............................................................................................................10 KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................... 11 Kerttu Luik YASB-51 072877 3 SISUKORD SISSEJUHATUS Meenikunno maastikukaitseala asub Põlvamaal Veriora valla territooriumil. Looduskaitse alla on võetud sookaitseala baasil 1981. a määruse nr 340 kohaselt «Sookaitsealade moodustamise kohta». Kaitseala kuulub ka Natura 2000 kaitsealade võrgustikku nii linnu- kui ka loodushoiualana. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba, metsise elualasid, Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku ning Ilumetsa meteoriidikraatreid neid ümbritseva kauni metsaga. [1,2] Kerttu Luik YASB-51 072877 4 SISUKORD 1.PEATÜKK
lehtmetsade ning siirdesoo- ja rabametsade kaitse. Lisaks sellele on nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liik, kes on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitse (Piiumetsa maastikukaitseala kaitse-eeskiri). Kaitseala kuulub Natura 2000 kaitsealade võrku, kuna Piiumetsa on elupaigaks metsisele, soo- ja must toonekurele ning tedrele ja kaljukotkale (Sokk, 2003). Kaitseala asukoht Piiumetsa sookaitseala asub Kõrvemaa maastikurajoonis, Raplamaal Kaiu ja Käru ning Järvamaal Väätsa vallas. Soost idas kulgeb Paide - Kuimetsa maantee ja Pärnu jõgikonda kuuluv Piiumetsa ehk Lintsi jõgi. Soost lääne pool voolab Käru jõgi (Reier ja Kukk, 2000). Tegemist on ovaalse, kirde-edelasuunal väljavenitatud sooga. Suurema osa moodustab rohkete laugastega lageraba. Raba suhteline kõrgus on üle 2m ja absoluutne kõrgus 67m. 4
kaetud soodega. Selle näitajaga oleme kindlalt maailmas Soome järel teisel kohal. Turbakihi paksus Eesti suuremates soodes on 4-5 meetrit. Soo toitumiselt ka arenguastmelt võib eristada madalsoid, siirdesoid ja kõrgsoid, ehk rabasid. Kõige selgemini on eristatav raba oma kummuva reljeefi ja omapärase toitevaise taimkatte järgi. Samuti on madalsood levinud oma jõeorgudes ja allikalise toitumisega aladel. Soid on Eestis kaitstud juba pikka aega. Esimesena loodi Ratva Sookaitseala 1938.aastal. Soode juurde viivad arvukad õppe-ja matkarajad, mis võimaldavad soid veelgi paremini hinnata ja kaitsta. Käesoleva plakatiga tutvustamegi teile mõnda neist. PÄÄSKÜLA LOODUSE ÕPPERADA Tallinna piiridesse jäävale Pääsküla looduse õpperajale pääseb Hiiult onkoloogiahaigla tagant või Männikult Kraavi tänava lõpust, Raja algusesse ja lõppu on loodud parkimisvõimalused autodele ja ratastele. Ojade ja endiste kuivanduskraavide mugavamaks ületamiseks on
toitainetevaesemaks ning taimed võivad hukkuda. · Kui taimed hukkuvad, siis kaovad ära ka soos elavate lindude pesad. Näiteks Soo-loorkull ehitab oma pesa kõrgesse rohtu, madalatesse põõsastesse või pilliroosse. · Kui inimesed kuivendavad madalsoid, siis tekivad harimiskõlblik põllumaa ning heinamaa. Soo-loorkull Osakaal Eesti looduses Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole. Eestis rajati esimene sookaitseala 1937. aastal Ratva rabasse. Eestis on kaitse all 171 139 hektarit soid. Madalsoodele sai hukatuslikuks metsa ja põllumajanduskuivendus. Kõige olulisem taastada mitte rabasid, vaid just enim kannatanud madal ja siirdesoo elupaiku. Maailma pindalast katavad turbaalad 35%, seovad 2530% atmosfäärist võetavast süsinikust, põhjustades seega kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumise. Paljud madalsood on praeguseks kuivendatud.
