Ruudu joonistamine ja vävimine (0)

Rocca  al Mare Kool
Moon Ree  Jalakas
Ingel   Prii
Mona  Isolde Lassmann
6.cklass
Vana- Rooma perekond ja igapäevaelu
uurimustöö
Tallinn 2014
Vana- Rooma  perekonna
elu
  Kõige tähtsam pereliige oli Roomas  pereisa . Temale pidid  alluma  kõik  pereliikmed  ( naine,
lapsed,  orjad  ja täiskasvanud pojad ja nende perekond). Isa võis vastavalt oma pereliikmeid
karistada   ja   isegi   tappa.   Järgmisel   kohal   oli   kindlasti   ema.  Tema   ülesandeks  oli   tegeleda
koduse   majapidamisega.   Võrreldes   kreeklannadega   oli   roomlannadel   rohkem   õigusi:   kui
saabusid  külalised , oli pereema oma mehe kõrval. Samuti ka külaskäikudel sõprade juurde
olid   naised   meestega   koos.   Roomlannadel   ei   olnud   aga   kodanikeõigusi,   nad   ei   pääsenud
kunagi riigi etteotsa. 
    Algkooli   mindi   7-aastaselt.   Algkoolis   käisid   poisid   ja   tüdrukud   koos.   Õpiti   lugema,
kirjutama   ja   arvutama.    Kõigepealt    õpiti   tähti,   siis   õpiti   neid   lugema   ja   alles   siis   hakati
kirjutama.   Harjutused   muutusid   järjest   keerulisemaks,   lõpuks   jõuti   etteütlusteni   ja   õpiti
grammatikat. Arvutati peast ja sõrmede abil.
   Peaaegu igaüks võis hakata algõpetajaks, mingit  ametlikku  luba selle jaoks vaja ei läinud.
Seetõttu peeti algkooli õpetajaid inimesteks, kes millegi muuga hakkama ei saa. Õpetaja palk
oli väga väike, selle raha eest pidi ta rentima ka ruumi, kus lapsi õpetada. Tihti oli see ruum
vilets, sest õpetajal ei jätkunud parema ruumi rentimise jaoks raha. 
    Algkool  kestis 5 aastat. Et saada vägevaks riigimeheks, pidid rooma poisid käima  kolmes
kooliastmes.   Grammatiku   kool   tuleneb   sõnast grammata-raamatud.   Nagu   nimigi   ütleb,
tegeleti grammatiku koolis raamatutega. Õpetajateks olid grammatnikud, nad olid tunnustatud
õpetajad, tavaliselt olin nad kreeklaste poolt vabaks lastud orjad. Grammatiku koolis õppisid
harilikult   aristokraatide   pojad.   Grammatnikud   õpetasid   noormehi   õigesti   kõnelema   ja
kirjutama, loeti  klassikalist  kirjandust, kirjutati kirjandeid ja kommenteeriti ning analüüsiti
loetut. Grammatiku koolis õpiti üks või kaks aastat ja sealt lahkuti 13-14-aastaselt.
     Retoorika  e. kõnekunsti tõid Roomasse  kreeklased  ja ka nemad hakkasid seda õpetama.
Retoorikakooli ei pääsenud igaüks, kes soovis, sest pidi kõnelema kreeka keelt. Selline kool
oli ka väga kallis. Mõnes mõttes oli retoorikakool erialakool, mis koolitas välja kõnemehi ja
advokaate. Retoorikakool sarnanes natuke grammatiku  kooliga , kuid oli raskemal tasemel.
Õpilased pidid kirjutama etteantud  teemadel , nad pidid kas ümber lükkama või kinnitama
mõnda sündmust. Koolis korraldati väitlusi ja arutlusi. Koostati endale tekst, õpiti see pähe ja
esitati avalikult klassile ja vanematele. Retoorikakool lõpetati 15-16 aastaselt. 
