Riik ja õigus (0)

RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTED
Demokraatliku tsiviilühiskonna riikliku poliitika üheks tunnuseks on ühiskondlike suhete reguleerimine õiguse kaudu ja legaalsuse põhimõtte järgimine . Selliselt käsitlevad ühiskonnakorraldust Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu. (Peeter Järvelaid jt. Akadeemiline õigusharidus ja juristide täienduskoolitus. Tartu Ülikool, 1996, lk 3.)
Riigist ja õigusest rääkides rõhutavad õigusteadlased ikka, et organiseeritud ühiskonnale on omane sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissüsteemi olemasolu. Selleta ei ole inimeste ühine eesmärgistatud tegevus võimalik. ( Kiris , 2012, lk 8.)
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel arenenud ja muutunud. Tänapäeval seostatakse sotsiaalset võimu riigi ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele ühiskonnakorraldusele ning on erinevates vormides omane igale ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele alates perekonnast ja lõpetades riigiga. (Kiris, 2012,
lk 8.)
Riigiteooriad
1990-ndate aastate alguseks välja kujunenud riigiteooriate põhiseisukohtadest annab hea ülevaate Eesti Haldusjuhtimise Instituudi poolt kirjastuses Külim 1995. aastal välja antud eesti keelde tõlgitud Patryk Dunleavy ja Brendan O`Leary teos „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika“.
Selles teoses esitatud ülevaadet peetakse oluliseks, sest vaja on mõista kuidas meie poliitiline süsteem toimib. Selle mõistmiseks on omakorda oluline mõista, kuidas toimib riik.
Teoses esitatud seisukohad saab kokku võtta alljärgmiselt.
Paljudel hinnangutel on riik nüüdisaegsetes keerulistes ühiskondades vältimatu ja hädavajalik nähtus. Riigi mõiste ise on kindlasti teatud abstraktsioon. Määratledes riiki organisatsioonilisest ja funktsionaalsest aspektist lähtudes, saab välja tuua alljärgmise.
Organisatsioonilises määratluses esitatakse riiki kui valitsemisinstitutsioonide kogumit, millest olulisemad on riigi suunamise ja reguleerimise, seadusandluse ja kontrollimise protsess. Üldine arvamus on, et mõned valitsemisvormid on iseloomulikud enamikule inimühiskondadele, sest mõeldamatuks peetakse inimühiskonda, mida üldse ei kontrollita , suunata ega reguleerita. Samas ei ole organisatsiooniliselt määratletud riik kui valitsemisinstitutsioonide kogum olnud iseloomulik mitte kõigile ühiskondadele ning ka tänapäeval esineb ühiskondi, kus riik puudub. See tähendab, et ei eksisteeri mingit spetsiaalset valitsust ning reeglid ja otsused tehakse kollektiivselt juhindudes seejuures sageli tavadest või religioonist.
Nüüdisaegsele riigile kui spetsiifilisele valitsemisinstitutsioonile peetakse aga iseloomulikuks viit peajoont, mis eristavad neid varasematest riigisüsteemidest.
1. Riik on ülejäänud ühiskonnast eristuv (ja koguni eraldiseisev) spetsiifiline institutsioon või institutsioonide kogum ning ühiskonnas eristuvad riigi ja eraelu valdkonnad (avalik- ja eraõigus ?).
2. Riik on suverään , oma territooriumil kõrgeima võimu kandja, ning omab absoluutset võimu kõikide seaduste kehtestamiseks ja elluviimiseks ning selleks vajalikke sunnivahendeid. Seejuures loovad avaliku õiguse riigiametnikud ning riigi tahte elluviimise tagab riigile kuuluv jõu kasutamise formaalne monopol.
3. Riigi suveräänsus laieneb tema territooriumil kõikidele, sh ka seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu teostajatele, mistõttu ei samastu suveräänsus isikute grupiga, kes mingil ajahetkel omavad riigis mingit rolli valitsemisinstitutsioonides.
4. Riigi institutsioonide koosseis värvatakse ja koolitatakse riigi bürokraatlikuks juhtimiseks.
5. Riigil on õigus koguda oma tegevuse finantseerimiseks makse ja riik teostab seda õigust.
Funktsionaalselt määratletakse riiki kahel viisil:

Ex ante lähenemisviis määratleb riiki kõigi institutsioonide kogumina, mis teostab teatud eesmärke, kavatsusi, sihte (riiklikke funktsioone).

