REFERAAT M.Berg Nemad (0)

Rapla Ühisgümnaasium
XXXXXX
12 X
„NEMAD“
Referaat
xxxxxxx
Rapla 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Peategelane Irma 4
Kõrvaltegelane Joonas 6
Probleemid teoses 7
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10
Lisa 11

Sissejuhatus

Raamat „Nemad“ on esmakordselt ilmunud 1994. aastal ning romaani autoriks on eesti kirjanik Maimu Berg . Autorit huvitab sügavate tunnete kõikvõimsus ning seda on tunda terve romaani vältel.
Teos räägib kahest erinevast põlvkonnast pärit inimesest ja nende vahelisest keerulisest armastusest. Raamatu peategelaseks on vanem naisterahvas Irma, kes oli oma parema aja ära raisanud, oli pilganud armastust, kuid nüüd armunud endast noormasse, keskealisse Joonasesse. Paarikest vaevas teiste arvamus, armukadedus , oskamatus usaldada oma kaaslast , kuid samas ka pidev ootamine ja lootmine taas näha oma armastatut.

Peategelane Irma

Irma oli pärit lodevate lillelaste, vabaarmastuse ülistajate, tuimade narkomaanide põlvkonnast. Ta on tõsiselt võtnud seda rumalat optimismi mida nende põlvkonnale sisendati, uskunud, et on aega, kõik on alles ees. Ka mehele minemisega oli ta oma parema aja ära raisanud, mistõttu nüüd oli ta armunud endast aastaid nooremasse härrasse. Nende suhe oli tõsine, kuid tihtipeale võis leida kumbagi osapoole mõtisklemas, kas suhe on kõik seda väärt, ent arm ja kirg olid liiga suured, ning seepärast suutsid nad koos olla. Nad küll ei elanud koos, kuid teineteise elamistes käisid Joonas ja Irma justkui oma kodus. Irma armastas küll Joonast, kuid siiski pettis teda, lausa mitmel korral. Kord tahtmatult, kord meelega. „Armastus on ühe inimese suure tunde peegeldus teisel inimesel,“ nii arvas Irma. Paarikese suhet hakkas lõpupoole viima pidev kahtlustamine. Joonas arvas, et Irma varjab tema eest midagi. Ühel hommikul läks Irma haiglasse, kus ta sooritas abordi, ning koju tagasi hiilides tõstatas Joonas tüli. Noormees arvas, et Irma oli käinud ühe vana tuttava matustel ja nüüd soovis teada saada, mis nende vahel oli. Hoolimata sellest, et Irma tegelikult seal ei käinud. Pisarad tõid järgmise päeva, kus daam kohtas vana tuttavat. Pärast paari kohvi möödumist, läksid nad tolle härra juurde, kus üks asi viis teiseni. Joona juurde tagasi minnes, üllatab noormees abieluettepanekuga. Mõne aja pärast sõitis Irma välismaale, kus oskamatusest kaarti lugeda, eksis daam ära. Baaris kohtas ta taaskord meest nin pettis joonast juba teist korda. Tema süütunne närib teda seestpoolt, ta ei osanud armastada, ei suutnud loobuda, kuid siiski otsustas anda Joona vabaks, ning hetk hiljem sooritas Irma enesetapu: hüppas kuristikku.
Teose vältel muutus Irma vähe. Kuid äkiline muutus raamatu viimastes peatükkides muutis tema elu jäädavalt. Kui algul oli Irma tüüpiline daam, kes oli armunud, siis romaani lõpuks oli temast saanud väga ebameeldiv tegelane. Valetamine , petmine , salatsemine-seda kõike pidi taluma joonas, kes küll kahtlustas daami patte, kuid ei uskunud neid. Irma oli teose lõpuks täis saladusi, valetamist ja südamel oli raske koorem seda kõike taluda. Teose algul kirjeldatud julgest, upsakast Irmast oli saanud nõrk isiksus, kes ei suutnud oma probleeme ära lahendada ning otsustas lihtsama variandi valida: võtta endalt elu.
Sageli saatis daami nukrus, norutas tihti, oli tujutu ja kurb. Tema üksikuse tõttu ei kutsutud Irmat isegi külla. Osaliselt oli süüdi selles tema eemale hoidev suhtumine. Ta oskas igaühes olulisemad veda ülesse leida ja need halastamatult välja öelda, mistõttu ei olnud tal palju sõpru ega ka sõbrannasid. Irma võlus Joonast hoolimatu kergemeelsuse, maneerliku kõnnaku, edeva peahoiaku ja pealetükkiva parfüümiga. Samuti oma tema kõrkus ning edevus võitsid Joona tähelepanu.
Irma välimus ei olnud kuigi silmapaistev.Väikse kahvatu kehaga daamil olid ebaharilikult suured, heledad, käed, mis olid emalikult hellad , saldedad puusad , mis olid natuke poisilikud. Tema rohekassinised silmade siletud laud olid kaotud siniste soontega, mida varjutasid vähesed tedretäpid. Kui Irma langetas natukene lõuga, vajusid tema põsed kergelt rippuma. Tema suunurkades ning otsmikult ei tahtnud enam kortsud kadud ning ka tema pool hammasteta suu võis paista kui musta auguna.
Irmale meeldis veesport . Daam oli aastaid tagasi harrastanud ka vettehüppeid. Talle meeldis kui keha pärast lühikest, kiiret lendu puutub kokku veega. See pidavat erutama ja rahustama. Lisaks võlusid teda vene kirikud, mis tundusid talle salapärastena. Teose jooksul otsustas Irma, et hakkab pühapäeviti kirikus käima. Alati pärast kirikut oli tal hea olla. Tundis ennast palju mõistvamana, leplikumana. Peategelastele ei meeldinud väga muulased . Irma polnud suutnud harjuda võõrkeelse jutuga bussis või trollis. See ärritas kõrvu, teinekord ajas vihale. „Venelased rääkisid kõvemini kui eestlased, nende hääl kõlas Irmale agressiivsemalt, oli kooskõlas nende tegudega“
Peategelane jättis endast ebameeldiva, isegi kiusliku mulje, sest päriselus käitus Irma vastupidiselt oma mõtetele. Kui peategelase mõttetest kirjutati, siis tundus Irma meeldiva inmesena, sest tema mõtted olid huvitavad, vaatenurgad ootamatud ning salapärased Aeg-ajalt mõtles Irma loodusest. Isegi Süütute kannatajate – puude, rohtude , putukate surm tegi talle tuska. Ta leidis, et neid olendeid oli ülekohtuselt hukatud. Kord märkas Irma võigast vaatepilti - poisid olid põlema süüdanud suure kase , mis põles nagu tõrvik. Ka teinekord juhtus ta nägema sarnast vaatepilti, poisse keelama minnes näidati talle püksivöövahelt välja paistvat pussnuga. Mõnikord lamas Irma rohul, kuumal liival ja kujutles, mis saab pärast surma. Ta uskus, et maa pealt kadudes jääb alles võimalus läbi pakus mullakihi näha ning kuulda, mis toimub elavate seas. Sündmustesse küll ei saa sekkuda, kuid oma hauast võis tähele panna ja mõista asju, mida elavad ei suutnud.

