Carl Robert Jakobson (0)

Carl Robert Jakobson
Sündis 1841 aastal Tartus ja suri 1882 aastal Kurgjas. Ta oli Eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Ta oli Adam Jakobsoni poeg. Nooruspõlv möödus tal Tormas.
Hariduse omandas ta enda isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Õppis 1856 - 1859 Valgas Cinze seminaris. Ta oli 1859- 1862 isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Paraku oli läinud ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ja ta lahkus 1862 aastal sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi. Töötas aastast 1864 kooli koduõpetajana Peterburis. Ta omandas 1865. aastal saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülikooliõpetaja kutse. Liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks. Hakkas 1865 saatma kaastööd „Eesti Postimehele“, hiljem ka liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele. Ründas kirjutistes balti aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi, see tegu tõi talle kaasa rahva poolehoiu, kuid teravdas lahkhelisid aadli ja pastoritega; viimaste mõjul jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eesti keelne ajaleht, mõisnike survel sulges J. V. Jannsen 1871 aastal talle „Eesti Postimehe“ veerud. Jakobson aga jätkas oma ajakirjanduslikku tegevust liberaalses baltisaksa ajalehes „Neue Dörptsche Zeitung“. Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Ta pidas 1868 ja 1870 „Vanemuise“ seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid raamatuna 1870. aastal. Asuss 1871 aastal Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Ta oli 1872- 1874 aastal Vana-ja Uue-Vändra valla kirjutaja. Ostis 1874 Vändras asuva Kurgjala talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise. Korraldas samal aastal Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Ta valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, ta pidas neid seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid. Ta esitas põllumajanduse edendamise kava. Toimetas aastatst 1878 Viljandis ajalehte „Sakala“. Ta väljendas selles talurahvalikke reformipüüdeid. Taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. Kujunes võitluses „Eesti Postimehe“ ja klerikaalidega eesti 1870. aastate ja 1880. aastate alguse ühiskondse liikumise keskseks tegelaseks. Valiti 1881. aastal J. Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajandusliku õppe-ja käsiraamatu „Teadus ja Seadus põllul“ ning raamatud „ Kuidas põllumees rikkaks saab“, „Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad“, „Sakala Kalender põllumeestele“ ja teised. Nendega pani ta aluse eesti põllumajanduslikule kirjastusele. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Ta kirjutas õpilastele erinevaid raamatuid ja taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud „Wanemuine Kandle healed“ ja „Rõõmus laulja“.
Kõik Jakobsoni kirjutatud teosed on uues kirjaviisis ja aitasid omal ajal kaasa õiguse võidulepääsule. Jakobson on ka Eesti viiesaja kroonisel. Carl Robert Jakobsoni mäestuseks on rajatud Talumuuseum Kurgjal ja mälestussammas Tormas.
Jane Roosimaa, 8a