Läänerindel muutusteta (23)

LÄÄNERINDEL MUUTUSETA

• "Muide, on koomiline, et igasugune häda ja õnnetus maailmas pahatihti just lühikasvulistest tuleneb: nad on palju energilisemad ja agressiivsemad kui pikad."
  
• "Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid, sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam." - Seda peaksid kõik teadma, kõik need kelle pärast meie mehed sõjas sõdivad. See, kui saadetakse minu isa, vend ja mu mees sõtta selle pärast, et meie riigi poliitikud ei süüda välispoliitikas suhteid korras hoida – see on idiootsus!
  
• "Me muutusime karmideks, jõhkrateks - ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka." - Noored mehed vorbitakse sõjas jõhkarditeks.
  
• "Me ei viska nalja sellepärast, et meil on huumorimeelt, vaid me püüame oma huumorimeelt säilitada, sest selleta oleksime omadega läbi." - Poisid üritavad hoida huumorisoont, et mitte täiesti hulluks minna.
  
• "Meie teadmised elust piirduvad surmaga." – See on tõsi, sest suuremale osale sõjas sõdijatele, eriti noortele meestele, pole antud muud elu. Neil paljudel ei ole võimalust luua perekond, ehitada maja, käia tööl. Saada lapsi. Nende kogemused piirduvad surmaga – nii tapmise , surma nägemise ja vb ka iseeenda surmaga.
  

Kogu tegevus leiab aset Esimese maailmasõja-aegsel Prantsusmaal. . Tegelased on sakslased .
Peategelane Paul astub enne viimase klassi lõppu õpetaja utsitusel samuti sõjaväkke, sõtta, kodumaa kaitseks. Koos temaga lähevad sõtta pooled tema klassivennad. Nad on kogenematud, kuid õnneks õpivad kiiresti.
Rünnaku ajal vaevab neid peamiselt hirm, kui kui see oli edukas, ollakse endaga rahul. Neid sõidutatakse edasi tagasi rinde ning tagala vahet ja baasides olles venib aeg ja kõik on üldjuhul rahulik. Poistel kujunevad välja omad kombed, mis kodus olles oleks teiste jaoks vastuvõetamatud, kuid mis on sõjas praktilised.
Paul veetis oma aega peamiselt ühes kindlas sõpruskonnas, kellest paljud selle sõja käigus hukkusid või raskelt haavata said. Iga kaotus, mida sõpruskond läbi elama pidi, muutis poiste meeleolum üha süngemaks.
Kui Paul vahepeal puhkusele võis sõita, tundis ta et tal ei ole seal enam kohta. Ta ei osanud kuidagi käituda ega olla, ning talle tundus, et tal ei ole mitte millestki kodustega rääkid.
Pärast puhkust oli ta veidi aega treeninglaagris, kus hoiti lähedal ka vene sõjavange, kellest Paulil kahju hakkab kuna tema arvates polnud need inimesed ju absoluudselt mitte milleski süüdi. Miks peaks nad siis nõndamoodi kannatama ? Märkismisväärne on see, et kKuigi sõda käis juba täies hoos , ei olnud Pauk veel oma inimlikkust kaotanud.
Lõpuks rindele tagasi pöördudes peab ta luurele minema ja satub rünnaku ajal mürsulehtrisse, koos ühe mehega vaenlaste leeriest. Surmahirmus pussitab ta vaenlase surnuks , kuid kannatab hiljem suurte süümepiinade käes.
Oma leeri juurde tagasi jõudes jääb see aga ainult kaugeks mälestuseks. Lõpuks on Paul viimane, kes nende rühmast veel elle jäänud on ja ta üritab veel päästa ka oma sõpra Kaczinsky't, kes ühes lahingus saab säärde mürsukilluga. Paul hakkab teda seljas ära kandma. Suure pingutusega jõuab Paul Bäumer lõpuks sidumispunkti, kus ta aga kahjuks avastab, et Kat on surnud – transportimisel on ta granaadikillu pähe saanud.
Paul sureb päeval, mil loodetakse juba rahu ning päev võetakse kokku sõnadega - läänerindel muutuseta.
Sõjast neile, kes sõdima peavad, ei ole mingit kasu. Kogu jubedus ja tapatalgu toimub käputäie poliitikute käsu tõttu, kellede jaoks ei ole ühel, kümnel ning veel ka sajal elul tähtsust.
Üksteise vastu peavad aga võitlema mehed, kes sõjas olla ei tahagi. See polegi tegelikult üldse nende sõda. Aga ega ei ole vahet kummal poolel rindejoont sõditakse – kõigil sõdijatel on pere. Kõigil on keegi, kes neid igatseb. Kõigil neil seal sõjas on omad mõtted ja ootused, mõtted ja ootused, lootused tuleviku suhtes.
Kahjuks huvitavad poliitikuid vaid numbrid , seega käputäis mehi on nende jaoks vaid loomulik kadu. Nad ei mõtle selle peale, et nii mõnegi pere jaoks on see kohutav tragöödia.
Võimetus kohaneda tsiviileluga. Sõtta viidi väga noored mehed, kes polnud jõudnud tihti oma eluga veel algustki teha. Kõik, mida nad tundma õppisid ja millega harjusid, oli sõdimine. Neil puudus pidepunkt millele toetuda, et hoida kontakti maailmaga väljaspool rinnet ja sõjaväebaase.
Kahjuks pean ütlema, et mulle see raamat ei meeldinud. Mulle ei meeldi sõda, ja mulle ei meeldi ka seepärast see raamat. Ma olen ise rohkem nagu… romantik . Ja armastan lugeda rohkem sügavamõttelisemaid raamatuid, kus käsitletakse muid probleeme. Ma ei leia, et ma oleksin sellest raamatust saanud mingisugust ‘hingetoitu’ pigem vastupidi.
Paul Bäumer – Paul on noor mees, kes juba enne oma 20-ndat eluaastat õpetaja utsitamisel astub sõjaväkke ning satub selle tagajärjel läänerindele, kus ta teoses kirjeldab üksikasjalikult julma sõja-aegset elu.
Paul on ise kaastundlik, ent näeb, kuidas sõda teda ja ta kaaslasi samm- sammult jõhkarditeks muudab. Paul leiab, et tema generatsioon on kadunud põlvkond, kellel pole enam kunagi võimalust ega ka oskust naasta tavapärase elu juurde tänu sõjas läbielanule.
Katczinsky – Katczinsky on Pauli suurim eeskuju. Temal on sõpruskonnast suurim kogemuste pagas ning hämmastav võime leida ükskõik mida ükskõik millal, kus ja kuidas. See suurepärane võime tuli neile peamiselt kasuks toidu hankimisel. Katz oli sooja südamega ning hoidis oma sõpru. Kui toitu oli napilt, jagas ta seda siiski sõpradega, ja kui palju, siis nendega, kel seda tol hetkel absoluudselt ei olnud.