ISKE-s jagatakse IT-varad funktsionaalsuse ja omaduste alusel viide gruppi: · üldkomponendid · infrastruktuur · IT-süsteemid · IT-võrgud · IT-rakendused Gruppide sees kasutatakse tüüpmoodulitepõhist lähenemist. Tüüpmoodulite spetsifikatsioonides kirjeldatakse konkreetse tüüpmooduli kohaseid ohtusid ja turvameetmeid, mida tuleks vajaliku turvalisuse taseme saavutamiseks rakendada. Tüüpmoodulis ohtude loetelu esitamise eesmärk on anda rakendajale ülevaade võimalikest ohtudest. Ohtude loetelu esitamisega tagatakse, et ISKE rakendajad ei pea ise hakkama tegema konkreetse vara jaoks riskianalüüsi just selle varaga seostuvate võimalike ohtude väljaselgitamiseks 4 2. ISKE RAKENDUSJUHENDI ÜLESEHITUS 2.1 Sissejuhatus ja rakendamise protsessi kirjeldus
) Süstemaatiline tõlgendamine. Normi asukoha või süsteemi järgi. Need normid räägivad isikust, nt füüsilised isikud.Isik saab 18-aastaselt täisealiseks, juriidiline isik ei saa ju täisealiseks saada. Ajalooline tõlgendamine.Ajaloolise seadusandja tahtest. Tsiviilõiguse ajaloolised allikad. Nt ENSV TsK, kus olid sotsialistlikud organisatsioonid, mida peeti juriidiliste isikutena. 19.Lünk on olukord, kus positiivne kehtiv õiguskord ei paku õiguse rakendajale normi, mida rakendada. 20.Riik on organisatsioon, mille tekkimine on seotud kvalitatiivsete muutustega ühiskonnas endas. See on väga võimas organisatsioon, millest suuremat on raske leida. 3 spetsiifilist tunnust: 1 elanikkond ja selle spetsiifiline jagunemine 2 territoorium 3 avalik võim- riigivõimu suveräänsus 3. tunnuse elemendid: a) riigipiirides ühtne võimuorganisatsioon b) ühtne õigussüsteem
põhiõiguse ulatus. Tuleb kontrollida ka põhiõigus on piiratav või mitte. Seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõigusteks on põhiseaduses sätestatud põhiõigused, millil on nn lihtne abstraktne teokoosseis. nt PS §-d 19, 8 lg 5, 28, 29 lg 1 ja 5, 30 lg 1, 31 jne..... Kui seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõiguse normi abstraktne teokoosseis sisaldab kitsendavaid tingimusi, siis on need siduvad nii seadusandjale kui ka diskreditsiooni rakendajale. Siin on tegemist juhtumiga, kui põhiõiguse normis endas on sätestatud piiramise raamid. nt PS §-d 20 lg 2, 26, 29 lg 2, 30 lg 2 jne... Põhiseaduses on rida põhiõigusi millel puudub seaduse reservatsioon. Kui admisnistratsioon rakendab abinõusid, mis käsitlevad reservatsioonita põhiõigusi, siis saab piirang tuleneda üksnes põhiseadusest enesest. st kui seda nõuavad teiste põhiõigused või muud põhiseaduslikud printsiibid. Siin on tegemist põhiseaduslike
HMS 51; TsÜS 24 · Kaalutlusnormid- sellesse rühma kuuluvad nn üldklauslid, milles juriidilised faktid on täpsustamata. Viimase aja areng Lääe tööstusriikides ja Põhjamaades on tinginud ka kokkuleppe-ehk kohandamisnormide andmise. Nendega taotletakse nõrgema osapoole kaitsmist. Leppelised normid sunnivad uuesti hindama seadusandja ja seaduse rakendaja rolli. ATS 118 lg 1; KS 52 · Eesmärginormid-annavad rakendajale küll teavet taotlusest, aga jätavad meetmete valiku kriteeriumid kas lahtiseks võ vaid täpsustavad neid. Sel juhtumil on rakendajal rohkem otsustamisvõimu. Sellest lähtudest käitudes võib kogu tõlgendamis-ja lüngaproblemaatika võõraks jääda. · Ressursinormid- nii nimetatakse eelarve kohta tehtud otsused, mis annavad ametnikele või sektorile majanduslikke võimalusi, täpsustamata nende rakendamisjuhendeid
proportsionaalsus kaalutlusvigade puudumine õiguse üldpõhimõtete järgimine 2) Formaalne õiguspärasus kui akt ei kehtesta uusi norme, tal on õige nimetus, õigust omavad isikud ja kõik vormid on täidetud pädevusnõuded menetlusnõuded vorminõuded ÕIGUSALLIKETE PRIMA FACIE-KOHTUSTUSLIKKUS Õigusallikad on mõnikord jagatud 3 rühma: Tugevasti kohustavad (sunduslikud) kohustuslikkus tugevad mõttes tähendab seda, et õigusallika kõrvalejätmisele järgneb seaduse rakendajale sanktsioon, st karistus ametialal tehtud vea eest. Õigusallika kasutamine on seega sunduslik. Seadused. Nõrgalt kohustavad selle arvestamata jätmist ei loeta eksimuseks ja sellele ei järgne sanktsioone. Õigusallikad, mis kuuluvad sellesse rühma, on seadusandja mõte (ratio legis) ja kohtuotsused. Lubatud õigusallikad nende kasutamiseks ei ole kirjutatud õiguslikke juhendeid ja nende puhul ei rakendata tehnilist normi