Kõrvaltegelane Joonas

Joonas on umbes kolmekümne aastane linnas sündinud ja kasvanud mees, kes on armunud endast vanemasse naisterahvasse. Joonas töötas pärast ülikooli mõnda aega raamatukogus. Armastas oma töökohta ning sealset seltskonda, kuid teoses ei ole otseselt välja öeldud, millisel ametialal Joonas hetkel töötab.
Inimesed jäid Joona ees lukku. Viiuldaja suri, ütlemata mdiagi olulist, Sussitegija ei rääkinud üldse ja Klaara kadus tema elust, jättes vaid mõttetu naeratuse.Viiuldajast oli Joonale jäänud huvi muusika vastu. Ta nautis elavat muusikat ning aeg-ajalt tundis ta soovi kontsertidel käia. Aastaid tagasi oli ta kohanud ühel kontsertil ka üht naist, kes teda ära võlus, teadmata, et see tegelikult Irma oli, ning seda küsida ta ei julgenud .
Joonas vihkab salatsemist, ta on selle jaoks liiga uudishimulik , mis võib jätta mulje, et ta soovib kontrollida olukordasid. Joonas soris vahel Irma asjades, lootes saada selgitust küsimustele, mida ta ei julgenud Irmalt otse küsida. Kord oli paar Irma juures, kus joonas märkas ühte karpi . Karp oli lukus ja Joonal tekkis huvi, mis seal sees on. Küsimise peale vastas Irma, et seal sees pole midagi olulist, kõigest mõned dokumebdid. Ühel päeval avanes tal aga võimalus uurida, mis seal sees tegelikult on. Naine oli meelega jätnud võtme karbi kõrvale. Viimaks avas ta karbi, ning pani selle sisu lapsikult põlema.
Joonas hakkas eelistama vaikijaid või neid, kelle voolava sõnaohtruse taga polnud olulist informatsiooni. Üks selline oli ka Irma: ei rääkinud maitsetusi, ei muutunud labaseks ning oskas õigel ajal vait jääda.
Teose lõpus tundis Joonas, et tema ja Irma suhte ebamäärasus väsitas teda, kuid ta ei osanud leida mõistlikku lahendust. Kuna joonasel olid pidevalt petvad ettekujutused Irmast, ei suutnud ta usaldada oma armastatut ega ka ennast.
Tihtipeale vallutasid Joonase pead tähtsusetud mõtted “Kui mõte libises millelegi huvitavale või olulisele, siis ei saanud sellele keskenduda“, „Need mõtted ei viinud kuhugi ja ega ta mõelnudki neid aktiivselt, nad lihtsalt tulid ja läksid, puudutades teda vaid põgusalt ja haihtudes taas.“

