mehi. Ühel päeval saab Paul teate, et ta võib minna kaheks nädalaks .............(kuhu?). Kuid seal käik oli viga, sest see tõi kaasa palju mälestusi, kurbust ja tagasi tulles oli Paulil tunne nagu oleks ta teistele meestele midagi võlgu. Teose lõpus sureb Pauli parim sõber. Peategelane ise ....................... (jääb ellu/sureb). 3.Mitmekesi ujuti üle kanali ning mindi naistele külla? 4.Paul kannab teda seljas, sest ta on haavata saanud. Sääreluu on puruks lastud. Sidumispunkti jõudes aga selgub, et seljas kantav isik on teel sinna granaadikilluga pähe saanud. Kellest käib jutt? a)Müller b)Katczinsy ehk Kat c)Tjaden 5.Ühel ööl peale kahurvägede tulistamist, kaevikutes olles, oli kuulda metsikut karjumist ja oigamist. Selle peale karjus Detering: ,,Kuradi loomapiinajad!" Mis loomadest käib jutt? a)Hobustest b)Koertest c)Rottidest 6.Mis ametit pidas enne sõda HimmelstoB? a)Õpetaja b)Kirjakandja c)Talupoeg 7
Sõjakoleduste käsitlemine on teoses paljuski realistlik ja dramaatiline. Kirjeldused on naturalistlikud ja verdtarretavad. ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Remarque kirjeldab värvikalt igapäevast elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all, lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elusid ohustavad mürkgaas ja snaiprid. Kirjeldatud on ka õudusi hospidalis.Sõja keskel olemisel ja osalisel äralõigatusel muust maailmast on sõduritele suur psühholoogiline mõju
" Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt
· Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed, oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, me oleme kadunud. · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale
Läksin teise varjendi juurde tagasi ja jõudsin just õigeaegselt pärale, et aidata mehi välja kaevata. Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63) · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega
lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed. · Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui
et saadame korda midagi mõeldamatut.Nii surume huuled kokku....see läheb mööda...see läheb mööda. Võibolla pääseme eluga Me näeme elamas inimesi, Click icon to add picture kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel Click icon to add picture lähimasse mürsulehtrisse; üks roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. Click icon to add picture Click icon to add picture [...] õudust saab taluda senikaua, kui
mürsulehtrisse, koos ühe mehega vaenlaste leeriest. Surmahirmus pussitab ta vaenlase surnuks, kuid kannatab hiljem suurte süümepiinade käes. Oma leeri juurde tagasi jõudes jääb see aga ainult kaugeks mälestuseks. Lõpuks on Paul viimane, kes nende rühmast veel elle jäänud on ja ta üritab veel päästa ka oma sõpra Kaczinsky't, kes ühes lahingus saab säärde mürsukilluga. Paul hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab Paul Bäumer lõpuks sidumispunkti, kus ta aga kahjuks avastab, et Kat on surnud transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. Paul sureb päeval, mil loodetakse juba rahu ning päev võetakse kokku sõnadega - läänerindel muutuseta. Sõjast neile, kes sõdima peavad, ei ole mingit kasu. Kogu jubedus ja tapatalgu toimub käputäie poliitikute käsu tõttu, kellede jaoks ei ole ühel, kümnel ning veel ka sajal elul tähtsust. Üksteise vastu peavad aga võitlema mehed, kes sõjas olla ei tahagi. See polegi
· Stanislaus Katczinsky: Enne sõda oli kingsepp, sõjas sai temast salga peamees, kelle kohta oli raamatus välja toodud väga palju häid iseloomustavaid omadussõnu. Mõned neist olid kaval, imetlusväärne haistmismeel ähvardavast hädaohust, hüvast toidust ja viilimisoskustes. Lisaks olid tal längus õlad, sinised silmad ja eha söögiisu. Ta eelistas sigarettidele närimistubakat. Sai rindel killu jalga ja Paul asus teda sidumispunkti viima, kui kahjuks tabas teda Pauli seljas olles kild pähe ja ta hukkus enne pärale jõudmist. Teda võib pidada Pauli parimaks sõbraks. · Franz Kemmerich: Haavatu laatsaretis, kellel üks jalg amputeeriti. Ta oli poiste sõber ja kõigil oli tema pärast kahju. Müller tahtis tema saapaid endale ja lõpuks ka sai. · Heinrich: ta oli toidujagaja ning poistel oli tema kohta mitu erinevat nime.