kindlaksmääratud tagajärge kohaldama, vaid võib seda teha ning 2) volitus valida erinevate otsustuste vahel tähendab seda, et õigusnormiga määratakse kindlaks mitu erinevat õiguslikus mõttes võrdse tähtsusega õiguslikku tagajärge ning haldusorgan on volitatud valima, millist tagajärgedest ta konkreetsel juhtumil kohaldab. MÄÄRATLEMATA ÕIGUSMÕISTE Määratlemata õigusmõistega on tegemist siis, kui seadusandja eesmärk oli anda õiguse rakendajale volituse sisustada õigusnormi mõni eeldustest või tagajärgedest konkreetse juhtumi eripära arvestades. EHK Avatud sisuga, sisustab rakendaja. Normikontroll on õiguspärasuse kontrolli meetod, mille raames kontrollitakse madalamalseisva üldakti vastavust kõrgemalseisvale üldaktile. Vastavuskontroll on konkreetsele juhtumile õigusliku hinnangu kas isiku või organi tegu või otsustus oli kooskõlas üldaktiga andmine.
kodaniku suhe ei ole iseseisev õigussuhe Õigussuhted jagunevad ühekordseteks ja kestvateks suheteks Ühekordneon nt hüvitise maksmine Kestevsuhe on pensioni maksmine Kahe- ja mitmepoolsed õigussuhted lähtuvalt osaliste arvust Määratlemata õigusmõiste Määratlemata õigusmõisteon õigustehniline vahend, millega õigustloova akti andja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest aktis, delegeerides normi täpsustamise õigusnormi rakendajale. Kui on tegemist määratlemata õigusmõistega, peab haldusorgan seda tavapärasest põhjalikumalt põhjendama. Peamine mõte on muuta avaliku halduse teostamine paindlikumaks ja tagada konkreetses olukorras sobiva ja õiglase lahenduse leidmine. Halduse kaalutlusõigus Halduse kaalutlusõigus ehk diskretsioonon õigusnormi õigusliku tagajärje tunnus, mis võimaldab normi rakendamisel valida erinevate toimimisviiside vahel. Kaalutlusõiguse liigid:
saama, millist konkreetset vahendit tema suhtes võidakse kohaldada ning millises määras. Kui ettekirjutuse täitmiseks on võimalik rakendada mitut sunnivahendit, tuleb hoiatuses märkida: 1. sunnivahendite liigid 2. rakendamise järjekord 3. rakendamise alustamise kuupäevad. Seejuures ei või sunnivahendeid kindlaks määrata alternatiivselt ega jätta sunni rakendajale õigust nende vahel valida. Uut sunnivahendit võib haldusorgan rakendada siis, kui esialgse sunnivahendiga ei ole ettekirjutuse täitmist saavutatud. (AtSS § 7 lg 4) Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summa (AtSS § 7 lg 5), st ära tuleb tuua konkreetne summa, mitte kasutada sõnastust "kuni … krooni". Sunniraha maksimaalmäär on toodud eriseaduses (AtSS § 10 lg 2), kuid konkreetsel
regulatiivne iseloom. Seetõttu vajavad printsiibid konkretiseerimist. Tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õn-ga. Samas on pr-l normiga sarnane õiguslik kvaliteet nad on õiguslikult siduvad. Printsiipide ja normide koherentsus avaldub selles, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Printsiip on aluseks normi tõlgendamisele ja põhjendamisele. PS pr on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on mõõdupuuks seaduse sisu kindlasmääramiseks ja õn õiguspärasuse tagamiseks. Seadusandja ei tohi anda norme, mis on vastuolus PS printsiipidega. Õiguse rakendajale on pr aluseks tõlgendamissuunale, millega määratakse ka tõlgendamisruum. Pr aitavad ka õ-s esinevate lünkade ületamisel(kas vastava normi leidmisel analoogia; või toetudes vastavale printsiibile). Pr erinev raskusaste osa on üldised (dem pr), teised vajavad vähem konkretiseerimist
5 konkreetsetele elulistele asjaoludele (S) ellu viidud, kui S on loogiliselt võetuna üks T ,,juhustest". (Raul Narits) Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Sellest annavad teavet ütlused kui tõendid toimunu kohta. Õiguse rakendajal ei ole võimalik tajuda vahetult elulisi asjaolusid, mille vastavust ta õigusnormi faktilise koosseisuga leida püüab. Seega pole elulised asjaolud õiguse rakendajale kunagi antud, vaid ta peab need moodustama ütluste abil teadasaadud faktidest. Seega kujutab subsumeerimise algusfaas endast mitte õigusliku hinnangu andmist, vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist. Reaalne elu on väga mitmepalgeline ja õiguslikku tähendust omavad elulised asjaolud on põimunud õiguslikku tähendust mitteomavate eluliste asjaoludega niivõrd, et mõnikord on ütlustest väga raske moodustada juriidilisi fakte.
