Krahv Georg Magnus Friedrich von Berg-Sangaste"rukkikrahv" 1.Elust *Krahv Friedrich Georg Magnus Berg sündis 16. veebruar 1845 Tartus ja suri 22. märts 1938 Sangastes *Oli baltisakslase päritolu Liivimaa suurpõllumees, sordi- ja tõuaretaja, leidur, krahv (1856), Sangaste mõisa omanik *Berg tegeles rukki aretusega( samuti kirjutas ta teadustöö hariliku kuuse vormidest.[2]) *Sangaste Põllumeeste Seltsi asutajaliige ja auesimees. (Soome suurvürstiriigi krahvina oli Berg Soome kodanik.[3] Krahviseisusesse tõstmise tõttu kadus Bergi perekonna nimest "von".[4]))
Põhilisteks toitudeks olid aga kõikjal liha, sült ja kapsad - viimased ei puudu ka ilmselt üheltki tänapäeva peolaualt. Vanarahvas pajatab, et Toris keedeti pajas sealiha nisujahust valmistatud klimbileemes, ja hirmsasti kardeti õnnetust, kui sült kõvaks ei juhtunud minema ... Mõnel pool olid jõululaual soolaga keedetud oad, Helmes ja Hallistes herned. Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: "Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!" Kõik toidud tehti tavaliselt juba enne jõule valmis. Sangastes keedeti aga teisel jõulupühal nn küdüsesuppi ja just taolises järjekorras: liha ja kartulid pandud patta piimaga keema ning alles siis lisatud vorst. Seevastu Põlvas kutsutud "küdüseks" jämedat, lihaleemes soojendatud jõuluvorsti, mida teisel pühal söödud. Muide, Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama. Sangastes valmistati veel erilisi jõulupirukaid: leivataina vahele pandud kanepijahust ja tangudest tehtud puder, mida kindlasti ahjus küpsetatud.
Viimane pantis Sangaste koos Kaagjärve mõisaga 1797. aastal kolleegiuminõunikule parun Karl Georg von Arpshofenile. (2) Selle järel oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostis selle Friedrich Georg von Berg, kelle poegadest 1839. aastal sai omanikuks hilisem Venemaa kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Berg. (2) Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Rembert sai krahvitiitli, kui ta abiellus Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873. a oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas). Sangastes tegeldi aktiivselt
Keskjooksul on lang väike ja alamjooksul väga väike. Vesiveskid ja paisud on jõel ainult ülemjooksul. L. A. Mellini 1796. a. kaardil on märgitud 7 vesiveskit: Sihva, Raudsepa, Märdi, Juusa, Tissi (Koruse külas), Piro (Restul) ja Villemi (=Sangaste villaveski). 1920. a. paiku töötasid jõel Raudsepa, Härma, Märdi, Tissi, Restu ja Ermesbergi poolmõisa veski (=Sangaste jahuveski). 1960. aastail olid jõel paisud ja paisjärved Raudsepal, Härmal, Restul ja Sangastes (2 paisu). Kalastiku koosseisu järgi kuulub Väike-Emajõgi enamikus pikkuses produktiivse särje- haugi-ahvena jõgede tüüpi ning on ühtlasi väga väärtuslik Võrtsjärve kalade sigimis- ja toitumispaigana ning rändeteena. Jõe lähe Pühajärvel Suubub Võrtsjärve Valgla riigid Eesti Valgla pindala 1380 km² Pikkus 82 km Jõe langus 81 m Jõe lang 0,98 m/km Vasakpoolsed lisajõed Pedeli jõgi, Visula jõgi, Ärnu jõgi Vooluhulk 10,7(m³/s) Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia
Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega. Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794-1874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem -1856. a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a.
6. Valged esemed: täispesupulber Värvilised esemed: Color pesupulber Leidke internetist vihjeid lina tootmise kohta Eestis. Kus asusid suurimad linakasvatustalud Eestis? Millised seosed on Pärnu linnal ja lina tootmisel? · Käivitus Iiri firma (WFB Baird&CO) osalusega Pärnu Linavabrik AS ja Soome osalusega Narma AS Lihulas ja Mustlas.Lina -kasvatati ka Tartumaal (Võnnus), Valgamaal (Helmes ja Sangastes) ning Lääne- Eestis (Abjas, Karksis, Vändras ja Vigalas). Milliseid esemeid valmistatakse linasest riidest? Pikka kiudu kasutatakse: · niidi- ja kangatootmises; · auto- ja lennukitööstuses; · fiiberplasti ning liimpressplaadi tootmises. Lühikest kiudu kasutatakse: · nööri, vatiini, soojusisolatsiooni vildi tootmises; · multsid, kattematerjalid-loorid; · geotekstiilide, tsemendi, mastiksite ning pahtlite tootmises.