saanud Kemmerichi käest veidi enne tema hinge heitmist. Järgmisel rünnakul langevad nende kompaniiülem Bertinck ning Leer, kellel mürsukild puusa lõhki rebib. Ta jookseb kiiresti verest tühjaks ning keegi ei saa teda enam päästa. 9 sõbrast on järele jäänud veel vaid kaks Katczinsky ja Paul. 1918. aasta suvi on kõige raskem ja verisem. Ühel hilissuvepäeval toidutoomisel saab Kat pihta, ta sääreluu lastakse puruks. Seepeale võtab Paul ta selga, et toimetada ta sidumispunkti. Pärale jõudes aga selgub, et ta oli kandmisel saanud granaadikilluga pähe ja see oli talle surmav. Sügisel saab Paul taas puhkust ning räägitakse lõplikust rahust ja vaherahust. Sõda on jätnud temasse väga sügava jälje ning ta ei leia enam oma kohta elus. Kõik tema head sõbrad hukkusid, vaid tema jäi ellu. Õigemini oli neist lihtsalt viimane. Paul Bäumer langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel
Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas isegi siis, kui ta pääses tema granaatide eest." Kuidas sõda muudab inimest.? ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." 1 ,,Oleme nii mõndagi suutnud taluda. Nüüd kattub meil keha higiga. Tahaksime uuesti püsti karata ja minema joosta, ükspuha kuhu, ainult et mitte enam kuulda. Seejuures ei ole need ju inimesed, vaid üksnes hobused.(lk. 51)
Klõpsata sobivat konnektorit. Hiirekursor muutub väikeseks ristikeseks. Kui kursor on kujundi kohal ja ilmuvad nähtavale kujundi sidumispunktid (punased punktikesed, punktide arv sõltub kujundist: 2 kuni 8), valida sobiv punkt ja klõpsata seda. Viia kursor teise kujundi sobiva ühenduspunkti kohta ja klõpsata seda. Konnektor jääb aktiivseks ja tema markerid peaks olema rohelised. Kui side on katkenud (marker on tuhm), vedada marker vastava kujundi sidumispunkti kohta ja lasta hiire nupp lahti. Marker peaks muutuma roheliseks. Asepomo Sekretär s. tid sobiv punkt i heliseks. Harjutus. Tehke antud kujundite skeemid Detaili karakteristikud d= mastaap 1: 10 h, cm 100 b, cm 70 d, cm 35 hk, cm 20 bk, cm 40 L, cm 600
risttule alla, mis tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulgas ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood vaenlase tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti. Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikus vihas edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased, kes samuti said suuri kaotusi ja olid sunnitud taganema. III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes ja ka laskemoon. I
1767 moodustatakse Amsterdamis kodanike aktiiv, kes abistab uppunuid ja levitab infot abistamise kohta. Napoleon I juhitud Itaalia sõjakäigu ajal tõi erakorralisse meditsiini murrangu prantsuse arst Dominique- Jean Larrey (1766...1842). Tema initsiatiivil loodi 1792 a nn liikuvad ambulatooriumid (prantsuse k ambulances volantes). Nende eesmärgiks oli kiire haavatute evakueerimine sõjaväljalt alguses sidumispunkti ja edasi haiglasse. Temale omistatakse ka triaaž aluspõhimõtete loomist. Lahinguväljal aitas ta esmalt raskemini haavatuid, jättes kõrval auastme, mis senini oli abiandmise järjekorra määranud. 1800 aastate alguses käivitub sõjameditsiinikogemuste rakendamine tsiviiltervishoius. 1832 luuakse Londonis koolerahaigete transpordiks mõeldud hobuvankriga kiirabibrigaad. Tegemist oli, meditsiini arengule vastavalt, puhtalt transpordivahendiga. 19 saj lõpuks
Teos kirjeldab sõda tavaliste sõdurite vaatepunktist. (,,Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid sõnad, kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84 ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei
mõtlema.Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad , kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada." Iga üleelatud päev võib olla viimane. Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju, me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud, nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse, üksvastane roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu, teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad, me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Mis saab neist teose lõpuks? Kõik klassivennad on surnud ka. Ka Paul. II. Sõja mõju Missugust mõju avaldas sõda Paul Bäumerile ja tema sõpradele? Too näiteid. Too veel näiteid erinevatest tegelastest ja sõja mõjust neile. Millised omadused sõda esile toob? ,,Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide
P ei loe enam nädalaid. Kõik on tülpinud ja masendunud. Üks nende kaaslane Datering põgeneb, kuid ta arreteeritakse. Mitmed P kaaslased/sõbrad on surma saanud. M sai valgustusraketi kõhtu. Saksa sõdurite toit on vilets ja mehed on nälginud. Laskemoon on otsakorral ja kahurid on ülekoormatusest kõverad. Kõik saavad aru, et Saksamaa kaotab sõja. Kuud mööduvad. Ühes lahingus saab K mürsukilluga säärde. P hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab P lõpuks sidumispunkti. Seal avastab ta, et K on surnud transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. XII On 1918 sügis. Kõik räägivad rahust. P on masenduses. Ta tunneb, et on üksi ja lootusteta. P langes oktoobris 1918. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.
targad leiutavad uusi relvi, et sõda kauem kestaks. Deteringil oli koduigatsus nii suur, et ta üritas põgeneda, aga inspektorid said ta kätte, rohkem teda ei näinud. Berger suri nii, et üritas koera päästa. Ka Müller on surnud. Enne, kui suri andis mulle kirjatasku ja säärikud, mille Kemmerichilt päris, peale seda saab selle Tjaden. Suvi 1918 on kõige verisem ja raskem. Meie käed on muld, meie kehad on savi ja meie silmad vihmaveeloigud. Kat saab pihta ja tassin ta vaevaliselt sidumispunkti, enne seda vahetame aadresseid. Ta suri. Olen üpris rahulik, kuna elul pole mult enam midagi võtta. Olen nii üksi ja ootusteta, ta langes oktoobril 1918.
Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti. Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikult edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased, kes samuti said suuri kaotusi ja olid alul sunnitud taganema. III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes järjest ja nii ka laskemoon
tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti. Kuperjanovi langedes haaras partisane viha ja hoolimata sellest, et neid oli vähe, tungisid nad metsikult edasi, III rood kõige ees. Leitnant Soodla tegi mitu katset mehi edasi viia, kuid tagajärjeks olid ainult surnud oma poolel. Lõpuks saabusid appi ka soomlased, kes samuti said suuri kaotusi ja olid alul sunnitud taganema. III roodu olukord hakkas muutuma juba lootusetuks, sest jõud vähenes järjest ja nii ka laskemoon
Metsa kogunes kaheksa meest, kelle mõte otsis võimalusi sellest põrgust veel eluga pääseda. Haavatuna olnuks lootus saada evakueeritud, kuid enesehaavamised tulid püssirohu jälgede tõttu sidumispunktis kohe ilmsiks. Nendel puhkudel järgnes sidumisele kiire välikohus ja ,,reeturi" mahalaskmine. ,,Ehtsa" haava hankimiseks tuli tulistada piisavalt kaugelt. Mehed tõmbasid paarikaupa loosi: kes saab haava, kes peab tulistama. Kurt pidi tulistama ja aitas haavatu sidumispunkti. Järgmisel päeval saadeti Kurt koos muude kokkukogutud sõduritega vasturünnakule. Enne, kui nad pidid taas jänestena lagendikule vastase kuulide ette jooksma, plahvatas läheduses granaat. Kurt sai endale ehtsa haava ja suutis õnneks ise veel kõndida. Pärast kuus tundi kestnud teekonda leidis ta ühest talumajast sidumispunkti ja pandi rehala põrandale lebama. Samal ööl pandi Kurt koos teiste haavatutega maabumispraamile. Kurt Vetteri kompanii oli muutunud pea
" Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga.
HAAVATUD KOGUTAKSE KOKKU: ●● lahingu ajal kõrgema taseme meditsiiniliste allüksuste poolt (rühma sa- nitar, kompanii meditsiinijagu); ●● kui kõrgemad üksused ei saa lahingu ajal haavatut evakueerida ja jagu on jõudnud vahe- või lõppeesmärgile, transporditakse haavatud enda jõududega sinna ja antakse esmaabi; ●● vahe- ja lõppeesmärgil transporditakse haavatud kas jao enese või kõr- gema üksuse vahenditega kõrgema üksuse sidumispunkti (rühm, kom- panii). 55 4. MAJUTUS 4.1 MAJUTUSE PÜSTITAMINE (SUVEL/TALVEL) Majutamine ●● Majutamine on väeosade (allüksuste) selline paigutamine asulatesse, sõjaväelinnakutesse, laagritesse, harjutusväljadele ja muudesse kohta- desse, mis tagab nende igapäevaelu ja lahinguvalmiduse. ●● Majutamise eesmärgiks on anda jaole võimalus puhkuseks, hooldu-
" Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung"
" Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt
Kõik on tülpinud ja masendunud. Üks nende kaaslane Datering põgeneb, kuid ta arreteeritakse. Mitmed P kaaslased/sõbrad on surma saanud. M sai valgustusraketi kõhtu. Saksa sõdurite toit on vilets ja mehed on nälginud. Laskemoon on otsakorral ja kahurid on ülekoormatusest kõverad. Kõik saavad aru, et Saksamaa kaotab sõja. Kuud mööduvad. Ühes lahingus saab K mürsukilluga säärde. P hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab P lõpuks sidumispunkti. Seal avastab ta, et K on surnud transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud. XII On 1918 sügis. Kõik räägivad rahust. P on masenduses. Ta tunneb, et on üksi ja lootusteta. P langes oktoobris 1918. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus. Ernest Miller Hemingway "Kellele lüüakse hinge kella"
annaabi.ee 