-Ametliku juurde kuluvad: Audentne- see kes normi loob, see ka paneb normi selgituse kirja, kuidas seda normi tuleb tõlgendada ja sellest aru saada Normatiivne- aktis on umbmääraselt aga alaaktis kindlalt seletatud Kausaalne- kohtulik tõlgendamine ehk kohtunik ütleb mis on konkreetne vastus selle normi sisuks. Ametlik tõlgendus vormistatakse tõlgendamisaktina, mis ei loo uut positiivset õigust, kuid seal väljendatud seisukohad on siduvad õigusnormi rakendajale – st peab ta peab sellest lähtuma omapoolse tõlgendamise käigus. Ametliku tõlgendamise alaliikideks on: audentne, normatiivne ja kausaalne tõlgendamine. -Mitteametlik tõlgendamine – ei ole kellelegi õiguslikult siduv (advokaadi seisukoht, ametniku arvamus, poliitiku kommentaar)ehk isiklik arusaam asjadest. Tõlgendamise võtted -Grammatiline tõlgendamine (leksikaalne, süntaktiline) – teksti tõlgendamine grammatika reeglite järgi.
Normi kohta saadakse teavet ka nt seaduseelnõude ettevalmistamise materjalidest, stenogrammidelt jne. Autoriteetseim tõlgendaja on kohtunik, sest ta on sõltumatu. Otsus pole siiski kunagi täiesti objektiivne. 4.2. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Selles annavad teavet ütlused, tõendid. Elulised asjaolud pole õiguse rakendajale kunagi antud, need tuleb moodustada ütluste abil teada saadud faktidest. Seega kujutab subsumeerimise algusfaas endast mitte õigusliku hinnangu andmist, vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist. Tihti on ütlustest väga raske moodustada juriidilisi fakte. Elulised asjaolud, mis on kirjas vastava õigusnormi faktilises koosseisus, tekitavad õiguslikke tagajärgi. Õiguse rakendaja ülesanne ja kunst on tuvastada üksikute asjaolude paljususest, mis moodustuvad
otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.” Eristatakse: - otsustusdiskretsioon (kas üldse otsust teha); - valikudiskretsioon (milline õiguslik tagajärg valida). RKPJKo 13.06.2005, nr 3-4-1-5-05, punktid 16 ja 20: "Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Seega tuleb [… määratlemata õigusmõiste – lisatud täiendus] sisustada vaadeldava volitusnormi eesmärgi kaudu ehk püüda välja selgitada, mis oli seadusandja eesmärk kohaliku omavalitsuse volitamisel […] Delegatsiooninormist tuleneva pädevuse rakendamisel peab kohalik omavalitsus silmas pidama
Võõrandamatu kas ei saa ära võtta nt §39 või ei saa ära anda nt §1. b)Ebatäpsus nt mõiste ,,teadus" c)Evaluatiivne avatus evaluatsioon e väärtushinnangu andmine on olemas mõisted, mis on väärtushinnangult avatud. Nt. Õiglane hüvitis, üldistes huvides. d)Eriprobleem: määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. (enamik PS mõisteid on oma olemuselt määratlemata, see ei ole hea toon) V VÕIMALIKUD ARGUMENDI VORMID Klassikalised tõlgendamise viisid on grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline.Lugeda: Robert Alexy ,,Põhiõigused Eesti PS-s" Juridica eriväljaanne 2001" lk 8 ja järgnevad. 1.Lingvistilised argumendid keelelised argumendid: a)semantilised argumendid (semantika õpetus tähendusest; sõnade ja lausetetähendusest lähtuvad argumendid)