Ex post lähenemisviis määratleb riiki selle tegevuse tulemuste alusel, so – sotsiaalse korra tagajana, ja riiki samastatakse nende institutsioonide ja/või käitumisstruktuuridega, millel on stabiliseeriv toime.
Funktsionaalsete käsitluste osas on väidetud, et need määratlevad riiki ühtse subjektina, mis välistab riigi käsitlemist indiviidide kogumina. Nii on jõutud järelduseni, et kui riigi üheks põhiülesandeks peetakse sotsiaalse terviklikkuse kujundamist ja selles on oma osa perekonnal, siis saab ka perekonda riigi osaks pidada.
Riik liberaalse demokraatia kontekstis
Liberaalse demokraatia tingimustes ei osale kodanike hulgad otseselt poliitika kujundamises ja haldusjuhtimises. Seadusi teevad ja poliitikaid kujundavad kodanike esindajad. Nende realiseerimise ülesanne on pandud pidevalt ametis olevatele riigiteenistujatele (keda on nimetatud ka bürokraatideks).
Liberaalse demokraatia põhisisu seisneb arusaamas, et ühiskonnas peavad olema teatud individuaalsed vabadused , mis tagavad vabaduse ka riigist endast, st - peavad olema sellised individuaalsed vabadused või õigused (nt õigus vabaks eneseväljenduseks, organiseerumiseks, vabadeks valimisteks), mis on kaitstud nii riigi kui enamuse põhimõttel otsustamise eest. Riik peab liberaalses demokraatlikus ühiskonnas reguleerima ühiskonnas eksisteerivaid konfliktseid huvisid.
Ülaltoodut arvesse võttes on liberaalset demokraatiat iseloomustatud kui enamuse võimu põhimõttel rajanevat representatiivvõimu süsteemi, milles mõned kindlad oluliseks peetavad indiviidiõigused on kaitstud riigi sekkumise eest ning neid ei saa piirata ka mitte valijaskonna enamus.
Arvamus selles osas, milline on riigi roll ja sekkumise tase ühiskonna asjadesse, on erinev.
Praktilise poliitika tasemel eristatakse vähemalt kaht riigi sekkumise valdkonda.
1. Ühiskonna õigusliku süsteemi loomine. Seaduse ja korra tagamine. Territooriumi kaitse väliste ohtude ja rünnakute vastu. Ühiskonnas levinud väärtuste toetamine ja kaitsmine.
2. Majandussüsteemi toimimiseks vajalikud tegevused.
Väidetavalt saab iga eelmise aastatuhande viimastel kümnenditel domineerinud nüüdisaegse lääneliku liberaalse riigiteooria puhul välja tuua kolm erinevat nägemust riigist.
1. Riik kui passiivne kodeerimismasin, mis teeb seda, mida ühiskonnas domineeriv (valitsev) grupp riigilt nõuab.
2. Riik kui parteistunud institutsioon, mis realiseerib ennekõike valitsevate riigiametnike eesmärke sobitades neid kokku ühiskondlike gruppide, kellega on vajalik teha koostööd, huvidega .
3. Riik kui eestkostja , mis lähtub pikaajalistest ja/või üldistest huvidest ja suudab ümber kujundada ühiskonnas eksisteerivate jõudude vahekorda. Mõistagi nähakse huvisid erinevalt. Näiteks ühiskonna sotsiaalse heaolu kontseptsiooni arendamisena; õigluse ja poliitilise stabiilsuse tagamisena jne.
Aktuaalne on riigi ja kodanikuühiskonna ning riigi ja indiviidi suhte küsimus; mõjuvõimsate sotsiaalsete huvide ja valitsemisaparaadi vastastikuste suhete küsimus; kuidas sotsiaalne ja majanduslik võim piiravad poliitilist käitumist ja valikuid .
Äramärkimist väärivaks peetakse (vt lk 247) esitada ülevaade W. Brunham`i poolt 1982. aastal ilmunud raamatus „The constitution, capitalism and the need for rationalised regulation“: R. Goldwin ja W. Schambra (eds.) How Capitalistic is the Constitution? (Washington DC: American Eneterprise Institute, lk 75) avaldatud arvamus, mille kohaselt efektiivse valitsemissüsteemi sihiks on tegutseda ühiskonnas kõige enam võimu omava grupi või gruppide huvides ning igasugune riik täidab seejuures kolme põhifunktsiooni:
1. Kaitseb nende põhivajadusi ja –huvisid, kes kontrollivad antud ühiskonnas tootmisvahendeid.
2. Riigi legitiimsuse ja sotsiaalse harmoonia tagamine.
3. Riigi ning majanduses ja ühiskonnas domineerivate jõudude kaitsmine väliste ohtude ja rünnakute eest.
Seega on liberaalne demokraatlik riik kokkuvõtvalt eelkõige omandisuhete kaitsja, mis tegelikult ongi riigi suveräänse võimu allikas, ning legitiimse sunduse monopoolne kasutaja.
2011. aastal ilmunud Leif Kalevi ja Anu Tootsi toimetatud autorite Mari-Liis Jakobson, Leif Kalev, Ott Lumi, Rein Ruutsoo , Tõnis Saarts , Georg Sootla, Anu Toots , Raivo Vetik koostatud Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi kõrgkooliõpikus „Poliitika ja valitsemise alused“, esitatakse riigi osas (vt lk 79) alljärgnev kokkuvõte.

