Soome ja Baltimaade erinevad ja sarnased jooned (0)

Soome ja Baltimaade erinevad ja sarnased jooned Kairi Sepp , 12A
Soome ning Baltikum asuvad küll lähestikku, kuid Venemaa Keisririigi võimu all olles ei omistatud neile samaväärseid õiguseid ja kohalikud omavalitsusedki polnud sarnaste tõekspidamiste ning käitumismaneeridega. Sellest tulenevalt arenesidki käsitletavad piirkonnad erikiirusega ja erinevalt süvendatult isevaldkondades. Eelnimetatud iseärasused on tänapäevalgi nii Soomes kui ka Eestis-Lätis-Leedus tajutavad. Järgnevalt leian, kumb osa pool on kahe piirkonna, Soome ja Baltimaade, vahel suurem: erinevused või sarnasused.
Soome sai Venemaa Keisririigi osaks järk-järgult, tervikuna 29. märtsil 1809. a. Vene ajal (1809-1917) sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ning hiljem rahvusliku liikumise tulemusel. Baltikumis(Vene aeg 18.saj. Algus – 20.saj. algus) seevastu aga tauniti kohalike emakeelte tarvitamist nii sõnas kui ka kirjas. Eriti teravalt Leedus, kus otseselt keelatigi ladina tähestikku kasutav leedukeelne kirjavara. Alles 1904 . aastal anti leedukatele luba leedukeelse kirjasõna väljaandmiseks ja kasutamiseks. Nii lätlased kui eestlased said selle loa varem, mistõttu saame meie, eestlased, ning meie lõunanaabrid lätlased suuremat kirjandus- ja kultuurivara nautida kui leedukad. Ehkki minu arvates oleks eesti keelgi võinud leida tunnustust kiiremini nagu seda tegi soome keel.
Erinevus Soome ja Baltimaade vahel on ka selles, et Soomes kui Venemaa ühes arenenuimas piirkonnas hakati üldjuhul piiranguid ( nt 15.veebruari 1899.aasta veebruarimanifest, mis tühistas enamiku Soome senistest õigustest) kehtestama n-ö ilma põhjuseta s.t soomlased polnud korraldanud vastuhakke ega ms. Seevastu Baltikumis koostati ranged piirangud , kui rahvas ilmutas rahulolematust ja hakkas mässama (nt 1905. aastal puhkenud Vene revolutsioon , kust võtsid aktiivselt osa). Juba Vene Keisiririigi võimu ajal ilmnesid selged erinevused põhjanaabrite soomlaste ning baltlaste iseloomujoonte vahel, kellest esimesed on sootuks rahulikuma ning leplikuma temperamendiga kui eestlaste-lätlaste-leedulaste oma. Arvatavasti alustati Soomes piirangute seadmist seetõttu, et tajuti selle autonoomia mõjuvõimu ning tolle piirkonna Vene Keisririigi n-ö rüpest välja kasvamist.
Soome poliitikud suutsid kontrolli all hoida vastupanuliikumise aktsioone ning rüüstamisi-põletamisi, mida Baltikumi riigimehed aga mitte. 1905.aasta juunis pidas Riias oma teist kongressi Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, kutsudes rahvast üles avalikule väljaastumisele, mille tulemusena rüüstati Eestis 160, Lätis koguni üle 300 mõisa. Tagajärjed ei piirdunud vaid ajalooliselt väärtustlike mõisade hävinemisega, tsaarivõimud kuulutasid seepeale välja sõjaseisukorra ning saatsid karistussalgad rüüstajaid karistama. Lätis hukati seetõttu ligi 2600, Eestis 300 inimest. On kahetsusväärne, et lätlased ja eestlased ei käitunud soomlaste kombel tasakaalukalt. Meie esivanematel olnuks põhjanaabritelt paljustki eeskuju võtta.
Nii Soome kui ka Baltimaade palvetele lõdvendada piirguid jäi Vene keskvõim kurdiks. Soomes põhjustas rahulolematus piirangutest relvastatud vastupanuliikumise tekkimist, mis polnud iseseisvalt piisav põhjus Vene võimudele järelandmiseks. 1905.aastal puhkenud revolutsioon sundis aga Vene impeeriumit tegema piirangutele leevendusi (nt luba asuda ette valmistama seadust Soome esinduskogu Eduskonna valimisteks üldistel valimistel). Baltikum nagu ka teised Venemaa rahvad talusid kaua rahvuslikku surutist ja sotsiaalseid pingeid ning seetõttu mindi 1905. aastal puhkenud Vene revolutsiooniga aktiivselt kaasa. 16.oktoobril 1905.aastal Tallinnas jõudsid vastuolud valitsusega selleni, et võimud andsid käsu avada tuli meeleavalduse pihta. Ärevust leevendas 17. oktoobri manifest, mis lubas ka Baltimail poliitiliste erakondade moodustamist. Vene Keisririik on olnud kahetsusväärselt kitsi kõikvõimalike piirangute kergendamisega, mistõttu kubermangud pidid loovutama ennem õiguste suurenemist paljude patriootide elusid .
Mõlemate piirkondade, Soome ja Baltikumi edu pärast kättevõidetud suurenenud õigusi oli ajutine. Revolutsiooni mahasurumise järel tabas Soomet uus venestamislane. Keiser saatis Eduskonna mitu korda laiali ning ka võimu piirati sellel oluliselt. Eestis ja Lätis tekitasid sisevastasseisud revolutsiooniliste meeleolude süvenemise. Näiteks Eestis hakati mõisu põletama ning moodustati uusi omavalitsusüksuski, mispeale venevõimud kuuluasid välja sõjaseisukorra ja saatsid välja karistussalgad. Paljudele anti ihunuhtlus, paljud saadeti pikemaks ajaks Siberisse sunnitööle. Leedu oli revolutsiooniga kaasa minemises ettevaatlik, kuid hiljem teravnes nendegi olukord Vene keskvõimuga ning ka leedukad ei pääsnenud karistussalkade “visiidist”. Mina Vene Keisririigi karistuste rangusest aru ei saa, sealsed valitsejad , eesootsas Nikolai II-ga oleksid võinud olla veidi inimlikumad rahvastega, kelle üle valitsesid niigi.
Soome ja Baltimaade erinevatest ja sarnastest joontest kaaluvad minu jaoks üle erinevused. Oma vaiksema ning ettevaatlikuma natuuriga soomlased olid Vene võimudele arvatavasti kergemini valitsetavad ja seetõttu ei käitutud nendega nagu baltlastega. Järeldub, et valitsetavate piirkondade lähedus teineteisele ei ole määrav võrdsete reeglite ja õiguste koostamisel valitsejavõimudele. Samuti tuleb välja, et Baltikumi rahvastest rahuarmastavam ning ettevaatlikum on Leedu, mis võib olla ka põhjus, miks praegu too riik on Eestist ja Lätist arengult mahajäänum. Kindlasti on aga kõigil neljal rahval : Soomel, Eestil, Lätil ja Leedul ajaloost palju õppida!
Kasutatud kirjandus:
1) M.Laar, L.Vahtre Lähiajalugu I

http://et.wikipedia.org/wiki/Soome#Ajalugu

http://et.wikipedia.org/wiki/Baltimaad