Läänerindel muutuseta - kokkuvõte (57)

Erich Maria Remarque – Läänerindel muutuseta    (06.06.07)
 
            Romaani kangelasteks on 9 meest, kes on omavahel väga head sõbrad: väikesekasvuline Albert Kropp, kes on neist kõige targem ; Müller V, kes ka rindel kooliraamatuid kaasas kannab; Leer , kes tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu; Tjaden – kõhn lukksepp , kompanii suurim söödik; Haie Westhus – turbalõikaja, neist kõigist kõige suurem ja tugevam; Franz Kemmerich ning peategelane Paul Bäumer on kõik 19-aastased ja kõik on ühest ja samast klassist sõtta läinud. Nende sõbrad samast jaost Detering – talupoeg , kes üksnes oma naisest ja majapidamisest mõtteid mõlgutab ning Stanislaus Katczinsky (Kat) - selle salga 40-aastane peamees, visa , kaval, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega ähvardavast hädaohust, heast söögist ja mõnusatest viilimisotsadest.
Koos nende 9-ga oli eesliinile saadetud 150 meest, kuid juba pärast esimest kokkupõrget vaenlasega olid nad kandnud suuri kaotusi, sest tagasi tuli neist vaid 80(esimene, kes neist 9 sõbrast rindel saadud vigastustesse suri, oli Kemmerich. Kuna nemad Pauliga olid koos üles kasvanud ja Franzu ema oli palunud just temal oma  pojal silm peal hoida, siis pidi Paul ka  Kemmerichi surmast teatama). Seega toodi neile väge lisaks. Enamik olid aastates mehed, kuid 25 noorsõdurit rindelähedastst nekrutite õppelaagritest oli suunatud Pauli ja tema kamraadide kompaniisse.
Allohvitser Himmelstoß oli üheksanda jao ülem, kes eraelus oli kirjakandja. Teda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks, ja see oli tema uhkus. Temaga oli nii mõnelgi arveteklaarimine plaanis, eriti aga Tjadenil, kes oli voodimärgaja ja seetõttu tegi Himmelstoß temaga nö ümber kasvatamist . Ükskord oli meestel parajasti veidi vaba aega ja kuna nad teadsid täpselt, millises kõrtsis nende jaoülem igal õhtul käis, siis otsustatigi viimast veidi klobida. Himmelstoß aga ei saanud kunagi teada, kes seda temaga teinud oli..
Järgmisena sureb Haie Westhus, kellele sai saatuslikuks selga saadud tabamus. Need mehed, kes ei hukku lahinguväljal on vaimselt siiski ammu juba surnud. Nad pole hulluks läinud vaid tänu sellele, et nad võtavad juhtunut huumoriga, see on ainus viis suutmaks sõdurina jätkata.
Peagi saabub aeg, mil Paul saab puhkuseloa ning sõidab koju. Kaks nädalat puhkust ning seejärel peab ta minema Heidelagerisse õppekursustele. Kui Bäumer koju jõuab, saab ta teada, et tema ema on haige. Tema isa ja kõik teised pärivad sõja kohta, kuid Paul ei tahaks sellest üldse rääkida, sest ta teab, et teda ei mõisteta ning inimesed ei saa aru, mida see sõda õigupoolest tähendab. Ainuke, kes midagi ei küsi, on tema ema. Paul tunneb kodus olle ängistust ning ta ei saa kusagil rahu. Ta ei oska isegi omaenda toas enam kuidagi olla. Kõik on talle niivõrd võõras ja ta mõtleb pidevalt oma kaaslastele, kes jäid rindele.
Olles puhkusel, peab Paul külastama ka Kemmerichi ema, et teatada tema hukkumisest. Ta pidi seda juba ammugi tegema, kohe pärast seda, kui Kemmerich suri, kuid ta ei suutnud sellele vaesele naisele midagi kirjutada ning seetõttu tuleb tal see lihtsalt ära rääkida. Kuid ta ei rääkinud Kemmerichi emale tõtt, kuidas tema poeg tegelikult suri, vaid mõtles välja loo, mida ta ka ise peaaegu et uskuma jääb.
Kui Pauli aeg hakkab Heidelageris õppekursustel ümber saama, tulevad teda külastama õde ja isa. Nad teatavad, et ema on haiglas , kuna tal diagnoositi vähktõbi, ning ootab operatsiooni.
Paul saadetakse tagasi laagrisse teiste juurde ning peagi on nad taas ka rindel. Seal juhtub temaga midagi sellist, mis ei anna talle mõnda aega rahu. Nimelt kui ta parajasti kahe tule vahel lehtris on, siis kukub sinna üks prantslane ja ta torkab teda mitu korda pussiga, kuid need hoobid ei tapa meest kohe. Ta elab veel üsna kaua, alles järgmise päeva pärastlõunal heidab lõpuks hinge. Paulil on süümepiinad ja ta räägib surnuga. Ta mõistus pole selge. Ta leiab mehe sõjaväepileti ning loeb sellelt kadunukese nime ning ameti – Gerard Duval, trükkal. Alles siis, kui ta omade juurde tagasi jõuab ja juhtunu südamelt ära rääkida saab, hakkab tal kergem ning ta unustab selle ajapikku ära.
Järgmine, kes tõsiselt haavata saab, on Kropp. Ka Paul saab vigastada, kuid mitte nii tõsiselt. Siiski suudab ta end lasta koos Albertiga katoliiklikusse hospidali toimetada. Teda opereeritakse ja ta saab taas terveks, Kropil aga amputeeritakse jalg kuni kubemeni ning ta tahab ennast maha lasta niipea, kui revolvri kätte saab. Tasapisi suutis ta siiski oma olukorraga leppida ning talle pandi protees. Pärast seda ei näinud nad Pauliga enam kunagi. Bäumer sai veidi kosumispuhkust, kuid oli peagi tagasi rindel. Järgmisena lahkus nende hulgast Detering, kes üritas Saksamaale põgeneda, kuid võeti kroonupolitseinike poolt kinni. Rohkem ei kuuldud temast midagi.
Ei möödu palju aega, kui on kord Mülleri käes. Talle lasti üsna lähedalt valgustusrakett kõhtu. Ta elas veel pool tundi pärast tabamuse saamist, seejärel andis ta Paulile need samad säärikud, mille ta ise oli saanud Kemmerichi käest veidi enne tema hinge heitmist.
Järgmisel rünnakul langevad nende kompaniiülem Bertinck ning Leer, kellel mürsukild puusa lõhki rebib. Ta jookseb kiiresti verest tühjaks ning keegi ei saa teda enam päästa.
 9 sõbrast on järele jäänud veel vaid kaks – Katczinsky ja Paul. 1918. aasta suvi on kõige raskem ja verisem. Ühel hilissuvepäeval toidutoomisel saab Kat pihta, ta sääreluu lastakse puruks. Seepeale võtab Paul ta selga, et toimetada ta sidumispunkti. Pärale jõudes aga selgub , et ta oli kandmisel saanud granaadikilluga pähe ja see oli talle surmav.
Sügisel saab Paul taas puhkust ning räägitakse lõplikust rahust ja vaherahust. Sõda on jätnud temasse väga sügava jälje ning ta ei leia enam oma kohta elus. Kõik tema head sõbrad hukkusid, vaid tema jäi ellu. Õigemini oli neist lihtsalt viimane. Paul Bäumer langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega : Läänerindel muutuseta