viirulise mustri. Kuremäe otsamoreenil, kloostri territooriumil levib liigirikas sürjaniit paljude haruldaste taimedega. Märgadel liivadel takistab paljudes kohtades metsakasvu mullakihis leiduv nõrgkivi. Alutaguse maastikupildile on iseloomulikud sood. Siin paikneb Eesti suurim soostik Puhatu, mis liidab väiksemaid soid: Krivasoo, Laukasoo, Agusalu soo jt. Maakonna lääneosas asub Muraka raba, mis koos Ratva rabaga moodustab ühtse sookaitseala ning Sirtsi soo Lääne- Virumaa piirialal. Põllumaad leidub kõrgendikul ja jõgede ääres. Vaatamisväärsused. Kuremäe klooster, Iisaku vaatetorn, Illuka mõis, Mäetaguse mõis, Kalvi mõis, Maidla mõis, Hermanni Linnus, Purtse kindlus, Vaivara sinimäed, Valaste juga, Kiviõli tuhamägi jt. Kasutatud allikad. ENE Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/idaviru/index.html http://www.ida-virumaa.ee/index.php? tab=blocks/attractions
Mullastik Põhiliselt on maa katteks madalsoomullad, aga on ka näivleetunud ehk kahkjaid ja leetunud muldi saviliivadel ja liivsavidel. Kõige vähem on aga leede ja leetunud mulda. Põllumuldade viljakus on seal aga alla keskmise. Taimkate Kõige enam on Mikitamäe vallas laanemetsi, kuid sealt leiab ka madalsoid ja rabasid üheks neist on Padussaare soo. Mikitamäe vald asub RMK Kagu regioonis ja Orava metskonnas. Beresjele, Lüübnitsale ja Audjasaarele sookaitseala pindalaga 1550 ha see on erilise taimestikuga sooala, mis on eriti värvirikas kevadel ja sügisel. Turism Beresje küla Beresje umbjärv on Peipsi jäänusjärv. Vesi on hästi soojenev ja ujumiseks mõnus. Suvel katab järve pinda kaunis vesirooside vaip. Küla lõpus on külakalmistu, kus on ka vanausuliste matmispaik. Lüübnitsa küla Küla lähedale Lämmijärve kaldale on ehitatud vaatetorn. 12,5 meetri kõrgusest vaatetornist avaneb
Teodor Lippmaa koostatud Eesti geobotaanilises liigestuses on Vahe-Eesti piirkond jagatud kaheks osaks ? lõunapoolseks Soomaaks ja põhjapoolseks Kõrvemaaks. Kitsamalt käsitletakse Soomaana Navesti ja Halliste alamjooksu vahelist Ida- ja Lääne-Eesti rabatüüpide siirdevööndis asuvat suurte soode ala. Moodustamine ja seadusandlik areng · Soomaa rahvuspargi eelkäijateks olid Halliste puisniidu botaaniline kaitseala, mis moodustati 1957.a.ja neli sookaitseala: Kuresoo, Valgeraba, Kikepera ja Öördi · Kaitseala loomise idee algataja oli Eesti Looduse Fondi. Nende poolt tehti ettepanek moodustada Viljandi ja Pärnu maakonnas olemasolevate kaitsealuste objektide baasil ühtne terviklik kaitseala, mille põhieesmärk oleks säilitada kogu siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku. · Soomaa kaitseala loodi vastavalt Pärnu Maavalitsuse määrusega 15.02.1993.aastal nr.12 ja Viljandi Maavalitsuse määrusega 12.04
Siin asub Eesti suurim allikjärv (2,5 ha), mis on alguseks Pärnu jõele. 1,4 ha suurusest Prandi allikast saab alguse Prandi jõgi. Järvamaa poleks midagi ilma soode ja rabadeta. Suurim on vastu Harjumaa piiri asuv oma arvukate laugaste ja älvestega tuntud EpuKakerdi raba ( 363 km2). Looduskaitsealuseid territooriume on Järvamaal mitmeid: Endla looduskaitseala, Kõrvemaa maastikukaitseala, Pandivere veekaitseala, Türi voorestiku kaitseala, Piiumetsa sookaitseala, Vulbi taimharulduste kaitseala, Pärnu jõe saar Türi linnas, Rava ja Päinurme tammikud, Purdi ebatsuugapuistu. Lisaks leidub arvukalt parke (valdavalt endisaegsed mõisapargid). Huvitavaid loodusobjekte on samuti palju - ainuüksi rändrahne ja kivikülve on Järva maakonna «Ürglooduse raamatusse» kantud 44. Järvamaal võib kohata pesitsemas kaljukotkast ja musta toonekurge, rääkimata arvukatest valge toonekure pesapaikadest
