa vabatahtlikest mood koolipoisid. Õnneks tuli eestlastele välisabi, kelleks esimeseks sai Põhjakorpus (hilisem Loodearmee). Eesti sai abi ka Soomelt, kes saatis ka vabatahtlikke. Ning 12.12 jõudis Briti eskaader Tallinnasse. Antant toetas jõude, kes võitlesid punaste vastu, kuid kes ei toetanud Eesti iseseisvust. Kandev roll Eesti sõjaväes oli Laidoneril ja Sootsil. Hakati reorganiseerima Eesti sõjaväge, ehitama soomusronge. Punaarmee tungis peale kuni 5.1. 1919. Jaanuaris on Eesti pealetung ning kogu Eesti vabastatakse jaanuari lõpuks. Miks punased ebaõnnestusid oli see, et ei soovitud Eesti iseseisvust ning organiseeriti punane terror. Veebr 1919 puhkes Saaremaa mäss. Punaarmeele sai selgeks et Eesti rindelõik on otsustava tähtsusega. Veebruarist maini oli põhiliselt kaitsesõda. Üks põhjus, miks Eesti võitjana välja tuli oli maareform. Aprillis 1919 olid Asutava kogu valimised
Pitka ja soomusrongid 18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all.. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid. Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga. Soomusrong Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Olid ka kahekordse seinaga vaguneid, mille vahed olid täidetud liivaga Mõned vagunid olid kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidele olid asetatud kahurid. Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust.
Kokkulepitud ajaks Landeswehri esindaja Csisesse ei saabunud, küll saabus teateid Landeswehri vägede asetumisest rünnakusihiga Eesti vägede vastu. Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast seda asusid Jriki poole teele Eesti soomusrongid eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud. 6. juunil vallutas Landeswehr üsna vähese vaevaga Cesise, mida olid seni kaitsnud lahingukogemusteta polgud. Landeswehri pealetung Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid.
*Parnass- Kesk-Kreeka mäestik, kus olevat elanud muusad. Parnaslased-kirjandusliku voolu esindajad Prantsusmaal 19.saj. II poolel; vastuvooluna romantilisele lürismile taotlesid luules objektiivsust. Johan Pitka (19. veebr. 1872 - arvatavasti sept. lõpp 1944) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, kontradmiral. Osales Eesti rahvusväeosade, Omakaitse ja Kaitseliidu asutamises, juhtis mereväe moodustamist. Vabadussõja algul organiseeris soomusronge, dets. 1918 määrati merejõudude juhatajaks. Lahkus tegevteenistusest nov. 1919. Elas Kanadas 1924-1930. Oli Eestis Tarbijate Ühistu Keskliidu direktor. 1937.a. ostis Ebavere mäe lähedale talu. Viibis siin puhkepäevadel ja puhkuste ajal. Organiseeris 1944.a. Eesti viimast kaitsmist. Arvatavasti langes Läänemaal. Avaldanud trükis mälestusi. Anton Hansen Tammsaare (30. jaan. 1878 - 1. märts 1940) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis aastatel 1892-1894 ja 1896-1897
tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919. aasta jaanuari alguseks 13000 meheni. Veebruaris oli sõjaväes juba 30000 meest. Paranes ka relvastus. Nõukogude Venemaa laienemine ei sobinud Inglismaa plaanidega ja nii saatis Briti valitsus Eestile appi
Kuigi sõja vältel tuli abi paluda välisriikidelt, sujusid välissuhted peale sõda endiselt hästi. Ilma naaberriikide abita ei oleks olnud eestlaste võit kindlustatud. Kuigi suure osa võitlusest võtsid enda peale eestlased ise, ning samuti kaotasid enim mehi, premeeriti ka abistavaid naaberriike. Üle Eesti paigutatud lairööpalised raudteed andsid neile strateegilise ning sõjalise eelise, kuna oli võimalik mobiliseerida soomusronge. Peale Eesti vabastamise õnnestunud katset oli riigisisene seis väga halb. Tihti puhkes kriise ning rahval puudusid toiduvarud ning elukoht. Peale enamlaste pealetungi Narva aladele muutus Eesti peaeesmärgiks riigielu taastamine. Kuid riigisisene olukord ei paranenud sugugi. Hakkasid tekkima salaorganisatsioonid, mis üritasid alustada linnades mässe. Õnneks peatati nad ennem, kui neil oli võimalust tegutseda.
