Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhendel üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, mille II aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19.sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas
REHIELAMU SIIM SUURKASK Rehielamust · Eestlaste vana traditsiooniline elamu · Eesti talu tähtsaim hoone · Ehitati esiküljega õue poole ning sageli paiknes otse sissesõidukoha vastas Rehielamu kasutusalad · Elamu · Rehetuba · Laudaruum · Tööruum · Hoiuruum · Saun Rehielamu koosnes kolmest põhiosast: · Rehetuba · Rehealune · Kambrite osa Kusjuures rehetuba paiknes elamu keskel. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: Põhjatüüp Lõunatüüp Rehetoa ehitus · 19. sajandi keskpaigani aknata · Rõhtpalkseinad · Muldpõrandad · Paekivipõrandad · Pae või maakividest tehtud suitsuahi Rehealune · Põhiliselt majandusruum · Peksti reht ja tuulati villa · Laia väravaga tagaotsas, viljaveo tõttu · Seal hoiti talvel loomi, heina ning põhku · Pulmade puhul tantsuruum ...
Palkidest ehitatud elamu Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest Vanematel rehielamutel ei olnud korstnaid ega aknaid Suur reheahi --- rehetoa seinad olid paksult nõgised; reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti vaskkateldes toitu Põrandad savist, kivist või lihtsalt mullast Mööbel puidust Rehetoas kuivatati partel vilja Talvel külmaga toodi ka loomad inimeste hulka Suveajal tuldi rehetuppa vaid uneajaks; enamik aega oldi õues, isegi toit valmistati suveköögis Teised taluhooned Ait riiete jaoks Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda
lugu oma silmaga näinud. · Jutustaja palus vanataadilt, et too ka selle loo ära jutustaks. · Enne kui taat vastata sai, tõusis ema (poolpime) püsti ja jalutas minema. · Taat palus eidel jääda ja ütles et ei räägi nii kaugele kui eit arvab · Eit sõnas et taat lobisegu palju vajalikuks peab ja et mingu nad ka aga sängi · Jutustaja uudishimu aina kasvas · Kolmekesi olid nad jäänud rehetuppa, kus mõni ainus süsi veel hõõgus · Lükas ukse kinni, tegi asjast uuesti juttu. Eit lahkus;taat ei näinud enam jututoas olevat · Jutustaja palus et taat mõne jutu veel räägiks; taat ütles et miks mitte, sarnast on isegi meie sugukonnas ette tulnud aga et laseme parem vanad asjad magada emal on õigus- mis sellega ikka tehakse · Jutustaja palus et taat ikka räägiks, et oleks ju kahju kui sugu vanad mälestused koos temaga hauda läheksid
otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun
otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun
hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga
loodusmärke ja rahvakalendrit. Nii oli 1. aprillil kaejalaskepäev, mis karjatamise perioodi algust tähistas. Künnipäev oli l4. aprillil ja tähistas kevadiste künnitööde algust. Jaanipäev 24.juunil oli aeg kus kõik põllutööd pidid olema lõpetatud ja algas heinategu. Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi
Hulgaliselt vaimukaid võrdlusi. ( loe lk 74 3. lõik) Meeldejääv stseen: rehepapp päästab külarahva katkulainest.( loe lk 95 ) Ühel päeval tuli naaberküla ametikaaslane Villu rehepapi juurde teatega, et naaberkülas on katk. Rehepapp võttis kohe nõuks külarahvast lähenevast ohust teavitada. Kõik teadsid, et see tähendab väga tõenäoliselt kindlat surma. Noored ja vanad kogunesid kõik rehepapi maja juurde, kus viimane suitsetas ja oma rahvast silmitses. Ta kutsus kõik rehetuppa ja seadis nad risti-rästi põrandale lebama nagu kuuseokkad sipelgapesas. Katk rändas neiu kuju võttes salamisi üle jõe, muundus siis valgeks kitseks ja jooksis kohe rehepapi juurde. Jõudiski kohale. Rehepapi kavalus aga aitas katku ära lollitada ja terve külarahva surmast päästa. Katk nägi inimesi rehetoas lebamas kui sigu põhus ja ei uskunud, et need saavad inimesed olla. Räägu Rein arvas, et võiks katku mõsa juhatada mida vähem neid raisku on, seda parem.
kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nüüd said kambritest eluruumid, kus esialgu elasid peremees ja perenaine väikeste lastega. Teised pereliikmed jäid rehetuppa. Elamu ehitati tahumata männi- või kuusepalkidest. Seinu kaitses sarikaile toetuv õlg- või rookatus, elamu kolmnurkset otsakatust kutsuti kelbaks. Valgusallikaks kasutati männipuust tehtud pirdusid ehk peerge. Peerg kasteti männivaiku ja süüdati siis põlema. Selleks, et peergu seina külge kinnitada või käes hoida, kasutati pilakuid. Pilaku jalaosa oli puust ja peergu hoidev klamber metallist. Hooned, mis ühel korralikul taluõuel pidid olema olid rehielamu, ait ja laut
Sageli asusid heinamaad talust kaugel m etsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga ho m mikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse v õi veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi p õllule hakkidena kuivama. Hilje m veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuiva ma. M õne aja m ö ödudes alustati rehepeksuga. Se e oli väga raske töö ja ke stis sageli kaua, nii et maga ma saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õ m blesid riideid. Mehed tegid puutööd
Rendi- ja kehviktalude ehitiste ja elamute areng toimus aga väga visalt" (Tihase 1974: 144). Kambrit hakkasid kõigepealt kasutama peremees ja perenaine koos oma alaealiste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid endiselt edasi elutuppa. Tavaliselt tehti soemüür kambrisse risti, mistõttu kamber jagunes kaheks osaks ees- ja tagatoaks. Jõukamates taludes, kus ühe kambri asemel oli 2--3 elutuba, asus neisse kogu talupere, rehetuppa jäid elama ainult teenijad, kui neid talus kasutati (Tihase 1974: 144). Köögi sisseehitamisega tekkis rehielamus kaks tulekollete komplekti: rehetoas reheahi koos selle ees asuva lahtise keedukolde või pliidiga ning köögis pliit ja leivaahi. Esimene neist jäi tihti vana traditsiooni kohaselt ilma korstnata, teisele ehitati aga korsten peale. Kui ka rehetoa tulekolletele korsten peale ehitati, oli niisugustel köögiga rehielamutel kaks korstnat (Tihase 1974: 144).
need kivid Andrese tööriistu. Talu vajas väga palju tööd. Oli vaja palju kraave kaevata, kive koristada ning ka hooned vajasid remonti. NÄITED: "Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevsus: risakile ja laokile hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel sees elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevent." "Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjasmaa. Tuppa ja kambrigi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks paokile unustati." 2) Andresel olid Vargamäega suured plaanid. Näide: Sellepärast ei teinud noor peremees tänaselgi ülevaatusel muud, kui aina kavatses ja plaanitses, püüdes ette
Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 4 Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Talvel käidi ka metsas puid raiumas ja palke vedamas
soojal ajal eluruumina. Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Rehetoa keskmiseks suuruseks oli 30–40 m² ja kõrguseks 3,2–4 m. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa
sealne mööbel võimalikult praktiline.2 19. sajandi paiku hakkasid taludesse tekkima korstnad, aknad, krohvitud seinad ja tapeet. 3 Väidetavalt on kambrite tekke kohta andmeid juba 17. sajandist, kuid kambrite leviku alguseks peetakse siiski 19. sajandi algust. Kambreid hakkasid kasutama peremees ja perenaine väikeste lastega – ülejäänud pereliikmed elasid rehetoas edasi. Kambritega hakkasid elamutesse tekkima ka laudpõrandad ja rikastuma mööblivalik. Vanemad esemed viidi rehetuppa ja uued toodi puhtamatesse kambritesse. Riideid hakati kirstu asemel panema riidekappi. Taludesse tekkisid kummutid, voodid, lauad, peeglid ja toolid. Jõukamates taludes hakati sisustuses kasutama linnalikumaid elemente.4 1 Eesti Rahva Muuserum. Talupoja argielu. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Talupoja-argielu 2 Eesti Rahva Muuserum. Talupoja argielu. 3 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel. Tsunftijänes, 2006. Elektrooniliselt
Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme- kuninga-krõõdupäev). Maja kaunistamine Jõuluõled, jõuluheinad Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine
bastione. Püstitati maakalmistutel ka rõngasriste, millesse raitu peamiselt suurte ladina tähtedega. Eestlase peatoiduks oli endiselt rukkileib, kala, jahust ja tangudest puder, herned, läätsed jne. Rikkalikult oli laud kaetud jõulude ja pulmade ajal. Igapäevaselt joodi mõdu ja kalja, selle kõrval pruugiti ka õlu ja viina. Rajati kõrtse, kus vahetati kuulujutte. Tubaka levik oli alles algstaadiumis. Elamutüübiks oli rehielamu. Pere kogunes rehetuppa, millesse valgust andis ahjusuu ja süüdatud peerg, ahju all said sooja ka loomad. Riietuse uuendused said alguse Rootsist. Nt tuli sealt pikitriibuline seelik ja meeste põlvpüksid. Talurahvakultuuri juurde käis ka endiselt torupill. 5. Põhjasõda Enne Põhjasõda olid Venemaa ja Poola tunnistanud Rootsi alasid Eestis Oliwa ja Kärde rahuga. Need rahud aga ei püsinud kaua, 1699 loodi juba Rootsi- vastane liit, mille peaeesmärgiks oli tagasi saada Rootsi poolt ära võetud maad
“ (lk. 64) Õues oli külm ja lund sadas ning vaesed vanakesed pidid metsas kõndides koduteed otsima, kuid lõpuks jõudsid Imbi ja Ärni Rehepapi majani ja Rehepapp juba tervitas neid uksel. Võttis oma hea jutuga ära vanapaari varastatud puud ning ka mardipäeval kogutud saagi. Kas ahnus maksab kätte? Naaberkülast tuli katk ning katku oli vaja petta, et ellu jääda. Rehepapp, tark mees, kamandas kõik külaelaniku enda juurde. „Igal juhul tulge nüüd kõik sisse, rehetuppa, ja heitke pikali, aga mitte sirgetesse ridadesse, vaid sedasi, et kus ühe pea, seal teise jalad ja vastupidi. Te peate lebama risti-rästi nagu kuuseokkad sipelgapesas ja te peate olema kõik see aeg vait, juhtugu mis tahes.“ (lk.97) Katk oli võtnud endale kitse kuju kui ta külla jõudis. „Kõik olid vait ainult kits nohises. Siis ütles ta: „Pead jalad segamini nagu sead põhus – ei need küll inimesed pole. Puha loomad. Siit pole mul täna kedagi võtta.“ (lk. 100)
eluruumiks. Algul ehitati sinna reheahjust köetav soojamüür. Elu rehielamus oli tsükliline. Sügisel pärast viljalõikust viidi kogu kraam rehepeksuajaks toast välja ja hakati vilja kuivatama. Pärast rehtesid puhastati tuba tahmast ja tolmust ning seati elamiseks korda. Talvel elas ja töötas kogu pere soojas rehetoas. Põhja-Eestis sisemaal, kus saunu polnud viheldi ja pesti laupäeviti reheahju peal. Külmaga pidid ka loomad rehetuppa ära mahtuma, kukk ja kanad olid harilikult tubased (kanatool võrega eraldatud ruum). Ka vastsündinud põrsaid ja tallest ja vasikaid toodi tuppa. Isegi poegivaid lambaid ja lüpsmasaanud lehmi, rääkimata haigetest loomadest. Soojade ilmadega leidsid noored magamise õuehoonetes, tüdrukud aidas, poisid lakas, täiskasvanud kambris. Rehielamu kõrval on Eesti äärealadel tuntud ka ürgne suitsutuba. Nii on setu sautare valdavalt sama tüüpi
Interjöör oli enne lihtne ja arhailine. Seina külge kinnitatud pingid. Magati villase teki all lavatsi peal, talvel ahju peal karusnaha all. Toidukapp ja kirst kõige väärtuslikumate asjade hoidmiseks. Enamasti oli olemas ka häll väikelaste jaoks. Kui hakkasid tekkima lisakambrid, siis tekkis ka puhas ruum, mida igapäevaselt ei kasutatud, külaliste jaoks, tähtpäevade pidamiseks, pidustusteks. Talumaja sees hakkas üha rohkem eralduma elamise sfäär ja töösfäär. Töösfäär jäi rehetuppa. Sajandi II poolel hakati rohkem kasutama seljatugedega toole, riidekappe (külatisleri poolt valmistatud), kummutid, püstjalgadega lauad, seinariiulid. Uuteks esemeteks olid ka tekstiilid. Võeti kasutusele lina ja padjapüür ning korralik tekk, aknakaunistused, seinavaibad, väiksemad põrandavaibad. Tikandid olid moraliseerivad, virkusele ärgitavad, vanasõnad. Kell valdavalt seinakell esialgu oli vaid iluasi. Seltsielu tähtsamaks muutumisega, muutus ka kell tähtsamaks.
sina! (Ära.) MARI (temale järele). Margus! (Purskab valusalt nutma, käsi ringutades). Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem astuda oleks! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte! Eesriie. 21 NELJAS VAATUS Rehealune. Paremat kätt väike uks rehetuppa, selle lähedal ristjalgadega söögilaud ja vanamoodi istmed. Pahemat kätt vanaema voodi, selle kõrval pink, eespool puutelgedega, paksude pöidadega vanker (Marguse suvine magamisase). Tagaseinas suur värav, pärani lahti, kust hele päikesevalgus sisse tuleb ja ruumi, mis muidu must ja suitsunud (laest ripuvad kõrred alla), omal viisil armsaks teeb. Väljas - suvise maakoha vaade: põllulapid, metsatukad, võsa. Inimesed nagu teise vaatuse alguses kirjeldatud
Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman.Tantsude vaheaegadel mängiti ringmängu (pillimees puhkas). Väljas kõlbas tantsuks siledam kuiv koht, erilised tantsuplatsid olid kiige juures. Külmal aastaajal koguneti kuhugi suuremasse rehetuppa. Külakõrtside levikuga kandus talupoegade tants sinnagi. Noorte kooskäimised olid tuntud mängutubade nimetuse all. On teateid, et mängutubades tehti inimesekujuline õlest nukk Metsik, mis kanti vastlapäeval või mõnel teisel tähtpäeval torupillimängu, laulude, hõisete ja tantsu saatel võõra valla (küla) maale või metsa, et mõjutada vilja kasvu ja karjaõnne ning tõrjuda külast halba. 19. sajandi 60. aastail hakati asutama rahvusliku iseloomuga seltse
annaabi.ee 
