Rahvusvaheline valuutafond (2)

EESTI MAAÜLIKOOL Majandus- ja sotsiaalinstituut
RAHVUSVAHELINE VALUUTAFOND
Referaat
Koostajad:
Juhendaja :
Tartu 2006 SISUKORD
1. Sissejuhatus ...................................................................................................................4 2. Rahvusvahelise Valuutafondi juhtimine .......................................................................5 3. Nõuded RVF-iga ühinevale riigile. ...............................................................................6 4. RVF kvoodid ja hääleõigus...........................................................................................7 5. Rahvusvahelise Valuutafondi tegevus ..........................................................................8 5.1. Majanduspoliitika seire ja konsultatsioonid...........................................................8 5.1.1. Liikmesriikide seire.........................................................................................8 5.1.2. Krediidiliinid ...................................................................................................9 5.1.3. Tehniline abi..................................................................................................10 6. Eesti osalemine RVF tegevuses ..................................................................................11 7. TAGASIVAADE RVF-I SUHETELE EESTI JA TEISTE BALTI RIIKIDEGA .....12 Kokkuvõte .......................................................................................................................15 Kasutatud kirjandus.........................................................................................................16
3 1. SISSEJUHATUS
Rahvusvaheline Valuutafond (RVF) asutati 1944. aastal Bretton Woodsis New Hampshire´is USAs toimunud konverentsil, kus osales 43 riiki. RVF asutajaliikmeteks sai 39 riiki. Eesti ühines RVF-iga 26. mail 1992.
Vajadus RVF taolise organisatsiooni järele tekkis 1930ndatel aastatel, kui maailmamajanduses valitsev kriis põhjustas rahvusvahelise valuutasüsteemi krahhi. Valuutakursid muutusid järsku ja ettearvamatult ning paljud riigid piirasid valuutavahetust. Kõik see pidurdas majanduse arengut, eriti tugevasti kannatas aga rahvusvaheline kaubandus.
Rahvusvahelise Valuutafondi ülesanne on jälgida, kuidas riigid peavad kinni rahvusvahelistest rahandus- ja kaubanduskokkulepetest, ning luua laenuvõimalusi nendele riikidele, millel on ajutusi raskusi maksebilansi tasakaalustamisel (1, lk. 190).
4 2. RAHVUSVAHELISE VALUUTAFONDI JUHTIMINE
Rahvusvahelise Valuutafondi kõrgeim võimuorgan on aktsionäride nõukogu, kus igal riigil on oma esindaja - tavaliselt kas liikmesriigi keskpanga president või rahandusminister. Tavapäraselt koguneb aktsionäride nõukogu 1 kord aastas - aastakoosoleku ajal sügisel. Ajutine nõuandev organ on Rahvusvaheline Raha- ja Finantskomitee, mis on loodud rahvusvahelise rahasüsteemi arengu jälgimiseks aastakoosolekute vahele jääval perioodil. Komitee käib koos kaks korda aastas (kevadel ja sügisel). RVF alaliseks täidesaatvaks organiks on direktorite nõukogu, kuhu kuulub praegu 24 direktorit. Vastavalt RVF põhikirjale saavad 5 suurima kvoodiga maad (Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan, USA ja Suurbritannia ) ise määrata oma täidesaatva direktori. Oma direktor on ka Saudi Araabial (Valuutafondile enim raha laenanud riik), Hiinal ja Venemaal (piisavalt hääli oma direktori määramiseks). Ülejäänud direktorid valitakse valijaskondade poolt. Valijaskond on tavaliselt sarnaste huvide, geograafilise asendi, etnilise või kultuurilise tausta ning majanduslike ja poliitiliste suundumustega liikmesriikide grupp. Eesti osaleb RVF tegevuses Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu. RVF-il on ka peadirektor, kes juhib nii direktorite nõukogu kui ka RVFi personali tööd [2].
