Lülijalgsed *lülijalgsed on loomad kelle jäsemed kaasnevad lülidest *jagunevad: Koorikloomad, Ämbliklaadsed, Putukad Välimus * rohekas, pruun kest ehk koorik *koorik koosneb kitiin-ja lubiainest *sale keha Kehalülid *kaks kehaosa: Pearindmik ja tagakeha *paarindmikku katab seljapoolt seljakilp *peaosas asuvad lülikestel liikuvatel varrikestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest Kehalülide jätked *kõiki selgrootuid, kellel on lüliline keha ja lülilised jäsemed, nimetatakse lülijalgseteks. *pea piirkonda kinnituvad tundlad *ümber suuava asetseb kolm paari lõugu *lõugadele abiks on kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu *lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu
Siil Annette Kirotar 8.C Gustav Adolfi Gümnaasium Kirjeldus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), tema keha seljapoolt katavad kuni 3 cm pikkused okkad. Peas ja kõhupoolel on karvad. Pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili pikkus on 2030 cm. Siili saba pikkus on 1,5-3 cm. Elupaik- ja viis Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist
Harilik siil Välimus Pikkus 14-30 cm. Kaal 700-1100g. Siili pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade. Hariliku siili keha katavad seljapoolt umbes 3 cm pikkused okkad. Teravad okkad tagavad siilile suurepärase kaitse vaenlase eest. Kõhtu ja nägu katavad karvad. Saba pikkus 1,5-3 cm. Siilil on tugev nahalihastik mille abil saab ta end kerra tõmmata ja kaitsta end vaenlaste eest. Paljunemine Harilik siil poegib kord aastas. Poegi on tavaliselt 3-6 tykki. Pojad on sündides paljad ja pimedad. Paari päeva pärast tekivad valged pehmed okkad ,mis
LUUKALAD Selleks, et kala vees silma ei torkaks, on tal kaitsevärvus. Enamus kalu on seljapoolt tumedad, et sulanduda värvuselt taimestikuga, ning kõhupoolelt heledamad, et sobituda põhja värvusega Avavees elavad kalad (viidikas, siig, rääbis) on enamasti heledamad, sinakasrohelise tooniga. Põhja lähedal elavad kalad (luts, angerjas, säga) on aga mustjaspruunides toonides, sest seal on hämar. Kalad jaotatakse lepis- ja röövkaladeks toidu alusel. Lepiskalad (särg, latikas) toituvad taimedest või väikestest
rebane Koostas: Kristiina Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest.
Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Hallhüljes - Pusa Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus on isastel seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Emasloomad on väisemad. Elupaikadeks on mere ulguosad. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased). Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine. Endiselt looduskaitse all. Viigerhüljes - Halichoerus
sukelhüljes - sukeldub hüljestest kõige sügavamale. Üht hüljest täheldati sukeldumas 73 minutiks 600 m sügavusele merileopard merikaru Eestis elab kolme liiki hülgeid, kes kõik on looduskaitse all. Vasakpoolne joonis kujutab viigerhüljest, parempoolne hallhüljest. Erineva pikkusega koonu järgi saabki neid liike kõige lihtsamini eristada. Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmetega ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Looduses on teda näinud vähesed kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale Läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas.
alusel sugu määrata. Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks. Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm. Rebane Eestis Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine
Harilik siil ( Erinaceus europaeus ) Välimus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili nägemine on tönts ja haistmine terav. Põhilisel toitumise ajal, hämaruses, pole tal nägemisest niikuinii suurt kasu. Siili pikkus on 1430 cm, kaal 7001100 g (sündides 1125 g, võõrdumisel 120 g, suurim teadaolev kaal on 2000 g).Tema keha katavad seljapoolt kuni 3 cm pikkused okkad. Kõhtu ning nägu katavad vaid karvad. Siili saba pikkus on 1,53 cm. Toitumine Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll
Samuti kuuluvad siia liigid mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu. Teise kaitsekategooriasse kuulub 144 taime, 27 seene, 32 sambliku ja 59 loomaliiki. Hallhüljes (Halichoerus grypus) RIIK Loomad HÕIMKOND Keelikloomad KLASS Imetajad SELTS Kiskjalised ALAMSELTS - Loivalised SUGUKOND Hülglased PEREKOND Hallhüljes LIIK - Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), mereselgrootuid ja taimi Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine toiduahela lõpplülina
