Läänerindel muutuseta fotoromaan (0)

„Lää ne r i nde l  muutuset a“
Erich  Maria  Remarque
K o o s t a j a :
I i r i s   S a v i k
Ta r t u   Ta m m e   G ü m n a a s i u m
1 0 a
Clic
C k
li  i
c c
k on
 ic  to a
on t dd
o a  pict
dd piucrte
See raamat 
ure
ärgu olgu 
süüdistus ega 
ülestunnistus. 
Ta olgu üksnes 
katse 
jutustada 
ühest 
põlvkonnast, 
kelle sõda 
hävitas – isegi 
siis, kui ta 
pääses tema 
granaatide 
käest.
Esimeste granaatide 
ulgumisega viskub 
üks osa meie 
Click  icon  to add  picture
olemasolust
kiire ropsiga 
tuhandeid aastatid 
tagasi.See on elaja 
instikt,
mis meis ärkab,palju 
Click icon to add picture
kindlam ning 
eksimatum kui 
teadvus.Seda ei oska
seletada.Sa kõnnid 
ega mõtle  millestki  _ 
ühtäkki  lamad  ühes 
lohus
pikali ja mürsukillud 
vihisevad sinust üle, 
kusjuures sa ei 
suuda
üldse meenutada ,et 
oleksid granaati 
tulemas  kuulnud  või 
mõelnud ,et
peaksid pikali 
viskama .
Clic
C k
li  i
c c
k on
 ic  to a
on t dd
o a  pict
dd piucrte
ure
Veel üks öö. Oleme nüüd 
pingutusest  tuimad .See 
surmav  pinge,nagu 
kraabiks täkiline nuga 
meile piki selgroogu.Jalad 
ei 
taha enam sõna kuulata, 
käed värisevad, keha on 
kui õhuke nahk pingule 
tõmmatud
üle  vaevaliselt  vaoshoitud 
hulluse,
üle otsemaid 
väljapurskava,  
ohjeldamatu,lõputu 
möirge.
Meil pole enam liha ,ega 
muskleid,me ei suuda 
enam üksteisele otsa 
vaadata,  kartuses ,
et saadame korda midagi 
mõeldamatut.Nii surume 
huuled kokku....see läheb 
mööda...see läheb mööda.
Võib­olla pääseme eluga
Me näeme elamas inimesi, 
Click icon to add picture
kellel puudub kolju; me 
näeme jooksmas sõdureid, 
kellel mõlemad jalad on 
ära kistud; nad 
komberdavad oma 
luukildudes jalaköntidel 
Click icon to add picture
lähimasse mürsulehtrisse; 
üks  roomab kätel kaks 
kilomeetrit ja veab enda 
järel purukspekstud 
põlvedega  jalgu ; teine 
läheb sidumispunkti, käed 
vastu kõhtu surutud, ja 
üle ta käte libisevad 
aegamisi soolikad; me 
näeme mehi ilma 
huulteta, ilma alalõuata, 
ilma näota; me leiame ühe 
sõduri, kes kaks tundi 
hoidis ja surus 
hammastega kinni oma 
käsivarre tuiksoont, et 
mitte verest tühjaks 
joosta; päike tõuseb, öö 
saabub, granaadid 
vilistavad, elu on 
lõppenud. 
Click icon to add picture
[...] õudust 
Click icon to add picture
saab taluda 
senikaua , kui 
sa olukorrale 
lihtsalt allud, 
ent see  tapab , 
kui sa hakkad 
selle üle järele 
mõtlema.
Click icon to add picture
Me muutusime 
karmiks, 
umbusklikuks, 
Click icon to add picture
halastamatuk, 
kättemaksu
himuliseks, 
jõhkraks – ja 
see oli hea, 
sest just neid 
omadusi oli 
meil vajaka. 
Albert  ütleb selle välja: 
"Sõda on meid kõige 
Click icon to add picture
jaoks ära rikkunud."
Tal on õigus. Me pole 
enam noorus. Me ei 
taha enam maailma 
vallutada. Me oleme 
põgenikud. Me põgeme 
Click icon to add picture
iseenda eest. Omaenda 
elu eest. Me olime 
kaheksateistkümneaas
tased ning  hakkasime  
alles maailma ja elu 
armastama ; kuid me 
pidime nende pihta 
tulistama. Esimene 
granaat, mis märki 
tabas, tabas me 
südant. Oleme välja 
lülitatud mõistlikust 
tegevusest, 
edasipüüdmisest, 
progressist. Me ei usu 
enam sellesse; me 
usume sõjasse.
Click icon to add picture
Rinde jubedus 
Click icon to add picture
kaob, kui me talle 
selja pöörame ning 
siivutute ja 
raevukate 
naljatustega talle 
kallale kargame; 
kui keegi sureb, siis 
ütleme, et  viskas  
vedru välja, ja 
niimoodi  lobiseme 
kõigest, sest see 
päästab meid, et 
me hulluks ei lähe; 
senikaua kui me 
kõike seda selliselt 
võtame, avaldame 
vastupanu. 
Click icon to add picture
Meie kamraadid 
on surnud,me ei 
saa neid 
aidata,nad 
puhkavad rahus­
kes teab,mis 
Click icon to add picture
meid veel ees 
ootab? 
Sellepärast 
poeme põhku ja 
põõname
või õgime nii 
palju, kui vatsa 
mahub,ja  joome  
ning suitsetame,
et üksluiseid 
tundeid 
peletada.Elu on 
üürike
Click icon to add picture
On 
Click icon to add picture
sügis. Vanadest  
sõduritest ei 
ole enam 
paljusid.Meie 
klassi 
seitsmest 
vabatahtlikust 
olen mina 
viimane.
Olen üpris rahulik. 
Click icon to add picture
Järgnegu kuud ja 
aastad, nad ei võta 
minult  midagi enam, 
neil ei ole minult 
enam midagi võtta. 
Ma olen nii üksi ja 
Click icon to add picture
nii ilma ootuseta, et 
ma neile hirmu
•
ta 
vastu võin vaadata. 
Elu, mis mind läbi 
nende aastate 
kandis, on veel minu 
kätes ja silmes. Kas 
ma temast jagu olen 
saanud, seda ma ei 
tea. Ent seni kui on 
elu, otsib ta endale 
teed, tahtku too, mis 
minus  "mina" ütleb, 
seda või mitte.

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10
• Slide 11
• Slide 12