Nimetu (0)

KOOL
RAHVUSVAHELINE
VALUUTAFOND
Referaat
Koostaja :
Juhendaja :
2010
Rahvusvaheline Valuutafond (RVF, inglise keeles International Monetary Fund, lühend IMF) asutati 1944. aastal Bretton Woodsis New Hampshire´is USAs toimunud konverentsil, kus osales 43 riiki. RVF asutajaliikmeteks sai 39 riiki. Eesti ühines RVF-iga 26. mail 1992. Vajadus RVF taolise organisatsiooni järele tekkis 1930ndatel aastatel, kui maailmamajanduses valitsev kriis põhjustas rahvusvahelise valuutasüsteemi krahhi. Valuutakursid muutusid järsku ja ettearvamatult ning paljud riigid piirasid valuutavahetust. Kõik see pidurdas majanduse arengut, eriti tugevasti kannatas aga rahvusvaheline kaubandus. Rahvusvahelise Valuutafondi ülesanne on jälgida, kuidas riigid peavad kinni rahvusvahelistest rahandus - ja kaubanduskokkulepetest, ning luua laenuvõimalusi nendele riikidele, millel on ajutusi raskusi maksebilansi tasakaalustamisel.
Rahvusvahelise Valuutafondi kõrgeim võimuorgan on aktsionäride nõukogu, kus igal riigil on oma esindaja - tavaliselt kas liikmesriigi keskpanga president või rahandusminister. Tavapäraselt koguneb aktsionäride nõukogu 1 kord aastas - aastakoosoleku ajal sügisel. Ajutine nõuandev organ on Rahvusvaheline Raha- ja Finantskomitee, mis on loodud rahvusvahelise rahasüsteemi arengu jälgimiseks aastakoosolekute vahele jääval perioodil. Komitee käib koos kaks korda aastas (kevadel ja sügisel). RVF alaliseks täidesaatvaks organiks on direktorite nõukogu, kuhu kuulub praegu 24 direktorit.
Vastavalt RVF põhikirjale saavad 5 suurima kvoodiga maad (Prantsusmaa, Saksamaa,Jaapan, USA ja Suurbritannia ) ise määrata oma täidesaatva direktori. Oma direktor on ka Saudi Araabial (Valuutafondile enim raha laenanud riik), Hiinal ja Venemaal
(piisavalt hääli oma direktori määramiseks). Ülejäänud direktorid valitakse valijaskondade poolt. Valijaskond on tavaliselt sarnaste huvide, geograafilise asendi, etnilise või kultuurilise tausta ning majanduslike ja poliitiliste suundumustega liikmesriikide grupp. RVF kõrgemas otsustusorganis aktsionäride nõukogus esindavad Eestit Eesti Panga president ja tema asendusliikmena Rahandusministeeriumi  kantsler . RVF regulaarses tegevuses osaleb Eesti Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu. Sellesse valijaskonda kuuluvad lisaks Eestile veel Island, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani. Eesti riigi majanduspoliitilisi seisukohti IMF juhatuses esindab nimetatud kaheksa riigi poolt määratud direktor. 2004-2005 on valijaskonna riikide 'eesistuja' Norra, mis senise töökorralduse järgi tähendab nii direktori ametikohta direktorite nõukogus kui ka peakoordinaatori rolli valijaskonna ühisseisukohtade formuleerimisel. Valijaskonna direktori kontoris  Washingtonis  on ametis ka asedirektor ja nõunikud kelle läbi on Washingtonis esindatud kõik valijaskonna riigid.
RVF liikmesriigina on Eesti Fondiga kuuel korral taasiseseisvumisjärgsete majandusreformide läbiviimise toetamiseks sõlminud tugilaenulepingu, alates 1995. aastast ei ole laenu tegelikult kasutatud. Laenulepingu sõlmimise eelselt koostati sel puhul iga kord Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga konkreetne majandusprogramm , kus formuleeriti programmiperioodi põhieesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud vahendid. IMF-iga sõlmitud laenulepingutega kaasnenud valitsuse ja Eesti Panga majandusprogrammides on kõige konkreetsemalt olnud formuleeritud taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitilised suunad ja vahendid seatavate eesmärkide saavutamiseks. Eesti reserv moodustab kogureservidest 0,03%, reserv lubab meile 902 häält (kokku hääli 2,142,564), häälte osa kogu häältest 0,04%
Nõuded RVF-iga ühinevale riigile
Rahvusvahelise valuutafondiga ühinedes kohustuvad riigid mitte ette võtma rahvusvahelist valuutasüsteemi destabiliseerivaid samme . Selleks tuleb neil kogu aeg anda teistele riikidele teada oma valuutakursi määramisest, ning minimeerida piiranguid, mis takistavad rahvusvaluuta vahetamist. Lisaks peavad nad ajama sellist majanduspoliitikat, mis aitab kaasa riigi rikkuse kasvule. Olulisemaks nõudeks on saanud just viimane, sest pärast kulla ja valuuta seose kadumist mõjutab iga valuuta kurssi kõige enam just riigi majanduslik tugevus ja stabiilsus. RVF ei saa oma liikmesriikidelt nende kohustuste täitmist nõuda, küll aga kasutada moraalset survet . RVF-iga vastuollu sattumine võib majandusraskustega riigile mõjuda üsna halvasti – väheneb oluliselt lootus saada välislaene.