5 3. NÕUDED RVF-IGA ÜHINEVALE RIIGILE
Rahvusvahelise valuutafondiga ühinedes kohustuvad riigid mitte ette võtma rahvusvahelist valuutasüsteemi destabiliseerivaid samme . Selleks tuleb neil kogu aeg anda teistele riikidele teada oma valuutakursi määramisest, ning minimeerida piiranguid, mis takistavad rahvusvaluuta vahetamist. Lisaks peavad nad ajama sellist majanduspoliitikat, mis aitab kaasa riigi rikkuse kasvule. Olulisemaks nõudeks on saanud just viimane, sest pärast kulla ja valuuta seose kadumist mõjutab iga valuuta kurssi kõige enam just riigi majanduslik tugevus ja stabiilsus. RVF ei saa oma liikmesriikidelt nende kohustuste täitmist nõuda, küll aga kasutada moraalset survet . RVF-iga vastuollu sattumine võib majandusraskustega riigile mõjuda üsna halvasti ­ väheneb oluliselt lootus saada välislaene (1, lk. 190-191).
6 4. RVF KVOODID JA HÄÄLEÕIGUS
Valuutafondiga ühinedes peab riik tasuma sisseastumismaksu, mida nimetatakse kvoodiks. Kvoodi suurus sõltub riigi majanduslikust võimsusest, mida hinnatakse rahvamajanduse kogutoodangu, maksebilansi, valuutareservide ja mitme teise majandusnäitaja alusel. Mida võimsam on riigi majandus, seda suurem on tema kvoot RVF-is. Kvootide suurust korrigeeritakse vähemalt kord viie aasta jooksul, võttes arvesse maailmamajanduse kasvu ning liikmesriikide majandusliku võimsuse suhtelist muutumist. Kvootidena laekunud summade varal tasakaalustab Valuutafond oma liikmete maksebilansse ja toetab majanduslikku arengut. Kvoodi suurusest sõltub liikmesriigi juurdepääs RVF-i rahadele (1, lk. 191-192).
Igale RVF-iga ühinenud riigile antakse sõltumata kvoodi suurusest 250 põhihäält, sellele lisandub üks hääl iga 100 000 SDR-i eest (1, lk.192). Kvoot on väljendatud RVF spetsiaalsetes arveldusühikutes (SDR). SDR väärtuse aluseks on neljast valuutast koosnev korv, kuhu kuuluvad USA dollar , Euro, Jaapani jeen ja naelsterling . Suurima hääleõigusega riigid on USA 17,2%, Jaapan 6%, Saksamaa 6%, Suurbritannia 5% ja Prantsusmaa 5%. Eesti kvoot on 65,2 miljonit SDRi ehk ligikaudu 1,3 miljardit krooni [2].
7 5. RAHVUSVAHELISE VALUUTAFONDI TEGEVUS
Rahvusvahelise Valuutafondi peamiste tegevusvaldkondadeks on majanduspoliitika seire, finantsabi ja tehniline abi. - RVFi seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut. - Rahvusvahelise valuutafondi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele. - Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas pakub tehnilist abi [3].
5.1. Majanduspoliitika seire ja konsultatsioonid
RVFi seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut, tugevdaks iga üksiku riigi vastupanuvõimet välissokkidele ning aitaks seega ära hoida finantskriiside tekkimist ja levimist. RVF hindab eraldi nii maailmamajanduse kui terviku olukorda ning vähemalt korra aastas põhjalikumalt iga üksiku liikmesriigi majanduslikku olukorda. Seire olulisteks valdkondadeks on raha- ja vahetuskursipoliitika, eelarvepoliitika, struktuurireformid, finantssektori stabiilsus, riskide ja majanduse haavatavuse hindamine, teataval määral ka institutsionaalsed arengud (keskpanga sõltumatus, finantssektori regulatsioonid, läbipaistvus jms). 5.1.1. Liikmesriikide seire RVFi liikmesriikide majanduse seire toimub üldjuhul kord aastas toimuvate majanduspoliitiliste konsultatsioonide raames. RVFi põhikirja neljandas artiklis on sätestatud Valuutafondi ja liikmesriikide kohustused seoses rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega. Konsultatsioonid keskenduvad vahetuskursi-,
8 eelarve- ja rahapoliitikale, arutatakse maksebilansi ja välisvõlgnevuse arengute üle ning hinnatakse majanduspoliitiliste sammude mõju välistasakaalule ja teistele riikidele, analüüsitakse liikmesriigi haavatavust väliste mõjutuste suhtes. Artikkel IV missioonid ei ole ainus kahepoolsete konsultatsioonide viis. Vastastikuse huvi korral korraldatakse lisaks lühemaid visiite mõne konkreetsema majanduspoliitilise probleemi arutamiseks, eelkõige eelarve ja rahapoliitika vallas [4]. 5.1.2. Krediidiliinid Rahvusvahelise valuutafondi laenude eesmärgiks on aidata riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele. Vastavalt liikmesriikide vajadustele, on loodud mitmeid erinevate tingimuste ja tagasimakse põhimõtetega krediidiliine (sh praktiliselt intressita laenud kõige vaesematele riikidele), kuid eelkõige laenatakse kolme krediidiliini raames: - Tugilaen (SBA)lühiajaliste maksebilansiraskustega riikidele. - Pikema perioodi laen (EFF) tõsisemate ja pikaajalisemate maksebilansiprobleemidega riikidele, EFFiga kaasnevates programmides on struktuuripoliitikal eriti oluline roll. - Suure lühiajalise finantseerimisvajaku katmiseks mõeldud laen, on tunduvalt kallim ja lühiajalisem laen. Eesmärk on aidata riiki, kellel tekib äkiline suuremahuline finantseerimisvajadus usalduse kaotuse puhul, mis avaldab olulist survet maksebilansi finantskontole ja reservidele.
