Reformatsioon 15-16. sajandi vahetusel (0)

Reformatsioon sai alguse 15-16. sajandi vahetusel Saksamaal keiser Karl V valitsusajal. Sel ajal kerkis esile mitu usulist ja kiriklikku probleemi – esiteks valmistas peavalu muhameedlaste pealetung kristlikule maailmale, teiseks oli katoliku kiriku väline hiilgeaeg, kuid seespidiselt kirik kääris. Probleemiks oli jumalasulaste ilmalik elu, isegi paavstid ja piiskopid ei pidanud kinni tsölibaadireeglist ning levis pahesid. Kiriku välise sära säilitamiseks, diplomaatilise tegevuse ja usutegelaste ülalpidamiseks olid kiriku kulutused erakordselt suured ning kui kümnisest ei jätkunud, hakati kirikuameteid müüma ja ostma; levisid ka indulgentsid e patukustutuskirjad (raha eest kustutas kirik inimese patu ja kindlustas koha paradiisis ).
Nende kahe negatiivse külje kõrval toetas reformatsiooni algust ka Saksa riigi teadvuse ja rahvusluse tõus – riigikeele ja ühtekuuluvustundega tuli üldine pahameel rõhuva katoliku kiriku vastu, ülikoolis avaldas humanism mõju teoloogiakäsitlustele.
Saksa reformatsiooni algatajaks oli Martin Luther, kes sündis 1483. aastal. Ta õppis kokku kolmes ülikoolis, kuid haridustee jätkamise asemel astus ta hoopis kloostrisse. Ta pühitseti ka preestriks ning Wittenbergi ülikooli piibliteaduse professoriks. Luther oli katoliku kiriku suhtes kriitiline ja 1517. aastal tõi ta avalikuks oma 95 teesi, milles eriti mõisteti hukka indulgentse. Sellele järgnesid mitmed arutelud ja tülid teoloogiaprofessorite jmt, tema sõna levis ka trükikunsti kaudu. 1518 . aastal toimus Lutheri kohtumine paavsti saadikuga, kus teda süüdistati ketserluses. Kaks aastat hiljem pandi Luther kirikuvande alla. Järgmisel aastal kutsuti juba rahva seas populaarne Luther Saksa Riigipäeva poolt üle ning selle tulemusena kuulutati ta lindpriiks. Selle aja jooksul kirjutas ta ka mitmeid teoseid, kus kritiseeris sakramente, igavest mungatõotust, tsölibaati ja ka ordusid ja kloostreid. Samuti tegeles ta piibli saksa keelde tõlkimisega.
Reformatsioon leidis aset ka Šveitsis, Inglismaal ja Skandinaavias. Šveitsis olid peamisteks reformaatoriteks Zwingli ja Calvin. Seal kulges see kohati isegi karmimalt, tabuks muutusid värvilised rõivad, prassimine ja lõbustused. Inglismaal läks reformatsioon läbi vaid tänu kuningas Henry VII´le, kes sai tänu uuele usule mitmekordselt abielluda; kujunes välja anglikaani kirik. Vastureformatsioonis võib eristada kahte suunda. Esimene oli katoliku kiriku otsene vastutegevus (inkvisitsiooni tugevnemine). Teine aga katoliku kiriku sisene uuendusliikumine, et taastada ühtsus ning nt paavst Pius V toetas kasinat eluviisi, seda jesuiitide ordu toel. Samuti asutati vaimulike seminare ja õpetati neid selleaegsele haridusele vastavalt.
Protestantliku kiriku teke tagas ka muutused kirikumuusikas. Selle läbi tekkis luteri koraal , mis oli lihtne, emakeelne, et kõik saaksid kaasa laulda ; need olid ka mitmehäälsed, taktimõõdu ja orelisaatega, erinevalt gregooriuse koraalist. Selle tekkel mängis rolli ka Lutheri musikaalsus, sest kuigi tal ei olnud plaanis teha kultuurirevolutsiooni, kasvas muusika tähtsus oluliselt.
Sama sajandi keskpaiku tekkis Roomas uus koolkond akadeemilise ja tagasihoidliku suunaga heliloojaid, mis järgis kirikukogu juhiseid. Neist kõige kuulsam helilooja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina , kellest võtsid eeskuju paljud järgnevad heliloojad . Ta muusikat iseloomustab tasakaal ja korrastatus. Väga vaimulik looming, üle 100 missa , kuulsaim Papae Marcelli.
Veneetsias sai aluse mitmekoorimuusika, seda tänu mitmele orelile ning alusepanijale Willaert’ile, kes hakkas orelite juurde paigutama koore. Sajandi lõpuks levisid 3-4 – koorilised koosseisud, palju kasutati ka pille (orel, vioola ). Kuulsaim helilooja Giovanni Gabrieli, kes oli mh õppinud Lassuse juures.