Referaat HARILIK SIIL Merilin Raudna Õpetaja: Helina Reino Harilik siil ( Erinaceus europaeus ) Välimus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili nägemine on tönts ja haistmine terav. Põhilisel toitumise ajal, hämaruses, pole tal nägemisest niikuinii suurt kasu. Siili pikkus on 1430 cm, kaal 7001100 g (sündides 1125 g, võõrdumisel 120 g, suurim teadaolev kaal on 2000 g)
EESTI SIILLASED Juhendaja: Vahur Sepp Koostaja: Krista Kutsar LRJ II Luua 2012 Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil)..............................................................................................4 Määramistunnused (Masing, 1990, 1993)...............................................................................4 Lisatunnused...........................................................................................................................5 Väljavõte loodusvaatluste andmebaasist lõunasiili kohta.......................................................6
Iseseisvalt toituma hakkavad pojad 1–2 kuu vanuselt. Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt. Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist. Tiinus kestab 8,5 kuud, hilinenud implantatsiooni puhul 11 kuud. Arvukus - poegade arvukust mõjutavad merikotkad, meri- ja hõbekajakad. Arvukust mõjutab ka ajujää olemasolu ning toidu nappus (kalad), keskkonnareostused, kalapüünistesse sattumine. VÄIKESED IMETAJAD: SIIL (Erinaceus) - vaheldusrikkad elupaigad - metsaservad, pargid, puisniidud, aiad, kalmistud. Toitumine on valdavalt loomne - putukad, vastsed, teod, vihmaussid, konnad, sisalikud, maod, linnumunad, linnupojad, hiired. Vähe tavritab taimset toitu - puuviljad, marjad, seemned. Kaks korda suve jooksul sünnitab pärast 40- 42p. tiinust 2-10 (keskm. 5-7) poega, kes algul on valgete ja pehmete okastega. Esimene pesakond tavaliselt mai kuus
ürgsetest paljasseemnetaimedest. Katteseemnetaimede eellased kuuluvad tõenäoliselt palmlehikute või sõnajalgtaimede hulka. Katteseemnetaimede iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Õistaimedel on kujunenud vedelike transportimiseks erilised sooned trahheed. Enamik liike on heitlehised või suvehaljad nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid (nt harilik haab, harilik sarapuu), põõsaid (nt paakspuu) kui ka rohttaimi (nt naat, vesihein). Kõik õistaimed jaotatakse kahte klassi: ühe- ja kaheidulehelised. Klassi nimetus on tuletatud seemnes asuvate idulehtede arvu järgi. Ka mõlemasse klassi kuuluvate taimeliikide siseehitus on erinev. Õistaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt (e vegetatiivselt). Sugulisel paljunemisel toimub kaheliviljastumine. Munaraku viljastumiseks peab tolmutera sattuma emakasuudmele. Seda protsessi nimetatakse tolmlemiseks
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
võrdlemisi kuivad alvarid. Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6
II PROTISTID 1. Protistid kui eraldi riik – Protistid on enamasti üherakulised. Ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka. Omavad tähtsat rolli kõikides ökosüsteemides, kõige olulisemaks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid. Protistide hulka kuuluvad rühmad: • Ränivetikad - ümbritseb ränist kate, mis säilib ka pärast vetika surma. • Pruunvetikad - merevetikas, kasvab sügavas vees, meenutavad maismaataimi, kinnituvad tihti kividele. Nt: harilik põisadru, lehtadru. • Vaguvibursed (vaguviburvetikad) - Vaguviburlastega seostuvad massiivsed vetikaõitsengud, mis sageli on mürgised, ohustades toiduahela kaudu nii mereloomi kui inimest. • Limakud (limaseened) - ainuraksed. Nt: puugipask (kollane pask looduses), hundipiim ehk kratisitt (väikesed valkjad munakesed puudel metsas) • Munasseened - seenetaoline, Nt: Vähikatk (ongi vähkidel), ebajahukasted (nt
eluks vajalikku vett ja mineraalaineid, seeneniidid tarbivad vetikate (või sinikute) poolt fotosünteesil toodetud orgaanilisi aineid. Samblike tüübid on: 1.Kooriksamblad moodustavad u 80% kõigist samblikuliikidest ning kasvavad sileda või teralise koorikuna, kinnituvad kõvasti ning nad on ka samblikest kõige vastupidavamad õhu saastatuse suhtes. (kaartsamblik) 2.Lehtsamblikud lehe või plaadikujuline tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks (harilik seinakorp, harilik hallsamblik) 3.Põõsassamblikud meenutavad väikeseid põõsakesi maapinnal või ripuvad koonaldena puuokstel. Kõige tundlikumad õhu suhtes ( nt habesamblik, põdrasamblik). Samblikud paljunevad peamiselt vegetatiivselt: talluse küljest murduvate tükikeste või tillukeste paljunemiskehakeste abil. Lisaks sellele võib samblikus elav seen moodustada eoseid. Uus samblik saab eosest kasvada ainult siis, kui arenev seeneniit kohtub uues elupaigas talle sobivate vetika- või sinirakkudega.
Kõik kommentaarid