omaenda laule. On säilinud ka haruldane Stockholmis tehtud salvestus Toivo Kurmeti laulust "Flying Away", mis on avaldatud Toivo Kurmeti albumis "Muusikavooluses" (Stockholm, 2008). Alendrist on Liia Sakkos teinud dokumentaalfilmi "Teisel pool vett" (2003). Alender hukkus parvlaeval Estonia. Birgit Varjun (sündinud 24. septembril 1986 Sangastes) on Eesti laulja, kes kuulsaks sai saatest "Eesti otsib superstaari" kolmanda hooajast, kus ta sai teise koha. Birgit Varjun on laulnud juba lapsest peale, lauluõpetajateks Jaana Aaviste ja Ülle Rebane. Osalenud kahel korral nii "Laulukarusselli", kui ka "Kaks takti ette" televoorus. 2009 aastal osales mitmel jõulutuuril. Koos Getter Jaani, Jaanus Saago ja
Hermann oli ka üks rahvaviiside kogumise algatajaks. Hermann uskus eestlaste arengusse. Kunileid oli eesti rahvusliku koorimuusika üks rajajaid. Ta kirjutas esimese laulupeoks laule, Mu isamaa on minu arm"Mu isamaa on minu arm",1869. aasta laulupeol oli Kunileid Jannseni kõrval laulupeo üldjuht ning kooride võistulaulmisel zürii esimees, jakobsoni mõjul tegeles eestirahva lauluga. Õppis valga seminaris. Aleksander Thomson sündis Sangastes veskirentniku pojana, Koorihelilooja, eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid, Koorihelilooja, eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid, järgis vanarahvalaulude traditsioonee. Thomsoni looming piirdub ainult koorilauludega, umbes 70-st laulust on säilinud 40. Neist suurema osa moodustavad rahvaviiside seaded, kus ta püüdis meloodia lihtsa harmoniseerimise asemel kasutada juba keerulisemaid võtteid, näiteksimitatsiooni. Surmani töötas mata õpsina.
Samuti püüavad meie tähelepanu pälvida maailmaparandajad, rohelise mõtteviisiga inimesed, ja aktivistid, kes korraldavad proteste üsna ebaharilikul viisil. Londonis ronisid 55 Greenpeace'i aktivisti parlamendi hoone katusele, et demonstreerida loosungit ,,Muutke poliitikat! päästke kliima!". Selline eriline arvamusavaldus äratas tähelepanu paljudes, just tänu meediale kuna uudist kajastati väga paljudes meediaväljaannetes ning riikides. Tänu televisioonile sai ka Sangastes elav paljulapseline pere toetusi oma elujärje parandamiseks, nad saavad varsti kolida sisse uude majja, mis on peamiselt toetuste eest ehitatud. Ilmselt avalikkusele tutvustamata oleks perekond pidanud veel kaua elama oma väikeses majas. Seega perioodikaväljaanded ning televisoon ja Internet on hetkel parimad tähelepanu äratamise kaasaaitajad. Meedia võib vahel ka halba kaasa tuua ning inimesi käituma panna kui metslasi. Kuna avalikkusele
Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Tartu lahinguks loetakse võitlusi, mis peeti Kagu-Eestis 1944. aasta augustis ja septembris, sealhulgas ka Kärevere ja Tamsa lahing. Vahel peetakse selle osaks ka Meerapalu lahingut. Tartu lahingut on nimetatud ka Tartu rinde lahinguteks või Emajõe lahinguteks. Lahingud toimusid üle Kagu-Eesti Võrus, Valgas, Tõrvas, Sangastes, Pikasillas, Otepääl, Mehikoormas, Elvas ja veel igalpool mujal. Nõukogude vägede taktikaline eesmärk oli lüüa Saksa 18. armee ja vallutada Tartu. Nende strateegiline siht oli Mandri-Eesti kiire hõivamine. Väga palju nähti vaeva vallutamiste ja enda piirkonna kaitsmisega. Kuna kõike ei saanud kaitsta, siis Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril. Oli edukaid tagasivõitmisi kui ka ebaedukaid, aga omad Eestlased hoiavad alati kokku.
Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Nendesr üksteist asus juba 1686. a. koolmeistrina tööle Kambjas, Kolga-Jaanis, Laiusel, Nõos, Otepääl, Pilistveres, Puhjas, Põltsamaal, Rõngus, Sangastes, Tartus (Maarja koguduse juures). Üheks suuremaks takistuseks Forseliusele oli see, et balti aadel ei soovinud lasta eestlastel haridust omandada. Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. a koos oma ärksamate kasvandikega Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi. Kaasa võttis ta Ignatsi Jaagu (Kambjast) ja Pakri Hansu Jüri (Harju-Madiselt), kes näitasid oma lugemisoskust kuningas Karl XI-le ja said temalt kumbki
G. Forselius 1686. aasta suvel Stockholmi piiskopi jutule. Juba sama aasta detsembris anti välja kuninga korraldus, kus nõuti koolide asutamist igasse kihelkonda. Korralduses toodi välja, et koolimajad tuleb ehitada kirikute juurde, tööle peavad hakkama koolitatud koolmeistrid, kes õpetavad noortele lugemist ja palveid ning selle töö eest on õpetajale ette nähtud palk. Esimesed koolid avati Tartule lähemates kihelkondades: Laiusel, Pilistveres, Sangastes ja Kambjas. (Andresen: 1981, 20.) Forselius mõistis, et ühest koolist kihelkonnas ei piisa selle piirkonna laste õpetamiseks. Ta soovitas lugemisoskuse kiiremaks levitamiseks asutada lisaks küla- ning mõisakoole. Tema kaugemaks eesmärgiks oli lugemisoskuse levitamine ettevalmistuse saanud koduõpetajate kaudu. Sel viisil hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas. „Forseliuse eluajal õpetati koolides lugemine selgeks umbes tuhandele lapsele“ (Andresen: 1981, 22).
Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (17631811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega. Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav(Astav)Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (17941874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem 1856. a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna
August Gailit 9. I 1891 5. XI 1960 Kelli Kuusk Lapsepõlv · Sündis Valgamaal, Sangastes. · Peres viies laps. · Elas Laatre mõisas. · Isa oli läti või liivi päritolu ehitusmeister. · Ema, Agnes Stamberg, oli saksastunud eestlane Stambergi nime varjul pidi perekonnapärimuste järgi peituma üks tuntud aadlikunimi. Haridustee Valga linnakool Tartu linnakool 1905-1907 ·
Jakobsoni tekstidele. Koorilaulud · "Mu isamaa on minu arm" (sõnad: Lydia Koidula) · "Sind surmani" (sõnad: Lydia Koidula) · "Veel pole kadund kõik" (sõnad: Carl Robert Jakobson) · "Ema ja laps" (sõnad: Carl Robert Jakobson) · "Mu isamaa nad olid matnud" (sõnad: Lydia Koidula) Aleksander Eduard Thomson Aleksander Eduard Thomson oli koorihelilooja ja eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid. Aleksander Thomson sündis Sangastes veskirentniku pojana. Õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis. Muusikalise hariduse sai Valga seminaris, mille lõpetas 1865. aastal. Samal aastal sa ta kihelkonnakooliõpetaja koha Kanepis, kus organiseeris oma aja kohta väga suurt laulukoori ( 60 lauljat). Hiljem töötas ta ka koduõpetajana Viljandi lähedal. Teadmised ja majanduslik seis võimaldasid tal 1870. aastal astuda Tartu ülikooli matemaatikat õppima. Tartu-perioodil lühikest aega ,,Vanemuise" koori. Kuni
1626. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Christopher Raskyle. 1723. aastal läks mõis Peeter I kingitusena Ivan Golovini kätte, kelle pärijad valdasid seda 18. sajandi lõpuni, siis oli mõis lühikest aega Arpshovenite käes ja 1808. aasta kevadel ostsid selle Bergid. Mõis kuulus Bergidele kuni võõrandamiseni, mõisasüda aga 1939. aastani. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada, ka Põhjasõda oli sellele piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. Sangastes tegeldi aktiivselt põllumajandusega--aretati vilja, kartuleid. Sangaste mõisas oli uusim tehnika, esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Sangaste mõisa tooted hinnati Peterburi turul parimateks. Esimese Maailmasõja alguses põgenes mõisnikupere Eestist. Krahv saabus siiski mõne aasta pärast tagasi. Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes, järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid-- ehitusmaterjaliks või kütteks