Kuigi sõja vältel tuli abi paluda välisriikidelt, sujusid välissuhted peale sõda endiselt hästi. Ilma naaberriikide abita ei oleks olnud eestlaste võit kindlustatud. Kuigi suure osa võitlusest võtsid enda peale eestlased ise, ning samuti kaotasid enim mehi, premeeriti ka abistavaid naaberriike. Üle Eesti paigutatud lairööpalised raudteed andsid neile strateegilise ning sõjalise eelise, kuna oli võimalik mobiliseerida soomusronge. Peale Eesti vabastamise õnnestunud katset oli riigisisene seis väga halb. Tihti puhkes kriise ning rahval puudusid toiduvarud ning elukoht. Peale enamlaste pealetungi Narva aladele muutus Eesti peaeesmärgiks riigielu taastamine. Kuid riigisisene olukord ei paranenud sugugi. Hakkasid tekkima salaorganisatsioonid, mis üritasid alustada linnades mässe. Õnneks peatati nad ennem, kui neil oli võimalust tegutseda.
Peagi liitus nendega veel 2 vabatahtlikku. Neile tuli nüüd püssid muretseda. Nemad mõtlsid aga et saavad vahest ka koju minna. Aga ei sõdimine hakkas pihta koheselt. Soomusrongid olid saanud liikuma ja enamlased tulistasid nüüd seal. Ka nemad olid mõnest küljest ümber piiratud. Kõik olid suures hirmus. Tulistamine vaikis sama kiirelt kui oli alanud. Mehed läksid tagasi mõisa, et sooja saada. Põletati mööblit ja raamatuid. Nüüd jäädi ootama vaid soomusronge. Seati üles ka valvetõkked, sest ka Lätist tuli vägesid võitlusesse. Peagi antigi häire, et vaenlaste eelvägi oli nende ümber. Seati kuulupildujad ning püssid valmis ja alustati hommikul lahingut. Tulistati elu eest aga vaenlastele pihta ei saanud. Kapten võttis Ahase relva (Ahas ise aitas Tääkeril kuulipildujat laadita) ja paarikümne kuuliga oli üks vaenlastest maas. Käis kibe tulistamine teiste pihta. Peagi oli näha juba oma vabatahtlike kes käruga tulid. Seal oli
Peagi liitus nendega veel 2 vabatahtlikku. Neile tuli nüüd püssid muretseda. Nemad mõtlsid aga et saavad vahest ka koju minna. Aga ei sõdimine hakkas pihta koheselt. Soomusrongid olid saanud liikuma ja enamlased tulistasid nüüd seal. Ka nemad olid mõnest küljest ümber piiratud. Kõik olid suures hirmus. Tulistamine vaikis sama kiirelt kui oli alanud. Mehed läksid tagasi mõisa, et sooja saada. Põletati mööblit ja raamatuid. Nüüd jäädi ootama vaid soomusronge. Seati üles ka valvetõkked, sest ka Lätist tuli vägesid võitlusesse. Peagi antigi häire, et vaenlaste eelvägi oli nende ümber. Seati kuulupildujad ning püssid valmis ja alustati hommikul lahingut. Tulistati elu eest aga vaenlastele pihta ei saanud. Kapten võttis Ahase relva (Ahas ise aitas Tääkeril kuulipildujat laadita) ja paarikümne kuuliga oli üks vaenlastest maas. Käis kibe tulistamine teiste pihta. Peagi oli näha juba oma vabatahtlike kes käruga tulid. Seal oli
23.12.1918 sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner Abi tuleb ka välisriikidelt suurbritannia toob relvi suurbritannia laevastik võtab kontrolli Soome lahe üle Soome (3700 meest), Rootsi, Taani vabatahtlikud Soomes lubatakse vabatahtlike kogunemist, riik ise ei saatnud neid Rootsi üksus üsna kesine Briti laevastik detsembrist Soome lahes Britid võtavad kinni ja annavad üle Spartaki ja Avtroili(Vambola ja Lennuk) Admiral Pitka organiseerib soomusronge Vastupealetung alates 07.01.1919 Veebruari keskpaigaks on Eesti enamlastest vaba enamlased otsapidi Võrus, aga surutakse nad eemale enamlased ei saavuta edu Toime on pandud mitmed veretööd, mh Tartus (19 inimest) piki raudteed rünnakud Narva suunas soomusrongide toel vallutatakse tagasi Tartu partisanide salk Puurmani mõisas kasvab vastaselt ei tohi survet maha võtta Kuperjanovi süsteem - kogu aeg pidev rünnak, midu vahepeal saab vastane puhata ja end kindlustada
veel teatavat jõudu omavad enamlased üritasid olukorda sellegipoolest destabiliseerida, korraldades raekoja platsil, Eesti Ajutise Valitsuse ees, ähvardava meeleavalduse. Olukorra päästis maja ees valvet pidanud koolipoiste salga kogupauk, ning miks ei võinud nende koolipoiste hulgas olla keegi Indrek või keegi Toomas. Pole kindlalt teada kedagi, kes sellest kogupaugust surma oleks saanud, kuid rahvahulk peletati laiali. Johan Pitka tuli mõttele hakata koostama improviseeritud soomusronge, millest hiljem kujunes Vabadussõja üks olulisemaid faktoreid. Ülemjuhataja Johan Laidoner pani maksma karmi - isegi väga karmi - korra ja asus ette valmistama vastupealetungi, sest enamlaste kahuritule sähvatused paistsid Harjumäele juba ära. Õppursõdurid, kes polnud veel rindele jõudnud, ootasid kärsitult lahingusse minekut, mis peagi juhtuski. Sageli olid nende ohvitserideks endised õpetajad nagu siin loos Ploompuu. Õpetaja oli elukutse poolest ka Julius Kuperjanov.