SBA ja EFF puhul kasutavad riigid tihti ka sellist võimalust, kus krediidiliin on küll avatud ja majandusprogramm kokku lepitud, kuid laenu tegelikult välja ei võeta. Riik soovib vaid turgudele märku anda, et teeb RVF-iga koostööd ja majandusreformid on RVF-i poolt heaks kiidetud ning ettenägematu kriisi korral on olemas ka rahaline tugi.
Kõik RVFi laenud peale PRGFi (vaestele riikidele mõeldud laen) väljastatakse RVF-i turu-intressimääraga, mis põhineb SDR-i intressimääral.
RVF-i krediidiliinide kasutamine eeldab saajariigilt teatud tingimuste (majandusprogrammi) täitmist. Majandusprogrammi tingimused fikseeritakse saajariigi ja RVF-i vahel kokkulepitavas kavatsuste protokollis, mille peab seejärel heaks kiitma
9 direktorite nõukogu. Laenuosad eraldatakse järk-järgult vastavalt majandusprogrammi täitmisele [5]. 5.1.3. Tehniline abi RVF-i poolt pakutava tehnilise abi eesmärgiks on tavaliselt tugevdada oskusteavet majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas rahandusministeeriumites, keskpankades, statistikaametites jt riiklikes institutsioonides. RVF pakub statistilist abi peamiselt järgmistes valdkondades: - eelarvepoliitika kujundamine (sh maksu- ja tolliküsimused, eelarve koostamine, kulude juhtimine, sotsiaalse turvavõrgu kujundamine, võlajuhtimine); - raha- ja finantssektori poliitika kujundamine (sh pangandusregulatsioonid, järelvalve, panganduse restruktureerimine, raha- ja vahetuskursipoliitika, makse- ja arveldussüsteemid, samuti keskpanga kui institutsiooni ülesehitamine); - makromajandus - ja finantsstatistika; - koolitus [6].
10 6. EESTI OSALEMINE RVF TEGEVUSES Eesti on Rahvusvahelise Valuutafondi liikmesriik alates 1992. aastast. Eestipoolne otsus liikmestaatusest on kajastatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega nr 258 (aprill 1992) - "Nõusoleku andmise kohta Eesti Vabariigi astumiseks Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning nende juurde kuuluvate organisatsioonide liikmeks." RVF-i kõrgemas otsustusorganis aktsionäride nõukogus esindavad Eestit Panga president ja tema asendusliikmena Rahandusministeeriumi kantsler . RVF-i regulaarses tegevuses osaleb Eesti Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu. Sellesse valijaskonda kuuluvad lisaks Eestile veel Island , Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani. Seega esindab Eesti riigi majanduspoliitilisi seisukohti RVF-i juhatuses nimetatud kaheksa riigi poolt määratud direktor . 2006-2007 on valijaskonna riikide 'eesistuja' Soome, mis senise töökorralduse järgi tähendab nii direktori ametikohta direktorite nõukogus kui ka peakoordinaatori rolli valijaskonna ühisseisukohtade formuleerimisel. Valijaskonna direktori kontoris Washingtonis on ametis ka asedirektor ja nõunikud kelle läbi on Washingtonis esindatud kõik valijaskonna riigid. Põhja- ja Baltimaade valijaskonna koondhääleõigus RVF-is on 3,5% (Rootsi 1,11%, Norra 0,78%, Taani 0,77%, Soome 0,59%, Leedu 0,08%, Island 0,07%, Läti 0,7%, Eesti 0,04%) [7].