Probleemid teoses

• Armastus erineva vanusega inimeste vahel
  
• Petmine
  
• Kahtlustamine, ei usaldatud oma partnerit
  
• Segased tunded
  
• Lapse kaotus
  

Kahtlustamine ja pidev usaldamatus rikkus Joonase ja Irma suhte. Irma oli oma olemuselt väga veetlev daam, meeldis meestele ning oli ihaldusväärne, mistõttu oli Joonas tihtipeale armukade ning kahtlustas Irmat petmises. Ta justkui lootis, et Irma teda petab, sest siis tema ettekujutlustel oleks kinnitus. Näiteks matustel jooksis Joonas järgi ühele daamile, kes meenutas Irmat. Teda piinasid pidevalt küsimused “Kas Irma oli poliitiku matuste või mitte? Kes ta poliitikule oli.“ Koju jõudes ta ei suutnud ta nendele küsimustele otse vastust küsida, vaid selle asemel ootas, kuni naine pesema läks ning seejärel asus tema asjades sorima, lootes leida tõendeid, et matustel käinud daam oli Irma. Samuti tuli usaldamatus välja juba varasemalt, kui Joonas ei usaldanud Irmat ning avas karbi, et oma uudishimu vähendada.
Usaldamatus tekkis peamiselt vanuste erinevuse tõttu. Kuna noormees oli aastaid noorem, siis uskus ta, et on võimatu, kui säärane elegantne ja väga hea väljanägemisega vanem naisterahavas armastab temasugust noort meest. Peamised probleemid romaanis on tekkinud armastajate vanusevahe tõttu. Võib-olla oli mõte vanusevahest neil peas kinni? “...kümne aasta pärast muutub nende suhe naeruväärseks, kahekümnepärast absurdiks“. Kuigi siis, kui Joonas ja Irma kahekesi koos olid, siis harva oli märgata nende vanuselist erinevust, sest vahel suutis ka Irma käituda lapsikult.
Juhul kui Joonas ja Irma sattusid ühte suuremasse seltskonda, siis oli tavaline, kui keegi tegi mõne salvava komentaari nagu „arvasin, et oled oma salapoja lastekodust ära toonud “, „vist oli vilets valgus...tehes sind vanemaks ja Joonast nooremaks,“ kuigi suutis Irma alati positiivse suhtumisega vestlusest välja tulla.
Oma tunnetes ei olnud kindel keegi. Kord valdas Joonast viha, teinekord tülpimus, samas järgmisel hetkel võis leida Joona koos Irmaga kirglikult suudlemas või embamas. Sarnaste segaste tunnetega Irma, ei pööranud säärastele hetke emotsioonidele niivõrd palju tähelepanu nagu tegi seda Joonas. Ühel päeval keesid Joona tunde üle ning peale mitmekordset korrutamist “Ma armastan sind,“ otsutas mees teha abieluettepaneku. Irma ei osanud sellele vastata mitte millegi muu kui naermisega, sest ta uskus, et Joonasega abiellumisest ei saanud midagi välja tulla, selleks oli nende vanusevahe liiga suur.“ Joonas tundis ennast pärast ettepanekut kehvasti, sest järelemõeldes arvas ta, et järsku tekkinud abiellumise soov oli lapsik .
Probleemile ei püüdnud kumbki osapool lahendust leida. Jäeti kõik saatuse hooleks ja oodati , mis järgmisel hetkel saab. Kuigi süüdistavaks ja kahtlustavaks osapooleks oli Joonas, siis otsustava lõpu tegi suhtele siiski Irma. Pärast mitmekordset petmist, hakkas Irmat süütunne seestpoolt sööma, ning ta ei pidanud vastu suurele salatsemise koormale. Välismaale reisile minnes leiab irma end taaskord üheöösuhtes võõra mehega ning see oli talle liig. Järgmisel päeval mõtles irma, kui lihtne oleks kõik lõpetada, langeda kuristikku, mahajääjatest hoolimata või neist just hoolides. Irma oli endas sügavalt pettunud . Ta arvas et ei osanud armastada ega suutnud loobuda.“Anda joonas vabaks, lükata tooli eest kaitsev raud ja kukkuda sügavikku, et ausa ja puhtana kõrgustesse tõusta, või jääda istuma, libisedes lõdva ja hirmununa oma tee lõpuni,südamel koorem, mis aastatega üha painavamaks muutub, maha rõhub ja mille eest varem või hiljem ootavad kannatused.“ Üksainus samm ning Irma võttis endalt elu.

