Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin lahust, mistõttu moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6 HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S Sb2S5 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S + 2 S Sn4+ -ja Sb3+ -ioonide eraldamine ning Sb3+ -ioonide tõestamine Lisasin 1 ml lahusele tüki raudtraati ning keetsin mõne minuti. Sn4+ -ioonid redutseerusid Sn2+ -ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl- Sb3+-ioonid redutseerusid raua toimel vabaks antimon metalliks (tumemust puru), mis tõestas Sb3+ -ioonide olemasolu. Tsentrifuugisin eraldunud Sb. 2 [SbCl6]3- + 3Fe 2 Sb + 3 Fe2+ + 12 Cl- Viisin läbi ka teise Sb3+ -ioonide tõestuse. Lisasin tinagraanulile 1 tilga lahust, mille sain SnS2, Sb2S3 ja Sb2S5 reageerimisel HCl-ga. Tinagraanuli peale tekkis must laik, ergo lahuses esinesid antimonioonid. Sn2+ -ioonide tõestamine
hapetega komplekse. Eetri inertsuse ja tema elektrodonoorsete omaduste tõttu on nad kasutusel metallorgaaniliste (eriti Grignardi reaktiivi) reaktsioonide läbiviimisel, tagades komplekseerumise kaudu metallorgaaniliste ühendite lahustuvuse. näide 2. Eetrid lõhustuvad happekatalüütiliselt vesinikhaliidide toimel. HI ja HBr toimel karmides tingimustes eetrid lõhustuvad andes haliidi ja hüdroksüülühendi (alkoholi). Reaktsioon on SN2 tüüpi ja tema selektiivsuse määravad ära steriilsed faktorid. näide Antud reaktsioon on SN1 tüüpi, sest eeter on tertsiaalne. näide Antud reaktsioon on SN2 tüüpi. Sekudnaarsed ja primaarsed eetrid annavad SN2 reaktsioone. 3. Estrite autooksüdatsioon. 1 Lewisi hape (kasutatud on ka vorme Lewis'i hape ja Lewise hape) on keemiline ühend A, mis võib vastu võtta elektronpaari Lewisi aluselt B (see on elektronpaari doonoriks) moodustades adukti AB
eraldumisreaktsioonid (nukleofiilne) aluskataluusitud · nukleofiilsete alkuulhaliidide asendusreaktsioonid. Samaaegselt katkeb C-X side ja tekib C- N side · kogu reaktsiooni kiirus soltub sellest, kui kiiresti tekib vaheühend R-X kombinatsioonist. Kui vaheuhendit ei teki, katkeb C-X side samaaegselt C-Nu sideme tekkega · enantiomeerid on stereomeerid, mis suhtuvad nagu peegelpildid · Sn2 mida vaiksem on reaktsiooniaktivatsioonienergia, seda kiirem on reaktsioon · metüülhaliididel toimub Sn2 reaktsioon · primaarsed haliidid saavad ka Sn2 reaktsioone anda · sekundaarsetel haliididel esineb Sn2 reaktsioonil steeriline takistus · tertsiaarsetel haliididel ei toimu steerilistel pohjustel Sn2 reaktsiooni (ei mahu ara) · nukleofiili omadused: Sn2 reaktsioon toimub seda kiiremini, mida tugevam on nukleofiil
P2. KATIOONIDE II RÜHM Cu2+, Cd2+, Bi3+, Sn2+/4+, Sb3+/5+ P2.1 II rühma katioonide sadestamine II rühma katioonide sulfiidide lahustuvuskorrutised on väiksemad kui III rühma sulfiidide omad. Seetõttu piisab sulfiidide sadestamiseks väiksemast sulfiidioonide kontsentratsioonist kui III rühma katioonide saamiseks. Tulenevalt, et sulfiidioonide kontsentratsioon on sõltuvuses lahuse pH-ga, siis on võimalik selle reguleerimisel sulfiidioonidega sadetamisel katioone üksteisest eraldada. Sellel
katioonid sulfiididena lahust TAA-ga keetes nagu kirjeldatud eespool, eraldada sade tsentrifuugimisel ning lahustada k. HCl-s. Happe edasisel lisamisel ja lahuse keetmisel moodustuvad klorokompleksid. SnS2 + 6HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S Sb2S5 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S + 2S Sn4+ - ja Sb3+-ioonide eraldamine ning Sb3+-ioonide tõestus Umbes 10 tilgale lahusele lisatakse tükike raudtraati ja keedetakse mõni minut. Sn 4+-ioonid redutseeruvad Sn2+-ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2.- + Fe2+ + 2Cl- Sb3+ -ioonid redutseeruvad raua toimel vabaks antimon-metalliks, mis tõestabki Sb 3+-ioonide olemasolu. 2[SbCl6]3- + 3Fe 2Sb + 3Fe2+ + 12Cl- Tekkis sade, mis tõestab et lahuses olid Sb3+ -ioonid. Sb3+-ioone võib tõestada ka järgnevalt: Tinagraanulile tilgutada 2 tilk lahust, mis saadi SnS 2, Sb2S3, ja Sb2S5 reageerimisel HCl-ga, musta laigu (metallilise Sb) teke tõestabki antimonioonide esinemist. Tekkis must laik.