11 7. TAGASIVAADE RVF-I SUHETELE EESTI JA TEISTE BALTI RIIKIDEGA
Baltimaade iseseisvumise järel oli kõigi kolme riigi majandus suures osas seotud veel lagunenud Nõukogude Liidu turuga. Majanduse struktuurne reformimine oli algjärgus, kaubaeksporti arenenud riikidesse piiras vähene konkurentsivõime. Rahvusvaheliselt laenuturult ei olnud ei Balti riikidel ega nende finantsasutustel veel võimalik krediiti saada. 1945. aastal rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamise ja maailmamajanduse kavu toetamise eesmärgil loodud Rahvusvaheline Valuutafond tuli selles olukorras Balti- maadele appi. RVF-i liikmeks võetud riikidele tagati vajalikud laenud, fondiga sõlmitud majandusprogrammid olid abiks seatud eesmärkide saavutamisel, märkimisväärne oli ka fondi poolt osutatud nõustamisabi. Rohkem kui aasta kümne jooksul on Balti riikide suhted valuutafondiga muutunud ja täiustunud, kuid koostöö ise on endiselt aktuaalne.
Majanduse esmase stabiliseerumise perioodil (aastail 1992­1993) oli peamine ülesanne töötada välja sobiv majanduspoliitika, mis aidanuks üle saada Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud majanduslikust sokist. Eesmärgiks oli tagada majanduse kiire stabiliseerumine ning panna alus üleminekuks turumajandusele ja lõimumisele Lääne- Euroopaga. Majanduspoliitika peamised elemendid olid inflatsiooni alandamisele suunatud range eelarve- ja rahapoliitika. Tähtsal kohal olid struktuursed meetmed, mis olid hädavajalikud turumajanduse institutsioonide loomiseks ja majanduslike stiimulite struktuuri ratsionaliseerimiseks.
Pärast majanduse esmast stabiliseerumist järgnes majanduse taastumise ja majandus kasvu kindlustamise faas, mis hõlmas aastaid 1994­1998. Sel ajal pani RVF oma koostöös Balti riikidega varasemast suuremat rõhku struktuuri reformidele, et rajada alus stabiilsele majanduskasvule. Sel perioodil oli peamiseks koostöövaldkonnaks koos ametivõimudega sobiva majandus- poliitika väljatöötamine, mille alusel koostati teatud perioodi hõlmavad majanduspoliitilised programmid .
12 Valuutafondiga sõlmitud laenulepingutega kaasnenud valitsuse ja Eesti Panga majandusprogrammides olid kõige konkreetsemalt formuleeritud taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitilised sihid ja vahendid seatud eesmärkide saavutamiseks. RVF-i missioonid külastasid Eestit kord kvartalis , algul osaleti järjekordse programmi formuleerimisel, seejärel selle täitmise jälgimisel ja toetamisel. Omapoolse heakskiidu andis programmidele fondi direktorite nõukogu. Sel perioodil suurenes ka RVF-i koha pealsete esindajate roll jooksval nõustamisel. Üha suurema kaaluga koostöövaldkonnaks muutus tehniline abi osutamine, mis panganduskriiside järgses keskkonnas keskendus peamiselt pangandus - ja kogu finantssektori reformile ning järelevalve tugevdamisele. Samuti olid tähelepanu all fiskaal - ja maksuküsimused ning statistikaalase suutlikkuse tõstmine. Lisaks missioonidele kaasati RVF-i eksperte keskpanga ja ministeeriumide töösse. Teiseks oluliseks tehnilise abi valdkonnaks oli valuutafondi poolt korraldatud koolitus, mis aitas kaasa tarviliku hulga turumajanduse vallas pädevate ametnike ettevalmistamisele.
