Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Rakendushüdroloogia / hüdromeetria eksamiteemad ja vastused (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
EKSAMITEEMAD JA VASTUSED 2017
Üldine hüdroloogia
  • Hüdroloogia jagunemine
  • Ookeani- ja mereteadus (okeanoloogia)
  • Sisevete (mandrivete) hüdroloogia
    • Jõehüdroloogia
    • Järveteadus (limnoloogia)
    • Sooteadus
    • Liustikuteadus
    • Hüdrometeoroloogia
    • Geohüdroloogia
    • Hüdrogeoloogia
    • Krüoloogia
    • Geokrüoloogia

  • Sademed, sajuintensiivsus, aurumine , interseptsioon, äravool jt mõisted.
    Sademed – pilvedest vihma, lörtsi, lume või rahena langev vesi. Sademehulka avaldatakse rõhtpinnale moodustuva sademevee kihi paksusena (mm) eeldusel , et vesi ei valgu ära, ei imbu maasse ega aurustu.
    Sajuintensiivsus – sademehulk ajaühikus (mm/min v mm/h), saju tugevus.
    Aurumine – protsess, milles vesi läheb vedelast olekust gaasilisse, so muutub auruks. Aurumine on peamine viis, kuidas vesi atmosfääri (veeringesse) pääseb. Aurumise intensiivsus oleneb õhusoojusest- ja niiskusest.
    Interseptsioon - ? eestikeelne tõlge – tõkestama, takistama. Protsess, mille käigus sademed ei jõua pinnasesse vaid peetakse kinni taimede poolt.
    Äravool – see osa sademeveest, mis mööda pinda (pindmine äravool) ja läbi pinnase (vaheäravool e maasisene äravool) veekogudesse voolab, kui ka vastav protsess. Äravoolu saab väljendada vooluhulgana Q, äravoolumahuna W, äravoolukihina h või äravoolumoodulina q.
  • Aurumine, aurumist mõjutavad tegurid, potentsiaalne ja tegelik aurumine
    Aurumine – protsess, milles vesi läheb vedelast olekust gaasilisse, so muutub auruks. Aurumine on peamine viis, kuidas vesi atmosfääri (veeringesse) pääseb.
    Aurumist mõjutavad tegurid - Aurumise intensiivsus oleneb õhusoojusest- ja niiskusest. Mida soojem ja kuivem on õhk, seda kiirem on aurumine. Kui õhu suhteline niiskus on 100%, st kui õhk on veega küllastunud, vesi õhku auruda ei saa.
    Potentsiaalne aurumine – näitab maksimaalset aurumist antud ilmastikus (tegelik aurustumine on väiksem). Selle määravad : aurustumise pinna temperatuur, aurustuva pinna kohal õhus oleva veeauru hulk, õhuvoolu kiirus.
    Tegelik aurumine - reaalselt aurunud vee hulk antud kohas.
    Jõgede hüdroloogia
  • Jõgede hüdrograafia ( Vesikond , valgla , jne)
    Vesikond – Veekogu vesikond on maa-ala, kust põhja- ja pinnaveed voolavad jõgede jt vooluveekogude kaudu vastavasse veekogusse. See on üht või mitut naabervalglat koos põhjavee ja rannikuvetega hõlmav maismaa- ja mereala.
    Valgla –maa-ala, millelt vesi sellesse veekogusse voolab. Jõe valgla toimib nagu lehter : kõikjalt valglast voolab vesi sellesse jõkke kokku. Jõe igal lisajõel on oma valgla, mis kuulub nt emajõe valgla koosseisu. Valglaid lahutavat piiri nimetatakse veelahkmeks ehk veelahkmejooneks. Veelahkmejoon on tihti piiriks kahe riigi vahel, kui piir kulgeb piki mäestikke. Valgla jaguneb maapealseks ja maa-aluseks valglaks. Valglast rääkides peetakse tavaliselt silmas maapealset valglat, sest maa-alust valglat on enamasti raske kindlaks teha.
  • Äravoolu mõjutavad tegurid. NB! Mõju äravoolu hüdrograafile ja veebilansile.
    Äravoolu mõjutavad klimatoloogilised (sademed ning aurumine) ja füüsikalis-geograafilised tegurid (valgla suurus, pinnamood , mullastik ja geoloogiline ehitus, taimkate ning järved ja veehoidlad), inimtegevus ja kliima muutumine.
    Klimatoloogilised tegurid
    • Sademed
    • Aurumine