Kaitstavate taimede puhult eristati kaht nimekirja: haruldased ja dekoratiivsed taimeliigid ning loodusmälestusmärgid. Aastast 1962 on eesti rahvuslinnuks suitsupääsuke ja aastast 1968 eesti rahvuslilleks rukkilill. 1958 loodi Tartu üliõpilaste looduskaitsering. 1966 loodi Jaan Eilarti eestvõttel Eesti Looduskaitse Selts. 1971 moodustati esimese rahvuspargina Lahemaa rahvuspark. Looduskaitse ökoloogilise põhjendamisega tegeles Viktor Masing. Tema initsiatiivil moodustati 1981. a. ka 30 sookaitseala. Peale 1990 1990 moodustati Lääne-Eesti Saarestiku Biosfäärikaitseala. Selle alusel jaotati kaitsealused liigid nende ohustatuse ja kaitse ranguse järgi kolme kategooriasse: kõige rangema kaitsega I kategooriasse kuulusid 22 taimeliiki ning 10 loomaliiki ;15. detsembril 1994. aastal võeti vastu II kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri; III kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri kinnitati 30. märtsil 1995
1958 Eesti Loodus, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (TÜLKAR), juhendaja J. Eilart 1960 Looduskaitseteatmik, TA Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel 1966Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse 1971 Lahemaa Rahvuspark 1973 Käsiraamat "Looduskaitse" 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks 1979 Esimene Eesti Punane Raamat 1981 "Soode sõja jätk" - moodustati 28 sookaitseala. 1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1985-1987 "Fosforiidisõda" 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala 1990 Seadus Eesti Looduse kaitsest 1987.a.moodustati Pandivere veekaitseala (350 875 ha) karstunud ala kaitseks, kus moodustub Põhja- Eesti veevaru; 1993 Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitseala laiendati ja nimetati umber rahvuspargiks. Eesti ühines Berni, CITES-i ja Ramsari konventsiooniga.
Soostik on üldiselt looduslikus seisundis ning kuivendust ei toimu. [], [] Muraka raba Tegemist on Muraka soostiku ühe põhilisema osasid. Ta on ümbritsetud pea kõikjalt metsadega, vaid kirdes piirneb ta Ratva rabaga ning põhjas Lipu sooga. Läänes on Muraka raba piiriks Tagajõgi. Kujult meenutab ta võrdhaarset kolmnurka ning selle pindalaks on umbes 7000ha. Muraka rabas hakkas kehtima alates 1957a.'st vabariiklik botaaniline- zooloogiline kaitseala ning 1981a.'l sai sellest sookaitseala. Seal levib Kirde Eestile iseloomulik ürgne loodusmaastik. Turbalasundi paksus on keskosas 5-7m ja äärealadel 1-2m. Erinevate looduslike tingimuste tõttu on koostis muutuv ja mitmekesine. Antud alal leidub palju erinevaid kaitsealuseid ja haruldasi looma- ning taimeliike. [] Joonis 3 Muraka raba ( http://wikimapia.org/6502723/et/Muraka_raba ) Ratva raba Ratva külast 3km edelas asub Ratva raba, mis kuulub Muraka soostiku alla. Tegemist on