Referaat 8.klass 2005.05.02 Rebane KES TA ON? Rebane (liiginimi ladina keeles Vulpes vulpes) on loom, keda me tunneme reinuvaderina lugematutest muinasjuttudest ja muistenditest.Kes aga rebane tegelikult on?Rebane on imetaja.Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall.Tal on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tüvepikkus on tal 50-90 cm, saba pikkus 40-60 cm ja kaal 4-10 kg. Tema keskmine eluaeg on viisteist aastat. Rebasel on uhke saba. Miks? Ei tea. Ja ilus on see saba ju lõpuks ainult inimese arvates. Rebasele on see aga ükskõik. Vähemalt nii kaua, kui inimene ei taha rebase saba endale saada
ilves, nugis, orav, põder, ahm, soobel, ondatra, saarmas, metssiga, metskits, kärp, grisli, kodiaki karu, hirv, skunk, merilõvi, hüljes, merisaarmas; tihane, vint, laanepüü, käbilind, puukoristaja, kassikakk, metsis, teder, hani, part; Rebane Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Ühel hektaril elavad vihmaussid on suutelised tõstma maapinnale kuni 30 tonni aastas mulda. Paraneb mulla viljakus. Mullas kus pole vihamusse ei kasva hästi taimed. Teisi rõngusse Vihmaussiga sarnaseid loomi elab ka veel , nt mudatuplased kes on mõne cm pikkused. Nad sarnanevad välimuselt nendega. Neid söövad kalu ja on tähtsad aineringed ning neid saab osta toiduks kaldele. Rõngusside hulka kuluvad ka 2) kaanid ,kes elavad mageveekogudes. Neil on iminapp. Hobukaan seljapoolt must , kõhupoolt hall , esmapilgul vihmaussi sarnene. Väga harva kohtab eestis apteegikaani.ta on eelmisest heledam ja väiksem. Toiduks on tal imetajate veri. Imedes purustab naha ja eritab hirudiini mis teeb vere hüübimatuks. Verd hoiab ta ruumikas pugus. Need 2 elavad vees kuid jätavad munakookioni maismaale. 3) hulkharjasussid elavad peamiselt meres ja erinevad välimuselt vihmaussidest ja kaanidest. Igal kehalülil on paar nähtavate harjastega jätkeid. Jätke ehk lõpus
vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Pilt nr 3. 4 REBANE Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40- 60 cm ja kaal 4-10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane
Rebane - kitsune Jaapan on koduks kahele punarebase alamliigile: Hokkaido rebasele ja jaapani punarebasele. e juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see tase enamasti seljapoolt punakaspruun ja Kolmas tase kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal Neljas tase Viies tase 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Õnnekurg ehk jaapani kurg tancho Õnnekurg on kogukaim liik kurglaste seas, kaaludes kuni 12 kg. Ta on ka kõige enam veega
Rebase välimus ja ehitus Rebane on keskmise koera suurune ja pika koheva sabaga. Rebase keha: Täiskasvanud isasrebase tüvepikkus on 82 kuni 170 cm, kuigi tavaliselt on umbes 100 cm, saba on 35 kuni 60 cm ehk umbes üks kolmandik tüvepikkusest. Tagakäppade kõrgus on rebasel 12,4 kuni 18,2 cm ja kehapikkus on isastel rebastel keskmiselt 65 kuni 75 cm (vahel ka 80 cm), emastel 62 kuni 67 cm. Rebase karva värvus on väga erinev, see on tavaliselt seljapoolt punakaspruun, roostepunane, punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas ja kõhupool tukkhall või valge. Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10% liigist). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka
alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad · valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel REBANE Vulpes vulpes (L.) · tüvepikkus on 50...90 cm, sabapikkus 40...60 cm · 4...10 kg · karvavärvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall · tavaline nii mandril kui ka saartel ja väikestel laidudel · loendatud on 6000 isendit · eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega · elutseb ka metsades, soodes ja rabades · suuri metsamassiive väldib · põhiliselt üksikeluviisiga · uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil · toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest, sööb ka putukaid, raibet ja
- asuvad peamiselt mere kesk- ja põhjaosas, enamasti kaldast ja inimasustusest eemal. Erinevalt viigerhüljestest on hallhülged seltsingulised loomad, kes kogunevad lesilatesse poegima, karva vahetama või lihtsalt puhkama. Hallhülgeid võib näha ka lahtedes, jõesuudmetes ja mõnikord sadamates, kuid sinna satuvad nad enamasti kevadel ja sügisel, järgnedes kudealadele suunduvatele kaladele. Hallhülge karvkatte värvus ja varjund võib olla väga erinev. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Täiskasvanud isastel ja ka mõnedel vanematel emastel loomadel on iseloomulik pikk "Rooma" nina laiade sõõrmetega, millest tuleneb ka liigi Kanadas kasutusel olev nimi "hobusepea" ja ladinakeelne nimetus, mis tähendab tõlkes "rõngasninaga meresiga".
Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp kaks korda aastas, karvavahetus langeb suuresti kokku lumikatte tuleku ja minekuga (Loomade elu, 1987). Nirk (Mustela nivalis) Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike, vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba. Suvel on nirk seljapoolt helepruun, alt valge või kollakas. Talvel muutub ta üleni lumivalgeks, nagu pildil (vt foto lk 5) näha on. Tüvepikkus on 13 28 cm, sabapikkus kuni 9 cm, mass 40 100g. 6 Nirk (foto Ingmar Muusikus) Nirk elutseb seal, kus leidub rohkesti hiirlasi: põldudel, jäätmaadel, põõsastikes, raiestikel, metsaservades, asulate äärealadel, põhuhunnikutes ja
vööndi ülemise piiri lähedal ja taluvad ilma kahjuta veest väljas olekut. Mõningaid soomuslimuseid kasutab inimene toiduks, nagu näiteks kühmulist mardiklimust, samuti stelleri peitsoomuslast ja perekonna külgogalase liike. Toiduks tarvitatakse soomuslimuste lihakat jalga, kuid vahel ka nende limuste mune. 5 KLASS: TEOD Teod ehk kõhtjalgsed moodustavad limuste kõige liigirikkama klassi. Tigude üheks iseloomulikuks tunnuseks on ühtse koja olemasolu, mis katab looma seljapoolt. Paljudel tigudel on koda spiraalselt keerdunud, kusjuures spiraali keermed asetsevad enamasti eri tasapindadel. Olenevalt sellest, kui lamedad või kui järsud on spiraalikeermed, samuti sõltuvalt keermete arvust ja kujust, on teoliikide kojad oma kujult vägagi erinevad. Tigude koda on kaetud õhukese orgaanilisest ainest väliskihiga. Koda on ühendatud kehaga võimsa lihase abil, mille lühenemine tõmbabki teo keha koja sisse. Asudes vaatlema tigude pehmeid kehaosi, tuleb eelkõige
keel mad Ladina Animalia Chordata Mammalia Phocidae Pinnipedia Phocidae Pusa keel Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 1.2. Hallhülge üldiseloomustus Hallhüljes e. Halichoerus grypus (Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja.(Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus). Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Häälitsused: sügavad piuksatused ja noortel loomadel ulgumine. 1.2.1. Eluviis Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat
tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane. Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel. Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees(http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Teod kuuluvad limuste ehk molluskite alamklassi. Vanimad teadaolevad andmed tigudest pärinevad kambriumiaegsetest kivististest. Tigusid on teadaolevalt ca 72 000 liiki. (http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf) Tigude koda on reeglina spiraalselt keerdunud
Kuna huntide arvukus on Eestis suhteliselt väike, siis sigade arvukust nad väga ei mõjuta. Hetkel võiks kõige suuremaks vaenlaneseks pidada inimest, kes kütib aastas üle 10 000 looma. Samuti võivad kuldid jooksuajal hukkuda teise rivaali kihvade tõttu. Ei saa välistada, et ka ilves ja karu võivad mõne metssea murda. (Loodusõpe, 2007) Rebane (Vulpes vulpes) Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest
3) röövtoidulised veelutikad 4) röövtoidulised maismaalutikad 5) ajutised või püsiparasiidid selgroogsetel toituvad verest Süstemaatiliselt jaotatakse lutikalised kahte rühma. I Rühm: Veelutikalised Cryptocerata Tundlad lühikesed, peidetud silmade alla. Sugukond selgsõudurlased - Notonectidae. Peaaegu silindrilise, külgedelt veidi kokkulitsutud, kumera selja ja punaste silmadega putukad. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur Notonecta glauca. Sugukond harklutiklased Nepidae. Oma välimuse poolest meenutavad nad troopilisi putukaid kojuselisi. Nende hulgas on lühikesi, laia ja väga õhukese kehaga ning pikki ja oksaraagu meenutava kehaga vorme. Tagakeha tipus asub pikk ja tugev hingamistoru. Röövtoidulised, esinevad röövjalad. tavalisemateks liikideks on vesihark Nepa cinerea ja nõelhark Ranatra linearis. Sugukond vesijooksiklased Gerridae
eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur. Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad. Verelutiklased on laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Tuntud inimese parasiit on voodilutikas. Kilplutiklased on lühikese, laia ja õhukese kehaga. Seljal esinev kilbike (scutellum) on suur ja ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani
verekaotust. Igal juhul tuleb vältida vaagna mittevajalikke liikumisi, mis võivad viia järgmiste veresoonekahjustusteni. Patsienti transporditakse seetõttu kühvelkanderaamiga või selle puudumisel nelja inimese abil. Suure verekaotuse tõttu tuleb nendel patsientidel juba sündmuskohas alustada šokiteraapiaga. Perifeerse motoorika, verevarustuse ja tundlikkuse kontrollimine, kõikvõimalike haavade ja verevoolu kontrollimine kusitist, tupest või pärasoolest ning vaagna palpatsioon (seljapoolt mitte unustada!) on enne patsiendi intubatsiooni tingimata vajalikud. Siiski on esmatähtsusega kiire transport haigla erakorralise meditsiini osakonda või haiglasse, mis omab kirurgilist võimekust. Eripärad lastel Laste vaagnavigastusi esineb harva, siiski on laste puhul vaja erilist ettevaatlikkust. Lapse vaagnaring absorbeerib oma elastsuse tõttu suurt energiahulka, ilma et esineks nähtavaid murde.
annaabi.ee 