    Füüsikalis-geograafilised tegurid
    • Valgla suurus
    • Valgla pinnamood
    • Mullastik ja geoloogiline ehitus
    • Taimkate
    • Järved ja veehoidlad
    Äravool iseloomustab veerohkust ning seda võib avaldada vooluhulgana Q, äravoolumahuna W, äravoolukihina h või äravoolumoodulina q.
    Hüdrograaf on graafik , mis näitab vooluhulga , veetaseme või äravoolu muutmist aasta või mingi muu ajavahemiku jooksul. Hüdrograaf näitab äravoolu muutumise iseloomu aasta või mingi muu ajavahemiku jooksul.
  • Äravoolu teisendamine äravoolumahuks, -kihiks, mooduliks . Valemid! Milliste rakenduslike ülesannete jaoks on vaja neid teisendusi?
    Vooluhulk on voolusängi ristlõiget aja T jooksul läbiva vee maht W –
    Q = W/T m3/s (ojades 1/s)
    Äravool äravoolumahuks:
    W = Qk T m3
    (kus W on äravoolumaht/äravool, T on ajavahemik sekundites, Qk on arvutusperioodi keskmine vooluhulk)
    Äravool äravoolukihiks:
    h = W / A * 103
    (kus h on äravoolukiht, A on valgla pindala km2 ning W on äravool)
    Äravool äravoolumooduliks:
    q = Q / A * l/(s*km2)
    (kus q on äravoolumoodul, Q on vooluhulk l/s ja A on valgla km2)
    Neid teisendusi on vaja selleks, et teha hüdroloogilisi arvutusi ning neid rakendada (äravoolu reguleerimine, vesiehitiste rajamine, maaparandus , vee saamine kalakasvatuseks). Tänu sellistele valemitele on võimalik arvutada äravoolunormi, tipp- ja miinimumvooluhulki ning nende ületustõenäosusi, vooluhulka ühel või teisel kuul või aastaajal. Miinimumvooluhulga järgi saab nt otsustada, kui palju võib jõest vett võtta ning kui palju peab sinna loodusliku ökosüsteemi jaoks alles jätma. Vee eest kaitstavate rajatiste (tammide) kavandamiseks on vaja osata arvutada oodatavaid veetasemeid.
  • Valgla veebilanss
    (kus ET on evapotranspiratsioon, Ev aurumine taimkatteta maapinnalt ja veepinnalt, Pv valglale langenud sademed ning
    valgla veevaru muutus)
    Järvede hüdroloogia
  • Järvede liigitus tekke alusel
    • Mandrijäätekkelised
    • Rannajärved
    • Lammijärved
    • Soojärved
    • Meteoriiditekkelised
    • Karstijärved
    • Tehisjärved (ka paisjärved)

  • Järvede toitumine, järvede tüübid (umbjärv, lähtejärv, jne)
    Sademevee-, põhjavee-, valgvee-(pindmine juurdevool), vooluveetoitelised.
    Järvede tüübid sisse- ja väljavoolu alusel:
    • Umbjärved
    • Lähtejärved
    • Läbimisjärved
    • Suubumisjärved

