Eesti Rahvuslik liikumine (6)

24. Rahvuslik liikumine
Eesti talupoegkonna iseteadvuse tõus, mis algas juba rahva pärisorjusest vabastamisega ja kasvas jõudsasti koos suurte muudatustega maa majanduselus XIX sajandi keskel, lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvaste, esmajoones baltisakslastega.
Rahvusliku liikumise algaastate üheks kesksemaks kujuks sai Johann Voldemar Jannsen . Tema esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai oma ajalehe asutamine. 1857. aastal sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht „ Perno Postimees “.
Jannseni programmiks oli eesti rahva eluolu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames. „Perno Postimees“ pani püsiva aluse perioodiliselt ilmuvale eesti ajakirjandusele. Majanduslikud raskused sundisid Jannsenit 1864. aastal kolima Tartusse , kus ta asutas uue ajalehe „Eesti Postimees“.
Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865. aastal laulu- ja mänguselts „Vanemuine“.
Seoses läheneva priiuse 50. aastapäevaga hakkas „Vanemuise“ selts taotlema lube üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistustöö võttis Jannsen enda kanda.
18-20. juuni 1869 toimus Tartus esimene eestlaste üldlaulupidu.
1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile . Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Rahvusliku liikumise üheks tunnustatud liidriks tõusis nüüd Jakob Hurt. Agaralt lõi Hurt kaasa „Vanemuise“ seltsi töös, pidades ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvusluulest. 1870. aastal Helmes peetud kõnes püstitas ta eestlastele ülesande saada suureks vaimult.
Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Kuna hariduse väärtust mõistsid ja hindasid eranditult kõik rahvusliku liikumise juhtivad tegelased, koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte teokstegemiseks kogu ärkamisaja Eesti ladvik.
Teiseks oluliseks üle-eestiliseks organisatsiooniks sai 1872. aastal loodud Eesti Kirjameeste Selts. Seltsi põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna, eriti kooliõpikute väljaandmine. Selts tegeles ka eesti rahvaluule ja vanavara kogumisega.
Seltsi esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt.
Erilist tähelepanu pöörati seltsis eesti keele arendamisele ja selle õiguste kaitsele.
Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mingi 1872. aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on eesti keeles käibel tänapäevani.
Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis Carl Robert Jakobson . 1865. aastal ilmusid Jakobsoni esimesed kirjad “Eesti Postimehes“, kus ta nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu, propageeris karskusideid.
1878. aasta märtsis ilmuma hakanud „Sakala“ sai kiiresti kõige loetavamaks eesti leheks. Nii käredasti kui Jakobson polnud seni keegi arvustanud meie ühiskondlikke olusid.
Jakobsoni kohati liigne enesekindlus ja esiletükkivus viisid ta vastuollu seniste mõttekaaslastega.
1878. aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid viimase teravate artiklite pärast luteri vaimulikkonna vastu, kuhu ameti poolest kuulus ka Hurt.
1881. aastal valiti Jakobson tagasiastunud Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Rahvusliku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881. aastal tapeti keiser Aleksander II.