uuem norm vanema normi. Kui aga õiguskord sisaldab kahte õigustloovat akti, mis on õigusjõult võrdsed ja ei erine vastuvõtmise ajas, siis on eelistatud see, mis sobib paremini üldisesse süsteemi. Selle kindlakstegemiseks on vaja kasutada spetsiaalseid tõlgendamise võtteid. Autoriteetseim tõlgendaja on kohtunik. Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjolud pole õiguse rakendajale kunagi ette antud, vaid ta peab need moodustama ütluste abil teada saadud faktidest. Seega subsumeerimise algusfaas kujutab endast ette mitte õigusliku hinnangu andmist vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist. Näiteks Rauli ja Reinu kakluses sai Rauli silm viga. Seaduses ei leia me midagi selle konkreetse kaasuse kohta. Seadus on võimeline ainult üldiselt sätestama sellist õigusvastast käitumisest tulenevad õiguslikud tagajärjed
5. Kui õiguslikus tagajärjes R on õigustus (luba, volitus) või kohustus, siis on see õigustav või kohustav! 6. Kui õiguslikus tagajärjes R on teo keeld (keelav regulatsioon), kuid mitte sanktsioon selle eiramise eest, siis norm on regulatiivne keelav. 7. Kui norm on H-S ja sanktsioon väljendab õiguslikus tagajärjes R riikliku sunni liiki või määra, siis on õigustkaitsev keelav. Konstitutiivne – õiguse rakendajale (näiteks kohtunik, ametnik) sätetetakse kas menetluskord, pädevused, terminite jruiidiline tähendus. Menetlusnorm – sätestatakse menetluskord, kelle suhtes kuidas toimida õigusnormide elluviimisel. Nn kasutusjuhendid Kompetentsinorm – milles seisnevad rakendaja pädevused, nt volitused avaliku võimu teostamisel kohustuste, õiguste ja vastutuse osas. Eraõiguse osas nt isiku pädevused volitatud esindajana või testamendi täitjana. Eraõiguses: saab, võib, on lubatud, on õigus
1. Väärtusjurisprudents kui XX saj. Jurisprudents See räägib seadusest kõrgemalseisvatest väärtusmastaapidest. Selline lähenemine leidis oma koha XX sajandil. Õigusteaduslikku mõtlemisse tuli juurde midagi sellist, mida varem polnud. See on selline mõtlemine, kus miski seisab seadusest kõrgemal/seaduse kohal. Jutt on väärtusmastaapidest. Need peaksid olema aluseks meie korrastatud mõttele, kuid ka seadusloojale/rakendajale omased. See pole puhtalt normikeskne arusaam õigusest, vaid midagi enamat. Reaalsete huvide, kirja pandud mõistete/normide ja poliitiliste võimusuhete kõrval tuleb näha väärtusi see on väärtusjurisprudents. Süsteemset käsitlust seaduse mõttest ja eesmärgist teadasaamisest nimetataksegi jurisprudentsiks. Tegemist on õigusteaduse osaga, mida huvitab objektiivne ehk kehtiv õigus.