    Mõlemas   riigis   oli   perepeaks   meesoost   isik.   Naistel   oli   väga   vähe   õiguseid   nad   pidid
enamasti  koguaeg  koduseid töid tegema ja kodus passima. Kreeka ühiskonnas otsustati abielu
peigmehe  ja tema tulevase äia vahel ning sisuliselt oli see kokkulepe , mille kohaselt naine
siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Poolte kokkuleppel võis abielu ka lahutada – sel juhul
2
sai   naise   suguselts   tema   kaasavara   tagasi   ja   naine   läks   taas   oma   isa   või   mõne  lähedase
meessugulase   eestkostele.   Mõnigi   aristokraatlikke   suguvõsade   liit   kinnitati  abielu   teel,
kusjuures  abikaasade vastastikused tunded ei pruukinud selles mingit rolli  mängida. Sageli
polnud  peigmees  ja  pruut  enne abielukokkuleppe sõlmimist teineteist näinudki. Omas majaski
toimuvatel pidudel  viibis  naine vaid siis, kui  külalisteks  olid lähedased sugulased.  Lihtrahva
perekondades   puutusid   mees   ja   naine   oma   igapäevast   elu   korraldades   ja  tööd   tehes
teineteisega   paratamatult   märksa   rohkem   kokku   ja   said   seega   lähedasemaks.  Rooma
ühiskonnas kuulus perekonnapeale piiramatu võim. Need olid tema naine,  vallalised  tütred ,
pojad koos oma  naistega ,  poegade  lapsed ja kõik muud kodakondsed kuni orjadeni välja. Ka
täiskasvanud ja abielus pojad allusid seega isa eluajal temale ning kogu  nende varandustki
luges    seadus   isa   omaks.  Abilelu,   mis   sõlmiti   tavaliselt   kohe   tüdruku    murdeea    lõppedes,
tähendas seega tema üleminekut isa eestkostelt abikaasa eestkostele. Ometigi suhtuti Roomas
naistesse   mõneti   vabameelsemalt.   Nad   polud   avalikust   elust   täiel  määral   kõrvale   jäetud.
Pereema osales kodus korraldatud pidusöökidel,  viibides  külaliste  seltsis  oma abikaasa kõrval
aukohal , ja tegi koos abikaasaga vastuvisiite. Oli ka avalikkuses  tuntud ja väga lugupeetud
naisi. 
Perekond
Ootused lapsele olid päris  karmid , sõltuvuses lapsevälistest asjaoludest.
Isa roll ja lapse  kasvatamine  perekonnas.
  Kui  perre  sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette
asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne žest kinnitas, et isa  tunnistab sündinu oma
seaduslikuks lapseks. Isa otsustas, kas laps üles kasvatada, ära heita, müüa voi lihtsalt tappa.
Isa võis last mitte vastu võtta. Siis visati laps lihtsalt välja. Vigased lapsed visatigi alati ära,
sest juba nende sündimine oli  perekonnale  halb enne. Sageli  tapeti  ka lapsed, kes juhtusid
sündima   mõnel   õnnetul   päeval,   näiteks   valitseja   või   kangelase   surmapäeval. Lapse   ellu
jätmine oli isa otsustada.
  Äraheidetud maimukesed (kui neid kohe ei lämmatatud) toodi Rooma juurviljaturule ja
asetati spetsiaalsele samba jalamile. Sinna toodi ka terveid imikuid ja keegi nad üles korjas,
muutusid nad kasvataja orjadeks. Esines juhtumeid, kus sääraseid lapsi meelega sandistati ja
saadeti siis kerjama.
  Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda
oma surmani. Poeg võis olla juba kõrgel ametikohal, olles  ammu  ise pereisa, kuid allus  ikkagi
oma isa korraldustele. Rooma ajaloos on küllalt teada juhtumeid, kus isa andis korralduse
reeturist poeg tappa. Elu andja võis ka elu võtta. ”Mina su sünnitasin, mina su ka tapan” – see
vorm arenes roomlaste õigussüsteemi osaks ja seda nimetati isa võimuks. Seega oli isa võim
3
midagi vääramatut, kaljukindlat, looduse ja seaduse pühitsetut. Ühelegi teisel rahval polnud
oma laste üle nii suurt voimu kui roomlastest pereisadel.
  Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt  kasvatatud  pojad, kes oskasid õigesti käituda,
allusid  seadustele , täitsid oma kohust, kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga
isa suurimaks tasuks.
Lapsepõlv
  Kui isa oli sündinud poja voi tütre kätele tostnud sai lapsest hetkega pere täieõiguslik
liige. Talle pandi nimi. See oli pidulik päev ja sel puhul kogunesid sugulased õnnitlustega.
Roomlased  ei teinud erilist vahet tütre ja poja sünni vahel. Mõlemate üle rõõmustati.
  Lapsepõlve kujutati tavaliselt  süütu rõõmsameelse olemisena, rooma autorid on
kirjeldanud ka laste mänge, mis olid tollal  populaarsed . Need olid mitmesugused  pallimäng ja
osavus- või äraarvamismängud. Laste hauakividel on kirjad, mis peegeldavad vanemate
armastust ja  suhtumist  lapsepõlve.
  Vanad roomlased pidasid ka õigeks, et last  toidab ema, mitte ämm, kuigi vabariigi
lõpus muutusid ämmad tavaliseks. Poisile  määrati varakult meeshoidja, kes mängis lapsega,
karastas teda, jälgis tema käitumist, parandas, kutsus korrale ja, kui vaja, ka karistas. Õed -
vennad mängisid ja kasvasid esimesed seitse aastat koos. Mängud ja mänguasjad olid neil
sarnased meieaegsete laste mänguasjade ja mängudega.