  • Järvede segunemine ja kihistumine (epilimnion, jne)
    Segunemine toimub päikse ja tuule mõjul. Vee segunemist mõjutab päikesekiirguse neeldumisest tingitud pinnakihi temperatuuri muutus, sama toimub ka temperatuuri langemisel.
    Kihistumine e stratifikatsioon – veekogu (nt järve) vertikaalsihis esinevad erinevate keemiliste ja/või füüsikaliste omadustega kihid . (soojuslik või soolsusest tingitud)
    Epilimnion / pealisvesi – kõige ülemine veekiht. Soojem kui alumine kiht, tugevasti mõjutatud tuulest , gaasivahetus atmosfääriga.
    Metalimnion / termokliin / hüppekiht – kiht, milles temperatuur muutub järsult (1-3 kraadi 1m kohta)
    Hüplimnion / alusvesi – kihistunud veekogu kõige alumine veekiht (üldjuhul kõige külmem suvel ja kõige soojem talvel)
  • Järvede veebilanss
    Järv on veega täitunud maismaanõgu, seega on esmane tingimus järve tekkeks maismaanõo olemasolu ja teine vee sattumine ning püsima jäämine sellesse nõkku, st positiivne veebilanss.
    Soode , rabade hüdroloogia
  • Soode teke ja areng
    Sood on tekkinud veekogu kinni kasvades (mültudes) või arumaast (mineraalmaast) selle soostudes. Madalsoo areneb edasi siirdsesooks ning lõppfaasis paikneb rabana. Soode tekkimine ja turba ladestumine on tingitud kliimast, pinnamoest ja pinnakattest ning hüdrogeoloogilistest tingimustest. Soode tekkimiseks peavad olema soodele omaste taimede tekkimiseks ja kasvamiseks vajalikud tingimused. Eesti alal sai soode areng alguse pärast viimase jääaja lõppu.
  • Soode toitelisus
    Põhjavee- või sademeveetoitelised, siirdesoo puhul vaheetapp .
  • Raba veebilanss
    Positiivne – sademed ületavad aurumise.
    Hüdromeetria
  • Veetaseme mõõtmise meetodid. Iga meetodi kirjeldus, plussid-miinused.
    Lihtpeel:
    Vaipeel – lüüakse nõlva risti voolu vaiarida, kusjuures vaiade arv oleneb veetaseme muutumise ulatusest. Alumise vaia pea peab olema vähemalt 50cm allpool madalaimat täheldatud veetaset ning ülemine seni täheldatud kõrgeimast sama palju ülalpool. Vaiapeade kõrgusvahe ei tohi ületada 80 cm. Vaiad nummerdatakse ja looditakse. Määratakse iga vaiapea absoluutkõrgus ning taane, so vaia pea ja graafiku nulli kõrgusvahe. Veetase mõõdetakse vaia peale toetatava käsilati abil.
    Lattpeel – kinnitatakse püsilatt (või latid) mingi kindla aluse, nt kaldaseina külge. Standardlatt on metallist, 2m pikk, 13cm lai ja 2,5cm paks. Latil on vahelduvad värvitud või reljeefsed detsimeetrijaotised, mis on omakorda jagatud kahesentimeetristeks ribadeks.
    Kombineeritud peel – nii vaiad kui ka latid.
    Ülekandepeel:
    Selle puhul registreeritakse veetase mõõteristlõikest eemal. Registreerimisriistu on mitmesuguseid: automaatseid ja mitteautomaatseid, isekirjutatavaid ning kaugseadmeid. Veetaset mehaaniliselt, pneumaatiliselt või elektrooniliselt pidevalt registreerivad riistad on limnigraafid.
    Mehaaniline limnigraaf – põhiosad on trossi külge kinnitatud ujuk, kellamehhanism ja trummel, millele pannakse spetsiaalne joonitud paber (meerikulint). Lindile tekib kahe liikumise tulemusena veetaseme muutumise graafik. Limnigraafi tarvis rajatakse jõe kaldasse kaev , mis on toru kaudu ühendatud vooluveekoguga. Meerik paikneb kaevupealses onnis. Ei saa panna lihtsalt vooluvette.
    Hüdrostaatiline limnigraaf – koosneb veealusest rõhusensorist, kaablist ning kuival paiknevast elektroonilisest andmesalvestist (loggerist). Sensori membraanile mõjuv hüdrostaatiline rõhk jõuab digitaalsignaalina andmesalvestisse. Sensor seatakse voolusängi põhja, kaevu või voolukanali / mõõterenni seina külge. Saab panna ka vooluvette.
    Ultrahelil põhinev limnigraaf – veepinna kohale monteeritud sensor saadab ultrahelilaineid veepinna poole ning mõõdab aega, mis kulub helilaine edasi-tagasi liikumiseks. Paikneb kuival, kergesti paigaldatav, vesi ei kuluta. Kallis meetod.
  • Voolukiiruse mõõtmise meetodid. Iga meetodi kirjeldus, plussid-miinused.
  • Ujukmõõtmine (lihtne, suhteliselt ebatäpne)
    Pinnaujuk – liigub selle kiirusega, mis pinnakiirusel ta paikneb (pinnal). Kerge ehitusega, suure takistuspinnaga. Tuulise ilmaga ei saa mõõta.
    Süvaujuk – liigub selle pinna kiirusega, kus asub raskuskese. Koosneb kahest osast: voolutakistusega esemest ja seda kandvast väikse takistusega pinnaujukist.
  • Keemiline
    Voolukiirust saab mõõta värvi- või soolalahuse teel. Soolalahuse puhul mõõdetakse elektrijuhtivust. Värvi viisil mõõtmist ei saa teha pikema aja vältel (värv hajub). Eeldatavasti pole väga otstarbekas viis.
  • Hüdromeetriline tiivik (kõige kindlam ja optimaalse tulemuse ning maksumusega viis)