. Leivategu ja küpsetamine Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna ,,levalöime", Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal ,,mõhk", setudel ,,ruih", Sangastes ka ,,ruhe", Häädemeestes ,,leivamold". Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Leiva tegemisel võeti leiget vett, segati selle sisse väike kakuke, kallati matist jahu peale ja siis löödi see kõik suure puukulbi või käega segamini. Siis raputati segule jahu peale, nõu kaeti kaane ja paksu riideesemega ning tõsteti ahju äärde sooja kätte hapnema
sajandi lõpul 6–10 leiba. Viljapuuduse korral lisati leivale aganaid, kuivatatud sõnajalgu, noori ohakaid, kaseurbi jm taimi. eivategu on suur kunst, mis vajab kogemusi nii leivavilja valimisel ja taignateol kui õige küpsetuskuumuse tagamisel leivaahjus. Vanasti valmistati leiba lehtpuust õõnestatud piklikus leivakünas. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna levalöime, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal mõhk, setudel ruih, Sangastes ka ruhe, Häädemeestel leivamold. Leivaküna oli umbes 1,5-2,5 m pikk ja selle suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. 19. sajandi lõpust tehti leiba ümmarguses leivaastjas. Leivanõu peal hoiti kaant ja paljudes peredes ka selle tarvis kootud riiet. Leivanõud ei pestud, peenema leiva tegemisel kaabiti nõu puhtaks. Leivanõud hoiti kuivas kohas, et see hallitama ei läheks. Leibade silumine enne ahjupanekut leivaastjale asetatud leivalabidal
Nad erinevad liedertafellikest lauludest kargema helikeele poolest ning püsivad tänaseni kooride ja laulupidude repertuaaris. Kunileidi koorilaulud näitasid saksa liedertafellike laulude kõrval uut kvaliteeti. Peale rahvaluule sobitas Kunileid rahvaviisidele Koidula, Kreutzwaldi ja Jakobsoni tekste. Kunileidi rahvuslikud taotlused olid eeskujuks järgnevatele heliloojatele -Aleksander Thomson (31. I 1845 Pringi Sangaste kihelkond - 20. X 1917 Petrograd), Helilooja. Sündis Sangastes veskirentniku pojana. Õppis Valga algkoolis ja Tartu kreiskoolis. Muusikalise hariduse sai Janis Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1865. aastal. Õppis ka Tartu ülikoolis matemaatikat. 1865. aastal sai kihelkonnakooliõpetaja koha Kanepis, kus organiseeris laulukoori, mis oli Eesti selle aja suuremaid (60 lauljat). 18661870 oli koduõpetaja Vana-Võidu mõisas. 1872 1876 töötas kooliõpetajana Peterhofi saksa kirikukoolis ja koduõpetajana Anton
raamatuid. Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse paariks aastakümneks täielikku madalseisu. Meie vanemate koolide rajajaist teatakse vähe, ainult üksikute nimed saab kanda tänapäeva kroonikaraamatutesse. Forseliuse kasvandikud õpetasid koolmeistritest pastoritena mitmetes kihelkondades. Forseliuse seminari lõpetamisele järgnenud aastatel õpetas Jõelähtmel Martini nimeline noormees, Pillistveres Heinrich Schilling, Sangastes Bengt Adamson, Hallistes koolmeister perekonnanimega Bringer, Suure-Jaanis koolmeister Jürgen, Põltsamaal Tõnu, Haljalas Jaak, Audrus Rein, Tartu-Maarja kihelkonnas Merihärja Hindrek, Ignati Hindrek ja Harju Pärtel, Puhjas Käsu Hans, Ristil Rassi Toomas. Talupojad tundsid koolitöö vastu suurt huvi. FORSELIUSE ALUSTATUT JÄTKASID TEMA MÕTTEKAASLASED Forseliuse surm ja tema aabitsa keelustamine lükkasid parandatud kirjaviisi kasutuselevõtu edasi.
