Eestlastest vastaspooled 1944. a lahingutes (0)

Eestlastest vastaspooled 1944. aasta lahingutes
1944. aasta tõi taas sõja Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Alati on kõigel mingi põhjus, seega on ka sõdade põhjuseid palju. Tööpuudus , viletsus, kuritegevus ja ka frustratsioonid. Kindlasti suureks põhjuseks on n-ö maanälg ehk võitlus maa pärast, mis tekitab konflikte kodusõjalaadseid ja riikidevahelisi. Vesi, see on ka lugematute konfliktide allikas, sest kui veehulk planeedil jääbki näiliselt samaks, nagu see hetkel on, siis sageli tekittab priiskavate kasutusviiside ja globaalsete ressursside suhe tänapäeval varustamisprobleeme, muudab ökoloogilist tasakaalu ja mõjutab riikidevahelisi suhteid. Kui juba vesi on probleemiks, siis on ka toorained , sinna alla käib nafta , maagaas, kaevandustest saadud saladused (teemandid, kuld , volfram jms), seda kõike sellepärast, et väärtuse määrab turg , kuid ilmajäämine annaks hoobi maa majandusele või võtaks mingilt riigilt sõjaliste ülesannete täitmise võime, aga seda ei soovi keegi loovutada. Raha- ja börsivood on probleemiks, sest seda saavad tabada erinevad hoobid, nagu näiteks spekulatiivsete börsimullide lõhknemine, jõhker tegevus rahvusliku valuuta vastu ja kapitali massiivne väljatõmbamine mõnest riigist, mille poliitilist või majanduslikku stabiilsust peetakse ohustatuks. Raha- ja börsivoogudega kaasneb parem juurdepääs informatsioonile, võimaldades ka teabe paremat levitamist ja, kui seda ei ole võimalik teha, tekivad konfliktid ja ongi sõda.
1944. aastal oli 14 lahingut, nendeks oli - Tartu lahing, Narva lahing, Auvere lahing, Avinurme lahing, Keila lahing, Kärevere lahing, Leevi lahing, Meeraalu lahing, Meriküla dessand, Porkuni lahing, Putki lahing, Sinimägede lahing, Tehumardi öölahing ja Vintri dessant. Sõjategevus 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ja Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid. Neid võitlusi on nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks. Kõik need sõjad on alguse saanud Nõukogude punaarmee pealetungiga. Sõjategevus oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades.
1944. aastal olid tublid ja võimukad kümned tuhanded eesti mehed, kes relva järele haarasid ja ruttasid Eestit taas okupeerida tahtva punaarmee sissetungi tõkestama, sest rahval oli usk Eesti vabanemisse, oma riigi taastamisse ja sellest tulenev soov oma riigi piiri punaarmee sissetungi vastu kaitsta suurem, kui reaalsed tingimused seda võimaldasid. Nad kartsid, et 1918. aasta võib korduda. Neil oli muidugi veel soov kaitsta oma rahvast nende veriste kuritegude eest, mis kaasnesid Punaarmee sissetungiga. Punaväealste poolt toime pandud jõhkrused ja süütute tsiviilisikute tapmised põhjustasid neil päevil rindelähedastes külades suurt hirmu. Sageli leiti küladest, kuhu olid tunginud rindest läbi tulnud punaste salgad, metsikult mõrvatud naisi ja lapsi.
Eesti väeosadel tuli pidevalt võidelda kümneid kordi ülekaalus oleva vaenlasega. Seal oli Punaarmee ülekaal elavjõus 4,8-kordne, soomusüksuste osas 12-kordne, automaatrelvades 11-kordne, miinipildujates 18-kordne ja kahurite osas 5-kordne. Pealetungi korral oli vastase ülekaal elavjõus isegi kuni kümnekordne.
Kuna punaarmee on kõigi sõdade põhjuseks, siis hakkavad vallutused Eesti üle võimust võtma. Põhjus kõige alguseks 1944 oli see, et sõjaline olukord neil endil saksamaal muutus äärmiselt ebasoodsaks, sest väga palju väeosi viidi Narva alt ära ja tänu sellele väejuhatus hakkas oma vägesid tagasi nõudma . Punaarmee juhtkond kavandas mitte üksnes Narva vallutamist siis juba, vaid ka kiiret edasitungi Tallinna suunas. Kuna sellel ajal kuulutas Eesti Omavalitsus välja ka üldmobilisatsiooni, mida hakkasid toetama ka rahvuslikud ringkonnad, siis oli peaminister Jüri Uluots väga kuuldavõetav isik, kes siis raadio kaudu kutsus rahvast üles astuma , sest ei soovitud sissetungivaid punaväelasi. Kuna tuli Narva lahing, siis tehti terrorirünnakuid Eesti linnadele ja see kõik ajas sõjalised vihale. Narva lahing toimus peamiselt kahes etapist – Narva sillapealne lahing, mis oli veebruarist juulini ja Sinimägede lahing juulist augustini. Stalin oli andnud käsu - "See on kohustuslik, et meie väed tuleb haarata Narvalt hiljemalt 17. veebruar 1944. See on vajalik nii sõjalise kui ka poliitilistel põhjustel. Ta on kõige tähtsam just nüüd. Ma nõuan, et sa võtaks kõik vajalikud meetmed, et vabastada Narva hiljemalt kui nimetatud perioodil. " Kuna pärast ebaõnnestunud Leningradi rinnet , andis Stalin uue korra 22.veebruaril, et Nõukogude relvajõudude Eesti operatsiooni rinne tungiks Narva jõeni eesmärgiga purustada armeegrupp Narwa ning tungida Tallinna ja Pärnuni. Nõukogude 2. löögiarmee eelväed lõid veebruaris jõe läänekaldale Riigiküla, Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja eesti üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest . Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani.
Tartu lahinguks loetakse võitlusi, mis peeti Kagu-Eestis 1944. aasta augustis ja septembris, sealhulgas ka Kärevere ja Tamsa lahing. Vahel peetakse selle osaks ka Meerapalu lahingut. Tartu lahingut on nimetatud ka Tartu rinde lahinguteks või Emajõe lahinguteks. Lahingud toimusid üle Kagu-Eesti Võrus, Valgas , Tõrvas, Sangastes, Pikasillas, Otepääl , Mehikoormas, Elvas ja veel igalpool mujal. Nõukogude vägede taktikaline eesmärk oli lüüa Saksa 18. armee ja vallutada Tartu. Nende strateegiline siht oli Mandri-Eesti kiire hõivamine. Väga palju nähti vaeva vallutamiste ja enda piirkonna kaitsmisega. Kuna kõike ei saanud kaitsta, siis Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril. Oli edukaid tagasivõitmisi kui ka ebaedukaid, aga omad Eestlased hoiavad alati kokku.