Augustis 1944 tuli soomepoiste rügement tagasi kodumaale appi. Loodeti, et olukord pole veel lootusetu. Ehkki lääneliitlased olid juba Teherani konverentsil 1943. aasta novembris andnud venelastele Ida- Euroopas peaaegu vabad käed, keelduti seda uskumast. Pika Hermanni torni heisati sini- must-valge riigilipp. Tallinnas organiseeris omal käel vastupanu vana admiral Pitka, kes kakskümmend aastat tagasi oli organiseerinud Eesti sõjalaevastikku ja ehitanud soomusronge. Soomest oli tagasi tulnud ka kapten Talbak, et teha kõik, mis võimalik. Samal ajal moodustas presidendi kohusetäitja Jüri Uluots salaja vabariigi valitsuse ja 18. septembril 1944 avaldati Riigi Teatajas valitsuse koosseis: peaminister Otto Tief, sõjavägede ülemjuhataja kolonel Maide, välisminister August Rei, kes oli juba Rootsis. Paljud kaasmaalased ei teagi, et enne venelaste tulekut kehtestati korrakski jälle Eesti valitsus. Imet ei juhtunud
Löödi veel linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi. Taganevad Saksa väed õhkisid enda järel Narva sillad. 27.11.1918 - Ajutise Valitsuse istungil ütles Päts, et Punaarmeele tuleb Narva juures vastu hakkata. 28.11.1918 Algas Vabadus Sõda.Sama päeva hommikul kell 5.30 algas Narvale pealetung, milles osales 12'000 punaväelast. Linna vallutamine õnnestus neil, kuna Eesti vägedel oli väga puudulik relvastus. Tänu Saksalaste sildade õhkimisele ei saanud Punaarmee oma soomusronge üle jõe tuua. Punaarmee kaotas 200 meest, Eesti 2. Eestlased taandusid seejärel Jõhvi alla ning sooritasid sealt vasturünnakuid. Kuid nende väikeste rünnakute edu oli napiajaline. Aleksander Kesküla - eestlane, kes oli Saksamaa juhtkonna ladvikule lähedal ja andis neile nõu sponsoreerida Venemaal kommuniste, et nad revolutsiooniga õõnestaksid Venemaa siseelu ja Venemaa astuks I Maailma sõjast välja. Esimestena läksid Punaarmeele vastu Tallinna ja Rakvere gümnasistid
ka Soome vabatahtlike osa. Nii vas- tupealetungi kui ka kogu sõda juhtis võiduka lõpuni ülemjuhatajaks mää- ratud kindral Johan Laidoner, Viru Julius Kuperjanov (18961919), Eesti ohvitser, leitnant; omanimelise parti- rinnet kindral Aleksander Tõnisson, sanipataljoni rühmajuht Vabadussõ- 2. diviisi lõunas kolonel Viktor Pus- jas; suri Paju lahingus saadud haava kar, soomusronge kaptenid Anton Irv ja Karl Parts. unistuse. Mõisamaade jagamise otsus 1919. aasta kevadel peeti ägedaid kait- oli oodatud ja arusaadav. Samal ajal selahinguid, eriti lõunarindel. Mur- sundis see sõdureid soovima sõja lõp- ranguks eestlaste lahingumoraali suu- pu, et lõpuks oma põldu harida. rendamisel oli Asutava Kogu valimine Vene revolutsiooni tõttu Eestisse taga-
annaabi.ee 