Juurdekasv aastas 2-2,7 mm. Eesti pakseim teada olev turbalasund 16,6 m on Vällamäe jalamil olevas pisikeses sulglohu- e söllisoos. Eesti soode turbalasundi keskmine paksus on 3-4 m. Soode kaitse 1938 a võeti kaljukotka kaitseks kaitse alla Ratva raba Alutagusel. 1957.a. asutati LKA-d Viidumäel (allikasood) ja Nigula rabas, ning taimestiku ja loomastikukaitsealad Muraka rabas, Nehatu soos ja Nätsi rabas. 1981. a. rajati 28 sookaitseala. 1994.a. asutati Soomaa RP ja Alam-Pedja LKA. EESTI JÄRVED Kirjandus: Eesti järved Koostanud A. Mäemets, H. Simm, E. Varep Tallinn1968 (150 olulisemat järve peale Peipsi ja Võrtsjärve) Eesti järved ja nende kaitse Koostanud A. Mäemets Tallinn 1977 (263 lk) Võrtsjärv toimetanud T. Timm 1973 (283 lk) Võrtsjärv Loodus, aeg, inimene 2003 Peipsi toimetanud E. Pihu, A. Raukas 1999 (264 lk)
keskkonnaajastu alguseks. Tänu entusiastlikule tööle saavutati Eestis 70-ndatel aastatel suhteliselt hea looduskaitse tase. Hakatakse omaks võtma rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid looduse kaitse ja korralduse alal. 1979 Koostati Eesti Punane Raamat. 1982. A trükiti selle põhjal suuretiraažiline rahvaväljaanne. 1981 Eestis asutatakse 28 sookaitseala. Taasiseseisvumise järel hakatakse Eestit rahvusvahelises looduskaitselises suhtlemises arvestama võrdse partnerina. Eesti ühineb tähtsamate looduskaitse konventsioonidega. 1992 Eesti osales esmakordselt ametliku delegatsiooniga loodushoiu suurfoorumil UNCED (ÜRO keskkonnakonverents) Rio de Janeiros. 1993 Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitseala laiendati ja
suur soodesõda rabade kuivendamise vastu. Selle tulemusena lõpetati rabaservade kraavitamine ning arvati kuivendamisele määratud maade hulgast välja üle 200 000 hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks. 1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1972. aastal Ministrite Nõukogu otsusega säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood, kokku 207 000 ha. 1981 "Soode sõja jätk" - moodustati 28 sookaitseala. 1985-1987 "Fosforiidisõda" 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks. 1980 Looduskaitse kuu, lõpeb ülemaailmse keskkonnapäevaga, 5 juunil. 1988 I vabariiklik keskkonnaprogramm. 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala. Looduskaitse taasiseseisvunud Eestis: 1991 Asutati Eestimaa Looduse Fond (ELF), rahvuslik Maailma Looduse Fondi (WWF) põhimõtetel töötav ühiskondlik looduskaitse organisatsioon. ELF-i eestvõttel moodustati
· 1957-ENSV seaduse Eesti NSV looduse kaitsest vastuvõtmine. Luuakse ning taastatakse terve rida kaitsealasid, mida nimetatakse keelualadeks. · 1958-Ilmuma hakkab ajakiri " Eesti Loodus". · 1966-ENSV Looduskaitse Selts ELKS · 1971- I rahvuspark- Lahemaa · 1971-Vaika Riiklik Looduskaitseala nimetati Vilsandi Looduskaitsealaks · 1976-Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab rahvusvahelise märgala staatuse NSVLiidu nimekirjas. · 1981- asutatakse 18 sookaitseala · 1989-asutatakse Lääne-eesti Saarestiku Biosfääri kaitseala. · 1990-ENSV Ülemnõukogu võtab vastu seaduse Eesti looduse kaitse kohta. · 1991- asutatakse Eestimaa Looduse fond (ELF) · 1993-kohaliku tähtsusega kaitstavate loodusobjektide viimisega Riigi kaitstavateks loodusobjektideks muudab keskonnaministeerium kahetasandilise looduskaitse ühetasandiliseks. · 1993-3 uut rahvusparki-Karula, Soomaa, Vilsandi