Nf-osake millel elktronrikas tsenter ja mis võib lovutada el paari elektronvaesele tsentrile. Oksüdeerumine-elektronide loovutamine.org ühendis vähendab vesiniku hulka või suurendab O,N või hal hulka molekulis Redutseerumine-elek juurdevõtmine. Surendab H hulka või vähendab O hulka mol. Nukleofilsus-võime loovutada elekpaari keem,suureneb per tabelis ülalt alla. Reaktsioonis. Aluselisus- võime siduda prootonit. SN1-mida stabiilsem karbkatioonne vaheüh, seda kiirem reakts. SN2 toimub seda kiiremini mida tug nf.Elimineerimis reakts- eraldataxe molekulist mingid fr. Molekuli küllastumatus suureneb.E2-elimineerimis reakts timumisex vaja tug alust mis ei ole hea nf.E1-on määratud karbkatiooni tekkega. Zaitsei reegel-aluse polt indutseeritud elimineerimine annab eelistatult suurema asedusga produkte e. rek.produktides domineerib rohkem alküülrühmi sis alkeen. Ketoenoolne tautoneerija-enooli- ketooni kiiret tasakaalulist üleminekut üxteisex.
lglahusest katioonid sulfiididena lahust TAA-ga keetes nagu kirjeldatud eespool, eraldada sade tsentrifuugimisel ning lahustada kontsentreeritud soolhappes. Happe edasisel lisamisel ja lahuse keetmisel moodustuvad klorokompleksid. SnS2 + 6HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S Sb2S5 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S + 2S Sn4+- ja Sb3+- ioonide eraldamine ning Sb3+- ioonide tõestus ~10 tilgale lahusele lisasin tükikese raudtraati ja keetsin mõne minuti. Sn4+- ioonid redutseerusid Sn2+- ioonideks. [SnCl6]2 + Fe [SnCl4]2 + Fe2+ + 2Cl Sb3+-ioonid redutseerusid raua toimel vabaks antimon-metalliks, mis tõestabki Sb3+-ioonide olemasolu. 2[SbCl6]3 + 3Fe 2Sb + 3Fe2+ + 12Cl Tsentrifuugisin eraldunud Sb. Sb3+-ioone võib tõestada ka järgnevalt: Tinagraanulile tilgutasin 1 tilga lahust, mille sain SnS2, Sb2S3 ja Sb2S5 reageerimisel HCl-ga, musta laigu (metallilise Sb) teke tõestas antimonioonide esinemist. Sn2+- ioonide tõestamine
Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin lahust, mistõttu moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6 HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S Sb2S5 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S + 2 S Sn4+ -ja Sb3+ -ioonide eraldamine ning Sb3+ -ioonide tõestamine Lisasin 10 tingale lahusele tüki raudtraati ning keetsin mõne minuti. Sn4+ -ioonid redutseerusid Sn2+ -ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl- Sb3+-ioonid redutseerusid raua toimel vabaks antimon metalliks, mis tõestas Sb3+ -ioonide olemasolu. Tsentrifuugisin eraldunud Sb. 2 [SbCl6]3- + 3Fe 2 Sb + 3 Fe2+ + 12 Cl- Sn2+ -ioonide tõestamine Tsentrifugaati, mis jäi järele peale Sb ja reageerimata raudtraadi eraldamist, leelistasin NaOH-ga ning tekkinud Fe(OH)2 sademe eraldasin tsentrifuugimisega. Lisasin tilga
Koridori lüliti 6 Koridori valgustus VR2.1 sisse-välja NL2 9 R2=350k SN2 VR2 A2 A1 Trepikoja valgustus sisse-välja VR1.2 VR2.2 VR3 11 14 5 8 A2 A1 VR3
tulemuseks on tsükloalkaanid.; benseeni taandamisel Li või Na-ga vedelas ammoniaagis saame selektiivselt sünteesida 1,4 tsükloheksaani. Alküülhalogeniidid: süsiniku halogeenderivaadid, kus mõni aatomitest on asendatud halogeeniga. Sõltuvalt sellest, kus halogeeni aatom asub, saab eristada primaarseid, sekundaarseid ja tertsiaarseid haliide. Lisaks veel geminaalsed(ühe süsiniku küljes), vitsinaalsed(ühendi otstes). Sn1 ja Sn2 reaktsioonid: o Sn1 karbkatioonse vaheühendi tekkega reaktsioon, kus reaktsiooni kiiruse määrab ära karbkati tekkekiirus (kineetiliselt esimest järku reaktsioon, mis sõltub ainult ühe aine haliidi kontsentratsioonist) v=k[RX]; mahukad rühmad reaktsiooni ei takista, mida stabiilsem on karbkatiioonne vaheühend, seda kiirem on Sn1 reaktsioon.
asendusreaktsioonid. Tähtsamad nukleofiilid, mis süsivesinike halogeenderivaatidega reageerivad, on hüdroksiidioon ja vesi. Nukleofiilne asendusreaktsioon võib toimuda kahe erineva mehhanismi järgi. · SN1 mehhanismi korral toimub kõigepealt molekuli heterolüütiline dissotsiatsioon ja siis nukleofiili liitumine karbokatioonile. Kiirust limiteerivaks staadiumiks on siin dissotsiatsioon ja reaktsioon on 1. järku. SN2 mehhanismi korral toimub nukleofiili liitumine ja lahkuva rühma dissotsiatsioon samaaegselt ning reaktsioon on summaarselt 2. järku. 28. Kuidas kindlaks teha, kas reaktsioon kulgeb SN1 või SN2 mehhanismiga? ((SN1 reaktsioon toimub eelistatult juhul, kui reaktsioonitsentri ümber paiknevad mahukad rühmad, nt ühendis (CH3)3CBr, mis takistavad atakeeriva nukleofiili lähenemist reaktsioonitsentrile.
