Carl Robert Jakobson, essee (1)

Karl Robert Jakobson
1841- 1882
C. R. Jakobson on üks haaravamaid kujusid rahvusliku liikumise lühikeses ajaloos. Sihi- ja tahtekindlus olid tema kõige tugevad omadused, mis viisid ka sihile. Selle võitleva isikuga on lahutamatult seo­tud Eesti ühiskonna rahvuslik ärkamine. Ja kõige olulisem, mis Jakobson selleks tegi, oli see, et ta õhutas ning kasvatas võitlustahet Eesti rahvas.
Ta oli kinnine inimene, kes ei lasknud isegi sõpru ligi oma hingeelule. Samuti ei tahtnud ta avaldada midagi oma lapse- ja varasema noorpõlvest. Kuid teame, et Jakobsoni vaadete kujunemisele avaldasid otsustavat mõju õppeaastad Valga Cimze seminaris . Pärast isa surma 1859 . aastal töötas ta kolm aastat isa järglasena Torma koolmeistri kohal. 1865. aastal kirjutas ta "Eesti Postimehes" vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Ta ründas oma kirjutistes balti aadlit ja kirikut, kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi ning väljarände peamisteks põhjusteks pidas ta halba majanduslikku olukorda. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadli ja pastoritega teravnesid. 1871. aastal ei tohtinud ta enam "Eesti Postimehe" veergudel midagi avaldada. Jakobson ei lasknud ennast sellest heidutada ja jätkas kirjutamist ning rahva mõjutamist, mis ongi tema juures kõige märkimisväärsem.
1868. ja 1870. aastal pidas ta "Vanemuise" seltsis kolm isamaalist kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal. Need kõned äratasid rahvas midagi suurt ja tahtejõulist.
Esimese kõnes "Eesti rahva valguse-, pimeduse - ja koiduaeg " idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri.
Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul",mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest.
Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda ja hoiatas eestlasi ebausu eest.
Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks püüdis ta pidevalt olukorda paremaks muuta, pidades põllumajanduslikel teemadel kõnesid ja propageerides uuendusi .
Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai 1878. aastal ilmuma hakanud ajaleht "Sakala". Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu , sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Ta taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. See kõik toimus tsensuuri ja aadlike rajatud seaduste vastu.
Lisaks sellele avaldati "Sakala" lisalehes tuntumate eesti kirjanike teoseid, seal võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidsid pilkeainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. Jakobsonist oli saanud ühiskondliku liikumise keskne tegelane. 1881. aastal valiti ta Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu. Sääraseid raamatuid ilus umbes viis. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele ja need raamatud olid suureks abiks talupoegadele ja nende põldude harimisele.
Jakobson oli üks eesti hariduse suurimaid arendajaid. Tema kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli. 1867. aastal ilmus temalt "Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päevaga lugema ja kirjutama võib õppida". Samal aastal andis Jakobson välja ka teise õpiku - "Kooli Lugemise raamatu" I osa. See ilmus 40 aasta jooksul trükis tervelt 15 korda! Lugemikes püüdis ta õpilasele luua " tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest". Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast .
Ühiskondlikust tegevusest lahutamatud on Jakobsoni luulekogu "Lauliku C. R. Linnutaja laulud", mis sisaldas isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule (sisaldas ka tõlkeid - peamiselt saksa luuleklassikast, ilmus aastal 1870) ja paljumängitud näidend "Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aja inimesed" , mis võitles seisusliku kõrkuse, eelarvamuste ja rumaluse vastu. Jakobsoni kõik teosed olid uues kirjaviisis ja aitasid sellel võidule pääseda.
Jakobson on ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Tema tegevus tõi kõige rohkem uuendusi ja teadmisi selle aja Eesti inimesele. Temal oli julgust ja pealehakkamist rohkem, kui kellegil teisel selle aja ärkamisaja tegelastest.
Tema nimi on antud Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasiumile.
Kertu Kruus 11a