    Tiivikuga mõõtmisel registreeritakse roototri voolukiirusest sõltuv pöörlemissagedus. Iga tiivik tareeritakse, st tehakse kindlaks seos pöörlemissageduse ja voolukiiruse vahel. Mõõdetud pöörlemissageduse järgi leitakse tareerimistkõveralt või –tabelist voolukiirus . Tiiviku põhiosad on rootor, kere , pöörete lugemismehhanism ja rool. Tiivikuid on nii rõht- kui ka püstvõlliga. Pöörlemissagedust registreeritakse elektriliselt, elektromagnetiliselt või valgus- või helisignaali jälgides. Tiivik lastakse vette varda või trossi külge kinnitatuna. Voolukiirusi mõõdetakse sillalt, ripphällist, paadist või nn kaugmõõturi abil.
  • Akustiline kiirusmõõtur – Doppleri efektil põhinev seade voolukiiruse mõõtmiseks ja registreerimiseks vees leiduvailt osakestelt peegeldunud ultraheliimpulsside kaudu.
    Doppler – ultraheliimpulss tekitab lainetuse , vooluhulk selgub lainetuse tihedusest ja suunast, mis ultrahelina tagasi põrkub.
    Katamaraan – lastakse sillalt vette, veetakse edasi-tagasi (mõõdetakse mitu korda, et viga teada saada).
  • Elektromagnetiline kiirusmõõtur – sobib kiiruse mõõtmiseks madalas vees.
  • Vooluhulga mõõtmise meetodid. Iga meetodi kirjeldus, plussid-miinused.
    Jagunevad hüdromeetrilisteks ja hüdraulilisteks meetoditeks (mõõteülevoolude ja –rennide abil).
  • Vooluhulga määramine mahumeetodil (ka kaalumeetodil) / tuntud mahuga – mõõdetakse just väiksemaid vooluhulki. Vool juhitakse mõõteanumasse ning stopperiga mõõdetakse anuma täitumisaeg T. Vooluhulk Q = W/T, kus W on anuma maht. Et mõõtmisviga ei oleks suur, peab anumasse mahtuma vähemalt 10 sekundi vesi. Tehakse viis mõõtmist ja võetakse neist keskmine.
  • Vooluhulga määramine tiivikuga mõõdetud kiirusjaotumuse kaudu – Jõgedes ja ojades määratakse vooluhulk tiivikuga mõõdetud kiirusjaotumuse kaudu. Selleks valitakse sirgel sängilõigul ristprofiil (lävend), mis oleks võimalikult korrapärase kujuga, taimestikuvaba ja ilma surnud tsoonideta, so aladeta, kus vesi seisab.
  • Vooluhulga määramine akustiliste riistade abil –
    Akustiline vooluhulgamõõtur – põhineb akustilisel kiirusmõõturil. Kahlates või silda mööda üle jõe veetav riist mõõdab voolukiirused ja voolu ristlõikepinna ning arvutab kiirusepüürid ja vooluhulga.
  • Vooluhulga määramine ujukite abil – Pinnaujukeid võib vooluhulga määramisel kasutada vaid siis, kui tiivikuga mõõta ei saa, nt jäämineku ajal. Mõõtmiseks valitakse sirge jõelõik, millel märgitakse kaldatähistega kolm ristsiht, millest keskmine on mõõtmislävend. Ujukid lastakse vette 5-10m ülemisest sihist ülesvoolu nii, et nad jaguneksid võimalikult ühtlaselt kogu mõõtmislävendi ulatuses.
  • Vooluhulga määramine mullkardina abil
  • Vooluhulga määramine mõõteülevoolu või mõõterenniga (mõõtülevoolu ei saa kasutada väga suurtel jõgedel, st laiadel) – kasutatakse peamiselt väikestes voolusängides nagu kanalid, kraavid, reoveekollektorid jms.
    Mõõteülevoolud – sobivad mõõtmiseks väikestes avasängides
    Kolmnurkülevool – sobib üsna suurtes piirides kõikuvate vooluhulkade mõõtmiseks
    Trapetsülevoolu – abil mõõdetakse kuni 10m3/s suurusi ning mitte väga suurtes piirides kõikuvaid vooluhulki.
    Nelinurkülevool – sobib suhteliselt suurte ja vähekõikuvate vooluhulkade mõõtmiseks.
    Mõõterenn – voolu paisutav kitsend , milles vool kiireneb ning veetase seetõttu alaneb . Tekib veetasemete vahe, mida on lihtne mõõta ja mille suurus oleneb vooluhulgast. Ülevooludega võrreldes on mõõterennidel see eelis, et ujupraht ega uhtained ei jää pidama ega mõõtmist segama.
    Mõõtülevoolud ja –rennid tehakse metallist, betoonist, puidust või plastist . Veetaset ülalpool kitsendust mõõdetakse renni külgseina taguses kaevus otse latilt või registreeritakse mitmesuguste andurite abil.
  • Vasakule Paremale
    Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #1 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #2 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #3 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #4 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #5 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #6 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #7 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #8 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #9 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #10 Rakendushüdroloogia- hüdromeetria eksamiteemad ja vastused #11
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 66 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor misise Õppematerjali autor
    Rakendushüdroloogia ja hüdromeetria eksamiteemad ning vastused 2017. aasta seisuga.