C-X side süsivesinike helogeenderivaatides on polaarne: süsinikul on positiivne laeng ja seega nukleofiilse ataki objekt, mistõttu halogeniididele on iseloomulikud nukelofiilsed asendusreaktsioonid. Nukelofiilne asendusreakstioon võib toimuda kahe erineva mehhnismi järgi. SN1 mehhanimsi korral toimub kõigepealt molekuli heterolüütiline dissotsastioon ja siis nukelofiili liitumine karbokatioonile. Kiirust limiteerivaks staadiumiks on siin dissotsatsioon ja reakstioon on 1. järku. SN2 mehhanismi korral toimub nukelofiili liitumine ja lahkuva rühma dissotsatsioon samaaegselt ning reakstioon on summarselt 2. järku. 28. Kuidas kindlaks teha, kas reaktsioon kulgeb S N1 või SN2 mehhanismiga? Kineetiliste andemete järgi: SN1reakstioon on 1. järku substraadi järgi, S N2 nii substraadi kui ka nukleofiili järgi. Stereokeemilised eksperimendid: SN1 reaktsioon annab ratsemaadi, SN2 inversiooni ja kiraalselt puhta saaduse
7. Milline on selle reaktsiooni tõenäolisem mehhanism? Nimeta lähteained ja produktid ning määra kõikide selles protsessis osalevate ühendite isomeersus (nii kiraalsed kui ka mittekiraalsed ühendid.( 10 p) H H3C CH3 H H OH H+ Kuumutamine 8. Määra alljärgnevate reaktsioonide tõenäolisemad mehhanismid (SN1, SN2, E1 või E2), määra ja tähista lähteainete reaktsioonitsentrid, nimeta lähteained ja produktid. (5p) CH3 H3C H3C Br + H2O HBr + H H H H H CI + NH3 HCI + H H OH H H H + H+ H2O + H H3C OH H H3C CH3 H+ H2O +
Zn2+ Alus )2 ML Fe(OH) Raud(II)hüdroksiid Alus 2 Fe2+ ML Ni(OH) Nikkel(II)hüdroksii Ni2+ Alus 2 d ML Sn(OH) Tina(II)hüdroksiid Sn2+ Alus 2 ML Pb(OH) Plii(II)hüdroksiid Pb2+ Alus 2 ML Cu(OH Vask(II)hüdroksiid 2+ Cu Alus )2 (vt 21.) +
Katioonide II rühm Katioonide teise rühma kuuluvad Cu2+-, Cd2+-, Bi3+-, Sn2+/4+- ja Sb3+/5+-ioonid. Kuna nende katioonide sulfiidide lahustuvuskorrutised on tunduvalt väiksemad III rühma sulfiidide lahutuvuskorrutistest, siis piisab sulfiidide sadestamiseks väiksemast sulfiidioonide kontsentratsioonist. Sulfiidioonide kontsentratsioon sõltub oluliselt lahuse pH-st, seega saab pH reguleerimisega katioone üksteisest eraldada. II-V rühma katioonide
0.28 0.275 0.27 (Po-P) 0.265 0.26 0.255 0.25 114 116 118 120 122 124 126 P/Vdes*(Po-P) Vmax on maksimaalne N2 ruumala, mis saab adsorbeeruda monomolekulaarses kihis Leian adsorbendi eripinna suuruse NA on Avogadro arv 6.02E+23 SN2 on adsorbeeruva gaasi pindala 1.62E-19 S Vmool on ühe mooli gaasi ruumala normaaltingimustel 22.4 m on adsorbendi mass 0.048 g b)BET eripinna määramine ühe mõõtmispunkti järgi Pr on mõõdetud lämmastiku osarõhk Pr = 89.75 Vdes on Pr-le vastav adsorbeerunud gaasi ruumala Vdes= 13.08803 N2) hulk vastaval gaasi osarõhul (P/Po)
Katioonide lõputöö Katioonide tõestamine Sain kätte lahuse, kus sisaldus 1-2 katiooni ning 1-2 anioon. Lahus oli kollast värvi ning pH=1 . Võis eeldada Fe2+ või Fe3+ -ioone. Sooritasin rea eelkatseid. Lisasin alglahusele 1M väävelhapet sadet ei tekkinud, seega polnud Pb2+ , Sr2+ ja Ba2+ -ioone. Uue katsena lisasin konts.lämmastikhapet. Sadet ei tekkinud, seega polnud lahuses Sn2+ ,Sn4+ ja Sb2+ -ioone. Alustasin katioonide tõestamist I rühmast. Lisasin 1 ml lahusele tilkhaaval 2M HCl lahust, mingit sadet ei tekkinud. Järelikult I rühma katioone lahuses üldse polnud. Seega sai lisada k. HCl-i ja 1ml TAA , et sulfiidide sademeid välja keeta. Keetsin lahust vesivannis 5 min ning üllatuseks tekkis valge tihe vatjas sade. Kuna see ei vastanud ühelegi sulfiidile (CuS, Bi2S3, SnS, SnS2, CdS, Sb2S3) , siis järeldasin, et ka teine rühm puudub.
