Renessanss (0)

Rakvere Gümnaasium

Renessanss

Janno Sepajõe

10.A

2014

Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.–17. sajand) loodud muusika . Mõistet " renessanss " kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.

Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis mujale Euroopas 15.–16. sajandil. Religioosse muusika kõrval muutus üldiseks ka ilmaliku muusika harrastus. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui ka rikkamate kodanike kodudes. Tekkis mitmeid uusi ilmaliku muusika žanre.

Populaarseimaks laululiigiks oli Itaalias 13. sajandil tekkinud madrigal . Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Tekkis ka uusi vaimuliku laulu liike. Keeruka moteti kõrvale tekkisid lihtsad vaimulikud hümnid, mida laulsid oma koosviibimistel ketserlike usulahkude liikmed. 16. sajandil loodi Saksamaal protestantlik koraal , mis oli täiesti uut liiki laul.

Aastatel 1320– 1380 viljeleti Prantsusmaal Ars novat, mis väärtustas kõike uut ja vastandas uut loomingut varasemale. Kui enne oli looming valdavalt anonüümne, siis 14. sajandist on teatakse mitmeid autoreid nimepidi. Tuntumad heliloojad olid Philippe de Vitry , Johannes de Muris ja Guillaume de Machaut .

Trecento oli 14. sajandi heliloojate koolkond Itaalias. Valitses õukondade ilmalik, elegantne, seltskondlik muusika, vaimulik muusika oli kaugel tagaplaanil. Tähtsaim lauluvorm oli madrigal. Tuntuim helilooja sellest voolust oli Francesco Landini.

14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella 'd ja tantsulaulud frottola 'd. Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel.

Tekkis uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja hakkas looma teose hääled korraga. Hääled hakkasid üksteist jäljendama ja tekkis imitatsiooniline polüfoonia.

Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele, ongi ilus. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib, see tähendab, et väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust.

Muusika oli enam seotud tekstiga , rütm lähtus teksti rütmist. Samas hakkas rütmipilt lihtsustuma. Ideaaliks sai lihtne väljenduslik laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud hingamisega.

Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid : jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii sündisid esimesed mitmeosalised muusikateosed – missad, reekviemid ja passioonid . Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, " Daphne ", mis etendus Firenzes 1598 . a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad.

Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka franko- flaami koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez , franko-flaami ja Burgundia koolkonda kuulunud Gilles Binchois ning Venezia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.

Renessansiajastu muusikakeskuseks sai Püha Markuse kirik Venezias. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusika. Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan 2/4 ja 4/4 taktimõõdus, kiire hüppetants galliard 3/4 taktimõõdus ning lõbus seltskonnatants braanl 4/4 taktimõõdus.

Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mažoor ja minoor . Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul , tšello ja kontrabass . Viiulimeistrite poolest oli eriti tuntud Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid.

Kasutatud materjal:

• www.wikipedia.org

• www.miksike.ee

• Töövihik