Poisid
  Kui poiss sai seitsme aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Siis pidi isa temaga
tõsiselt tegelema hakkama. Isa pidas oma auasjaks kasvatada poeg isiklikult heaks kodanikuks
ja sõduriks, kes oleks väärt kandma roomlase nime. Kui poiss juba koolis käis,  tutvustas  isa
talle  majapidamist , põllumajandust, agrotehnilisi võtteid ja ratsionaalse majapidamise
küsimusi, lootes pojast arukat järglast. Praktilise õpetuse kõrval oli poiss pidevalt isa kontrolli
all  olevas  kõlbelises keskkonnas. Koos teadmistega, õppis ta hea ja kurja vahel vahet tegema,
harjus  konkreetsete ja  pidevate  eeskujude  najal  õigesti käituma, häbenema ja teiste jaoks
heakskiitu taotlema, õppis olema väärikas roomlane. Kasvatamine oli auasi. Poiss oli isa
pideva järelevalve all. Poiss võeti kaasa ka siis, kui isa läks kuhugi pidulikule lõunale. Seal
kõneldi aktuaalsetest probleemidest, vaieldi, arutleti ja peeti silmas, et pojad jälgivad iga sõna.
Räägiti  kangelastest , ülistati neid ja poegadele oli see parim ja mõjuvam patriootiline. 
Tüdrukud
Tüdrukud pandi Roomas varakult mehele ( 14-18 eluaasta vahel ). Mees oli tavaliselt
oma naisest tunduvalt vanem – esines juhtumeid kus mees kinkis oma lapseohtu naisele
nukke. Mees oli nüüd see, kes tutvustas naist  majas  ja väljaspool toimuvaga, õpetas teda ja
hoolitses ka tema hariduse eest. Vanuse ja teadmiste vahe soodustas naisepoolse
4
lugupidamise ja austuse tekkimist. Lapseohtu naine vaatas oma vanemale ja targemale mehele
alt üles ja pidas teda suureks autoriteediks. Abielu sõlmimise toiminguid oli mitmesuguseid.
Kõige tugevamaks liiduks loeti confarreatio. See oli pidulik abielusõlmimise  tseremoonia , mis
toimus kümne tunnistaja juuresolekul ja mille sõlmis peapreester. Lihtsamad
abielusõlmimised oli  coemptio – pruudi  ost . Viie tunnistaja juuresolekul lõi peigmees, hoides
pruudi käest kinni, mündiga vastu klaaskaussi ja kuulutas pruudi omaks. See polnud aga sama
omand mis orjatari ostmine, vaid peigmees küsis pruudilt, kas too tahab saada tema perekonna
emaks . Pruut vastas, et tahab. Seejärel küsis pruut, kas mees tahab saada tema perekonna
isaks, mees vastas samuti jaatavalt.  Koige  lihtsam ja levinum abiellumine oli usus– kui naine
oli mehe kodus elanud üle aasta, tunnistati abielu kehtivaks. Abielu sõlmimise päev oli väga
tähtis, et abilelu oleks pikaajaline, lasterohke ja õnnelik, oli tarvis valida jumalatele
meelepärane päev. Hoiduda tuli päevadest, mis olid seotud rahvuslike õnnetustega, sõjajumal
Marsile pühendatud päevadega, surnutekultusega seotud päevade ja muude halba ennustavate
päevadega. Esimese lapse sündides oli nooruke naine oskamatu ning vajas toetust ja juhatust.
Seepärast mängisid laste  kasvatamisel  olulist rolli vanaisad ja eriti vanaemad.
Vana-Rooma naised
   Pereemast, kes juhtis kodust majapidamist, peeti sügavalt lugu. Temalt oodati, et ta oleks
väärikas abikaasa ja samas ka hea ema. Kui tavaliselt korraldas kõiki tähtsaid asju pereisa,
kellele kõik allusid siis majapidamise eest pidi hoolt kandma pereema. Kui perekonnale tulid
külalised, istus pereema oma abikaasa kõrval aukohal. 
  Tüdrukuid  hariti  ainult esimese tasemeni ja paljusid tüdrukuid ei haritud üldsegi. Tüdrukud
pidid abielluma enda isa väljavalitud mehega. See, et tüdruk oli  abielludes  neljateistkümne
aastane oli täiesti normaalne, aga seitsme aastased ei tohtinud veel  abielluda , sest siis olid nad
veel liiga noored, et isegi teada, mis abielu on.  Abielludes kolis alati naine mehe juurde ja
mitte vastupidi. Roomlaste perekonnasidemed olid tugevad ja abielludes sooviti, et kooselu
oleks põsiv ja kindel.