Lahused 0,5 M H2SO4 s, püsivad 1 päev. Kasutatakse tserimeetrias, kromatomeetrias Määratakse orgaanilisi peroksiide, Cr(VI), Ce(IV), Mo(VI) jt. Jodomeetria- Titrant: I2+ KI ja Na2S2O3 KI lisatakse happelisele analüüsitavale lahusele, analüüsitava aine redutseerumine vabastab ekvivalentses koguses vaba joodi, mis tiitritakse Na tiosulfaadi lahusega Indikaator: tärklis Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO3 2-, Sn2+, Sb3+, As3+; Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse naatriumtiosulfaadiga: MnO4 -, Cr2O7 2-, CrO4 2-, Cl2, Br2 jt. Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega Veavõimalusi jodomeetrias- Oksüdeerijate standardlahused- Oksüdeerijad: Kaaliumpermanganaat ja Ce(IV) MnO4 - + 8H+ + 5e- = Mn2+ + 4 H2O E0 = 1,51 V
kloroformi või Hg+ soola. Oksüdeerijate standardlahused: Oksüdeerijad: Kaaliumpermanganaat ja Ce(IV) Permanganomeetrilist tiitrimist saab teostada ainult lahustes mis on vähemalt 0,1M happe suhtes. Oksüdeerijatena võrdsed; Ce(IV) lahused on püsivad, KMnO4 ei ole; Permanganaadiga ei saa tiitrida lahuseid, milles on HCl. Permanganomeetria: Titrant: KMnO4, Põhiaine: Na-oksalaat Na2C2O4 Kasutamine: Redutseerijate määramine:Fe2+, Sn2+, Mn2+, I-, Br-, SO3 2-; Oksüdeerijate määramine: Cr2O7 2-, MnO2, PbO2, H2O2, NO3 -; Neutraalsete komponentide määramine Ca2+, Zn2+, mis sadestatakse eelnevalt CaC2O4, ZnC2O4 Tserimeetria Titrant: Ce (IV) soolade lahused Kasutamine: Redutseerijate määramine:Fe2+, Sn2+, Mn2+, I-, Br-, SO3 2-; Oksüdeerijate määramine: Cr2O7 2-, MnO2, PbO2, H2O2, NO3 -; Neutraalsete komponentide määramine Ca2+, Zn2+, mis sadestatakse eelnevalt CaC2O4, ZnC2O4 Redokstiitrimiste kasutamine:
1. Ükski resonantsstruktuur ei kirjelda molekuli või iooni korrektselt 2. Molekuli või iooni on tegelikult parem esitada selliste struktuuride hübriidina Seega ei ole resonantsstruktuurid molekuli või iooni tõelised struktuurid, nad eksisteerivad ainult teoreetiliselt (paberil). Konjugatsioon tähendab vaheldumisi paiknevaid üksik- ja kaksiksidemeid. 5. Reaktsioonitsentrid, elektrofiilsus, nukleofiilsus 7. Nukleofiilse asendusreaktsiooni mehhanismid (SN1, SN2) 8. Elimineerimisreaktsioonid (E1, E2) 9. Liitumine kordsele sidemele (Markovnikovi reegel) 10. Süstemaatiline nomenklatuur
Selle prooton liitub hüdroksüülrühmaga, moodustades vee, jääk aga asub vabanevale kohale, moodustades uue funktsionaalderivaadi. Reaktsioon kulgeb nukleofiilse asendusena alkoksooniumiooni esimesel süsinikuaatomil: Alkoholi protoneerumine toob kaasa süsinikuaatomi positiivse osalaengu kasvu ja tõstab oluliselt selle elektrofiilsust. Vee nukleofiilne asendumine toimub seetõttu märksa ladusamalt kui hüdroksiidiooni asendumine protoneerimata alkoholis. Toimub Sn2 reaktsioon, kus protoneeritud alkohol vee eraldab nukleofiilse reagendi abiga. 3-pentanooli süntees reaktsioon Grinardi reaktiiviga Grignardi reaktsioon (prantsuse keemiku François Auguste Victor Grignardi järgi) on keemiline reaktsioon metallorgaanilises keemias, milles alküülmagneesiumhalogeniid või arüülmagneesiumhalogeniid (Grignardi reaktiivid keemiliselt halogeniidid) toimivad kui nukleofiilid, rünnates elektrofiilseid süsiniku aatomeid,
