Siirdesoo Sisukord · Lühiiseloomustus · Abiootilised tegurid · Kohastumused · Laia ökoloogilise amplituudiga liik siirdesoos · Kitsa ökoloogilise amplituudiga liik siirdesoos · Toiduvõrgustik · Toiduahel · Näited biootilistest teguritest · Toiduahela astmed · Ökoloogiline püramiid · Populatsiooni näide · Inimmõju · Kasutatud allikad Lühiiseloomustus · Tegemist on makroökosüsteemiga. · Võrreldes teiste ökosüsteemidega on siirdesoo kõige liigivaesem. · Rabadest ja soodest kõige liigirikkam. · Dominantliikideks on mänd, sookail, jõhvikas, ämblik. Pilt 1: jõhvikas Pilt 2: sookail Abiootilised tegurid
Ubaleht Nimetusi Ubaleht Soouba Jõelehed Allikakapsad Välimus Kõrgus 15-35cm Lehed meenutavad uba Õiekroon on valge, väljast roosakas Seemned on pruunikaspunased Kasvukoht Kasvab: Madalsoos Siirdesoos Vahest ka jõgedes Ei ole looduskaitse all Aitäh kuulamast!
Ravimina on kõige laiemalt levinud aga kasepungad. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada. Teised kaseliigid Eestis Vaevakask( Betula nana) Kask on väikese ja hädise välimusega rabataim. Asustab kõik niiskemad kasvukohad, kasvab madalsoos, siirdesoos, rabas, rabastuvatel niitudel ja metsades. Õied on koondunud vorstikujuliseks urbadeks nagu teistelgi kaskedel. Samuti on eraldi isas ja emasurvad. Vaevakasel on kõik urvad püstised. Tal on kaunid tillukesed ümmargused lehed, mille järgi on hea seda liiki määrata. Lehe läbimõõt on umbes 1 cm. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask. Sookask (Betula pubescens)
mullaga. - Hea varjutaluvusega, kasvab ka täisvalguses, Metsakäharik- Enamasti okas- ja segamets, juhul kui pole ennem varjus kasvanud. varjulembene. - Okkad lapikud, kasvavad ühekaupa, valges Turbasammal- niiske ja märg kasvukoht, sageli spiraalselt, varjus kamjalt. Läikivad valguslembesed. Madalsoos ja soometsades - Punane mürgine marikäbi. (nõudlikud) siirdesoos ja rabametsades (vähe- Kadakas nõudlikud) rabas ja rabametsades (leplikud). - Koonusekujuline, vahel ka võsane Vajavad happelist keskkonda. Valkjas-punane - Juurestik maapinnalähedane, mükoriisaga värvus. Ühe ja kahekojalised. - Niisket, kerget, värsket liivapinnast Turvas- küttematerjal, keemiatööstuse tooraine, - Kasvab nii varjus kui ka valguse käes tervistavad vannid, kariloomade allapanekuks
Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Paljuneb eostega. Eoskupar asetseb lehtedeta oksa pikendusel (ebajalg). Võivad ka vegetatiivselt paljuneda varre ja oksa pistikutega või võsunditega. Kasvab niisketes ja märgades kasvukohtades, võivad kasvada ka vees. Valguslembesed ja Toitainete suhtes nõudlikumad liigid kasvavad madalsoos ja soometsades, vähemnõudlikud siirdesoos ja rabametsades ning kõige leplikumad rabas ja rabametsades. Valguslembesed taimed vajavad kasvamiseks happelist keskkonda ja suurendavad ise keskkonna happesust, lubjasisaldus pinnases mõjub sageli hävitavalt. Eestis kasvab 37 liiki, kellest sagedasemad on 15. Liikide määramine keeruline ja nõuab mikroskoopi. Huvitavat: · Palju kasutusalasid on peamiselt turbasammaldest tekkival turbakihil. Sellest tehakse
läbimõõdult umbes 1,5 cm. Luuseeme on võrdlemisi suur (kuni 1,5 mm), sile. Maapealne vars on püstine, ogadeta, lühikarvaline ja veidi näärmeline. Paljunemine Paljuneb peamiselt vegetatiivselt risoomi abil, vähem seemnetega. Seemneid levitavad linnud. 3 Kasvukoht Levinud põhjapoolsetel aladel kõikjal ümber põhjapooluse kuni soode lõunapiirini ekvaatori suunas.(Lisa 3) Eestis kasvukohtades sage. Kasvab rabas (eriti servaaladel), siirdesoos ja soometsas, sageli massiliselt. Kasvab meil vaid toitainetevaestes kohtades. Maitsev mari mitmetele loomadele, näiteks sookurele, karule. Kasvab harilikult koos turbasamblaga, samuti vaid seal, kus kasvab ka mände. Lisa 3 4 Kasutamise viisid Viljad on maitsvad, sisaldavad suhkrut, sidrunhapet, kollast pigmenti, vitamiini C ja muudki.