RVF kvoodid ja hääleõigus
Valuutafondiga ühinedes peab riik tasuma sisseastumismaksu, mida nimetatakse kvoodiks. Kvoodi suurus sõltub riigi majanduslikust võimsusest, mida hinnatakse rahvamajanduse kogutoodangu, maksebilansi, valuutareservide ja mitme teise majandusnäitaja alusel. Mida võimsam on riigi majandus, seda suurem on tema kvoot RVF-is.
Kvootide suurust korrigeeritakse vähemalt kord viie aasta jooksul, võttes arvesse
maailmamajanduse kasvu ning liikmesriikide majandusliku võimsuse suhtelist muutumist.
Kvootidena laekunud summade varal tasakaalustab Valuutafond oma liikmete maksebilansse ja toetab majanduslikku arengut. Kvoodi suurusest sõltub liikmesriigi
juurdepääs RVF-i rahadele.
RFV tegevus
Rahvusvahelise Valuutafondi peamiste tegevusvaldkondadeks on majanduspoliitika
seire , finantsabi ja tehniline abi.
− RVFi seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.
− RFVi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel , et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
− Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise
osas pakub tehnilist abi.
Majanduspoliitika seire ja konsultatsioonid
RVFi seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut, tugevdaks iga üksiku riigi vastupanuvõimet välisšokkidele ning aitaks seega ära hoida finantskriiside tekkimist ja levimist. RVF hindab eraldi nii maailmamajanduse kui terviku olukorda ning vähemalt korra aastas põhjalikumalt iga üksiku liikmesriigi majanduslikku olukorda.
Seire olulisteks valdkondadeks on raha- ja vahetuskursipoliitika, eelarvepoliitika,
struktuurireformid, finantssektori stabiilsus, riskide ja majanduse haavatavuse hindamine, teataval määral ka institutsionaalsed arengud (keskpanga sõltumatus, finantssektori regulatsioonid, läbipaistvus jms).
Liikmesriikide seire
RVFi liikmesriikide majanduse seire toimub üldjuhul kord aastas toimuvate majanduspoliitiliste konsultatsioonide raames. RVFi põhikirja neljandas artiklis on sätestatud Valuutafondi ja liikmesriikide kohustused seoses rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega. Konsultatsioonid keskenduvad vahetuskursi-, eelarve- ja rahapoliitikale, arutatakse maksebilansi ja välisvõlgnevuse arengute üle ning hinnatakse majanduspoliitiliste sammude mõju välistasakaalule ja teistele riikidele, analüüsitakse liikmesriigi haavatavust väliste mõjutuste suhtes. Vastastikuse huvi korral korraldatakse lisaks lühemaid visiite mõne konkreetsema majanduspoliitilise probleemi arutamiseks, eelkõige eelarve ja rahapoliitika vallas.
Krediidiliinid
Rahvusvahelise valuutafondi laenude eesmärgiks on aidata riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
Vastavalt liikmesriikide vajadustele, on loodud mitmeid erinevate tingimuste ja
tagasimakse põhimõtetega krediidiliine (sh praktiliselt intressita laenud kõige vaesematele riikidele), kuid eelkõige laenatakse kolme krediidiliini raames:
− Tugilaen (SBA) lühiajaliste maksebilansiraskustega riikidele.
− Pikema perioodi laen (EFF) tõsisemate ja pikaajalisemate
maksebilansiprobleemidega riikidele, EFFiga kaasnevates programmides on
struktuuripoliitikal eriti oluline roll.
− Suure lühiajalise finantseerimisvajaku katmiseks mõeldud laen, on tunduvalt
kallim ja lühiajalisem laen. Eesmärk on aidata riiki, kellel tekib äkiline
suuremahuline finantseerimisvajadus usalduse kaotuse puhul, mis avaldab
olulist survet maksebilansi finantskontole ja reservidele.
