Rootsi aeg Eestis (0)

Rootsi aeg Eestis
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Rootsi aeg kestis tinglikult 1629-1699. Üldiselt loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõpuks ühe arvamuse kohaselt peetakse aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla. Teise arvamuse järgi aga aastat 1721, kui sõlmiti Uusikaupunki rahu. Kolmandaks arvatakse, et Rootsi aja lõpetas Põhjasõda.
Rootsi ajal valitsesid Eestimaal kolme erineva riigi kuningad.
Rootsi aeg, mis kestis peaaegu 100 aastat, tõi siinsetele elanikele kaasa palju uusi muutusi. Tähtsamateks neist olid kohtusüsteemi ümberkorraldamine ja uue haldusjaotuse väljakujunemine.

Eestikeelne kirjasõna

1637. aastal koostas Heinrich Stahl, kes oli Tallinna Toomkiriku õpetaja, esimese eestikeelse grammatika reeglistiku. Selle sisu seines eest keele kohandamises saksa keele reeglitega. Stahli grammatika oli aga eesti keelest väga erinev.
Forselius jõudis otsusele, et senist kirjaviisi tuleb parandada ja kirjandus rahvale arusaadavaks teha. Ta kirjutas eestikeelse aabitsaraamatu.
1693. aastal avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika, pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirjareeglid. Need reeglid, mida me tunneme niinimetatult vana kirjaviisi nime all, kehtisid 19. sajandi keskpaigani.
Rootsi ajal ei ilmunud piibel eesti keeles tervikuna , sest kirjaviisi osas ei suudetud kokku leppida. 1686. aastal anti välja lõunaeestikeelne Uus Testament . Selle tõlkisid ja toimetasid pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian. Uus Testament oli esimene täiesti eetikeelne raamat.
Samal ajal hakati tõlkima eestikeelde kirikulaule ja alguse sai ka eestikeelne juhuluule.
Rootsi aja lõppu jääb ka Eesti ajakirjanduse algus.

Usk

Rootsi ajal algas Luteri kiriku tõsine ülesehitamine. Rootsi riik hakkas tutvustama talupoegadele luterluse põhitõdesid. Kirikutes ja kabelites hakati pidama eestikeelseid jumalateenistusi . Joachim Jhering oli Rootsi ajal üks tegusamaid piiskopeid Eestimaal.
Liivimaal ei saanud luteriusk levida , kuna seal oli katoliku Poola ülemvõim. Liivimaa vaimulikkonna eesotsas seisin Johann Fischer.

Haridus

Eesti hariduse edendamisel oli oluline tegelane kindralkuberner Johan Skytte. Tänu temale loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline Gümnaasium. 1631. aastal esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks.
1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eestis. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased .
Talupoegade jaoks otsustas Rootsi riik teha rahvakoolide süsteemi.
Esimesed kindlad andmed talurahvakoolide kohta Harjumaal pärinevad 1680. aastatest. Eesti rahvakooli alguseks võib lugeda aga alles 1686. aastat, sest siis hakati kooliharidust andma ka lihtrahvale.
Hariduse andmise kaugem eesmärk oli rahva pööramine evangeelsesse usku, sest luterluse põhimõtete järgi pidi iga koguduseliige olema suuteline pühakirja ja muud vaimulikku kirjandust lugema.
Koolide olukord paranes pärast õpetajate seminari loomist. Enamik koolidest paiknes Lõuna- Eestis.

Talurahvakultuur

Talurahvakultuuri traditsioonid säilisid ning muutusid aeglaselt. Jõukamad ajad mitmekesistasid seda, kuid põhiväärtused püsisid põlvest põlve.
Eestlaste peatoiduks oli endiselt rukkileib. Jahust või tangudest putrusid, samuti herneid ja ube hinnati ka suhteliselt mitmekesisematel talgu- või peosöömaaegadel. Talupoegade toidulaud oligi mitmekesisem just pulmade ja jõulude ajal.
Igapäevasteks jookideks olid kali ja mõdu. Nende kõrval pruugiti pulmades ka omavalmistatud õlut ja viina , mida põletati rukkist. Õlle ja viina turustamiseks rajati kõrtsid, kus mängiti pilli tehti kaupa ja levitati külauudiseid.
Talupojad elasid rehielamu tüüpi majades . Selle keskseks punktiks oli rehetuba , millesse koondus kogu pere. Talvel peeti rehealuses ka loomi
Talurahvariietus on mõjutatud Rootsi moevooludest – pikitriibuline seelik , naiste pottmts, meeste murumüts Põhja-Eestis, plisseeritud seelik, meeste põlvpüksid saartel.
Talurahvakultuuri lahutamatuks osaks oli torupill .

Arhitektuur

Rootsi ajal tehti mahukaid ehitustöid neis linnades, kus  sõjaga kaasnesid suured purustused ja tulekahjud - Narva, Pärnu, Tartu. Sõdades vallutamata püsinud Tallinn säilitas oma keskaegset välimust. Linnade ehitust püüti korraldada sihipäraselt, uut ehituspoliitikat teostati jõukas, tõusvas Narvas, ehitati toomkirik , börsihoone, raekoda .
Kõrgemad ehitised said endale rõdude ja paisutustega baroksed tornikiivrid, Tallinna raekoda, toomkirik, Pühavaimu ja Niguliste kirik .
Liivi sõda tõestas, et tornid ja müürid ei paku piisavat kaitset, hakati rajama uut tüüpi kaitseehitisi - bastione, viisnurksed, mullast kuhjatud astangulised kindlused . Ehitati ka väiksemaid, põhiplaanilt nelinurkseid reduude. Ehitustööd tõid kokkuvõttes endaga kaasa uusi makse ja tööjõu vajadust. 

Majandus

Eesti jõukus tuli peamiselt Venemaa kaubanduse vahendamisest ja kohaliku teravilja väljaveost. Alla oli käinud nii Hansa liit, Novgorod kui ka Tartu. Kaup liikus mujal – kas läbi Narva, Tallinna või Pihkvast Riiga. Sisseveetavate kaupade hulgas oli esikohal sool. Venemaa transiitkauba vahendamine vähenes. Suur osa idakaubandust siirdus Narva. Rootsi kuningas tahtis isegi Narva Rootsi riigi teiseks pealinnaks nimetada ja seal aeg-ajalt elada. Narva õitses. Käsitöö arengut reguleeris tsunftikord . Tekkisid esimesed manufaktuurid. Manufaktuuritööstuse keskpunktiks kujunes Narva.