Kõrgus oleneb alumise otsa lagunemise kiirusest. Värvus puhas kuni kollakasroheline, alusel pruunikas. Püstine mitteharunenud või harvem veidi harunenud vars. Enamasti on varred tihedalt üksteise kõrval. Varred on väga saledad, kaetud rohkete lühikeste punakas kuni tumepruunide risoididega. Alusel on varred tumepruunid kuni mustad. Paljuneb eostega. Kasvab väga niisketes kohtades, sageli päris vees: madalsoos, siirdesoos, rabas, järvede ja jõgede kallastel. Eelistab lubjarikast kasvukohta. Soosammal Harilik karusammal Kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda karusamblalised, perekonda karusammal. Püstine või tõusev, väga tugev, mitteharunev vars. Paljuneb eostega. Laia levialaga, kasvab kõigil mandritel. Eestis sage. Kasvab niisketes soo ja arumetsades, rabas ning sooniidul.
kevadel ei ole soodsad ilmad, võib liblikas nukust välja tulla alles ülejärgmisel aastal. Nukk on sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega. Levik Neljast Euroopa faunasse kuuluvast koiduliblikaliigist esineb Eestis üks, kelle röövik toitub oligofaagina mitmesugustel ristõielistel rohttaimedel; nukk on köidisnukk nagu kapsaliblikatelgi, talvitu. Koiduliblikas lendab mai algusest juuni lõpuni niitudel, luhtadel, tee- ja metsaservadel ning siirdesoos; mitte haruldane.Koiduliblikas elab paljudes kohtades Euroopas ning Aasia parasvöötmes kuni Jaapanini. Viimase kolmekümne aastaga on tema levila Iirimaal ja Sotimaal märgatavalt laienenud. Lõuna pool on ta levinud Kaukaasias, põhja pool isegi metsatundras ja tundraski, kuni Barentsi mere ja Polaar-Uraalini. Mägedes tõuseb ta kuni 2000 m kõrguseni. Olulisemat Riik: Loomad. Hõimkond: Lülijalgsed. Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Põualibliklased.