kontsentratsioonid on 1M v~oi esinevad nad puhta tahke v~oi gaasilise faasina. YKI0020 Keemia alused Toomas Tamm 2011 S 2011/2012 18. Elektrokeemia 13 Redokspotentsiaalid Redokss¨usteemide standardpotentsiaalide n¨aiteid (Pt-elektroodi pinnal): Sn4+ + 2 e- - Sn2+ 0,15 V Fe3+ + e- - Fe2+ 0,77 V Cr2O2- + - 7 + 14H + 6e - 2Cr 3+ + 7H O 2 1,33 V - F2 + 2e - 2 F - 2,87 V
Valan segu jää (ca 75 ml) ja kontsentreeritud HCl (ca 5 ml) segusse. Lisan veel ca 25 ml jääd ja valan vedelad kihid jaotuslehtrisse. Orgaanikakiht on oranz. Pesen seda 2 korda 50 ml 2N Na2CO3-ga (see on umbes sama, mis 10%-line) ja 3 korda 50 ml veega. Kuivatan veevaba CaCl2. Destilleerin vaakumis temperatuuridel 110-112 o C/20 mm Hg. Saagis on ca 80% teoreetilisest. 2.Praktiline osa 2.1.Reaktsioonivõrrandid Bromoetaan nukleofiilne asendusreaktsioon SN2 mehhanismi järgi I etapp: H2SO4 + KBr KHSO4 + HBr II etapp: 1,3,5-trietüülbenseen alküleerimine Friedel-Craftsi järgi 2.2.Aparatuuride skeemid Bromoetaan Rektifikatsioonikolonn Ekstraktsiooniseade Lihtdestillatsiooniseade 1,3,5-trietüülbenseen Sünteesiseade Ekstraktsiooniseade Vaakumdestillatsiooniseade 2.3.Ainehulgad ja arvutused Bromoetaan
funktsionaalderivaadi. Reaktsioon kulgeb nukleofiilse asendusena alkoksooniumiooni esimesel süsinikuaatomil: Alkoholi protoneerumine toob kaasa süsinikuaatomi positiivse osalaengu kasvu ja tõstab oluliselt selle elektrofiilsust. Vee nukleofiilne asendumine toimub seet~ttu märksa ladusamalt 4 kui hüdroksiidiooni asendumine protoneerimata alkoholis. Toimub Sn2 reaktsioon, kus protoneeritud alkohol vee eraldab nukleofiilse reagendi abiga. Bensoehape Omab ärritavat toimet. Ta on tule juures süttiv ning teda ei tohi kasutada lahtise tule juures. Võib tekitada allergiat, kõhulahtisust. Mürgitus võib tekkida ka läbi naha. Mõjub ärritavalt silmadele, nahale ja hingamisteedele. Etanool Etanool võib süttida kuumusest, sädemest või leegist. Aurud võivad kanduda süüteallikani ja seejärel leek lüüa aurude kaudu tagasi
ja vesi. · Süsivesinike halogeenderivaadid on ühendid, kus üks või enam süsivesiniku H-aatomit on asendatud halogeeniga. · Nad on laialt kasutatavad, samas paljud neist on väga mürgised (mitmed pestitsiidid) ja/või keskkonnaohtlikud (CFC). · Süsivesinike halogeenderivaadid on vähepolaarsed: ei lahustu vees, küll aga rasvades. 19.5 Ennustada süsivesinike halogeniidide nukleofiilse asendusreaktsiooni saadusi; Sn1 Sn2 19.6 Selgitada süsivesinike halogeniidide nukleofiilse asendusreaktsiooni mehhanismi; 19.7 Selgitada, miks fenoolid erinevalt alkoholidest on nõrgad happed; Erinevalt alkoholidest on fenoolid nõrgad happed, seda tänu resonantsstabilisatsioonile fenolaatioonis. 19.8 Selgitada eetrite vähest reaktiivsust; ei anna vesiniksidemeid, nad on mittepolaarsed 19.9 Teada aldehüüdide, ketoonide, karboksüülhapete saamisreaktsioone; Aldehüüdid ja ketoonid
R X :O: :O: CH3C CH COC2H5 + Na X R monoalküül- atseto-äädikhappeester Eespool toodud reaktsioonis kulgeb alküülimine SN2 mehhanismi järgi, seega parimaid tulemusi saadakse primaarsete alküülhalogeniididega. Sekundaarsete alküülhalogeniidide puhul kulgeb reaktsioon madalate saagistega ja tertsiaarsete alküülhalogeniidide puhul toimub elimineerumine. Monoasendatud estris on säilinud veel üks happeline vesinik, saab läbi viia veel teisegi alküülimise, kuid see kulgeb märksa raskemates tingimustes. Sünteesi tulemusena saadakse dialküülatsetoäädikhappe ester.