• “ Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks. Riiki iseloomustavad avaliku võimu eristumine erasfäärist, suveräänsus ja legitiimsus. Inimühiskonnad on selle saavutanud pika arengu tulemusel, mille käigus on varastest linnriikidest ja andamile tuginenud impeeriumidest feodalismi, seisuseriigi ja absolutismi kaudu jõutud modernse rahvusriigini.
  

• Tänapäeva riik on kodanikeriik, kus avalik võim on kodanike teenistuses ja kodanike valitud. Ka kodanikeriigis struktureerib avalik võim riigi toimimist ning selle tegevus mõjutab oluliselt riigi konkurentsivõimet ja inimeste heaolu. Riigiaparaadi töökorraldust ning kodanikega seostumise viisi seletavad mitmesugused riigiteooriad.
  

• Kodakondsus on inimese seisund poliitika subjektina – nii rahvana kõrgeimat riigivõimu teostades kui ka üksikisikuna õigusi ja vabadusi kasutades. Suurema osa ajaloost on inimesed olnud pigem valitseja väheste õigustega alamad kui kodanikud. Kodanikeriik kujunes Lääne-Euroopas välja 18.-19. sajandil.
  

• Kaks põhilist vaadet riigi ja kodanike suhtele on vabariiklik ja liberaalne traditsioon. Vabariiklik (sügav) kodakondsus eeldab indiviidilt positiivset aktiivsust, liberaalne (õhuke) ei pea seda obligatoorseks ning väärtustab rohkem indiviidi vabadusi ja õigusi.“
  

Viimatinimetatud teoses esitatakse üldistatult riigi 5 tunnusjoont, mis on järgmised:
1. Riik on sidus kogum konkreetsel maa-alal tervikliku avaliku korra loomisele suunatud võimuinstitutsioone ( riigiaparaat ).
2. Riigiaparaadi ülesanne on saavutada kollektiivselt siduvad ja järgitavad (täidetavad) otsused.
3. Riik on suveräänne, sh tunnustatud de iure rahvusvahelises suhtlemises.
4. Riik on legitiimne (st – elanikkonna arvestatava osa poolt tunnustatud).
5. Riigiaparaadi tegevus kujundab tegevuse eesmärkide ja põhimõtete poolest erasektorist eristuva avaliku sektori, mis määratleb ja viib ellu avalikke huve, kehtestab õiguskorra ning vajadusel kasutab selle tagamiseks jõudu.