   Roomlannad käisid tuttavaid külastamas, sisseoste tegemas ja viibisid ka avalikel üritustel
palju sagedamini kui  kreeka naised.  Siiski polnud  Rooma naistel  kodanikuõigusi . Nad ei
saanud   hääletada   rahvakoosolekutel,   ei   pääsenud   riigiametisse   ega   senatisse.   Ka   kohtus
esindas naisi mõni mees, tavaliselt naise isa või abikaasa. Ajapikku muutusid need nõuded
lõdvemaks ja ei piiranud enam kuigi suurel määral naiste tegevust. Tähtsate senaatorite ja
riigimeeste   abikaasade   seas   oli   naisi,   kes   mõjutasid   oma   meeste   kaudu   tugevasti   Rooma
poliitikat.
5
  Rooma naised tegutsesid innukalt usuelus. Preestritaridest ja Vesta neitsitest peeti väga lugu.
Mõned vabad Vana-Rooma naised töötasid ka õpetajatena, sekretäridena ja müüginaistena. On
olemas   mõned   tõendid    naissoost    arstidest   ja   ka   väga   kummalisel   moel   on   paar   tõendit
naisgladiaatoritest.   Roomas   oli   ka   naisorjasid.   Naisorjad   töötasid   tavaliselt   teenijate   või
talutöölistena, perenaise isikliku teenijannana ning ka majapidajannadena.
Paljud Vana-Rooma naised meikisid ennast. Kuna kahvatu jume oli moes kasutati kriidipulbrit
ja pliivalget, et seda saada. Põsepunaks ja huulevärviks kasutati punast ookrit ja silmi meigiti
segudega, mis põhinesid söel või animoniilil. Mõned kosmeetika tooted oli  mürgised . Naised
kasutasid ka  ehteid . Tihti  kanti  kõrvarõngaid, käevõrusid ja kaelakeesid. Enamus ehteid tehti
odavast   pronksist   ja   vahel   ka   klaasist.   Paljudel   naistel   olid   kõrvad   kõrvarõngaste   jaoks
augustatud. Neil olid ka ehitud prossid, mis hoidsid riideid   üleval .
Pereliikmete ülesanded
    Pereisa   korraldas   perekonna   kõige   tähtsamaid   asju   ning   talle   allusid   naine,   lapsed,
majateenijad,   samuti   täiskasvanud   pojad   oma   perekondadega.   Pereisal   oli   ka   õigus
pereliikmeid enda äranägemise järgi karistada ja tema õigekspidamisel isegi tappa. Pereisa
õpetas ka enda lapsi.
   Pereema hoolitses majapidamise eest, õpetas ja kasvatas oma lapsi ning juhendas orjade
tööd. Enamus riideid sellel ajal olid tehtud villast ja linast, et nendest  materjalidest  riideid
saada olid tähtsad tööd  õmblemine , ketramine ja  kudumine  ning need tööd jäid ka tihti peale
naiste teha.
Rõivastumine
Ehtne    Rooma   kodanik   pidi   kandma   toogat,   mis   oli   ametlik   riietusese,   mis   koosnes
ühestainsast  valgest  raskest  villase  riide tükist, mida oli  tülikas seljas pidada. Mugavam oli
tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat
kandsid ka naised. Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva
oli    kootud    lai   purpurivärviline   vööt,    jalas    kandsid   nad   punaseid   pükse. Sõrmes   oli   neil
ametitunnusena kuldsõrmus. Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt
kinni seotud.  Idamaa  siid ja  puuvillane  riie muutsid Rooma naiste riietuse kirevamaks ja
kergemaks kui meeste oma. Peaagu koik kandsid sandaale.
Roomlaste toit: Vaesemad sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt
ka kala,  juur - ja  puuvilju . Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Joodi tavaliselt
veega lahjendatud veini.
6
Kasutatud allikad
https://www.youtube.com/watch?v=TVgInLlYF-0  (19.05.2014)
Dr. Simon James. Ancient rome. 
Kõiv,  Mait . Vanaaeg. II osa.
http://www.tribunesandtriumphs.org/roman-life/roman-women.htm  (20.05.2014)
https://sites.google.com/site/vanarooma/kunst-ja-arhitektuur/kus-magada-ja-sueuea  (20.05.14)
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fwww.annaabi.ee%2FKooli-ajaloo -
referaat-Kasvatus-ja-kool-Vana-Roomas-m58393.html&h=HAQFx8Psj (20.05.2014)
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fwww.historytoday.com%2Fray-laurence
%2Fchildhood- roman - empire &h=HAQFx8Psj (20.05.2014)
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php ?
option =com_content&view=article&id=334&Itemid=9 (21.05.2014)
7