Jakobsoni elulugu (3)

Elulugu
Carl Robert Jakobson sündis 26 Juuli, aastal 1841 Tartus. Tema nooruspõlv möödus Tormas, seal sai ka oma alghariduse. Pärast isa surma, aastal 1859 , asus Jakobson tööle kolmeks aastaks Torma kooli kool-meistriks. Aastal 1862 tekkisid tal lahkarvamusel mõisnikuga ning Jakobson pidi Tormast lahkuma . Edasi töötas ta Jamburgis.
Aasatal 1865 omandas Jakobson saksa keele ning sai kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Mõni aeg hiljem liitus ta Peterburi patriootidega ja sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ning poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks.
Aastal 1865 kirjutas Jakobson ''Eesti Postimehes'' vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele.
1868. ja 1870. aastal pidas "Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna aastal 1870.
Esimese kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg" (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset vabadust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri.
Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest.
Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest.
Aastal 1874 ostis Jakobson HYPERLINK "file:///wiki/V%25C3%25A4ndra" Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Pärast seda valiti Jakobson Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai ajaleht "Sakala". See ilmus aastast 1878. Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu, sest see võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest ning kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid. Artiklid ajalehes taotlesid reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. Lisaks sellele avaldati "Sakala" lisalehes tuntumate eesti kirjanike teoseid, seal võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidsid pilke- ainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. "Sakala" tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise ajalehest. Konflikt kandus ka suurtesse rahuvslikesse organisatsioonidesse. Tänu võitlusele "Sakalaga" "Eesti Postimehe" ja klerikaalide vastu kujunes Jakobson eesti 1870-ndate ja 1880-ndate aastate ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks.
Jakobson elas oma elu viimased aastad Kurgjal . Aastal 1882 haigestus ta kopsupõletikku ja suri. Kurgja talust on praeguseks tehtud talumuuseum.