Zn2+ Alus )2 ML Fe(OH) Raud(II)hüdroksiid Alus 2 Fe2+ ML Ni(OH) Nikkel(II)hüdroksii Ni2+ Alus 2 d ML Sn(OH) Tina(II)hüdroksiid Sn2+ Alus 2 ML Pb(OH) Plii(II)hüdroksiid Pb2+ Alus 2 ML Cu(OH Vask(II)hüdroksiid 2+ Cu Alus )2 (vt 21.) +
. : ( ), - ( , , l4) · , · , · · () . . =k, , /; - . , ; k- . , (NH3, SO2, CO2) NH3+H2ONH4OH SO2+H2O H2SO3 CO2+H2OH2CO3 - : - - BaCl2+K2SO4BaSo4+2KCl - - Zn0+Cu +2SO4Zn+2SO4+Cu0 -, ( ). -, ( ). : , , - Fe 2+, Cr3+, Sn2+; - Cl-, S2-, SO32-; - 2, , , . - 2, Cl2, F2; - Fe 3+, Sn4+, Cr6+, - N3, MnO4, ClO4, ClO3 ( , . , , , ) . 3 - : 1): 2KMn +7O4+5K2S-2+8H2SO45S0+2Mn+2SO4+6K2SO4+8H2O (- Mn+7+5 Mn+2 - ; - - S-2-2 S0 ) 2): 2Ag2+1O-2 4Ag0+O20 - (- Ag+1+1 Ag0; - 2-2-4 20) 3): (- ) 4Na2S4O3 3Na2S6O4+Na2S-2 (- S4+6e S-2; - S4- 2e 6 S ) , , , . , ; . : - - ( ) - ,
Pööratavad reaktsioonid ei kulge lähteainete täieliku üleminekuni saadusteks. Näiteid praktiliselt mittepööratavate ioonireaktsioonide kulgemise kohta: 1. Sademe teke 2. Lenduva ühendi teke 3. Kompleksiooni teke 4. Nõrga elektrolüüdi teke Redoksreaktsioonid Oksüdeerija osake, mis liidab elektrone (Cl2, O2, O3, Br2, H2O2, CrO3, Cr2O72-, ClO4+, NO3-) Redutseerija osake, mis loovutab ioone (C, CO, H2, H2S, Na, K, Mg, Al, SO2, Sn2+, Zn, SO32-) Keemilise reaktsiooni kiirus Oleneb nii homogeenses kui heterogeenses süsteemis: 1. Temperatuurist 2. Kontsentratsioonist 3. Gaaside ja aurude korral nende rõhust 4. Faaside kokkupuutepind Ainult heterogeenses 5. Reaktsiooniproduktide difusioonikiirus faasi sügavusse süsteemis 6. Kaheaatomiliste gaaside dissotsiatsioonienergia
3- Titrant joodilahus (KI), kus oksüdeerijaks on I (jood lahustub vees halvasti, titrandi suurte konsentratsioonide kasutamine on promblemaatiline, seetõttu kasutatakse KI). Titrandina võib kasutada ka naatriumtiosulfaati Na2S2O3 . 3- - - I + 2e -> 3I . Indikaator I2-lahus on pruunikas. Üle minev värvusetuni. Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO32-, Sn2+, Sb3+, As3+; Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse naatriumtiosulfaadiga: MnO4-, Cr2O72-, CrO42-, Cl2, Br2 jt. Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega 1) desinfitseerivates vahendites joodi määramiseks; 2) aldehüüdide konsentratsiooni määramiseks; 3) palavikku alandavad (valuvaigistavad) vahendid;