metsast. Siit järeldub rändmesinduse korraldamise vajadus metsade läheduses. Varakevadise korje annavad aprillis-mais pajud, mis kasvavad loo-, osja- ja madalsoometsades. Suvise meekorje annavad sinika- ja jänesekapsa-, pohla- ja mustikametsad, kus taimed õitsevad juunis-juulis. Juulis tagavad hea korje pajulille ning ahtalehise põdrakanepi õitsemine raiesmikel ja metsa ääres, augustis aga kanarbik metsas. Meetoodang võib kanarbikumetsas olla 4044 kg/ha, rabametsas ja siirdesoos 30 36 kg/ha, pohlametsas kuni 24 kg/ha, mustikametsas 1518 kg/ha. Metsades on korjet peamiselt juunis-juulis, juulis tuleks kolida raiesmikele, kus õitsevad vaarikas, ahtalehine põdrakanep jt. Kuna looduslike meetaimede õitsemise ajas on juulis-augustis vaheaeg, tuleb ühtlase korje saamiseks meetaimi külvata. Vaid ühe liigi külvamine ei taga veel head korjet, sest mesilased vajavad taimeliikide mitmekesisust. Looduslikud meetaimed
Rabamurakas: Rabamurakas talub külma alla 40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline (pH 3,55). Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas. Tavaliselt esineb ta koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta Põhja- ja Baltimaadele, kuid kasvab ka Briti saarte nõmmedel, Gröönimaa rannikul, suuremas osas Venemaast ning peaaegu kõikjal Kanada ja Alaska mandriosas. USA-s kasvab
Nad võivad elada üle 50 aasta. Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimedüldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast. RABAMURAKAS Rabamurakas on mitmeaastane kahekojaline rohttaim roosõieliste sugukonnast. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Eestis võib kohati esineda massiliselt. Kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakat ohustab rabade kuivendamine. Taim kasvab enamasti 10...25 cm kõrguseks. Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2...4 ümarneerjat 5...7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelistlehte. Õied on ühesugulised, 4...6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Õitseb mais ja juunis. Isasõie läbimõõt on umbes 3 cm, emasõis on veidi väiksem.
Väga nimetus: Equisetum fluviatile L mürgine. Rahvapärased nimetused: konnaoss, jõeosi, veeosi, vesikuusk Kuulub sugukonda osjalised, perekonda osi. Helerohelist Eluvorm: Mitmeaastanevärvi. suvehaljas eostaim. Kõrgus kuni 1,5 m. Kasvab: Soodes, järvedes, jõgedes, kraavides, tiikides, turbaaukudes, moodustab sageli suuri ValgedMadalsoos, kogumikke. ja kollased õied. siirdesoos, lammi- ja lodumetsa vesistes kohtades Omab ujulehti, tupplehti ja kroonlehti. Kasutatakse rahvameditsiinis. Väike lemmel Väike lemmel Ladinakeelne nimetus: Lemna minor. Rahvapärased nimetused: konnaläätsed, vesiläätsed, seauba, vesivirn, päevaseep, tiigieile. Lehed ja varred moodustavad ühe plaadikese. Puuduvad maapinda kinnitunud juured. Ujuvad vees. Elavad mitmeid aastaid.
Siirdesoo Herman Karol Hõrrak 6.B Tallinna Reaalkool 2014 Mis on siirdesoo? Siirdesoo ehk üleminekusoo on soo arengu keskmine järk ehk üleminek madalsoost kõrgsooks. Siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal. Siirdesoos on rohkem taimkatet kui rabas kuid vähem kui madalsoos. Siirdesoo kaasik http://maeopik.blogspot.com/2010/02/siirdesoo.html Soo tegurid Siirdesood arenevad madalsoodest. Siirdesoo on madalsoo ja raba vaheastmeks. Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri. Liigniiskuse tõttu on lagunemine soos väga aeglane ning osaliselt lagunenud taimede ja loomade jäänused
taimestiku hulk ja katvus suur. Domineerivad rannikuliigid: mändvetikad, kamm- ja hein- penikeel, niitjas penikeel ja tähkjas vesikuusk. 2) Siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo. Siirdesoo ehk üleminekusoo ehk rabasoo on soo arengu keskmine järk; üleminek madalsoost kõrgsooks; siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal. Siirdesoos on rohkem taimkatet kui rabas, kuid vähem kui madalsoos. Iseloomulikuimad taimeliigid on tupp-villpea, pudeltarn, Balti sõrmkäpp ja küüvits. 3) Loopealsed e. alvarid on õhukesega mullaga [0-20 (30)]cm lubjarikkad rohumaad, mille mulla lähtekivimiks on ordoviitsiumi või siluri paekivi. Oluline: puudeta, põõsarinde katvus 30 %; peamised põõsad: kadakas, põõsasmaran. Kibuvitsa liigid, tuhkpuu liigid, harilik kuslapuu, harilik sarapuu. Enamasti sekundaarsed (inimtegevuse tulemusena),