Õigusakti tekstis sõnastatakse selline hüpotees tavaliselt ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,. Niisugune sõnastus jätab hüpoteesi tingimuste sisulise määramise, aga sellega ka normi kohaldamise otsustamise rakendaja suvaks. Seetõttu esinevad määratlemata hüpoteesid tänapäeva õigusloomes väga harva, vaid siis, kui seadusandja ei oska kõiki tekkida võivad tingimusi ette näha, kuid peab vajalikuks jätta õiguse rakendajale laiad diskretsionaarsed õigused tingimuste hindamiseks ja vastavaks reageerimiseks. 2.4 Määratlemata hüpotees Õigusakti tekstis sõnastatakse normi kasutamine eriskummaliselt, kas ,,vajaduse korral,, või ,,isiku äranägemisel,,. Õigusnormi rakendamist määrava iseloomustuse järgi määratakse: 1. lihtne hüpotees 2. liithüpotees 3. alternatiivne hüpotees Lihtne hüpotees esitab normi rakendamise tingimusena üheainsa faktilise asjaolu
küsima nii õigust luues seadusandja poolt kui ka õigust rakendamist õiguse realiseerija poolt. · Otstarbekohasus - Üsna sageli iseloomustatakse õiguse rakendamist ka kui otstarbekohast tegevust. NB! Otstarbekohasus ei saa asendada seaduslikkust. Pigem juhib see tähelepanu sellele, et õigusele vastav otsustus on kõige parem õigusest tulev lahendus. Tänapäevased õigusnormid sisaldavad üha enam diskretsiooni iseloomuga õigusnorme. Õigusnormid, mis jätavad õiguse rakendajale mänguruumi diskretsiooni iseloomuga õigusnormid. Elu on alati rikkam igasugusest skeemist, ta on unikaalne. Tekib oht võimu kuritarvitada. §139 lg 2 punkt 1 ja 3 · Põhjendatus õiguse rakendamist peab põhjendama. Õiguse rakendamine, mis lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega, peab sisaldama põhjendusi, miks on jõutud just sellise otsustuseni. Kogu tõde selgub õiguse rakendusaktis
Võrreldes normidega puudub printsiipidel selge ja ühemõtteline või tõlgendamise teel ühemõtteliselt kindlaksmääratav regulatiivne iseloom. Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka
Võrreldes normidega puudub printsiipidel selge ja ühemõtteline või tõlgendamise teel ühemõtteliselt kindlaksmääratav regulatiivne iseloom. Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka
Võrreldes normidega puudub printsiipidel selge ja ühemõtteline või tõlgendamise teel ühemõtteliselt kindlaksmääratav regulatiivne iseloom. Seepärast vajavad printsiibid konkretiseerimist. Nad tekitavad õiguslikke tagajärgi koos õigusnormidega. Printsiipide ja normide seotus lähtub sellest, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele. Samas on printsiibid aluseks normide põhjendamiseks ja tõlgendamiseks. PS printsiibid on olulised nii seadusandjale kui õiguse rakendajale. Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja normide õiguspärasuse saavutamiseks. Seadusandjal on õigus ja kohustus konkretiseerida PS printsiipi vastavates normides. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Nad aitavad sisustada normi mõtet ja anda tõlgendamissuunad. Printsiibid aitavad ka täita lünki (nt alus analoogia rakendamises). PS printsiipidel on erinevad abstraktsuse astmed ja sellest tulenevalt ka
õigusaktides sätestatud ulatuslikele piirangutele. Üksikasjades sisaldab vangistusseadus kõiki isiku kinnipidamiseks vajalikke põhiõiguste piiranguid, kuid ei nimeta, milliste konkreetsete põhiõiguste teostamist nende kaudu takistatakse. Juba kinni peeteava isiku füüsilise liikumisvabaduse piiramise kaudu riivatakse tema loendamatuid teisi põhiõigusi.99 VangS § 4¹ lõike 2 teise ja kolmanda lausega haldusvõimule antav ulatuslik diskretsiooniõigus seab normi rakendajale, st vanglale, justiitministeeriumile ja arestimajale oluliselt kõrgemad nõudmised osas, mis puudutab kõnealuse sätte rakendamise õigustamist konkreetsel juhtumil.100 Sätte rakendaja peab arvestama normi adressaadi põhiõigusi ja proportsionaalsuse põhimõtet101. Proportsionaalsuse põhimõtte arvestamise nõue tuleneb vahetult käsitletava sätte lõike 2 lause 3 teisest poolest, mille kohaselt ei või piirang moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.102 2
midagi sellist, kus mõtlemine õigusest (õigusteadus) hakkas opereerima sellise mõtlemisviisidega nagu analoogia, asjade võrdlus, tüüpilisus, mastaabid, väärtused, avatud väärtused, avatud väärtusmastaapid jne. Õigusteaduslikku mõtlemisse tuli juurde midagi sellist, mida varem polnud. See on selline mõtlemine, kus miski seisab seadusest kõrgemal/seaduse kohal. Jutt on väärtusmastaapidest. Need peaksid olema aluseks meie korrastatud mõttele, kuid ka seadusloojale/rakendajale omased. See pole puhtalt normikeskne arusaam õigusest, vaid midagi enamat. Kust neid väärtuseid leida? Erialakirjandusest. Kokkuvõtvalt: Jurisprudents on arusaamise teadus. Reaalsete huvide, kirja pandud mõistete/normide ja poliitiliste võimusuhete kõrval tuleb näha väärtusi – see on väärtusjurisprudents. Väärtusjurisprudents ei ole algoritmidele suunatud mõtteviis – see on avatud mõtteviis, kus peetakse silmas tüüpilisust.
annaabi.ee 