poolelijäänud kirjanduslikku tegevust. 1918.a. abiellus R.Roht sama Kõlleste valla Mustjärve talust pärit "Vanemuise" primadonna Elli Põderiga ( kes oli ühtlasi ka Eesti esimesi kinotähti) ja viibis taas sageli kodukandis. 1921 siirdus Roht Berliini, kus toimetas lühemat aega ajakirju "Aeg" ja "Euroopa Elu". Aastail 1923-1927 tegutses Roht kutselise kirjanikuna Tartus, 1927- 1928 Tallinnas ja 1928-1930 Sangastes, kus ta püüdis endale kauni looduse keskele kodu rajada. Aastal 1930 asus kirjanik Tallinna. Sattunud suurtesse võlgadesse, peamiselt Sangaste maja ehitamise tõttu, kirjutas ta kergemeelselt paljudele vekslitele võltsitud allkirju. Tagajärjeks oli kolmeaastane vanglakaristus, millest kirjanik vabanes siiski aasta ja seitsme kuuga. Kõik see mõjus üksindusse kalduvale Rohule masendavalt; need kibestumis- ja resignatsioonimeeleolud avalduvad ka tema loomingus
LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal nimetati küna ,,levalöime", Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaal ,,mõhk", setudel ,,ruih", Sangastes ka ,,ruhe", Häädemeestes ,,leivamold". Leivaküna oli umbes 1,52,5 meetrit pikk ja kaks vakka jahu võis selles korraga leivaks teha. Küna suurus sõltus sellest, kui palju leiba tuli teo ajal teha. Leivaastja Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Kolmejalgne ümmargune või pisut
ratsatüüp. Teine pool oli Middendorff, kes pooldas eesti hobuse parandamist raskeveohobustega. Esimene pool oli soome hobusega katsetamine. Soome hobusega ei õnnestunud. Ardenniga läks ka aia taha. Neljandaks üritati ristata eesti hobust ka Norra hobusega, aga ka see ei õnnestunud. Teine periood oli 1880-1908. eesti märasid paaritati anglo-araabia, orlovi traavli, inglise täisverelisega, ida-Preisi jt täkkudega. Kuid ei saadud siiski sobivat tüüpi. Sangastes saadi Bergi tallis, Hetmani kasutades, sobilik tõug, kes sobis kõikideks töödeks. Temaga paaritati sangaste mõisa ümbruses, kuid isegi Lätist käidi paaritamas. Hetman oli väga hea pärandamisvõimega. Ja ka tema järglased andsid omadusi ilusti edasi. Nad olid keskmise suurusega, küllalt tiheda, kuiva ja tugeva konstitutsiooniga. Seejuures ka hea liikuvusega ja vähenõudlik. Kolmandal perioodil 1908-1920 kinnistati Norfolk-roadsteri omadusi ja kasutati ka juurde ida-
..2 cm pikad, veidi kõverad, neljakandilised, tömpide tippudega, hõõrudes lõhnavad mustsõstra järgi. Käbid: väikesed 3...5 cm pikad, 1...1,5 cm läbimõõdus, noorelt helerohelised, valminult helepruunid, seemnesoomused terveservalised. Käbisid kannab rikkalikult juba noores eas ( 15...20 aastaselt). Suuri puid on meil kasvamas Hiiumaal, Suuremõisas [ h = 21,7 m, d = 46 cm (Roht, 1986)], Saku pargis [ h = 23,5 m, d = 38 cm (Roht, 1986)] . Suuri puid kasvab veel Olustveres, Sangastes, Vigalas jm. Kanada kuusk ei talu varju, kasvab varjus aeglaselt ja laasub tüve allosast tugevasti ning pole enam dekoratiivne. Eelistab kasvamiseks niisket kasvukohta ja kõrget õhuniiskust. Talub linnatingimusi ja kärpimist. Sordid: 'Conica'; 'Echiniformis'; 'Alberta Globe';; 'Achat'; 'Alberta Blue'; 'Arneson's Blue'; 'Arneson's Blue Variegated'; 'Biesenthaler Frühling'; 'Blue Planet'; 'Blue Wonder'; 'Coerulea'; 'Daisy's White'; 'Echiniformis Globosa'; 'J. W
Eesti lauludest. · Refrääni lõpusilp asub harilikult viisi alumisel helil ning on teistest pikem. · Refräänsõna on sisuliselt seotud laululiigi ja vastava toiminguga, see on enamasti mingi nimetus või käsk. Näiteks öeldi refräänsõna üles lõikuslauludes põllule; kaasike (lühenenult kas´ke) tähendas pulmalauludes pulmalaulikut, hiljem levis see (eriti Pärnumaal) ka muudesse laululiikidesse. · Valdavalt ühehäälse laulu kõrval esineb ka mitmehäälsust. Sangastes, Karulas, Kanepis ja mujalgi oli tuntud madala burdoonse saatehäälega esitus, kus alumine hääl püsib põhihelil (ja selle naaberhelil.)· Omapärane mitmehäälsus on setu lauludes, kus eeslaulja viisi kordab või jätkab koor. Koorist eraldub selgemini ühe laulja kõrge saatehääl killõ (tähendab `kile'). Alumised hääled võivad omakorda jaguneda, neist madalaima kohta öeldakse torrõ (`tore') . 5.4. Laulmine
annaabi.ee 