· kasvab rabade ja siirdesoode kasvab vaid happelisel servaaladel, soo- ja rabametsades pinnasel SOOKAIL Ledum palustre L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kail · mitmeaastane ühekojaline igihaljas puittaim - põõsas või poolpõõsas · kõrgus (10) 30...60 (140) cm · kasvab sagedamini rabamännikutes, kus on domineeriv, kuid väiksemate rühmadena esineb ka rabas, siirdesoos mätastel, soometsades ja ka laane- ning palumetsa niiskemates lohkudes. · eelistab teistest rabataimedest varjukamaid ja kuivemaid kasvukohti · taim sisaldab rohkesti kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid (mürgised), mis on vänge lõhnaga ja tekitavad peavalu KÜÜVITS Andromeda polifolia L. · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda küüvits · mitmeaastane ühekojaline puittaim, kääbuspõõsas
Virgiinia kadakast (Juniperus virginiana) ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu. Juurestik Kadaka juurestik on paikneb maapinna lähedal, mükoriisaga (seenjuur). Paljunemine Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse erinevaid vorme). Kasvukoht Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos võib teda harva kohata. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuigi tundlik külmade tuulte suhtes. Koht ökosüsteemis Kadakas on tänuväärne kodupaik ka paljudele lindudele, kel suur osa toidust kadakamarjadest koosneb.Puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.
neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega (vaese sademelise toitumisega) kõrgendeid - mättaid, saari ja taimkate on seetõttu ilmelt mosaiikne. Soode kolmikliigitusele andis teadusliku põhjenduse sooteaduse klassik C. Weber (1902, 1908). Seega erinevad sootüübid kõigepealt turba toitainetesisalduse poolest. Madalsoos on taimi toitev turbakiht toitesooladest rikas (eutroofne), rabas vaene (oligotroofne), siirdesoos keskmise viljakusega (mesotroofne). Turba pindmises 20 cm paksuses kihis on rabades: lupja 27 korda vähem kui madalsoodes, lämmastikku vastavalt 6,6 ja fosforit 2,9 korda vähem, kaaliumi puhul on erinevus väike. Turba mahumass on madalsoos keskmiselt kaks korda suurem kui rabas, mis taimede kasvu seisukohalt on üsna oluline. Mahumassist sõltub mulla toitesoolade sisaldus. Mida kergem on taimejuurtest läbipõimitud turbakiht, seda vähem on temas toitesooli. Toitesoolade võrdse
Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Liiv- ja loomuldadel kasvavates männikutes on tüüpiline alusmetsataim (Laas, 1967). 11 4.3. Kasvutingimused Harilik kadakas kasvab alumises puurindes või põõsarindes. Kadakat leidub paljudes kooslustes. Harva esineb salumetsas, laanemetsas, lammimetsas ning madalsoos ja siirdesoos. Kasvab nii kuivadel liivastel pinnastel kui ka soostunud turbarabades, varjulistes männi- ja kuusemetsades ning lagedatel loopealsetel. Eelistab parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Hea külmataluvusega ning ainult karmidel talvedel on esinenud külmakahjustusi (Laas, 1967). 4.4. Koht ökosüsteemis Kadakamarjad on toiduks paljudele lindudele (nt kadakatäksile, põõsalindudele ja
) puud , 5.) kitsalehelised rohttaimed (tupp-villpea, rabajänesvill, rabakas jt.), 6.) laialehelised rohttaimed (rabamurakas), 7.) putuktoidulised taimed (huulheinad), 8). pärislehtsamblad (raba-karusammal, palusammal jt.), 9.) maksasamblad, 10.) samblikud 11.) vetikad ja 12.) seened. (Valk, 1988: 94- 96, 138) Soode loomastik ja linnustik Madal- ja siirdesoode loomastik ja linnustik Meie faunas ei leidu ühtki imetajat, kes elutseks ainuüksi madal- või siirdesoos. Meie madalsoode linnustik on üsna liigirikkas. Arvukalt leidub tetresid, rukkirääke, metskiure, tikutajaid, pruunselg- põõsalinde ja kadakatäkse. Siirdesood on üldiselt linnuvaesed. Enamasti leidub seal tetresid, metskiure, metsvinte ja kägusid. Roomajaid leidub vähe, harva võib kohata arusisalikku, rästikut ja mõnikord ka vaskussi. Kahepaikseist elab kõikjal soodes rohukonn, üsna sageli rabakonn. Madal- ja siirdesood on väga liigirikkad putukate poolest.