· 1957-ENSV seaduse Eesti NSV looduse kaitsest vastuvõtmine. Luuakse ning taastatakse terve rida kaitsealasid, mida nimetatakse keelualadeks. · 1958-Ilmuma hakkab ajakiri " Eesti Loodus". · 1966-ENSV Looduskaitse Selts ELKS · 1971- I rahvuspark- Lahemaa · 1971-Vaika Riiklik Looduskaitseala nimetati Vilsandi Looduskaitsealaks · 1976-Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab rahvusvahelise märgala staatuse NSVLiidu nimekirjas. · 1981- asutatakse 18 sookaitseala · 1989-asutatakse Lääne-eesti Saarestiku Biosfääri kaitseala. · 1990-ENSV Ülemnõukogu võtab vastu seaduse Eesti looduse kaitse kohta. · 1991- asutatakse Eestimaa Looduse fond (ELF) · 1993-kohaliku tähtsusega kaitstavate loodusobjektide viimisega Riigi kaitstavateks loodusobjektideks muudab keskonnaministeerium kahetasandilise looduskaitse ühetasandiliseks. · 1993-3 uut rahvusparki-Karula, Soomaa, Vilsandi
suuremate hõõrumiste, pingeliste vastasseisude või isegi lahinguteni. Teravaimad looduskaitsjate ja nende vastasleeri kokkupõrked on suurejooneliselt sõdadeks ristitud. 20. sajandi Eesti looduskaitse kronoloogiat jäävad ilmestama soode- ja fosforiidisõda, mis mõlemad lõppesid looduskaitsjatele meelepäraselt. Soode ulatuslik kuivendamiskava kutsus esile laialdase poleemika ja kulmineerus 1981. aastal 28 riikliku sookaitseala moodustamisega. Selleks ajaks oli looduskaitse arengus jõutud äratundmisele, et kaitset väärivad mitte üksnes silmailu pakkuvad maastikud ja objektid, vaid kõik väärtuslikud biotoobid. Soode tähtsus turbavarude seisukohalt on üldteada. Ent sood on samavõrd olulised ka jõgede valgalade vee loodusliku puhastajana ja puhta vee reservuaaridena, hapniku allikana ja süsihappegaasi ning teiste kasvuhoonegaaside sidujana ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagajana. 7.2
1960 Looduskaitseteatmik 1966 Eesti Looduskaitse Selts 1970 alustati rahvusvahelist koostööd ülemaailmsete loodusorganisatsioonidega (nt IUCN) 1971 loodi Lahemaa Rahvuspark, Eesti esimene rahvuspark !!! 1973 ilmus algupärane käsiraamat “Looduskaitse” 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks !!! 1979 koostati esimene Eesti Punane Raamat !!! 1980 Looduskaitse kuu 1981 “Soode sõja jätk”, moodustati 28 sookaitseala 1985-1987 Fosforiidisõda !!! 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm 1989 Moodustati Keskkonnaministeerium !!! 1990 Lääne Eesti Biosfääri Kaitseala (esimene Eestis) ja neljas looduskaitseseadus 1991 asutati Eestimaa Looduse Fond, nende eestvedamisel moodustati Soomaa ja Karula rahvuspark ja Alam-pedja looduskaitseala !!! 1993 lisandus East kaardile kola rahvusparki, kokku 5 rahvusparki 1994 viies EV looduskaitseseadus 1995 Eestis võeti vastu säästliku arengu põhimõtted !!!
1955 Eesti NSV TA Looduskaitse Komisjon, akad. Erik Kumari. 1957 Eesti NSV looduskaitse seadus, 4 riikliku looduskaitseala, Looduskaitse Valitsus. 1958 Eesti Loodus, TÜLKAR. 1966 Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). 1970 Eesti NSV maakoodeks. 1971 Lahemaa Rahvuspark. 1972 Eesti NSV veekoodeks. 1976 Eesti NSV maavarade koodeks. 1978 Eesti NSV metsa koodeks. 1979 Esimene Eesti Punane Raamat. 1979-1981 Soode sõda - moodustati 28 sookaitseala. 1986 Fosforiidisõda. 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm. 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala. 1990 Seadus Eesti Looduse kaitsest. 1991 Osalemine Euroopa riikide keskkonnaministrite nõupidamisel, Dobris. 1992 Osalemine II ÜRO Keskkonna ja Arengu konverentsil Rio de Janeiros. 1995 Säästva arengu seadus. 1997 Eesti keskkonnastrateegia vastuvõtmine Riigikogus. Eesti keskkonnakaitse tegevuskava heakskiit. 2001 Eesti keskkonnakaitse II tegevuskava heakskiit.