1998. aastal puhkenud Vene kriis avaldas Balti riikidele küllaltki ulatuslikku mõju, sest vähenenud kaubaeksport itta tingis languse kogu majanduses. Eesti majanduskasvu tempo oli juba varem ­ pärast aktsiaturu järsku langust ja ülekuumenemisele järgnenud rahapoliitika kitsendamist ­ hakanud aeglustuma. Kõik Balti riigid reageerisid kriisile fiskaalpoliitika lõdvendamisega. Kuna eelarve puudujääk muutus seetõttu suuremaks kui Rahvusvaheline Valuutafond olnuks nõus aktsepteerima, siis lasti kehtivail laenulepinguil aeguda ning läbirääkimised uue majandusprogrammi üle algasid taas alles 1999. a lõpus. Uued tugilaenulepingud sõlmiti 2000. a alguses, pärast seda, kui eelarve olukord oli uuesti kontrolli alla saadud. Vene kriisi järelmõjudest taastumine toimus Eestis suhteliselt kiiresti. Tõenduseks heast konkurentsivõimest oli see, et osa kaubaekspordist suunati nüüd lääneturgudele. Lõimumine Lääne-Euroopaga süvenes nii Eestis, Lätis kui Leedus. Üha enam keskenduti ettevalmistustele liitumiseks Euroopa Liiduga. Ühinemisläbirääkimised kujunesid valitsuste prioriteediks. Liitumisväljavaade andis täiendava tugeva tõuke struktuurireformide jätkamiseks, eriti Lätis ja Leedus. Tehnilise abi ja muu koostöö vallas suurenes samuti EL-i osa.
13 Ülalmainitud arengu tulemusel jõudsid Rahvusvahelise Valuutafondi ja Balti riikide suhted uude faasi. Konsultatsioonide raskuskese nihkus rohkem selliste spetsiifilisemate küsimuste analüüsile, nagu läbipaistvus, eelarve tasakaal keskpikal perioodil, konkurentsivõime ja Balti riikide finantsturgude analüüs. Lühidalt öeldes oli temaatika selline, mis oli ametivõimudele abiks ka diskussioonides Euroopa Liiduga. Samal ajal liikusid Balti riigid suhetes Rahvusvahelise Valuutafondiga senistelt konkreetsetelt programmidelt seirepõhise koostöö juurde. Tagasi vaadates võib öelda, et RVF-i finantsabi puhul Balti riikidele polnud määrav mitte selle maht (rahaline abi oli pigem väike), vaid eelkõige positiivne algtõuge ja riikidele ligipääsu avamine kapitalivoogudele. Fondi olulisimaks panuseks olid aga majanduspoliitilised nõuanded ja tehniline abi. Erinevalt mitmetest muudest üleminekumajandusega riikidest võtsid Baltimaad RVF-i nõuandeid äärmiselt tõsiselt, osalesid aktiivselt majandusprogrammide väljatöötamisel ja viisid need ka täiel määral ellu. [8].
14 KOKKUVÕTE Rahvusvaheline Valuutafond on üks mõjukamaid rahvusvahelisi rahaasutusi, mille ülesanne on jälgida riikidevahelisi rahandus-ja kaubandusleppeid ning anda laenu riigi maksebilansi tasakaalustamiseks . Valuutafondiga ühinedes peab iga riik tasuma sisseastumismaksu, mida nimetatakse kvoodiks. Riigi hääleõigus sõltub tema kvoodi suurusest. Kvoodi suurusest sõltub ka finantsabi, mida RVF oma liikmesriikidele maksebilansi tasakaalustamiseks annab. RVF-i olulisimaks panuseks Eestile olid majanduspoliitilised nõuanded ja tehniline abi. Erinevalt mitmetest muudest üleminekumajandusega riikidest võtsid Baltimaad RVF-i nõuandeid äärmiselt tõsiselt, osalesid aktiivselt majandusprogrammide väljatöötamisel ja viisid need ka täiel määral ellu. See tagaski kokkuvõttes edu.
15 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Zirnask , V., Liikane, K. Raha, pangad ja finantsturud . I osa. Tallinn: HP toimetised, 1994, 232 lk. 2. Rahvusvaheline Valuutafond [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/RVF_juhtimine.html ] (26.01.07) 3. Rahvusvahelise valuutafondi tegevus [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/ ] (26.01.07) 4. Majanduspoliitika seire [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/seire.html ] (26.01.07) 5. Krediidiliinid [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/krediidiliinid.html ] (26.01.07) 6. Tehniline abi [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/tehniline.html ] (26.01.07) 7. Eesti osalemine RVF tegevuses [ http://www.eestipank.info/pub/et/majandus/IMF/RVF_Eesti.html ] (26.01.07) 8. Tagasivaade RVF-i suhetele Eesti ja teiste Balti riikidega [ http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/ kroon_majandus/2004/_2004_1/_5.pdf] (26.01.07)
16