kõige vähem puujäänuseid. Sellest olenevad turba füüsikalised ja keemilised omadused, kasutatava turbatoote omadused, lagunemisaste jne. Tööstuslik klassifikatsioon on geneetiline e. päritolu alusel. Botaaniline koostis määratakse laboris 0,25 mm sõelal: pestakse ja jäänused uuritakse mikroskoobiga. Eesti turvastest on leitud 120 taimeliigi jäänuseid. Levinumad turbaliigid: Madalsoos: puu (kask, paju, mänd), puu-pilliroo (kask); puu-tarna (kask); pilliroo; tarna. Siirdesoos on puu (Mä, Ka, Ku), tarna- sfagnumi. Raba: villpea-sfagnumi; magellanikum (Lõuna ja Ida Eestis) fuskum, älve Levinumad lasundiliigid madalsoo puu-pilliroolasund Saaremaa, Põhja-Eesti Metsalasund – soo servaalad Puu-tarna – Põhja-Eesti Siirdesoo: sfagnumi kõikjal levinud Raba: fuskumi lasund levinuim (6-7 m tüsedus) Komplekslasund (älveturvas) – raba keskosas Turba füüsikalised ja keemilised omadused 10 Omadused on määratud taimede omadustega ning lagunemisastmega
Emaskäbid moodustuvad lühivõrsetel, sügisel sarnanevad rohelisele pungale. Kevadel arenevad neist peale viljastumist rohelised marikäbid. Teisel aastal muutuvad käbid tumesiniseks ja lõplikult valminuna peaaegu mustaks. Viljaliha on pruunikasroheline ja sisaldab 1-3 kõva kestaga seemet. Viljakandvus on suurem kui puud kasvavad täisvalguses. 6. Kasvunõuded: Esineb põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos kohtab teda harva. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuid tundlik külmade tuulte suhtes. Juurestik on pinnapealne, kuid tugev. Juurtel esineb mükoriisa. 7. Kasutus: Puit sobib nikerdamiseks, treimistöödeks. Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli
turbasamblaid, samblikke on umbes 50 ning vetikaid 150 liiki (Valk 2005: 237). Eesti rabamännikute rohu- ja puhmarindes kasvab 17 taimeliiki, sama suur on samblarindes ühtekokku metsa- ja turbasamblaliikide arv (Valk 2005: 39). Samblarindes domineerivad turbasamblad, kes jagatakse toiteelementide nõudlikkuse suhtes kolme rühma: eutroofsed ehk nõudlikud (kasvavad madalsoos), mesotroofsed ehk keskmise nõudlikusega (siirdesoos ja rabastuvas metsas) ning oligotroofsed ehk vähenõudlikud (rabas). Turbasamblal puudub juur. Ta kasvab varre ülaotsast ja laguneb samal ajal varre alaotsast. Vett seob turbasammal kogu keha pinnaga ja on peamiseks turba moodustajaks ning on ka tugev domineeriv liik, mis soodustab maastiku jätkuvat soostumist (Valk 2005: 237). Turbasammalde iga aastase kasvu tõttu pakseneb turbakiht ja tõuseb rabavee tase (turbasammal seob tugevalt endaga oligotroofsed sajuveed)
KÕRGSOO EHK RABA 31% Soopind kerkib, muutub kumeraks Turbasamblad kasvavad tipust, lagunevad alt, tekib rabaturvas Taimed saavad vett ja toitu sademetest ning õhust Liigivaene Sootaimestik Madalsoo - madalsoos kasvab vähe puid ja põõsaid. Seal puudub puhmarinne, kuid rohttaimi on rohkesti. Madalsoo on mätlik. Siirdesoo - siirdesoos kasvab nii madalsoo kui ka rabataimi. Raba - rabas kasvavad ainult kidurad puud. Puhme on seal aga rohkem, mis ulatuvad põlvini. Rohttaimi on vähe. Elutingimused soos Öökülmad püsivad seal kauem, öösel jahtub rabapind kiiremini. Samblavaibas on vesi happeline ja hapnikuvaene, rabavesi on pärit peamiselt sademeist. Rabataimed kinnituvad turbasse, kust nad saavad külma mineraalaaine vaest vett.