Pööratavad reaktsioonid ei kulge lähteainete täieliku üleminekuni saadusteks. Näiteid praktiliselt mittepööratavate ioonireaktsioonide kulgemise kohta: 1. Sademe teke 2. Lenduva ühendi teke 3. Kompleksiooni teke 4. Nõrga elektrolüüdi teke Redoksreaktsioonid Oksüdeerija osake, mis liidab elektrone (Cl2, O2, O3, Br2, H2O2, CrO3, Cr2O72-, ClO4+, NO3-) Redutseerija osake, mis loovutab ioone (C, CO, H2, H2S, Na, K, Mg, Al, SO2, Sn2+, Zn, SO32-) Keemilise reaktsiooni kiirus Oleneb nii homogeenses kui heterogeenses süsteemis: 1. Temperatuurist 2. Kontsentratsioonist 3. Gaaside ja aurude korral nende rõhust 4. Faaside kokkupuutepind Ainult heterogeenses 5. Reaktsiooniproduktide difusioonikiirus faasi sügavusse süsteemis 6. Kaheaatomiliste gaaside dissotsiatsioonienergia
Mg Mg2+ reageerib hapetega Al Al3+ C võrdluseks Zn Zn2+ Cr Cr2+ Fe Fe2+ Cd Cd2+ koksiga reageerib hapetega Co Co2+ sulatamine 2+ Ni Ni Sn Sn2+ Pb Pb2+ H2 H+ võrdluseks Cu Cu2+ Ag Ag+ kuumutamine Hg Hg2+ võivad reageerida tugevalt oksüdeeruvate hapetega või füüsiline Au Au3+ eraldamine Pt Pt2+ Muutused metallides, liikudes tabelist alt ülesse: · aktiivsus suureneb;
S nimitingimustest erinevatel tingimustel Smax lubatavat ala- ja ülekoormuste SN1 kogumit. Koormusvõime pole väljendatav näivvõimsusena, vaid sõltub koormusgraafikust, jahutuskeskkonna tingimustest jms. SN2 Trafo koormusvõime määramisel on aluseks isolatsiooni S soojusvananemine. t Joonis 3.4 Koormusgraafik S(t) ja trafo nimivõimsus SN Temperatuuri tõusul üle 80 °C trafo A-klassi isolatsioonis intensiivistuvad mitmed keemilised protsessid. Neist olulisemad on õli hapendumine selles lahustunud hapniku
99. Kaaliumpeermangana aat kui ttitrant red dokstiitrim misel. Tem ma omadu used ja rakend dused. Happeliises keskkoonnas Mn2++, aluselisess MnO42-, neutraalses n MnO. Omaadused: väg ga tugev oksüdeeerija, odavv, pole vaja indikaatoorit, pole mürgine, ei e ole põhhiaine omadustega. Rakenddused: Fe2++; Sn2+ ja Ti3+ määäramine, riida orgaanilisi aineidd, permang ganaatne oksüdeeeritavus. Peermanganaaatne oksüdeeeritavus (haapnikutarvee) kogu orggaanika jaok ks. Fe2+; 2+ 3+ Sn ja Ti määram mine madallates sisalduustes; veidi halb: h puuduub igasugunne selektiivssus. 100. Jodomeetrria. Tiosulffaat kui tiitrant redo okstiitrimissel. Joodi lahus kui titrant redoksttiitrimisel
P L1 PE BC C Encoder 24 VDC + SN1 SN2 SG 12 V24 20 Brake V+ 1 SON 17 DE B1 B2 ST1 13 ST2 14 DI1 15 BE
annaabi.ee 