SBA ja EFF puhul kasutavad riigid tihti ka sellist võimalust, kus krediidiliin on küll avatud ja majandusprogramm kokku lepitud, kuid laenu tegelikult välja ei võeta. Riik soovib vaid turgudele märku anda, et teeb RVF-iga koostööd ja majandusreformid on RVF-i poolt heaks kiidetud ning ettenägematu kriisi korral on olemas ka rahaline tugi. Kõik RVFi laenud peale PRGFi (vaestele riikidele mõeldud laen) väljastatakse RVF-i turu-intressimääraga, mis põhineb SDR-i intressimääral. RVF-i krediidiliinide kasutamine eeldab saajariigilt teatud tingimuste (majandusprogrammi) täitmist. Majandusprogrammi tingimused fikseeritakse saajariigi ja RVF-i vahel kokkulepitavas kavatsuste protokollis, mille peab seejärel heaks kiitma direktorite nõukogu. Laenuosad eraldatakse järk-järgult vastavalt majandusprogrammi täitmisele.
Tehniline abi
RVF-i poolt pakutava tehnilise abi eesmärgiks on tavaliselt tugevdada oskusteavet
majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas rahandusministeeriumites,
keskpankades, statistikaametites jt riiklikes institutsioonides. RVF pakub statistilist abi
peamiselt järgmistes valdkondades:
− eelarvepoliitika kujundamine (sh maksu- ja tolliküsimused, eelarve koostamine,
kulude juhtimine, sotsiaalse turvavõrgu kujundamine, võlajuhtimine);
− raha- ja finantssektori poliitika kujundamine (sh pangandusregulatsioonid,
järelvalve, panganduse restruktureerimine, raha- ja vahetuskursipoliitika, makseja
arveldussüsteemid, samuti keskpanga kui institutsiooni ülesehitamine);
− makromajandus - ja finantsstatistika;
− koolitus.
Eesti osalemine RFV tegevuses
Eesti on Rahvusvahelise Valuutafondi liikmesriik alates 1992. aastast. Eestipoolne otsus
liikmestaatusest on kajastatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega nr 258 (aprill
1992) - "Nõusoleku andmise kohta Eesti Vabariigi astumiseks Rahvusvahelise
Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning nende juurde
kuuluvate organisatsioonide liikmeks." RVF-i kõrgemas otsustusorganis aktsionäride
nõukogus esindavad Eestit Panga president ja tema asendusliikmena
Rahandusministeeriumi kantsler.
RVF-i regulaarses tegevuses osaleb Eesti Põhja- ja Baltimaade valijaskonna kaudu.
Sellesse valijaskonda kuuluvad lisaks Eestile veel Island, Leedu, Läti, Norra, Rootsi,
Soome ja Taani. Seega esindab Eesti riigi majanduspoliitilisi seisukohti RVF-i juhatuses
nimetatud kaheksa riigi poolt määratud direktor. 2006-2007 on valijaskonna riikide
'eesistuja' Soome, mis senise töökorralduse järgi tähendab nii direktori ametikohta
direktorite nõukogus kui ka peakoordinaatori rolli valijaskonna ühisseisukohtade
formuleerimisel. Valijaskonna direktori kontoris Washingtonis on ametis ka asedirektor
ja nõunikud kelle läbi on Washingtonis esindatud kõik valijaskonna riigid.
Põhja- ja Baltimaade valijaskonna koondhääleõigus RVF-is on 3,5% (Rootsi 1,11%,
Norra 0,78%, Taani 0,77%, Soome 0,59%, Leedu 0,08%, Island 0,07%, Läti 0,7%,
Eesti 0,04%).
Kokkuvõte
Rahvusvaheline Valuutafond on üks mõjukamaid rahvusvahelisi rahaasutusi, mille
ülesanne on jälgida riikidevahelisi rahandus-ja kaubandusleppeid ning anda laenu riigi
maksebilansi tasakaalustamiseks .
Valuutafondiga ühinedes peab iga riik tasuma sisseastumismaksu, mida nimetatakse kvoodiks.Riigi hääleõigus sõltub tema kvoodi suurusest. Kvoodi suurusest sõltub ka finantsabi,mida RVF oma liikmesriikidele maksebilansi tasakaalustamiseks annab.
RVF-i olulisimaks panuseks Eestile olid majanduspoliitilised nõuanded ja tehniline abi.
Erinevalt mitmetest muudest üleminekumajandusega riikidest võtsid Baltimaad RVF-i nõuandeid äärmiselt tõsiselt, osalesid aktiivselt majandusprogrammide väljatöötamisel ja viisid need ka täiel määral ellu. See tagaski kokkuvõttes edu.
Allikad: http://www.eestipank.info/
http://et.wikipedia.org/wiki/Rahvusvaheline_Valuutafond