    Sarnased õppematerjalid

    Hüdroloogia materjalid
    20
    doc

    Hüdroloogia materjalid

    HÜRDOLOOGIA Sublimatsioon- tahkest olekust gaasilisse või gaasilisest tahkesse üleminek. Evaporatsioon- aurumine. Kondenseerumine- gaasilisest olekust vedelasse üleminek. Veel on kolm olekut, mille muutudes vabaneb või neelduv energiat. VEERINGE SOOJUS- JA KIIRGUSENERGIA BILANSI SKEEM -1- VEEBILANSI ESITUSVIISID · Teksti kujul: Aastas langeb sademeid 650 mm, aurub 400mm ja voolab ära 250mm · Veebilansi võrrand: P=E+Q P-sademed E-aurumine Q- jõgede äravool · Graafiline esitlusviis; näiteks tulpdiagramm · Plokk-skeem · Pilt-skeem · Kaart · Kombineeritud kujul VEE JAOTUS MAAL GLOBAALNE VEEVARU MAAKERAL Maailmameri ­ 97,2% Mandrijää ja jääliustikud ­ 2,15% Põhjavesi ­ 0,62% (sh aktiivse veevahetuse tsoonis 0,29%) M

    Hüdroloogia
    Hüdroloogia eksam
    2
    doc

    Hüdroloogia eksam

    maavesi ­ igasug maapõues (sh mullas) olev v, puurida puurauk, tõuseb vesi selles on Eesti jõgedes tavaliselt kevadel lume sulamise veeaur ja jää maismaavesi ­ kogu maapinnal survetasemeni. Kui see on nii kõrge, et vesi ise ajal ja sügisel, kui ohtralt sajab. Kevadised on seisev või voolav v ning kogu põhjav maismaa maapinnale voolab, nim survepõhjavett arteesia kõige suuremad, nende suurus oleneb peamiselt pool lähtejoont, millest mõõdetakse territo- veeks, allikat arteesia allikaks ning kaevu lumeveevarust. Mõju avaldavad ka teised tegurid: riaalvete ulatust mullavesi ­ mullas olev vaba ja arteesia kaevuks. Põhjavee toiteala on seal, kus lume sulamiskiirus, pinnase külmumise ulatus seotud v ja veeaur märgala ­ liigniiske, vesine vettkandv kivimid maapinnale ulatuvad ning kus ning valgla iseloom (pinnamood, metsasus, ala (soo, tulvapiirk, veekogu kaldavöönd) pinna