Kokkuvõte

Romaani ülesehitus on huvitav. Kõik toimub loogilises järjestuses, ent vahepeal on sisse toodud meenutusi ja mälestusi lapsepõlvest või mõnest teisest möödunud ajast, mis kohati muutis teosest arusaamise keeruliseks. Teoses ei olnud käsitletud tüüpilises võttes mõnda sündmust. Kõik kulges aeglaselt, ning teosele tagasi mõeldes, ei meenu koheselt konkreetseid sündmuseid. Samuti oli kasutatud väga palju ilmekamaks muutvaid väljendeid, mis kohati muutsid lause pikaks, ning raske oli ühe korraga aru saada, mida autor öelda tahtis.
Teose muutis huvitav Irma ning Joonase suhe, mis oli mõistamtu, kuid samas iseenesest mõistetav. Raamatu esimestes peatükkides käsitleti tüüpilist armastust, mis on kahe inimese vahel: pidev igatseminne, lootmine näha teineteist, ihkamine koos olla. Kuid raamatu vastu tõusis huvi alles siis, kui tuli välja fakt, et kaks armastajat on teineteisest vanemad mitte mõne üksiku aasta, vaid lausa kümne või isegi rohkema aasta võrra. Tekkis küsimus, kas paar jääb teose lõpuni kokku või lähevad lahku, ning see köitiski lugema. Ootamatu pöörde võtnud lõpplahendus muutis teose veel enamgi meeldivaks, ning julgen soovitada seda ka teistelegi.
Raamat on tugevates seostes praeguse ajaga . Ka tänapäeval leidub vanemaid naisterahavaid, kes on armunud endast aastaid nooremasse mehesse. Lihtinimene ei pruugi säärast armastust igapäevases elus tähelepanna, ning ei ole ka vaja, sest igal inimesel on õigus oma eraelule ja ei ole teiste asi, kes kellega koos on ja veel enam, milline nende vanuseline erinevus on.
Leidub ka mitmeid filme, kus on käsitletud probleeme, mis tekivad armastusest, samuti on ka neid teoseid, milles on käistletud vanusevahe probleeme. Vanusevahet probleemi on käsitletud isegi mitmetes seriaalides näiteks „Meeleheitel koduperenaised“, „ Vaprad ja ilusad“. Lisaks on käsitletud seda muret, probleemi või ka armastust kodumaises saatesarjas „ Saladused “, mis taaslavastab eestlaste päriseludes toimunud sündmuseid.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Maimu_Berg 18.11 2011

Berg M. 1994 „Nemad“ Tallinn: „Tänapäev“

Lisa

Maimu Berg on eesti kirjanik, kriitik ja poliitik . Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1968. Aastal eesti filoloogina ja 1986. Aastal ajakirjanikuna. On töötanud ka Soome Instituudis kultuurisekretärina. Maimu Berg debüteeris 1969. aastal ajakirjas Noorus Leen Kaiste nime all.
Maimu Bergi on tunnustautd 2000. Aastal Tammsaare-nimelise kirjanduspreemiaga ning alates 2010 aastast on ta Soome kirjanike liidu auliige. Ta on pärjatud mitmete auhindadega: Koosmeele auhind, Aleksander Kurtna nimeline auhind. Lisaks on tal eelnevatest aastatest veel teisi teenetemärke nagu Valgetähe V klassi – ja Tallinna teenetemärk. Eduka kirjanikuna on tema teoseid tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, rootsi, soome, vene, läti, hollandi keeltesse.
Tema teoste hulka kuuluvad " Kirjutajad . Seisab üksi mäe peal" (1987, romaanid , Eesti Raamat, Tallinn),"On läinud: lugusid ja kunstmuinasjutte" (1991, Eesti Raamat, Tallinn) "Ma armastasin venelast . Nemad" (1994, romaanid, Kupar , Tallinn; 2. trükk 2004, Tänapäev, Tallinn), "Mina, moeajakirjanik" (1996, jutustused, Huma, Tallinn), "Seisab üksi mäe peal" (1998, romaani 2. trükk koos Kristjan Jaak Petersoni "Laulude ja päevaraamatuga", Huma, Tallinn) ning mitmed teised.