Eilart 1960 Looduskaitseteatmik, TA Looduskaitse Komisjoni eestvedamisel Eesti Looduskaitse Selts (Jaan Eilart, esimees Edgar Tõnurist). Rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse 1971 Lahemaa Rahvuspark 1973 Käsiraamat "Looduskaitse" 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks 1979 Esimene Eesti Punane Raamat 1980 Looduskaitse kuu, lõpeb ülemaailmse keskkonnapäevaga, 5 juunil 1981 "Soode sõja jätk" - moodustati 28 sookaitseala. 1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1972. aastal Ministrite Nõukogu otsusega säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood, kokku 207 000 hektaril 1985-1987 "Fosforiidisõda" 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm Looduskaitse taasiseseisvunud Eestis Keskkonnakaitse arengu tähtsündmused Eestis ja maailma 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala 1990 Seadus Eesti Looduse kaitsest Looduskaitse taasiseseisvunud Eestis.
aladele tehakse kaasajastatud, uutele seadustele vastavaid eeskirju. 4 MEENIKUNNO MAASTIKUKAITSEALA 1. Asustamise aeg. Meenikunno maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määrusega nr 340 «Sookaitsealade moodustamise kohta» (ENSV Teataja 1981, 22, 311) kaitse alla võetud sookaitseala baasil, hiljem 1999a. suurendati pindala ja nimetati ümber maastikukaitsealaks (2651 ha). Kaitseala eesmärk on Meenikunno soo, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastiku ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. 2. Asukoht. Kaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas. Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala suurus on 2651 ha. 3. Kaitse alla võtmise eesmärk e mida kaitstakse. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba ökosüsteemi,
rahvusvahelise tähtsusega märgalaks (Ramsari Wetstonia nendel aladel, mis vabanesid ala) Eestis. Nõukogude sõjaväe kontrolli alt. 1979 valmis esimene Eesti punane raamat. 1994 võeti vastu viies looduskaitseseadus ,,Kaitstavate loodusobjektide seadus" , mis 1981 loodi soodesõja tulemina 28 uut sookaitseala. sätestas loodusobjektide kaitse alla võtmise ja 1982 ilmus Eesti punase raamatu illustreeritud kaitse korraldamise uutes oludes. Esmakordselt Nõukogude armee keelusildid Pedja jõe ääres 1992. aastal. Praegu asub fotol kujutatud siltide taga võeti kaitse alla ka kivistised. Ratifitseeriti teistsugune range reziimiga ala Alam-Pedja looduskaitseala Tõllassaare reservaat.
hulgast välja üle 200 000 hektari soid, millest ligikaudu pool vormistati hiljem sookaitsealadeks. 1971 Loodi Lahemaa Rahvuspark 1973 ilmus Eerik Kumari toimetamisel algupärane käsiraamat „Looduskaitse“. 1976 Matsalu Riiklik Looduskaitseala saab Ramsari alaks 1979 Koostati esimene Eesti Punane Raamat 1980 Looduskaitse kuu, lõpeb ülemaailmse keskkonnapäevaga, 5 juunil 1981 “Soode sõja jätk” - moodustati 28 sookaitseala. 1970-1972, soode (turba) sõja tulemusena määrati 1972. aastal Ministrite Nõukogu otsusega säilitamist vajavad märgalad Eestis: kuivendusfondist arvati välja 93 sood, kokku 207 000 hektaril 1985-1987 “Fosforiidisõda” 1988 Vabariiklik keskkonnaprogramm 1990 Lääne-Eesti Biosfääri Kaitseala 1990 Seadus Eesti Looduse kaitsest 1987.a.moodustati Pandivere veekaitseala (350 875 ha) karstunud ala kaitseks, kus moodustub Põhja- Eesti veevaru; 1988.a
Endla (Jõgevamaa) 251 73 Muraka (Ida-Virumaa) 207 113 Läänemaa Suursoo (Lääne- ja Harjumaa) 171 24 Kuresoo (Viljandimaa) 111 96 Võlla (Läänemaa) 108 83 Suur osa Eesti soodest kuulub looduskaitse alla. Eestis on kaitse all 190 000 hektarit soid. Esimene sookaitseala rajati Eestis 1938. aastal Ratva rabasse. Tähtsamad soode kaitsealad on Endla, Nigula ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark. 2004. aastal arvati Eestis olemasolevad märgalad Natura võrgustikku, lisandus ka uusi sooalasid, mis on Euroopas haruldased. Eesti soid on juba pikka aega mõjutanud inimtegevus, kuid eriti tugevalt andis selle mõju tunda alates 19. sajandi lõpust. Soode pindala on võrreldes 1950. aastatega vähenenud umbes kolm korda
annaabi.ee 