    Hüdroloogia
    Hüdroloogia ja vesiehitised kordamisküsimused
    64
    doc

    Hüdroloogia ja vesiehitised kordamisküsimused

    Hüdroloogia on teadus, mis uurib Maa hüdrosfääri: veeringet, selles kulgevaid protsesse ning hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vastastikust mõju. Hüdroloogia uurimisobjekt on hüdrosfäär – üks Maa geosfääre, mis hõlmab keemiliselt sidumata vee, s.o ookeanide, merede, järvede, jõgede, mulla-, põhja-, atmosfääri- ja liustikuvee. Hüdroloogia jaguneb ookeani- ja mereteaduseks e okeanoloogiaks (okeanograafiaks) ning sisevete (mandrivete) hüdroloogiaks. Sisevete hüdroloogia jaguneb omakorda jõgede, järvede, soode ja liustike hüdroloogiaks. Seosed teiste teadustega: Palju kasutatakse füüsika seadusi, eriti õpetust soojusest, elektromagnetlainetest, aine ehitusest. On vaja teada: matem, teoreetilist mehaanikat, hüdromehaanikat, geograafiat, astronoomiat. On seotud ka tihedalt: geofüüsika, merefüüsika, okeanoloogia ja hüdroloogiaga. Hüdroloogia on tihedalt seotud mitme muu veeteadusega:

    Hüdroloogia
    Hüdromeetria eksam
    1
    doc

    Hüdromeetria eksam

    Hüdromeetrilised vaatlused: Hüdromeetrilistele lävendi asukoht, sügavusvertikaalide asukoha aladeta, kus vesi seisab. Veemõõtepostides vaatlustele tuginevad hüdroloogilised uuringud ja määr viis, kasutatud mõõteriistad, mõõtm alguse (peelides) on lävendid "sisse töötatud", s.o täpselt arvutused. Veekogudel mõõdet ja jälgit: *veetaset ja lõpu kellaaeg ning veetase lähimas peelis. üles mõõdetud ning sageli seadistatud *vee temp ja jäänähtusi (jääkatte tekkimist ja Sügavusandmete järgi joon ristprofiil, millele voolukiiruste hõlpsaks mõõtmiseks: ojale või lagunemist, paksust jm); *veepinna langu; märgitakse ristlõike pindala m 2 , pealtlaius m väikejõele ehit purre, sild, rippsild või ripphäll. *voolu kiirust ja suunda; *vooluhulka; ning suurim ja keskmine sügavus cm. Laiemast jõest tõmmatakse risti voolu üle *uhtainet

    Hüdromeetria
    Hüdrosfäär
    10
    docx

    Hüdrosfäär

    sademetest Mussoonkliimaga jõed ­ suurem äravool suvel Mäestikujõed ­ Suurvesi alati suvel (liustiku sulamine) Vahemerelise kliimaga jõed ­ talvel veerohkemad (parasvöötme õhumassid) Troopilise kliimaga jõed ­ üsna veevaesed Parasvöötme jõed ­ suurvesi kevadel ja sügisel HÜDROSFÄÄR Hüdrosfääri uurimisega on teadustest kõige tihedamini seotud hüdroloogia, mis kuulub inimühiskonna varasel perioodil kujunenud teaduste hulka. Hüdroloogia jaotub merehüdroloogiaks ja sisevete hüdroloogiaks. Esimese uurimisobjektiks on maailmameri, teine uurib siseveekogusid ja neis toimuvaid protsesse. Vee hea liikuvuse tõttu on hüdrosfäär teiste sfääridega läbi põimunud: atmosfääris leidub veeauru, litosfääris ja mullas leidub põhjavett ning organismide koostises on samuti palju vett. Samal ajal moodustavad veekogud ja