6.8. Harilik porss (Myrica gale) lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi. Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas- ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, aga ülemised emased. Porsa lehed on väga
Väga toitainetevaene. 2. SIIRDESOO Produktsioon toimub edasi, kuni lõpuks taimedel juures ei ulatu enam mineraalmulda, vaid on turba sees. Tekkivad oligotroofsed mättad – hakkab kasvama teistsugune taimestik. Tekib siirdesoo. Siirdesoos asuvad oligotroofsed mättad. Hakkab kasvama turbasammal. 3. KÕRGSOO Taimed kasvavad ainult turbal. Kõik on turbasamblaga kaetud. 10% taimedest jääb soos alati lagundamata – nii tekib Eestis ca 1mm aastas turvast juurde. Raba on ombrgiotroofsed – vihmavee toitelised. Kõik toitained saavad rabataimed vihmaveest – seetõttu ongi kidura kasvuga, aga elavad.
II kategooria: kõdu-koralljuur (üle Eesti), nõmmluga (Edela-Eestis ja Võrtsjärvest kagus) väike käopõll (üle Eesti), soovalk (üle Eesti), harilik jugapuu (Lääne-Eestis) III kategooria: kaunis kuldking (üle Eesti), vööthuul-sõrmkäpp (üle Eesti), ungrukold (üle Eesti) 59 KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mille poolest erineb siirdesoo rabast? 2. Millised mullad esinevad siirdesoos ja millised rabas? 3. Iseloomustage siirdesoo ja raba kasvukohatüüpide puu- ja põõsarinnet! 4. Iseloomustage puhma- ja rohurinnet! 5. Millistes kasvukohatüüpides leiate kasvamas harilikku kukemarja, kanarbiku ja pohla? Milliseid keskkonnatingimusi vajavad need taimed kasvuks? 6. Kuidas majandada kuivendamata samblasoometsasid? 7. Koostage nimekiri happelisel pinnasel kasvavatest taimeliikidest! 8. Millised metsatüübid esinevad samblasoometsades? 9
Rohketoiteliste ja seetõttu liigirikaste madalsoode karakterliigid on raud-, ääris- ja padutarn, pruun ja tõmmu sepsikas ning paljud käpalised, näiteks soohiilakas, sookäpp, kahkjaspunane sõrmkäp ja soo-neiuvaip. Madalsoode tüübirühmas eristatakse omaette allrühmadena lammisoid ja allikasoid. Siirdesood (segatoitelised sood) paiknevad tasastel või väikese langusega aladel raba servas või vähese äravooluga nõgudes. Siirdesoos omastavad taimed toiteaineid nii põhja- kui ka sademeveest. Veepeegel on vegetatsiooniperioodil maapinnast 10–30 cm sügavamal. Põõsarindes on tüüpilised hundi- ja lapi paju, kohati madal kask, rohurindes kasvavad nii madalsoodele kui ka rabadele iseloomulikud liigid ning lisaks neile siirdesoodele omased taimed, näiteks alpi jänesvill ja suga-sõnajalg). Samblarindes on madalsoode lehtsamblad enamasti asendunud turbasammaldega.
annaabi.ee 