    Hüdrosfäär
    Hüdrosfäär
    2
    doc

    Hüdrosfäär

    Hüdrosfäär - ehk vesikest Jõgi - Looduslik vooluveekogu, mis voolab kindlas sängis,mis on tema enesepoolt tehtud. Väike veeringe- vee ringkäik Maal, milles osaleb vaid maailammeri ja atmosfäär. suur veeringe- vee ringkäik Maal, milles osalevad maailmameri, õhkkond ja maismaa koos organismidega. veereziim- on vee hulga ja veetaseme ajaline muutumine aasta jooksul vooluveekogudes ja veekogudes, soodes ja põhjaveekihtides. Veereziimi iseloomustamiseks saab kasutada vooluhulga muutumist aasta jooksul. tulvavesi- lühiajaline järks ja juhuslik veetaseme tõus, millele on iseloomulik tekkiv tulvalaine. Tulva puhul alaneb veetase suhteliselt kiiresti.Tulvad tekivad harilikult kas kiire lumesulamise või tugeva vihmasaju järel. suurvesi- ühel ja samal aastaajal korduv jõgede veetaseme kõrgseis (! Sõltub toitumisest ) Äravool- vee kogus, mis teatud ajavahemikus (tavaliselt mõõdetakse aastas kuupkilomeetri kohta) voolab valglalt veekogusse (jõkke, järve, merre).Äravoolu m

    Geograafia
    Mis on veeringe
    23
    doc

    Mis on veeringe?

    Mis on veeringe? Mis on veeringe? Sellele on lihtne vastata - see olen mina, vesi, igal pool! Veeringe kirjeldab vee olemasolu ja liikumist Maa peal, sees ja kohal. Maakeral on vesi alati liikvel ning oma olekut muutmas - vedelast auruks ja jääks ning uuesti vedelaks. Veeringe on toiminud miljardeid aastaid ning sellest oleneb kogu elu Maal. Ilma selleta oleks Maa päris surnud paik. Lühiülevaade veeringest Veeringel mingit lähtekohta ei ole, aga võime alustada ookeanidest. Veeringet käigus hoidev päike soojendab ookeanide vett ning osa sellest aurub. Tõusvad õhuvoolud viivad selle auru atmosfääri jahedamatesse kihtidesse, kus ta kondenseerub pilvedeks. Õhuvoolud kannavad pilvi ümber maailma, nendes olevad veepiisakesed põrkavad kokku, ühinevad ning langevad taevast sademetena maha. Osa sademeist langeb lumena ning võib kuhjuda jääkilpidesse või liustikesse, milles külmunud vesi võib säilida tuhandeid aastaid. Soojemas kliimas lumikate keva

    Geograafia
    Pinnased ja muld
    24
    docx

    Pinnased ja muld

    I Teema Pinnased ja muld 1)Pinnase jaotuse alused, pinnase liigitus sõelanalüüsi andmete järgi. Pinnaste liigitus *Kaljupinnas (lubjakivi, dolomiit, mergel), poolkaljupinnas (liivakivi) *Jämepurdpinnas (kruus, killustik) *Peenpurdpinnas (Liivpinnas) *Savipinnas *Eripinnas (muda, turvas, järvelubi jne) *Tehispinnas (täide, prügi) Jämepurdpinnased on nõrkade osakeste vaheliste seostega ja sisaldavad üle 50% jämepurdu (kive) Liivpinnas on osakeste vaheliste sidemeteta, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsuseta pude pinnas. Liigitatakse peenosise <0,06 mm järgi kruus, liiv, möll. Savipinnas - pinnasele on iseloomulik osakeste vaheliste sidemete olemasolu, jämepurru sisaldus alla 50%, plastsete omadustega. Liigitus toimub plastsusarvu või saueosakeste järgi: saviliiv (kerge, raske), liivsavi (kerge, keskmine, raske), savi (kerge, raske) Eripinnased on eelmistesse rühmadesse mittekuuluvad looduslikud pinnased. Eestis näiteks turvas, allikalubi, järvelubi. Osakeste läbim?

    Geograafia




    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun